Mina olen Märt Avandi ja loen Gustav Suitsu luuletuse kerku Kell. Nii vaikse kodaküle talo kui untse vooremäe pääl. Teed kabeli üle Palo lõune vahel lämmel seal oh kuule kerku, kelle lüües selle ööja homsu oma lell. Häng, nii kui Taive poole tüves nii rasselt kaebab, et hetkel On mass ja ilma nimelise? Siin jooksva Ladze lustiga oma asja ilma nimelise jäima, veelgi mõtlema. Seal hauda kandva Inemise siin mõtetel astuma. Kõrt talvel kerko, kelle löödi ja lööja olli oma lell. Eme aus, sis joodi, söödi. See mälestus mulle hell. Tully kui sa vaene korjus ja külmen, lautsin magasimaa pääl kui lõpploll, so orjus so emes võitsi tagasi. Kuule Terk, kellel Ilves seal öö ja homse oma lell. Eng, nii kui Taivo poole pöörles, nii rasselt Kaibat, Ikep Kell sa käe oma aktid Kakna ja sälge, tõsta toobri puud, Su kässi, lehme penilakna. Sa oma poi, kes anna suud. Paik harva üle koduläve so manu jõudse kooliteelt. Sis Tuuli pilvi, Pärel käbe ess kuule, eme lihtsat meelt. Kui imelik on armastanud nii kambakavva eme arm kui valulik hamba manu. Kõrt talvel kerku Kell löödi ja lööja olli oma lell. Eme aus, sis joodi, söödi. See mälestus on mul hell. Sohavla päitsin orjavitsa nüüd kate puu all, Häidzeve poja tee mullu kitsa vast Laja külla näitseva. Kas kõrt kakerko, kelle lühvles? Ei löövistenampomalell? Kas kõrgmoeaus, ka juppe sümnes?