Mina olen Märt Avandi ja loen Ado Reinvald luuletuse müts maha. Mats, alati on tubli mees. Ta kedagi ei pelga, ei kummardada saksa ees, ei tõmba küüru selga. Kord astus oma bambuga ta läbi mõisa õuesaks tuli vastu kärkides, kui kõige kurjem kõue, kas sina, tõbras, parunite ei enam tunda või on sul munad mütsi sees, et müts ei, votab maha, kas tead, ma lasen keppisid su jaoks tallis tuua? Ei aita see, siis lasen masin kase otsa puua. Mats julgelt astub edasi, ei taha saksa nähe. Ja mütsikese paotab ta üle kõrvu pähe. Kui härra kärab edasi, siis kõigutab ta sulge, kes seda riista näha saab, see pole enam julge. Mats sammub mõtte, sedasi. Ei liigutada mütsi. Ta hüüab tee pealt tagasi. Nii hirmutage Jetzi. Kui külm mu nina näpistab, kärbib kõrvalehti. Millega siis meie mats võib oma nägu ehti? Mats võtab mütsi maha, küll siis seisab müts tal põues. See sünnib toas teatris, kuid mitte mõisa õues.