Olen hele kõrve, loen Marie Underi luuletuse puhastus. Viskasin ära selle ja tolle. Kergem on tee, kui kergem on koorem. Rämpsust sai puhtaks elukolle. Oled kui noorem. Selle üle õla siia ja sinna. Kinnisilmi ma võtsin pildu. Kahju või? Las minna, las minna, on vaja korjata iga kildu. See üle õla veel ja veel. Mõni nendest kui kasvanud külge, kuidas neid kõiki hoidis, meel oleks kui toimiksin enda nülge. Kuidas on kuhjunud kõik see risu minevik taga, kui pühkima kask? Üks vaid ainult mu päevade sisu ning seda üht ma hoian, kui last. Ruumi on äkki kargust vast jäisust? Õhku on kaugust ja on nagu puhkus? Ei seda kihavad tuhandepäisust. On see siis uhkus? Kõik minu unelma tundmatuid lahed. Silmi neist jäänud ainult kipitab lahu. Tähti on täis kõik katuste vahed, vaatlen neid. Vaatlen. Olgu mul rahu. Viskasin ära selle ja tolle. Kergem on tee, kui kergem on koorem. Puhtamaks sai nüüd su elukolle oled kui noorem.