Olen hele kõrve, loen Ado Grenzsteini luuletuse viisk põis ja õlekõrs. Uhti juhti uhkesti. Viisk läks Tartust Viljandi kaasas põis ja õlekõrs. Õlekõrs, kui sääse õrs jäävad kinni, jõesuus. Häda tundmata ja uus. Ei saa üle Emajõest. Hea nõu siin kallis tõest. Viisk seal ütles targaste oma Seltsilistele otsas häda otsas vaev. Põis on meil kui loodud laev. Kõrs on mastiks kõlbulik, mina olen laevnik. Põis, aga vastas põrinal. Väga kõva, kõriidan. Viisu nõu on imelik laev ju, olgu, Laberik. Vaadake, kui ma veeren vees, kohe olete te sees kõrs, et ole Sillaksa, võime ülemarssida. Kõrs nüüd heitis pikali. Sillakene valmiski. Viisk nüüd sammub uhkesti, vaatab sillalt tagasi. Põis ma ütlen, sild on hea, mina jõuan üle pea. Viisk veel astus sammu kaks, Sillakene katki, praks. Jõkke kukkusivad, nad uppusivad mõlemad põnn, põnn hüppas põis, naeris, mis ta naerda võis. Tõmbas ennast hinge täis ja karp lahti lõhki käis.