Olen hele kõrve, loen Marie Underi luuletuse ekstaas. Ah tore taim on elamine, maine ja vägev vere surematu püüd. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskab hüüd. Ma iial pole kaaluv ega kaine. Jalgel maas kui kähar, vahulaine, mu kleidi, valkjasroheline, siid ja kahisedes langevad kõik rüüd. Sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab kani helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Mina olen juba seda sugu, et iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan mu elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega.