Olen hele kõrve loen Betti Alveri luuletuse ekstaas. On päris kindel, jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe. Kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe. Kui suur on korraga Suisu hing ära ohus, karda hukku, vaid senisest end lahti kisu ja keera vanad uksed lukku. Sind ümbritsevad jäised tuuled. Ööst kerkib tühimägiahel. Sa aimad sügavust ja kuuled metsloomi kaljuseinte vahel. Kui sa nüüd minna julgeks sillaks su ees, siis kuristikud kaanduks, hall kivi, raskeid vilju, pillaks ja kiskjad alandlikult taanduks.