Olen hele kõrve. Loen Lydia Koidula luuletuse kaks selget silma. Kaks selget silma mulle vaatnud kui taevatähed südame. Kaks selget silma põue saatnud mul täheläiget äkiste Nad saladuses sõlmitanud mu südamele sidemeid. Kaks selget silma valmistanud mul nõidus kombel Nidemeid. Kust oleks teadnud taganeda, ma vaene paga palgehta? Nii miininägu põgeneda nii selget silma süüdelda. Kuis lapse viisil langes vaade mu varjamata südame ja nagu taevaterasaade mul löönud südant lõkkele. Et ühtepuhku mõttes Suigun et mõistus, kõik mul metsa läinud. Et nagu unes ala tuigun, kaks selget silma seda teinud. Kes vastab veel kõik seda usku, mis estlast tõuseb hiljemaks? Kes võis kaht selget silmausku nii kahju saatjaks kavalaks?