Olen hele kõrve loen Kristian Jaak Petersoni luuletuse kuu. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa lõhnaga Mirdike vilusas kaljuorus ei või õitseda kauniste? Kas siis meie maa keel, mis, kui tasa ojake oma ilu ei tundes heinamaa läbi sinise taeva, kullasest, tules rahuganjookslemas ega toreda häälega oma rammu ei tundes taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, selge, sinise taevatähed maa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda. Siis ma laulan sind ööse, kuningas, kuu, kes sa pilvede sülest, nii kui pungaste Lillike lõbusa valge palega üles tõuseb taeva all kus tulised tähed maha on langemas sinu eest musta pimeda uju sisse. Nende inimeste maim Oled sa ujus ujumas. Kui su mõte on otsimas jumalat.