Olen Elar Vahter ja loen teile kaks Juhan Liivi luuletust. Omakasu. Mina istun toas muredes omaga, Sulev mööda teed. Omakasu haugub õue all. Omangasu vahin päraval omaga, sul läheb kohtumajasse. Omakasu läheb koolimajasse. Omangasu, istub lastega lauale. Omakasu käib läbi külateed. Omangasule vallast, valda, omakasulinnast, linn. Omakasu läheb ilmast ilma. Tema vahib su silmi su lusika dema istuks südameäärele vereke vereke härra tuks usa, tema omakasu võib ära ehmata. Kargab siis krapsti kohtumajasse kargab siis kopsti kohtu lauale, vaatab, mis ta sult jälle kasu saab. Omakasu ühika läbi jaab. Hõlpsam on mägesid tõsta. Hõlpsamalt mägesid tõsta kergemana kaljusid kanda. Hõlpsam on inimasid hoida kui südametunnistust halba. Jõuetsa. Ehk ei jõua sa. Suretsa. Ma ehk ei sureza. Päike paistab, kui päikene. Koit on süütuse läikene. Südametunnistusega sööb sind, südametunnistus maha, lööb sind tumedas Elazza Kumedes kõnnitsus südamekoormaga.