Olen Elar Vahter ja loen teile, August Sanga luuletuse soove. Et aastad kaovad ja aastatega tilkhaaval palgest kaob Punagi semi seatud. See mind ei sega. Meid kõiki ootab see kunagi. Lassadestada Moliikmeistina. Las närtsidel, lokkide lillenurm, las tulla surmgi. Ei karda mina. Ma kardan seda, mis hullem, kui surm. Ma kardan seda, et süda tahkub ka uudishimu ja rõõmus triot. Diis alles minust, mu noorus lahkub, sestsaadik alles on kõigelot. Kui elureegliks saab ettevaatus, kui käima hakkan ma käidud teel sel kurval tunnil, mu helde saatus, üht viimast armunud palun veel. Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks, vaid Leida laseks mõnda ausat meest, kes sõbradelineks munneku sülgakse, ütleks lurjus. Käid tee pealt eest.