Olen Elar Vahter. Loen teile Juhan Smuuli luuletuse mälestusi isast. Tol korral ringi jooksin alles särgis täis lapse mõtteid, oli kahupea või vänderdasin hanekarja järgi vits peos, sest mine isahane tea. Ja juba sellest ajast palju, palju on jäänud meelde pilte, eredaid rand, võrgumajad, Suurne, järsak, kaljujaid, heinastu, murdlaines, kaugelaid. Tean kevad tulles kõrguvaid jäävalle ja suvesoojust, tean mõnd sõpra head ning isa tema silmi terashalle. Ja nagu vahu pärjas valged pead. Tean sügispäeva pilvi rebis tuul ja sumbunud oli kajakate kisa. Siis vastu klaasi nina, käed ja suu. Nii kalalt koju ootasin mõisa. Hirm oli. Ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis ega päris kaugelt nägin teda, kes turjal tuleb mööda porist teed. Graps üle läve, olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmatera nii tuppa, tulime kaks märga meest. Ma mäletan nii hästi kevadkülvi. Veel jääd on ilus. Ja kõrgel kõrgel sõudvaid valgeid pilvi ja päiksekevadiselt rõõmsat tuld. Ja kuidas mulda langes kuldne seeme, kui teri viskas isa kare peo ja luiged laulsid kaugel taga Neeme Erki Västrik, hüples vanas lina leos. Koos põllupeenral sõime õhtuoodet ning koos sai käidud viimne küli rind. Ja veidi aega enne päikeseloodet ta kojutulekule kutsus mind. Ma mäletan, kui partel kuivas vili küps nisu lõhnas suitsust soojust täis ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli ja isa tahmasena tares käis. Ta vahel kerisele pani panni, kus tuulest maha aetud õunte read. Me sõime seltsis maitsva sügiseni. Mahlased ja head ta tihti ahjupaistel rääkis juttu, mis vigureid võib teha tuulesell. Pikk sügisõhtu möödus, ruttu-ruttu veel uneski pead paitas käsi hell. Ja mäletan kord õhtul ta ei tulnud. Torm, laine laksus päris õue all. Toit seisis pliidil. Aga sööjaid polnud. Ränk mure näris juba sügaval. Need neli päeva. Meeleheites pilgud ja ema. Rannas. Kõik need neli ööd Just Suigud lapse on kohe virgutada. Tuul pimeduses ulub lainele. Mind rannas leidis juba vara valge kõhn säsipäine, väike mures põnn. Nii vastu külma kivi panin, palge, jäi saavutasin. Kas surm või õnn. Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski surmväsinud ja unetusest morn. Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku, kui juba magas. Väljas nuttis tor. Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju ja paljajalu, läksin üle toa ta juurde. Kuni ergu valguskillu koitaknasse lõi. Nagu eluloa.