Olen Elar Vahter, loen teile, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi luuletuse Liidja Jotile. Mooto vennanden tordemmergstudastudierrose hast sest Okeyst märkan, et sul on roos. Kui ma alles noorel eal mööda metsi suisa peal lilli käisin otsimas, ei mul olnud iial mahti lasta oma silmavaht enne käia vaatamas kas neil kauneil roosikestel Okasid kägasvas vartel. Hiljem mõni silmapilk tunnistas vast veretilk kriimustatud sõrme viga. Mälestuse armiga, jooksin koju rõõmuga. Andku taevas, et mul iga kauni roosikese okasverd ja armukannaks nokas mis ka ükskord, kui maailm leigeks läinud, mul süda külm, võiksin mõlemat vilu mälestustest soojendada uuest meelde tuletada endist kevadise ilu, kus kõik lilled Õilme narmas õhkesivad, armas armas.