Olen Elar Vahter. Loen teile, Gustav Suitsu luuletuse inspiratsioon. See on nii imelik. Nii imelik jää, kui laps su sülle heit peita tahaks pähe ja ainult kuulata su hääle tasast pehmet kõla kui laps, kes tahab jälle hääks ja Vagaks saada. Kuis nõnda soojaks süttis, hardaks hellus, rind. Ma mõtlesin, kui vaikne hääl see otsiks, kutsuks mind siis üle maa ja mereläbi tormituule kuuleks ja ära eksinud viimsest ilma äärest tõttaks, tuleks. Kust kumab minu üle valgus selgusse? Ma vaatan üles kahe silma kiirtesse. Kaks kaugemeelselt silma, hellalt naeratades paistab. Neid silmi kinni suruda ei suuda, surm. Kui tühjaks lagedaks ka jääb, mu elunurm kustuvad üksteise järel. Minu luuletuled veel läbi kesksäravad, selles laulus sinu silmad.