Mõeldes sinule. Teistkordselt sureb inimene, kui ta unustatakse, on öelnud varda Rahtlask. Sind ei alustata. Sina ei sure teistkordselt. Täna, 21. jaanuaril oled sa kõikide jaoks elus? Saates mõeldes Valdo Pantile sinust räägitakse targalt, kaunilt, professionaalselt. Tean, et see toimub paigas, kus 314 korda tiksust metronoom. Ja kus asusid teekonnale, millelt enam ei tulda. Olin sinuga seal viimast korda koos neljandal augustil 1976. Ometi sa jäid mulle alles. Ei laotanud ju, mitte mina, valged katted üle sinu väsinud näo. Seda tegi teine minu jaoks täitsa magama. Puhkama oma tööst. Ärasaatmiskõned kõned, mis jätkasid puurimist, haavas mille oli löönud surm. Värske lillekuhjas kalm taevani leegitsevad tõrvikutega nagu leegitsev elu. Valusam kui muru metega viimne puhkepaik. Kodutee käekõrval veel üsna tilluke. Kapi ääres sinu kingad. Laual kuivavad hingiga viimne sulepea. Kas tõesti on see juhtunud? Miks? Tahan olla mälestustes. 22. detsember 1945 esimene kohtumine sinuga Kohtla-Järvel koolis. Teel esimest tundi andmas klassiõhtu viiendas B-s, viiulimäng laulud, sinu nakatav naer ja tohutult siirad silmad. Õpetaja amet, mida sa elu lõpuni pidasid kauneimaks. Veel täna loen seda sinu viimasest intervjuust. Mälestuste päevikust, mida sa pidasid oma esimesest tööpäevast 1945 kuni lõpuni oli see päev sinu jaoks ilus. Ma olen selle üle veel nüüd nii paljude aastate tagant väga rõõmus. Sest see on ju ainuüksi minu ja ainult minu. Sellest ei räägita, see ei ole teistele tähtis. Oli nii lõpmata uhke, et see päev on olnud sulle tähtis. Ajalugu ja geograafia muutusid sinus säravas käsitluses aineteks, mida sealt koolist edasi õppima mindi. Sarid väga noor, veel mitte 20-ks. Ja sa olid haige. Mida siis ei teadnud veel mitte keegi. Sinu päevik, agendast loen. 10. veebruar aasta 1946, valimiste päev haigestub raskelt. 20. veebruar. Kaljuste ajab kooli orkestri Fortissim asja. 23. veebruar, haigus süveneb. Hommikul palavik 38 kuus, lähen ikkagi tööle. 26. veebruar saan kirja sädemelt, luban saata kaastööd. 27. veebruar, temperatuur veidi langenud 37, seitse, saadan ära. Kaasta, sädeme, leia virusõnale. Õhtul eega tantsima. 12. märts, tervem, aga surmakutsar. Õpin partei ajalugu. 21. märts, kevade algus, kaalume kompvekke ja suhkrut. Saan ühe kilo kommi ja 250 grammi suhkrut. Seitsmes aprill tervis on tõesti sant, alaline palavik, hirmsaim köha. Haigus ei tohi mingeid plaane segada. 23. aprill, röntgenis paremas kopsus, kavern. Neli sentimeetrit. Vasakus poolteist, kaks palavik. 38,4. Õppealajuhataja käsib sõita sanatooriumi. Sinna ma ei lähe. Neelan kaltsiumi, esimene mai tantsima, seega May ballil, kus pole ühtegi ballikleiti. Õpin NSV Liidu ajalugu ja tunnenam avastase keerulisust. Ähvardan arstil käia, aga ei tule midagi välja. Õpin. Kaheksateistkümnes juuli. Nõuandlas veresete 40. Röntgeni põhjal kirjutati Tartu sanatooriumi. 25. juuli Elvas. E veenab mind sanatooriumi minema, oleme kogu päeva Väikse järve ääres. Otsustan minna sanatooriumi pikemaks ajaks, tuju hea, õpin dialektika keemiat, saksa keelt. Alustan stenograafiaga. Teen tina, vitriini loen, lõpetasin Hamleti, otsustasin õppida selgeks loogikakursuse. 25. september tegelen õpingutega. Vana aeg, pedagoogika, stsenograafia, üritasin ebaõnnestunult sanatooriumi minna, rannan algebra tunda, et pisutki raha saada. 10. oktoober hommikul Tartusse tuberkuloosipunktis asjad korda ja kell 17 sanatooriumi sisse. 11. oktoober analüüsid väga halvad kopsud õhu alla. Kiri eele. 12. oktoober, mõtlen Kohtla järve headele aegadele. 15. oktoober väga väsinud laen, Ee külastus. Sain hea töö. Hoo. 21. oktoober õpin üht-teist ja tundun endale unistajana peal vest, reaalsemaks muutuma deebeetseja unistused. Mängin viiulit, rõhk ajaluul Vana-Kreeka. 24. oktoober seal õhku, viimane kord vasakusse 500 kuupsentimeetrit. Röntgenis öeldi parem arutlen, et deebeezzee haigel ei peaks vist püüdma. Et deebeezzee haige peaks vist püüdma jääda vallaliseks. Kahjuks. 27. oktoober e-külastus pühib kolme päeva sünged mõtted minema. 30. oktoober, röntgenitulemused paranevad, saab viiuldada, jälle õppida. Naised varastavad meestel püksid. Esimene november röntgen parem hea, vasak mitte, kaalun 69 kilo. 29. november kaminaõhtu asemel ka töö. Novembrikuu kokkuvõte haigla kuu väikese, ka kõige parem kaunistamise kuu, kuid reaalseid aineil. Kas suudan oma koguka plaani täita, arvan, et küll. Sellest oleneb kogu suurim plaan. Peab kõigele mõtlema. Muuseas, terviselegi oleks detsember, viljakam kui november. Üheksas detsember minu haiguskäigu suur päev, doktor Laisaar ütleb, et paremal on auk kinni, vasakul aga mitte. Aga saab opereerida. Ootan külalist. 13. detsember, ootan pisikeste, tulebki, rõõmustan hullupööra. Ajame juttu ilusal üksmeelel. 22. detsember pritsi tähe all, kuna töö jaoks on päev liiga püha. Mõtlen sellele, kes tegi tähtsaks tavalise päeva aastal 1945. Mõtlen reaalseist unelmatest. 31. detsember, kust võtta napsu uue aasta pühitsemiseks. 10. jaanuar 1948. Operatsioon Tooraco kaustika algas ettevalmistusega 13 23. Lõppes 14 55 kokku üheksa kõrvetust. Doktor Laisaarelt kiita hea visaduse eest. 15. jaanuar röntgenis eeldakse, et operatsioon õnnestus hästi. Niidid võetakse välja, õhtul jälle ei, otsustame minna minu paranedes tagasi kohtlasse õpetajateks. Jaanuari kokkuvõtte. Õppimisega olen mures, sest on päris tegemist, et plaani täita vene keel kannatab. Stenograafia ele mõtlesin tulevikus väga palju rajada, kuid peab ütlema, et õpin seda siiski natuke nõrgalt. Kas hakkab meeste norskamine närvidele või on käes kevadine väsimus, et vaiksel avamise ajal magalega õppis? Seitsmeteistkümnes veebruar röntgenis selgus, et Kabern ei ole kinni ja tuleb uus operatsioon, võtan anorgaanilise keemia tugeva käsile. Kuues märts palavik 37,6. Ja lähen niimodi operatsioonile. Tulen ise omal jalal tagasi, Orenaga nõrk palavik. 39 kolm. 23. märts kõrge palavik, alanenud muidu tavaline päev, aga täna andis pärast vaikset lamamist tavaliseks saanud aknal vahtimine tulemusi. Ta tuli. Jalutame ümbert, õpila, jutleme palju. Kolmas aprill röntgenitulemusi, üsna hea. Seitsmes aprill, ütlen alates homsest ravi üles. Lasen teha paberid joonde. Doktor Laisaar soovitas mul end hoida ja palju puhata. Kaheksas aprill, tulen pärast täpselt 100 kaheksakümnepäevast ravi Tartu linna sanatooriumis välja. Rasked mõtted mitme asjaga. Sõida meiega Tartus kohe Kohtla-Järvele. 16. aprill Rakvere dispanserisse kahele poolele õhku. Kohtla-Järve koolis, kirev kava, tantsime kella kaheni, kava hea, teen ettepaneku kaljus, tere preemia anda. 22. aprill kuus 45 rongiga Tallinna komisjon, reedel kohtun ja tutvun siiniibol pappi Arnuga ringhäälingu kaadriosakonna ülemaga. Korraldan end. 23. aprill papi Arno pool juttu ja kannelt, kella neljani. Kell üheksa, 15 sõidan bussiga Rakvere. Oleme otsustavas komisjonis. Olengi tee mobiliseerunud. 24. aprill. Teeme õhtul kaljustega laulu ja õhtul Tallinna. 25. aprill ajame papiga raadiost konkreetsemat juttu. Tulemuseks arvan, et saan siia ringhäälingusse tööle. Võtan proovitööintervjuu täitevkomitee esimehe juures. 27. aprill. Intervjuu õnnestub hästi, olen dispanserisse viis tundi järjest õhul ja maadlen arstiga. 29. aprill käime veega mööda linna korterit otsimas, esialgu asjata. Meeleolu pole, viis, aga on ka veel teadmata. Kas kohta saab valuuta otsas. Esimese mai paraad Tallinnas jälgin seda, on väsitav. Otsi meiega korterit, käime majast majja. Tartusse joonistan jäätisereklaami. Kuues mai sorteerin pakina asju ei tea veel midagi mõtelda. E Telefoneerib, et joones ja võib lasta käia, otsustan sõita esmaspäeval Tartus dispanserisse on dokumendi, et pole nakkav. Õhtul Tallinna 10. mai esitan papile arvestuslehe ja saan asjad joonde. Käime ringhäälingus igasugustel proovidel. Ilmneb, et toa kirjeldus lüüa. Reportaaž ja hääl. Väga head. Tore olen tööl. Sain papi abiga doktor Anneli juurde imepisikese toa. 10. mai 1948 tööl, raadios huvitav, põnev. Elu nägu maratonijooks. Juba siis ei andnud sa endale aega, et hetkekski peatuda ja meenutada elutarkust, mis andis sulle kaasa doktor Laisaar. Ihkedas ometi usaldasid Te, peate ennast hoidma. Olid nagu rattal, mis pandud pöörlema hiigelmootori jõul ja mida võimatu seisma panna, korrakski maha hüpata. See tohutomaator oli sinus endas. Oli vaimustav kuulata sinu ülevaid laulupeoülekandeid peaaegu heroiliselt edasi antud sõjaväeparaade reporteritundi ära meetod Luikede järve eluringi mille tegid sünnitushaiglast ise, teadsid, miks. On seletamatult ilus kui tärkab uus elu. Kuid miski ei suuda leevendada seda valu, kui ta kustub. Nii ütlesid tselluringis veel palju sügavamalt paremini. See oli aasta 1966. Vist ainult mina olen see, kes teab, kui tähtis oli sulle see aasta mitte ainult sellepärast, et alustasid oma suur Sarri televisioonis. Ringides seltskonnas, kus viibisid, puistasid seal mängeldes teravmeelseid mõtteid, ideid, nii näiliselt higi vaevata, valmisid ka sinu saated. Kuid see oli näiline. Ma tean, mis selle taga peitus. Meie ühine kodu oli siis raadiomajas, sinu üks armastatumaid kolleege, Lembit Lauri on märganud pidevalt varahommikuni paistvat tuld. Sinu aknast oli vaja Ivan takkumuleerida. On tuntud kirjandusklassiku mõte. Et siin ilmas midagi saavutada, peab tegema mitme mehe töö. Pole vist olla vaja väga tark inimene teada et isegi ülipingul viiulikeel kord katkeb. Meenutasin mõni hetk tagasi aastal 1966. Ja ma arvan teadvat, et olid sellel aastal lisaks suurele töörõõmule täna 25 aastat tagasi veel millegipärast väga õnnelik. See jäi ainult meie vahele. Olid ajad, kus perekonnast ja kodust polnud kombeks rääkida polnud nii nagu praegu sellele ei paistnud mingit tähtsust olevat. Aga kas on neid kodusid palju, kus mehele ja naisele on antud loodusest võrdne anne? Vist mitte. Sina olid täht. Vajalik kõikjal. Sinu töö oli kogu rahva ees. Mina sinu kõrval väike ka oma tööd armastav inimene tööd, mida sa pidasid ju kauneimaks. Ja nüüd oli meid juba kolm. Me vajasime sind, eriti see olend aastast 1966. Aga sind ei jätkunud meile, meie olime kahekesi. Su töö kasvas üha võimsamaks ja võimsamaks. Oma sarjaga said sa ikka rohkem ja rohkem vajalikuks teistele. Sind oli üks. Sinu seltskond koosnes paljudest kõigiga pidid saiu ennast jagama jagasidki teisiti polnud ju mõeldav. Kui enam ei jaksanud, võtsid appi. Abivahendid. Olid unustanud, doktor Laisaare sõnad, kellest sai ju nii palju lugu, pidasid. Sa ei suutnudki enam sellele mõelda, see keeris oli haaranud sind jäägitult. Päriselt. Meie ootasime. Ootasime. Mul on piinlik, aga ma muutusin egoistlikult armukadedaks isegi sinu tööle. Ja kõigile, kelle jaoks. Sul jätkus aega. Tead, et see ei olnud minu arust suurejooneline, andesta neil vähestel aegadel, kui sa olid meiega, oli see jõud juba raugenud. Ma kartsin hirmsaimat, kartsin pidevalt. Kartsin kohutavalt. Väga telelehes viimases telelehes lause. Endel Haasma Valdo Pant lahkus enne surma. Kurb, inimlik, mõistetav. Ta oli suur ka oma puuduste ja vigadega või just selle tõttu. Trotsisid tervist ja saatust. Põletas end teadlikult läbi. Teadlikult läbi. Ja kui esimene mõte lahkus Nende surma on. Minu jaoks vapustavalt paljuütlev avaral tekstiga siis mõte, sellel ei tea ju praegu kindlalt keegi vastata. Kuidas end teadlikult läbi? Võib-olla siiski päris teadlikult mitte. Ma olin 31 aastat tema kõrval. Ja ma tahtsin olla selles Mõtiskuses temast täiesti avameelne, võib-olla isegi liialt. Kui kuulajatest keegi juhtus kuulama või tähele panema mõtteid tema päevikust Võib-olla siis on võimalik arvata, aga tihti ei tea. Lubage mul mõelda nii. See töö oli nagu laviin, mis kasvas üle pea seda koormat-võis liigutada küll paigast, viia ta isegi poolele teele. Teades tema minevikku, aga mitte rohkem. Mõistatuseks jääb, aga. Aga oleks olnud võimalik hingetõmbepaus. Oleks seda ei tulnud. Miks. Kangelaslikku uhkus kiivustavad edusammud, ühiskonna lugupidamine, püsimine laineharjal. Need minestasid ega lasknud näha karisid. Ja siis tuli. Kaks kuud varem. Sel suvel läheme kolmekesi koos. Eluline vajadus leida juurde tööd. Leida tingimata tööd. Olen tänu võlgu raadio tolleaegsele juhile, aedas Lutskile Jüri Hanssonile L1 säravale. Arvan, et mõeldes sinule aitasid nad kaminud. Parim ravim on töö. Kodu Alijaga katki. Kellalt alles, hoidke teda, minul see ei õnnestunud. Või ei osanud ma.