Kasarmus oli meil igal oma raudvoodi, õlekott, tekkija pesu oli paljudel omalt poolt, paljud ajasid ilma läbi. Kuna igal oli oma voodi, siis polnud täidel veel kuigi suurt levimist. Söök oli toitev ja hea, ent esialgu polnud ta sissevõtmine kuigi armas. Praeguses Eesti kaitseväes näiteks istuvat sõdurit kui harrad kunagi söögilauda, igal omad taldrikud, noad, kahvlid ja muud asjandused ees. Aga meil oli igal mehel oma suur lusikas saapasääres ja iga 12 mehe peale tinutatud supiba. Selle paagi ümber, istusime siis koos ja helpisime igaüks oma lusikaga. Kas suppi või putru. Oleks ju kena olnud, kui kõik mehed oleksid puhtad olnud, aga ikka juhtus, et teiste hulgas oli ka mõni kärnane lammas, mõni räpase nina ja suuga Peipsi venelane, mõni mädanemate hammastega poolnud rukke või mõni muu selletaoline. Ja mõni kiskus söömise juurest paiku teeninna niimistel nõrises. Mõni pühkis käpaga oma vurrudest supi ja pudrujäänuseid ja nii edasi. Ja need lusikad, mis pisteti ühisesse paaki. Mõni pesi oma lusikat, mõni vähemalt lakkus, aga mõni kiskus ta saapasäärest välja ja kraapis pesemata käega endistest söögijäänustest klaarimaks. Andis harjuda. Eraldi süüa polnud juba sellepärast võimalik, et kes sulle sööki eraldi andis? Üldkatlast valati teda vaid nimetatud paakidesse eratopsiga midagi otsima minna oleks olnud skandaal ja üldpaagist sulle eraldi välja andma juba ei hakanud keegi, vaat kus saks. Aga peagi muutus säärane söögi sissevõtmine harilikuks asjaks ja ei mõelnudki enam ta varjukülgedele. Peale supi ja pudru saime veel liha, umbes kaheksandiknaela mehe pealelõunaks anti veel muidugi leiba ja suhkrut, vahetevahel isegi saia. Nii et toitmine oli ussiljennoja kõvendatud kõvem kui rahuajal, sest sellest oli juba aru saanud isegi vene sõjaväeülemus, et sõja ajal tuleb nii hästi ülal pidada. Algul oli veidi piinlik ka ühine väljas käik. Sellist asja sai viimati harrastatud kihelkonnakoolis, kuid siis olid ju ise veel karjapoiss. Vahepeal oli ta muutunud dekadendiks. Üsna metsik oli dekadendil algul vaadata pealt Peipsi venelaste naturalismi kuid suure sõjakäik aina süvenes ja peagi tuli näha palju ilusamaid asju. Kõikide riikide sõjaväed on vähemalt sõja ajal nii mõneski suhtes ühesugused, eriti aga metsikute kuulujuttude harrastamises. Meie väeosa polnud endale veel jalgugi alla saanud, aga juba liikusid temast säärased kuulujutud, et au oleks võinud teha igale vanale rügemendile. Näiteks keiser on erilise käsu andnud, et Tartumaa kaitseväe truse hinnata ei tohi Tartust kuskile välja saata, vaid ta jääb kuni sõja lõpuni Tartusse. Või jälle Cashevaarid. Pudru ja supikeetjad olid kuulnud moonavoorimeestelt, et meie Trušina saadetakse kahe nädala pärast otsejoones Poola rindele. Moona voorimeestel oli seda öelnud Moona voori, lipnik Enn ise aeg-ajalt mõni ohvitseri pentsik või staabikirjutaja teati rääkinud olevat, et Rušina saadetakse Siberisse garnisoni teenistusse või Peterburi tühje kasarmuid vahtima ja nii edasi. Iga päev oli midagi uut õhus. Mõned uskusid seda kõike kui piiblit, olgugi et ükski ennustus ei täitunud ja pettumusi oli õhk täis. Mõned jälle vaid kirusid ja naersid. Kui siis kord septembrikuus käis jälle kihin läbi meeste Eprusiina saadetakse Krasnojarski rügemendi täienduseks. Vist sellepärast, et meie elasime Krasnojarski rügemendi kasarmutes. Oli kahtlemata imestus, mitte väikene, sest tõesti hakati Tartust välja kolima. Mehed löödi kolonni igal oma pamp seljas, püssi õlal ja orkester ees sammusime. Vaksali oli ilus sügispäev, sõbrad tulid jaama saatma, tõid sületäie lilli ja Visnapuu, kena poiss oli Lombardist välja ostnud mu palitu ja kella löödi siis mindki esimest korda vagunisse, millel seisis 40 inimest, kaheksa hobust ja sõit läks lahti. Aga kuni sõitsime, kust tulid alles kuulujutud. Nüüd võis fantaasia vabalt lakata, tee oli tal jalge all vaba ja Venemaa oli suur ja lai. Oh, Venemaa piiridestki viidi meid mõne jutu järgi välja türgi maale, Serbiasse Montenegros, rongaga mürises edasi ja tõesti, kuhu meid viidi, sellest polnud kellelgi pisemadki aimu. Saabus öö, loomavagunis löödi lavad üleskott pea alla ja palitu peale. Nii sai magatud, oli veidi ebamugav. Aga mida sai veel edaspidi näha? Need, kes lootsid, et meid saadetakse tsaari ihukaitseväkke tulesid sest juba teisel hommikul veerisime Peterburist eemal, kõikjal valitses veel sõjavaimustus. Meiegi rongile lehvitati siin-seal mütse ning rätikuid küüti. Hurraa. Meestel sai sellest sport, kui kedagi tee veeres nähti või kui läbiti külasid, linnu alati rongis, hurraa, karjumist ja viisakas kodanik ei võinud võlgu jääda, kisti kodanikult nii-öelda vaimustus välja. Siin-seal peatuti mõnes kohas kaunis kaua ja mehed kadusid metsa. Õigus, seda ei olnud, laskute, lihtsalt teeveerde. Mehi oli palju ja väikeste jaamade väljakäigukohad ei mahutanud kõiki soovijaid ära. Sõda kestis hulga pikki aastaid ja kogu aeg veeresid sõjaväerongid. Millised väikeste jaamade ümbrused sõja lõpul olla võisid? Seda on kaunis jube kujutleda. Lõpuks peatus rong Luuga jaamas Novgorodi kubermangus ja edasisõitu sedapuhku enam ei olnud. Kõik toredad kuulujutud olid esialgu mokas. Ei pääsenud türgi maale ega tardanellidesse eiga tsaari ihukaitseväkke Peterburi linna. Vastupidiselt kõigile toredaile lootusele pandi meid korterisse üsna nigelas vanasse suvi majja luuga linna serval SUVI mujal polnud enam õigeid põrandaid all ega korralikku katust peal, kuigi ta oli säärane ehitis, mis õieti kunagi valmis polnud olnudki. Ühest otsast ehitati, teisest lagunes, oli väike Kahekordne majakene, kummalgi korral vahest kolm, neli tuba. Meie kompaniis oli enam kui 250 meest ja pidime kõik suvi lossi ära mahtuma. Nahkpäeva ajal polnud viga, siis oli suurem jagu mehi ikka väljas, aga öösi olid kõik põrandad täis, kui silke tihedasti külg külje kõrval, nii et raske oli kuhugi astuda ja õhk. Suvi, maja aias oli veel väike majakene, midagi sauna ja karter, laupäev, vahepealsed kolm-neli meest võtsime nõuks öösi salaja seal magada, sest seal oli rahulik omaette olek ja puhas õhk. Mõeldud tehtud. Kaks kolm ööd läks number läbi, aga siis sai hotelli, on jälile ja kaebas velt veebile velt veebel sõimas nina täis ja teatas kompaniiülemale. Ja siis tuli torm. Kompaniiülem oli luugas üsna enda ära joonud, kus sai teist veel ikka näha, aga luugas väga harva. Ja siis oli ülemus ikka kole pahas tujus tuli, kui tuulekeeris pragas karjus, ähvardas endal silmad, punased, nägu kahvatu, habe sassis. Tol hommikul, kui meie eraldi magajad velt veebli kaebuse tõttu kompaniiülema ette pidime ilmuma, oli vana eriti marus. Mis karjus ta, tee, kirjanikud ja kirjutajad piss, saatjali, piissari. Teised magajad olid ka haritud mehed või teie hakkate mulle endale eraldi suvi maja sisse seadma või nii võib-olla hea teistega ühes magada või peenutsete intelligentsi ja Noomadeid alles õpetan sõdurid olema, sõdur peab kõik läbi tegema kõik. Vat kui lähete väljateenistusele koskastakse maha, aita, peab kohe heitma jala pealt heid aias sure-sure, võib-olla õhku, kuidas teistel on? Peate end parem lasteks, ma teile näitan, mida paremaks end peate, seda rohkem peate suutma, mõistate, omata rohkem haridust, peate olema teistele eeskujuks. Ümbermarss velt, veebel, iga mees kaheks päevaks ebajärjekordselt tööle rakendada. Saime sauna. Õhtul ronisime teiste hulka põrandale ja paari päeva pärast olid mul esimesed täid ka seljas. Need siginesid lopsakalt, sest nende leviku eest hoolitses oma jaoskonnas eeskätt härra jaoskonna ülem ise. Kui korralik ülemus kunagi. Ma olin oma jaoskonnas, braavo, Flangovoi, see on rivis, esimene paremalt poolt. Niisiis kohe jaoskonna ülema kõrvaline ja pidin distsipliini kohaselt öösi jaoskonna ülema kõrval ka magama. Kompaniiülema idealism ja distsipliin oli ju kõik väga õige, aga kuna ta ise sugugi oma ideede kohaselt ei elanud, siis tekitas ta paatos vaid irooniat. Palju suuremat paremlased, kui meie olid ju veel kompanii teised ohvitserid. Aga eeskujuandjaid polnud ka nendest. Ratnikud olid neist teenistusest targemad ja näha saime neidki harva. Nii et kompaniiülema suuresõnaline idealism ei läinud meie südameis täppi, vaid ainult õpetas tundma seda vana tuttavat asja, et kes kõrgemal kohal, seal ikka õigus. Ja sellele vanale tõele ju sõjaväedistsipliin õieti rajatud ongi. Luugastantsitati meid jälle mõned nädalad ja anti lõpuks ka munder selga. Sellega olime kaotanud viimase välise sideme oma endise eluga ja saime lõplikult sõduriks. Kui kord pühapäeva hommikupoolel läksin oja veerde heinamaale oma pesu pesema. Juhtus nii, et üks peen daam tuli just selle koha ligidusse jalutama, tema, kus ma vee ääres küürutasini oma pükse nühkisin. Mul hakkas natukene häbi ja kartsin ka, et daami haarab šoking, kui näeb noorhärrat sooritamas säärast koledat toimingut. Daam möödus otse minu eest, aga ei teinud minust väljagi, taastus juba eemalt julgesti minu toimingu suunas ja ei näinud sellest põrmugi hoolivat. Ja ta oli tõesti peen daam. Välimuse järgi otsustades Peterburist pärit, kuna luuga oli Peterburi laste suvituskohaks. Ma olin algul veidi kohkunud ja imestunud, et küll oskas daam hästi külma vääriliseks jääda. Šoking kraami puhul, aga siis taipasin äkki saadagi. Daamil polnud vaja üldse mind ja muud tegevust arvestada, sest ma olin ju nüüd Vene sõdur ka välimuse järgi. Ruskajasseerajaskatinka vene hall sõprakene. Niisiis mitte enam inimene. Ja truskaia Seerajaskatinka pesi oma pükse. See oli daamile sama, kui oja veerel oleks pükitanud koeri õiendanud oma asja. Ja mina olin vana harjumuse tõttu pidanud end noorhärraks. Kord riskisin ja läksin linna kohvikusse, kuna sama vana harjumus, mille tõttu ajuti veel pidasin end noorhärraks Atavismine ajas mõnikord kohvihimu peale. Kohvik oli algul tühi ja kõik näis hästi minevat. Aga korraga sammus kannuste kõlinal Saldkond võõraid ohvitseri uksest sisse. Mis teha? Ma polnud nimelt veel nii palju õppust saanud, et teada, mis teha. Liitusin nina kohvitassi ja mugi siin kooki, teeseldes, et ma ei tea ilmastega maast. Toimisin sellega ka jaanalinnupoliitika järgi, mis sageli ei lõppe hästi, sest kohe kõlas hüüd. Ei sina seal niivõrd tark ma juba olin, teadsin, et kui kellelegi avalikus kohas võõraste inimeste poolt öeldakse sina siis on sõdur. Ja kuna kohvipoes teisi sõdureid ei olnud, ma hüppasin püsti. Kindel bariton raius mulle kui rauda valatud sõnu. Miks au ei anna? Ma olin ülimal määral kohkunud, sest ma ei teadnud, kuidas tuli au anda kohvikus, kus sa istud kohvitassi taga ilma mütsita. Noh, mis sa vaikid, loll ja jõllitad silmi, jätkas rauda valatud bariton. Kas sa ei tea, mis siis teha tuleb, kui avalikku kohta sisse astuvad ohvitserid? Ja noh, kust ma seda juba tol ajal teadsin? Seda polnud mulle veel keegi õpetanud ega arvanud ka ükski ülemus mu kompaniis, et ma sinna kolama lähen, kus liiguvad härrad ohvitserid? Ma pomisesin, ma ei tea, teie õilsus, kui sa seda ei tea, kärkis raudne bariton, siis ära roni sinna, kus pole su koht, said aru? Just nii, vastasin, ma haarasin oma mütsi, jätsin kohvitassi ja koogipoole sinnapaika ja kihutasin uksest välja. Tundsin, et olentseerajaskatinga. Luugas tegime läbi esimese laskeharjutuse ja siis laudtee meid jälle loomavagunitesse ning uus sõit läks lahti. Öösel läbisime Peterburi linna ja peagi levis kuuldus, et neid viiakse Soome. Kuuldus osutus tõeks. Soome oli ju autonoomne Venemaa osa ja Vene väed kõikjal Soome pinnal teda kaitsmas. Kardeti sakslaste dessanti Soomes, aga vist ka soomlaste oma meelsust. Keskpäeval peatus meie ešelon teri Joe jaamas ja algas mahalaadimine. Oli ilus päikesepaisteline ilm, kena sügis. Algas marss sisemaale. Teri jõgi Peterburist, vaid paari tunni raudteesõidukauguses oli ka tol ajal Peterburg laste suvituskohaks. Õieti oli seda kogu niinimetatud Soome raudteeäär Peterburist viiburini. Täis oli suvi majuga too maantee äär, mida mööda meie jaamast kaugemale sammusime. Nikolajev sky Fordi eelkindlustuse poole. Maad oli umbes 20 kilomeetrit. Fortnikolajevski oli vene nimi, soomlased kutsusid seda kohta Hiinaks. Siia kaunis kitsa lahe servale oli loodud vist mitte väga kaua enne maailmasõda. Eelkindlustused Kroonlinna ehk Peterburi kaitseks. Teine kindlustusfort, Aleksejev, sky asetses mere kitsuse teisel Vene-poolsel kaldal. Õhtuks jõudsimegi Fortnikolajevskisse või hakatestada siig peale kutsuma inoks Fort inosse. Meeste tuju oli hea laulud, käisid eesti laulud Soome pinnal vene sõdurite suust. Kurioosum. Igatahes eriti kurioosne, et mõnedki eesti laulud olid ju Soomest pärit. Praegune Eesti ja Soome hümn oli siis meie meestele veel vabaks Leelutuseks ja põldudel töötavatel soomlastel polnud vist vähe veider kuulda oma hümni mööda marssivate vene vägede suust keeles, mis tuletas meelde Soome oma. Nojah, muidugi läks kohe jutt laiali, et lauljad on viron, poigad, aga ega see soomlastes lauljate vastu just väga suurt vaimustust tõstnud. Muidugi teri Joe ümbrus täis vene suvilaid ja suvitajaid, mõnikümmend kilomeetrit Soome-Vene piirist oli niikuinii veidi venestunud. See tähendab, temas võis kuulda vene keelt ja tunda vene vaimu rohkem kui Soomes kuskil mujal. Ja mõnigi soomlane, kaupmees voorimees purssis veidi vene keelt kuid venelasi ei armastanud ega sallinud. Sellepärast Ki siin keegi. Mäletan soomlaste trummi ja külmi nägusid, kui nad seisid teeveerel, piip suus ja vaatlesid neid. Meie mehed olid harjunud kõigiga lõõpima, kellest aga mööduti kodu ja Venemaal ja olid harjunud nuruma sõjavaimustust ning kangelaste austamist oma sildi all. Hüütiga soomlastele ergutavaid asju tervitati, oldi lõõpivad ja familiaarsed. Aga kui kodu ja Venemaal sellele odavale Praveeringule vähemalt viisakuse pärast vastu hüüti pooleldi nagu hea tooni sündsuse ja sunduse tõttu ei võtnud soomlased piipugi suust ja nende külm üleolev, veidi põlgab ilme ei muutunud joonevõrdki. Venelased meie keskel olid väga solvunud, et neid vastu ei võetud hurraaga ja oma taolisteks pidava ahvivaimustusega ähvardati kättemaksuga Soomet suhknatele. Aga rukki korrotki käed olid lühikesed, teinekord soomlased vaid sülitasid vene vaimustuse peale otse avalikult ja ega viron poigatki. Vene sõdurid, kes laulsid soome laule, polnud neile eriti meeldivad. Neid muidugi ei vihatud nendega pärastpoole sõbrustatigi, aga ikka veidi põlglikult ikka veidi ülalt alla. Peipsi venelastele meie keskel üldse väga ei meeldinud, et meid Soome saadeti. Peipsi venelased olid Eestiski juba tol ajal maal tundnud end vähemusrahvusena ja kui nad nüüd saadeti Soome, oli neile väga vastik, et ikka ei pääset suhknate keskelt, kuigi endal olid käes kõik suur rahva üle olemise õigused. Kuulsin neid omavahel arutavat umbes järgmiselt. Noh, mis sa siis ometi andmadvitš ühelt suhknate maalt saadetakse teisele Tsahkna temale ju ometi peame seda õigeusu keisri eest kodus Loperdavat Sult suhkrud ümber, siin ka nagu Venemaa olekski paljast suhknate maa kurat teab mis. Ja siin on nad veel uhkemad, kui kodus ei oska Vene keele sõnagi. No kuidas nii küll lastaks elada, et kuradid ei püüagi vene keelt õppida, mis kordson ja kaevati, miks ei saadeta omaste keskele Ostrovisse või Pihkvasse, vaat kus oleks alles elu. Aga eestlased olid rahul Tartust Soome, no see kõlas ja tundus üsna teisiti kui Tartust, Poolamaale või Siberisse või isegi Pihkvasse. Parem pool muna kui tühi koor. Ja Soome oli ikkagi nii eestilaadiline maa, soomlased ikkagi nii eestlaste moodi, et tunti end peaaegu kodumaal olevat, see oli suur õnn. Rääkimata, et sõjakära oli Soomest veel kaugemal kui kodumaast, sest sakslaste dessanti uskunud küll vist tõsiselt, Vene väejuhatus, isegi. Fortino osutus traataiaga ümber piiratud maa lahmakaks mere kaldale. Temas oli palju barakke ja peaaegu mitte ainustki korraliku maja, maha arvatud staabiehitised. Siiski mõned kasarmud olid ka valmimas või äsja valminud. Mere poole oli ehitatud mitu üsna moodsat maa-alust kindlasti-ist ja see oligi fordi olemasolu õigustus. Peale kahurväe asus meie tulekul fordis ka veel piirivalveosi. Rahuaegne jalavägi oli aga saadetud rindele ja meie tulime tema asemele. Peale tugevat õhtusööki, mis oli meile valmistatud kahurväe poolt ja koosnes rasvases supist, liha, portsudest ning pudrust pandi meid korterisse väga puhtasse avarasse, uude kasarmusse, kus enne olid asunud kahurväelased toredad ruumid peale luuga suvi maja aga kus olid täid? Meil polnud magamiskotte, seepärast heitsime otse narri laudadele aluseks vahest, kui oli mõni oma tekk või riideosa. Aga täid jalutasid ka paljastel laudadel. Uued valged, puhtad lauad. Lõunavaheajal läksin kasarmu taha lepikusse, tegin loomadele surma, töö sai veidi parem. Vähemalt võõraste elaniku võrra vähenes too hall Peremuseljas.