Algas putšernaja komando drill, nii et jalad valutasid, keha tilkus ja hing higistad. Ja kui õhtul narile said, siis kohe uinusid, kui puupakk. Jumalaga, jalutuskäigud, meele olutsemised ja kenad mõtted metsas ja mere ääres. Tundus kohe isegi, et inimõigusi oli kärbitud vähemalt 80 protsenti. Hommikul kell kuus üles ja kohe sisemise teenistuse kallale. Siis lühike tee joomine ning algas jalakeerutus. Iga jalaaastat, iga väikest pöörakut ja käänakut tuli sooritada nii detailselt, teaduslikult, et vahest veel balletikoolis võidaks sellega võistelda. Ja kui sa püssi selga tõstsid või seljast maha võtsid, ega sellesse kunst olnud, et selle kõik õigesti sooritasid. Tühja kah, sa pidid teadma, kuidas sa seda õigesti sooritasid. Igal millimeetril oli siin oma suur tähtsus, tõstis ta püssi kaks millimeetrit madalamale või kõrgemale, kohe oli kogu kunst mokas. Ja kui vene vägi sellise millimeetrilise täpsusega sakslasi oleks kolkinud. Aga selliseid mõtteid ei tohtinud sulle pähe tulla. Sa pidid teadma ja uskuma pungist silmi, et sa sooritad suuri ja pühi asju, et sa päästad oma usku tsaari ja isamaad. Kella 12-ni kestisse filigreerimine ja kogu aeg kostis tee lai ras dialaidva Trii teha üks teha, kaks teha kolm. See oli nõndanimetatud komando porrastelenjam jaotatud komando Mil, iga liigutuse järel uuriti 10 minutit, mitu millimeetrit, keegi oli eksinud. Kella 12-st kaheni oli lõuna ja puhkus võis veidi magadagi, aga siis jälle üles ja uus tants lahti. Õhtul oli Slovestnaist suuline õppus kõigist c sinad sise- ja välisasjade tarkustest kasarmu ja garnisoni korrast valvaja väljateenistusest ja nii edasi. Puupeadel ja neid leidus küllalt, oli nüüd kõige raskem ja viletsam olla. Võeti asi kohe algusest kinni ja küsiti, mis on sõdur? Vastus siseteenistuse põhikirja raamatust. Sõdur on saar ja Isamaa teener ja nende kaitsja sisemiste ning väliste vaenlaste eest. Aeg-ajalt kavandati püsti ja siis pidid sa hüppama otsekui välk ja jääma seisma kui raudora, kes venis, sellel lasti tõusta ja istuda mitukümmend korda järgemööda, kuni asi läks täpsemaks. Kes ei osanud eelmisi ülesandeid ja oli keeletu, sellele tehti tsirkust, pandi käpuli maha ja Vehicis gümnastikat kätele, alla, kätele üles, kätele, alla, kätele üles. See füüsiline kraam aitas teinekord vaimumaailma tõesti vähemalt järgmisel päeval. Kell kolmveerand üheksa oli viimne praad ja siis magama. Ega kogu see drill mu nahka rikkunud ja kui see konte painutas, kahjuks ei tulnud. Teenistusraskused olid mulle tühi puru, kuid esialgu ei lastud peale utsina kasarmust üldse välja. Ning teiseks, kui pärast veidi lastigi ümber jälle vaid barakid, sõdurid, ohvitserid ja garnisoni õhkkond, ümbrus vaid hall, porine fort. Sellised võisid olla väikesed garnisonil Poolamaal. Allohvitseri karjäär, meel tükis ähmaseks minema ja kogu luule kustuma. Perspektiiv pakkus ehtsat sõjaväelist hallust, ühe toonilisust ja masendavust. Ei ühtki värvilist plekki, ei romantikat, ei ilu, ei ühtki huvitavat mõtet, muudkui tee lai ras Nielaid, dialaid, Trii. Nutsin ja leinasin Buvamalat ja oma armast hullumaja. Olin langemas lootusetuse viimasesse hallusse kui korraga. Ühel detsembri õhtul tuli komandost velt vee peal ja luges ette mõned nimed. Üks nimedest oli minu oma käsk asjad kokku panna ja olla valmis järgmisel hommikul ärasõiduks Kroonlinna. Kenakene uudis oli see juba sellegi pärast, et tõotas pääsu sellest neetud fordi urkast, kus olid otsekui vangis aga keegi kooliõpetaja meie komandost, kelle ametivennad teenisid rusiina kantseleis kirjutajatena läks staapi maad kuulama ja tuli tagasi põrutava uudisega, et neid saadetakse Kroonlinna ohvitseri kutsele ettevalmistamiseks. See sõnum langes kui hele päike süngesse uttu. Sest kui reamees oli aus olla ja ka palju kergem kui allohvitser, siis ohvitser olla oli veelgi ausam ja veelgi kergem, kui reamees. Allohvitseride kooli kasvandikud anti kui manifest. Sünge tulevik langes ära ja ka inimõigused tõotasid tulla tagasi. Oli küll nooremohvitseri oma Truckial, aga see truck oli siiski inimlik. Ja väliselt pidas maailm noorematki ohvitseri mitte ainult inimeseks, vaid koguni eesõigustatud inimeseks ning nii see ju ka tegelikult oli. Ja ma ei olnud säärane idealist, nagu meie kompaniiülem nõudis, et oleks tahtnud teenida vene kroonud Nežaleeaa Šivootas vaiewood hoolimata oma elust otsekui märter kannatada ära kõik hädad ja viletsus, et selle õndsa teadmisega, et see sünnib vene usu vene tsaari ja vene Isamaa eest. Ma olin selline neetud egoist, et vaatlesin lipp nike elu meie kompaniis ja mõtlesin, et kuramuse hea oleks minul ka niiviisi elada otsekui pooljumalana, ent kummardada, lasta, laiselda, Odbuskis käia, head palka saada ja kõike muud, mis sellega ühenduses. Antagu andeks, aga mul ei olnud ühtki sundivad põhjust end Vene sõjaväes teisiti sisse seada. Polnud ühtki ideelist alust kannatada täide puremist ja nahkade tõrelemist, et lõpuks käise saada nahaks. Nii et minu seisukoht oli selge, hõiskamiseks oli vägagi suur portsjon põhjusi. Ja kui mulle meelde tuli moraliseeriv kompaniiülem, kes lakku täis suu vahus karjus, et Isamaa ja tsaari eest on ülim anda oma Šivot. Schibot tähendab siinkohal elu aga täpne tõlge, kõht, et sõjas on sõdurile ülim voorus rohkem kannatusi ja puudusi, siis muu elasime omaette kurjalt. Noh, eks ta siis lakkumine ja hakka vähemalt korralikult Tudzinadki tegema, rääkimata rindest ja täidest. Kuna mu lõppe komandost tulles mõni asjakene oli jäänud Buomalasse teiste sõdurite kätte, läksin veel samal õhtul neile järele luba sain selleks velt veeblilt. Lahkesti oli kena jalutuskäik üle hulga aja, kuus-seitse kilomeetrit läbi metsade talvist teed edasi-tagasi. Oli päris karastav pärast lakkamatut kasarmu sauna minusugusele, kes ilma metsata on kui haige. Tol teel sai nii mõnigi kena mõte läbi mõeldud, nii mõnigi kena unistus unistatud ja selleks oli nüüd tõesti põhjust ning verevalamine ja elu tsaari eest see küll ei olnud, millest ma unistasin. Kuu paistis lumi sädeles, puud olid härmas tusane, kuid salapärane Soome maastik mu ümber oli puhas ja karske. Küllap mõnest väikesest majakesest metsalagendikul, ma unistasin patune inimene, küllap mõnest põdrast karust ja ilvesest saanisõidust läbi selle lumise, maa ja veel muust säärasest ilusast asjast, aga ammugi mitte üksteise tapmisest ulumisest ja hammaste kiristamisest. Mis sa tahad teha, see palju laidetud, ilus elu on siiski palju ilusamad kui igavene ulumine, üksteise söömine, mida mõned inimesed propageerivad, kui ülimat elus. Puhamalase jätsin vanade kamraadidega jumalaga saineilt kuhja õnnesoove kaasa ja siis tuli järgmisel hommikul sõit Kroonlinna mis polnud väga pikk, kõigest 25 versta üle külmunud mere Oboosiga vooriga kaasas. Kroonlinn on vist päris kena linn, tas oli vist 60000 elanikku ja nendest väga kõrge protsent sõjaväelasi sest kroonlinn asus ju saarel ja oli Peterburi Vene pealinna kaitsev kindlus. Meil oli käsk ilmuda Kroonlinna 341. Peterburi maa kaitse väedrušinasse, kuhu koondati meietaolisi mehi, vist neljast-viiest maakaitseväed rusiinast. Leidsime 340 esimesed rusiina ühest väga stiilikast Katariina aegsest võlvitud lagedega kasarmust mere kaldalt. Kohe teine asi, kui Hino barakid õhus tundus soliidsuse romantikat. Paar esimest päeva ei tehtud meiega veel midagi, sest mehed alles kogunesid. Aga kõigest oli näha, et asi oli viisakal põhjal korteriks näiteks anti meile täiesti omaette Flüügel raudvoodite madratsite ja tekkidega. Sealjuures ei puudunud riiulid, lauad ja pingid. Söömiseks oli eriruum ja ühes avaras saalis täielik kooli klassi sisseseade klassi pinkidega kahe suure tahvliga ja nii edasi. Lühidalt täielik õppeasutus. O süda põksub heameelest, kui seda kõike silmitsesid. Pärast puu on alla kahekordseid narrisid ja täisid ning pärast Fordi parace tundsid tõesti kohe, et olid jälle saanud inimeseks. Sest isegi korralikud pesemisruumid olid, olid isegi võimlemisriistad ja sõime jälle igaüks oma taldrikult kurat teab mis. Esialgu oli see kõik uskumatu muinasjutt. Ja kui teisel hommikul 340 esimesed rusiina ülem, vana soliidne kahurväe kolonel tuli meid vaatama, tervitas ta meid seda Roovakas mäda. Tere, härrad. Esialgu ei usaldanud oma kõrvu. Küsisime üksteiselt, et kas see oli ikka nii või vahest ainult kuuldus bratsudest olid äkki saanud gospuda taim arstidest dias voolodžitest olid saanud härrad. Ning tühist sinast olid ka äkki jälle saanud võix teieks. Peagi selgus ka kogu meie programm. Kõrgemalt poolt oli tulnud korraldus organiseerida kursus, millisel haritud sõdurid maakaitseväe jagudest võiksid saada pust, et astute pärast seda ohvitserina teenistusse, samadesse maakaitseväeosadesse. Kas seda mujal veel tehti, seda ma ei tea, aga meil oli selline ettevõte organiseeritud 61. maakaitseväebrigaadile 341. turus, Hiina ise oli formeeritud Peterburis ja saadetud ühes teiste väeosadega Kroonlinna garnisoni teenistust kandma nende jalaväerügementide asemele, kes siirdunud rindele ja Kroonlinna maha jätnud vaid oma Katariina aegsed kasarmud. Meie õppeasutus oli niisiis erakool ja peale esimese lennuda teisi enam ei andnud. Kuigi esialgses programmis olid teha vaid ase lipnikke maakaitseväe tarviduseks, said meist pärast siiski päris lipnikud ja maakaitsevägedest komandeeriti peagi paljud teistesse väeosadesse jaga rindele, nagu hiljem sündis minugagi. Meie õppe asuti, seal olid igatahes paremad õppejõud kui harilikud ellipnikke koolidel tol ajal Kroonlinna garnisonis oli palju kõrgema haridusega ohvitsere ja meie asutise jaoks neist parimat hangitud. 340 esimesed Rušina ülem kolonel õpetas meile siseteenistuse korda ja üldse kasvatas meid meie tulevase elu jaoks kui kahurväelane, andis ta meile algõpetust ka kahurite ja kahurväe lahingualal. Rivi välja ja garnisoni teenistust õpetas keegi kaardiväekapten. Üks väga kena härra, haritud ja armastusväärne inimene teenistuse alal väga täppisviimaste, peensusteni nõudlik ja pedantlik, kuid alati korrektne ja mitte iialgi jõhker ega kisa kõriline. See mees on üks nendest vähestest Vene ohvitseridest, kes mu meelde jäänud sümpaatse kujuna. Mees, kes tundis oma asja, nõudis sinult palju, kuid käitus rohkem kui õiglaselt. See on heatahtlikult. Ja nagu öeldud, ta oli haritud inimene sõna laiemas mõttes. Nähtus, mida vene ohvitseride keskel harva näha võis võrreldes teda harilikud ja vene armee kaptenite, ka olid need ta kõrval kui kõige jõhkramalt veeblid. Fortifikatsiooni õpetas keegi sõjaväe insener, kolonel, väga närviline ja isekas isand, nõudlik ning uhke. Kui teised õpetajad tervitasid meid seda Roobakas pada käristas, see saks ikka endiselt seda rooman Bradze. Ja kui siis tuli, müriseb vastus, mis klassis eriti põrutas, krimpsutas koloneli harram nägu säärase miimikaga, et kuramus, küll on see kõik juba ära tüüdanud ning siis pinnis ja noris sageli. Aga midagi oli siiski sealjuures, et temal ei saanud olla pahane ega talle viha kanda. Kuidagi oli ta närvelikkuse pahur olek vaid koomiline, seda enam, et ta sageli selle sekka viskas haput nalja. Ja kui tal veidi parem tuju oli, siis armastas ta filosofeerida. Sellest teaduslikust filosoofiast on mulle meelde jäänud lause, mille ta kord, kui jutt oli sattunud inimeste rumalusele halvakspaneva grimassiga, viskas naabrimer säki, turrak Beczkutoopid näiteks kütab iga loll ahju ning siis järgnes pikk seletus, kuidas õieti ahju kütta tuleb. Jäätiga turrak seda teha ei tohi. Oli seal veel teisigi õpetajaid, kuid mitte ühestki pole mul halba mälestust. Nojah, kõikide toonia käitlemine oli juba selline, et pärastutseemno ja komando ja oma Otelendama neere see kõik mõjus vaid karastavalt. Isegi kui oligi mõnikord ütlemist peeti inimeseks ja käidelda inimlikult. Tants läks meil muidugi kohe lahti ja väga ägedasti, kuid noid tantse tantsisin suure rõõmuga kaasa. Nendel tantsudel oli mõtet ja tulevikku. Nende tantsude taga naeratasid täielikud inimõigused ja välised mugavused, milliseid ma ei suutnud kuidagi ära põlata, mängida märtrit. Teiseks olid ka tantsud ise üsna teistsugused kui tee lai ras teelaid kuigi tuli teinekord kadee, lai ras ja teelaid, aga pearaskus langes juba palju sisukamad asjadele kui püssivõtete millimeetrid ja pöörete täppisplastika. Kolmandaks oli kogu meie seltskond enam-vähem ühtlane ja seepärast komando sisemine elu palju meeldivam kui harilikudes väeosades. Ka see tõstis tuju ning andis õppi lusti. Neid oli ülikooli keskkooli seminari ja kõiksugu kutsekoolide lõpetajaid. Oli üliõpilasi, kooli, õpetajaid, ametnikke oli ka neid nagu mina, kes polnud ühtki kooli lõpetanud, kuid siiski nendes palju käinud, nii et läbilõige oli enam-vähem ühtlane. Vabadel aegadel omavahel olla oli väga lõbus. Eriti on mulle meelde jäänud jõulud. Suurem jagu õpilasi oli pärit Peterburist ja need lasti kõik pühadeks koju, sest Peterburi pole ju kroonlinnast kuigi kaugel. Meie eestlased koju ei pääsenud, selleks olime kodunt liiga kaugel. Niisiis elasime omavahel lõbusasti ka oma Flüügelis tegime jõulupuu, muretsesime jõululauale, mida keegi suutis ja unistasime üheskoos oma hiilgavast tulevikust mille peamine hiilgavus oli ikka selles, et pääseme pimedast minevikust. Jõuluks anti meile ka kroonu poolt ussilena ja portsija kõvendatud ports. Ja esimesel pühal aeti kirikusse. Kroonlinnas oli palju eestlasi, siin oli eesti kogudus ja Eesti selts ja eesti keeltki võis tänavatel tihti kuulda. Järver endine kooli härra oli juba varakult asjale mõelnud ja organiseerinud meist eestlasest laulukoori. Vabal ajal õpetas ta meile kirikulaule nelja hääle peale käis kiriku isandatega kontakti pidamas ja vana-aasta õhtul laulis kirikus meie koor. Aga veel rohkemgi. Kirikulaulude seast sai õpitud ka mõni ilmalik laul ja kui kord Eesti seltsis oli piduõhtu, laulis seal jälle meie koor. Luba selleks oli raskem saada kui kirikus esinemiseks. Aga Vistva armas härra kapten rivi välja ja garnisoniteenistuse õpetaja nõutas meile ülemuselt loa välja. Kuna olime erakool, polnud meil ka erilist mundrit, vaid igaüks käis oma väeosa riietuses, nii et väliselt olime ikka veel täielikud hallid Rädavoida. Ja kui käisime väljas tänaval ja tegemist tuli teha kuidagi mõne võõra ülemusega siis said veel sõimata nagu varemgi. Järver tuli kord linnast ja rääkis ülima lõbuga, kuidas üks vana kindral tab portsu otsa võtnud. Tema järver olevat kindralit märganud, kui see teispool tänavat tokerdanud. Äkki ei töötam Paide süda. Ei, sina seal, tule siia. Järver sibanud siis kindrali ette. Sa tõesti nii-öelda Joshi. Miks au ei anna, sisistanud kindral vihaselt. Vabandust, üliekstsellents, vastanud järver, ma olen lühinägemine. Kui sa oled lühinägelik, siis istu kasarmus ja ära longi tänavail. Sellise sõbraliku nõuandega saatis kindral tulevase kindrali kasarmusse tagasi. Veebruaris käis meie komandost läbi kohutav kõmin. Proovisime Otsvat ülendamist tulevadki ei mäleta enam, millised salapärased jõud, käsud-korraldused või kavatsused käimas pidid olema, aga olevat loobutud esialgsest plaanist ja ülendatavat meid ainult allohvitserideks. Asi oli nii tõsine, et mõned õpetajad meid tervitades enam härradeks ei nimetanud, vaid sellest mööda Kiilisid. Ja mitmeks päevaks katkesid õppused üldse. Küll valitses meie keskel suur lein asjast võõralt akvas Moosnantak pliiska. Aga õnn oli nii võimalik, nii ligidal. Laulis üks meist Peterburi teatritegelane Eugenoneeginist. Juba valmistuti kõige halvemaks, kui kooli ülem 340 esimesed rusiina ülem täitis neid kohustusi. Ühel hommikul tuli flögelisse ja jälle meile rõõmsasti, hüüdis tervist härrad. Selgus, et pilved olid lahkunud, meie õnne taevast ja horisont puhas ning tulevik helge. Kõik pidi jääma, nagu esialgu kavatsetud ja märtsi lõpuks olid määratud eksamid. Eksamid olid nagu eksamid ikka mõrud. Nii et lõpptantsud, tantsisime eriti kibedasti tempos ja see kestis mitu päeva järgemööda. Mäletan, et rivi eksamil pidin peaaegu lendama. Kõik läks muidu hästi, kamandasin kui lõvi ja oskasin ka kõik kompanii komandot täpipealt läbi viia, mida nõuti, aga kord õppuse vaheajal, kui puudus komando Volla Opravitsa vabalt puhata pistsin ma tagumises reas käe Salakesi tasku. Võtsin taskuräti välja ja tegin nii lühikese ja rutulise nina pühkimise operatsiooni, kui vähegi võimalik. Sest mul oli hiigla nohu. Seda märkas aga brigaadi ülem, kes mulle näis, oli sügavas jutuajamises teiste eksaminaatoritega. Hei, teie seal taskurätiga püüdis ta, tulge siia. Jooksin kindrali ette ja jäin seisma, kui verstapost, käsi mütsi äärel. Kuidas kärkis kindral, teie tahate saada ohvitseriks ja teiste Õppajaks ja ei tea sedagi, et ilma sellekohase komandot ei tohi ta rivis mitte ühtki liigutust teha. Jon kuulmatu, vabandust, ekstsellents, ütlesin ma. Mul on kange Nov. Mu vastus ajas kindrali marru või luu müristas ta. Ah, kui teil on o, siis te võite igal ajal lehvitada oma taskuräti ja õiendada oma nina puhastamist kas või palvel seisaku ajal. Teil pole sõjaväeteenistusest veel aimugi? Teid on veel, vajan ekrutite hulka panna ja kõik uuesti otsast peale alata või nohu. Tail võib nägu märg olla, aga teie ei tohi, kui puudub komando enda kohendamiseks näpugi liigutada oma näo pühkimiseks, mõistate. Mõistan, teie ekstsellents, vastasin ma alistuvalt Jabagalt, palun andestust tuppa. Minge külas kindrali käsk veidi pehmemalt ja ma sain aru, et olin jäetud ellu. Tegin kanna pealt ringi ja marssisin oma ritta tagasi, õnnelik, et saun ei võtnud tossu välja. See aga oli ka mu ainus kari ja kõik muu läks kui lepase reega.