Õnneks ei kestnud meie elufordis kuigi kaua. Õnneks, sest sealse elu mulle sugugi ei meeldinud. Nagu juba öeldud, oli Fort traataiaga piiratud ja väljapoole traati lasti vaid lubadega. Niiviisi osutus elufordist täielikuks kasarmu eluks, millest väljapääsu polnud. Sest luba anti vaid asja pärast. Ja mis asja meil uustulnukale võis võõral maal olla, seda küsis ülemus kohe ja ettekäändeid naljalt ei uskunud. Nii et Soomemaa asemel oli ümber vaid kitsas Vene kindlus Tabarakide sõdurite ja ülemustega. Ja kui kasarmust välja läksid, hoiaga käsi mütsi äärel ja lõhu au andmist. Teadagi ei meeldinud säärane Soomema kellelegi ja suur olime rõõm, kui ühel heal päeval meie kompanii pani kolu kokku ning algas uus rännaks, seekord jala ja mitte kaugele, umbes kuus-seitse kilomeetrit eemal asuvasse Soome külla puhamalasse. Siin oli asi märksa teisem kui fordis, kuhu jäid teised kompaniid puhamalauli fordist eraldatud suure metsaga ja asus Kaise õieti metsas, mere kaldal. Porti jäi kogu see sõjaasjandus oma venelaste, sõdurite, Barakide ülemuse ja valju karmis. Olin korraga. Meie sattusime metsa, kus nagu ei teatudki, et kuskil on sõda. Ümber oli vaid Soome küla ja soomlased küll ka veel väike üksus kahurväelasi paari kahuriga, aga needki ei suutnud oma vähesuse tõttu rikkuda ümbruse külaelu. Drilli tehti meile siingi kõvasti, kuid vaba aega oli juga ning siis võis hulkuda metsi ja külasid mööda üsna vabalt. Mõistagi nõudis distsipliin, et ülemuselt luba tuli nõutada kaugemateks käikudeks. Kuid ega ülemus ju teadnud, et sa kaugemal või lähemal viibisid, kuna korteris asusime üsna metsa serval ja kui sa metsa läksid, kes siis võis öelda, kui laialt sa ringi rändasid? Pühapäeviti vähemalt võis aga ülemuselt päris ametliku loa saada rännakuteks. Puhamala oli väiketalunikke õieti kalameeste küla. Maad oli taludel vähe ja talud ise rohkem käsitöö ja popsi kohtade moodi. Siiski elasid needki soomlased puhtasti isegi kaunis jõukasti. Elumajakesed olid kenad, väga meie maa moodi ehitatud ja õu ning hooned tuletasid samuti meelde kodumaad. Samuti aiad, põllud, metsad. Lühidalt väga kodune tundmus. SAISis luusitud suuremalt jaolt üksi mere kaldal metsateedel metsades, maanteed ka olid nii kodumaa omade sugulased, et justkui ühe ja sama käega tehtud inimesed vaid olid kuidagi kandilisemad. Soome linnades olin ma juba varem käinud, kuid soome külarahvas oli mulle peaaegu ennenägematu. Eriti naljakad tundusid tüdrukud, nood valgepäised, valge ripsmelised ja kulmulised kirvega raiutud ninade ja põsenukkidega. Ning nende kõrval teine tüüp, tõmmud sõstra, silmalised, peente ülinaiselikud näojoontega, õrnema kehaehitusega. Kas see on mõni segatõug? Kompanii korteriks oli kaks suuremat kõlamaja, seal tuli kokku pressuda, kuidas vähegi võimalik, tehti kahekordsed narid harvalt kokku löödud laudadest, nii et kui alumisel korral lesisid, siis ülemisel tuli sulle pori ja prahti kaela. Mullaga vedas sel kombel, et uutes ruumides oma uttelõhnast lahku magama sattusin. Ja peagi olin ka täidest lage. Vähemalt mõnepäevase koolsa puhastustöö järel metsas, mille järel uut sugu enam ei kasvanud. Eestlased vähemalt tänasid õnne, et oldi nii pooleldi kodumaal, et ümber olid kodumaaelamud metsad, põllud, inimesed võis soomlastega kuidagi juttu ajada ja nooremad poisid katsusid isegi soome neidudega kurameerida. Teati ka rääkida, miks meil nii vedanud. Meie Trušina ülemaks oli reservist tulnud kolonel parun vee arvatavasti baltisakslane, võib-olla Eestist ma kindlasti ei tea, aga teeninud kaardiväes ratsaväes ja igivana Peterburi elanik Peterburis ta meie ülemaks oli nimetatudki ja Peterburis oli tal korter alles ka sel ajal, mil ta meie ülemaks oli. Too härra nagu vana-Peterburg, lane kunagi armastas oma Piiterit nii palavasti ennast kuidagi lahkuda ei raatsinud. Ja kui oligi seda sunnitud tegema, siis vähemalt katsus Peterburiga nii ligidalt ühendusse jääda kui vähegi võimalik. Tal olid kõvad kaardiväesidemed ja kui ta määrati meie Trušina ülemaks, siis hakkas ta oma elukest kombineerima Peterburi ligemale. Nojah, nii et esiteks meid saadeti luugasse, aga see oli siiski Peterburist veidi kaugemal, kui parunihärrale meeldis. Ja ta laskis sisend viia ületeri Joele Peterburi suvituskohta kahe tunni kaugusele Piiterist. Ja meie, see tähendab grusiina, saime ka niiviisi teri Joele. Nii et mitte üle Mei läinud rusiina pärast peri Joele maid Rušina ülema pärast Venemaal ja vene väes polnud selles kõiges midagi imelikku ega iseäralikku. Ja olgu kuidas oli, aga meie olime ses suhtes oma ülema peale väga uhked ja temaga üpris rahul. Peale paruni olid meie väeosast teisedki ohvitserid, suuremalt jaolt sakslased. Oli paar Vonni paar saksa ilma Vonnita ja paar kadakad. Siis kaks lätlast, üks neist meie kompaniis, teine aga pärastine. Läti vabariigi president Gustav Zemgals oli teise kompanii ülemaks. Eestlasi oli ohvitseridest vaid üks Tartu maakonna trusiinas. Parun käis sageli Peterburis ja laskis seda meeleldi teha teistelgi ohvitseridel. Peale meie kompaniiülem oli Peterburist pärit veel mitu ohvitseri. Niisiis olid meie ülemusteks suuremalt jaolt Peterburi ja Riia mehed. Kuid kõige iseloomulikum siiski, et meie eestlaste üliülemaks oli saanud saksa parun ekstra selleks saadetud Peterburist, kus vene rahvusest ülemusi oli muidugi mitusada korda rohkem kui saksa paruneid. Aga nagu öeldud, meie olime selle kõigega väga rahul, sest parun oli meid oma huvides kaasa toonud, Soome ja paremad polnud meile vaja. Pealegi oli parun vee väga kena ja mõnus mees. Tal oli suuremalt jaolt ikava muhe naeratus huulil ja kõva sõna mina temalt küll ei kuulnud. Meie kompaniiülem läks Soomes üsna liimist lahti. Tasus küla serval, mõnikord lakkus mitu päeva järgemööda ja siis oli kuulda, tegi skandaali suvila, kus ta asus kuulus kuulsale paabel Miljukovile, endisele vene duuma liikmele revolutsiooni aegsele ministrile. Õnneks polnud mingit kohvi ega ta perekonda enam suvilas ja nii ei sattunud meie ülemuse skandaalid väga suurele lainele. Suvilas asusid peale kapten bee veel vaid lipnik Fongee mõisa omanik Tartumaalt ja kahurväeleitnant, Buomalas asuva patarei ülem sõjaväelase akadeemilise haridusega, väga kultuuriline ja sümpaatne noormees. Nendelt kuulsin pärastpoole, mis ülem kõik teinud, kuidas ta särgi väel mererannas külas ringi lipanud Milkovi mööblit lõhkunud fon kee ja leitnandiks, tüli norinud ja nii edasi. Oma joomishoogudel vajas kompaniiülem tingimata seltsilisi, sest ta oli säärane mees, kes purjuspeaga tahtis rääkida, rääkida, rääkida peaasjalikult enesest, oma juhtumustest ja suurtest elamustest, mad peentest, veendumustest ja oma hiilgavate tutvustest. Nii nagu ka on häbematu peente meestega, kui nad auru alla satuvad. Nad ei lase teistel suud lahti teha ja tahavad vaid ise kogu aeg vadrata, teised peavad vaikima ja olema sellest tarkusest ülimas vaimustuses. Fungee ja leitnant polnud ju oma mehed, pealegi olid need inimesed, kes säärase kapteni seltskonda põlgasid. Oli kuulda, et leitnant oli kapteni paar korda välja visanud ja Fongee hoidis tema eest oma ukse lukus. Vähemalt kapteni maruvoogude ajal. Nii polnud kaptenil publikut Kustki mujalt võtta kui saatistentsiku kordvelt veebli, kord mõne rühmaülema, kord ka mõne teise asjamehe järelekompaniisse. Ettekäändeks oli mõni käsklus, noomitus või arupärimine. Nojah, mis siis sündis, seda võib juba arvata. Esiteks noomiti ja käristati nii, et lagi langemas, aga pärast lepiti ära antitops viina ja nii see asi läks. Pärast lipniku põlves nägin ma ise mõnd säärast joomingut veidi pealt, kui pidin asjatoimetuste pärast mõnikord ebasoodsal ajal kaptenihärrat tülitama. Minuga kaptenihärra ei armastanud juua kaminu ohvitseripõlves, sest ma sattusin kaunis ruttu temaga opositsiooni, ei lasknud tallektsijaid pidada ja tahtsin ka ise rääkida. Ning kui oli juba endalgi hea aur sees, pistsin lausa tülli risti ette löömata. Õieti läksid meie asjad ses suhtes sassi juba esimesel joomingul temaga. Niisiis kompaniiülem lakkus velt veebliga ja allohvitseridega ja see oli kaunis rumal asi distsipliini mõttes. Ega see jooming ligindanud ülemale isegi ta gaasioojaid, sest nagu öeldud, ülem armastas vaid ise midagi olla, teised olid ainult kapriisitamiseks. Ja säärasel joomingu juhtus tihti, et ülem oma ülistushoos sattus viha Hoosse peksis rusikatega vastu lauda, märatses, sõimas kõik maailmas maha peale iseenda muidugi, ja ei võitnud niiviisi isegi kaasjoojate sümpaatiat. Sageli ei näe, kuidas ta kaasjoojaid väga ülemuslikult käskis neil püsti tõusta, vait olla, kuulata pidas pikki kõlbluse lugemisi, nõudis eeskujulikku teenistust, ähvardas näidata, kui kõik ei sünni nagu kord ja kohus. Ja nii edasi. Tsirkus. Kaasjoojad olid alati rõõmsad, kui pääsesid hullu käest. Kull käis närvidele, vapustas isegi purjus pead. Ja kui hull, siis joobnud, pool joobnud või kassiahastuses kompaniisse ilmus, siis tegi ta sellest lausa hullumaja, jagas käsklusi, mida keegi ei võinud ega osanud täita. Karjus aga sel puhul, et ta käsu mittetäitjad annab sõjakohtusse laseb maha, saadab siberi sageli andes käsu, mida täideti, pistis unustanud oma käsu pragama, et miks niisugust asja tehakse. Segas Vassis vussis kärkis, niiet sülg lendas ja habe värises. Näägutas narris ja koomilisuse ülim tipp andis mõista, et ta teeb seda kõike ülimas idealismist, nõudes meestelt ausat ja korralikku teenistust, seda viimast ennastsalgavalt. Mehed pidid olema otsekui usu tsaari ja isamaa eest võitlevad inglid, kes kõik pidid ära kannatama, nurisemata, kellele kõik pidi hea küll olema halb korter, puudulik riietus, kõik teised sõjaaegsed. Raskused. Andis naerda säärane moraalilugeja ja usu tsaari ning Isamaa preester. Ja peagi ei võetud teda kompaniis enam tõsiselt. Mis sa hullust tõsiselt võtad? Temale vaadati kui halvale paratamatusele. Kuigi ta oli rauaaegne kapten, oli kauane reservis olek ja joomine teinud temast kaadrimehe, kes teenistuses polnud palju targem oma lipnikudest. Nii et tõtt-öelda meie kolmest ohvitserist polnud kompaniis muud kasu, kui nad teenistust segasid ja vussisid. Kõik oluline jäi velt veebli ja allohvitseride kaelakompaniiülem siiski vähemalt kirjutas paberitele alla, aga lipnikud ei osanud kompaniist isegi rühmakolonni kokku seada ja läksid seejuures segamini. Kuid selle eest oli taga lipnikudva kenad mehed ja neile võis nende vussimisi meeleldi andestada, sest nad ei teinud sellega kellelegi meelehärmi, kui kamandama hakates ajasid kompaniis asju otsekui keerdu läinud õngenööri. Ei, sellest sai vaid mõnusat nalja ja muhelemist. Kompaniiülema vanem vend oli meie brigaadikindraliks. Küllap ta tundis hästi oma nooremat venda, sest kord, kui ta tuli meie väeosa vaatama, küttis ta vennale hea sauna. Ta utsitas meie kompaniid peaaegu kaks tundi järgemööda, nii et tolm lendas ja ülemale langes märkusi, kui rahet. Oli sõduril kena kaeda, kui noorem vend seisis vanema ees, käsi mütsi serval ja vanem muutkui pragase. Oktoober ja november sai nii veedetud, selles väikeses hullumajas Kesk-Soome külaelul polnud õieti viga midagi. Peaasi, et täidest sain lahti ja üksi olemiseks ning hulkumisekski leidus omajagu aega. Mis Radovoil reameel õige pistmist kõige sellega, kuidas elasid suured saksad ja kuivõrd hästi või halvasti seda sõjaväeasjandust tehti? Nažedjellummaljenkoja meie asi oli väikene, katsusid, et päevakese kuidagi läbi said lüüa ja püssi nurka. Kõht oli pikk küllalt, sai mõelda, hulkuda lugedagi, kui midagi leidus. Rühmaülem aga oli vahekord hea, see mees mind ei takistanud, kui läksin metsa uljalt, kui aga õigel ajal tagasi tulin. Pealegi tervis oli hea, teenistus ei suutnud konti rikkuda ja mul oli selleks ametiks annet. Ka rühmaülem pidas minust lugu, mitte ainult mu sisemiste väärtuste vaika ilmsete väliste omaduste tõttu. Olin üks parimaid ja hakkavamaid sõdureid. Rühmaülem ennustas mulle hiilgavat tulevikku, mis reamehe suhtes osutus peagi tõeks. Nii et mu enesetunne oli üsna kena. Kaotanud midagi polnud, et tartukohvikud olid maha jäänud ja ma olin sattunud täide Peipsi, venelaste, soomlaste ja hullude keskele. Eluigatahes oli palju huvitavam ja sisukam kui Tartus ja perekonda nagu paljudel teistel. Mul polnud pruute ka mitte vähemalt sääraseid, kelle pärast oleksin pruukinud käia, nina longus ja kirjutada kiri kirja järel, nagu tegid mõned teised. Vaatasin lootusrikkalt tulevikku ja ootasin peatset sõjalasi, et sõita jälle Tartu ja siis Werneri peale teistele jutustama täidest Peipsi, venelastest, soomlastest ja hulludest. Aga kui kindlalt siis ka veel oldi, et sõda ei kesta kaua. Suure Venemaa vastu ei suuda väike Saksamaa seista, pealegi veel prantslased ja inglased kah. Ometi esialgu polnud sõja lõpust veel midagi kuulda. Asjad arenesid üsna vastupidises suunas ka meie väikeses garnisonis ja peagi puudutas see vastupidine suund mindki isiklikult üsna ebameeldivalt. Ühel süngel sügishommikul anti mulle ja veel paarile teisele paremale sõdurile käsk asjad kokku. Ja juba teadsime, et see ei tähendanud midagi muud, kui ära komandeerimist sat tuline silk. Nii palju olime juba sõduri elu näinud, et vaevalt kuskil mujal parem võis olla, kui omas väikeses hullumajas. Kesk-Soome küla süda täitus mure ja kibedusega. Ja kahju oli lahkuda sealt metsade ja mererüpest, kes teab, mis ootab ees. Võib-olla saadetakse rindele? Miks mitte, sest olime ju paremad sõdurid, keda võidi pidada rinde väärilisteks, kes võisid juba osata kaitsta suurt Venemaad, seista rinnaga, usu, tsaari ja isamaa eest. Maad püüa veel olla parim sõdur ja hakkavam asjamees. Palgaks Sulle säärane eelistamine, mis sõja tagalas sulle isegi au ei tee, rääkimata muust. Ja nende komandeerimistega oli ju alati nii, et ega keegi sulle täpselt ei öelnud, kuhu sind saadeti. Käsk oli tulnud ja küll. Kompaniiülem muidugi teadis velt vee peal vahest ka, aga kui julgesidki neilt küsida, ega nad öelnud. Seepärast hakkasime üsna sünges meeleolus sammuma Fortino poole, kuhu oli käsk minna, et teatada oma ilmumisest trus Hiinas staabis. Kotja püsseljas, südames pessimism, nii sammusime läbi laante. Mõnel oli julgust loota, et vahest asi polegi nii hull, et vahest saadetakse koguni Tartu või isegi tsaari ihukaitseväkke. Mina hällitasin ka endamisi, Salakesin lootust, et viimati läheme vastu jumal teab, millistele seiklustele gaasiasse Arhangelskisse võid Turkestani või laaditakse meid laevale ja viiakse prantslastele appi. Sõja ajal on kõik imed võimalikud. Aga kõik need ilusad unistused purunesid. Kui meile Trušina staabist teatati, et oleme määratud õppe komandosse utšernaja komanda, mida hakatakse kokku seadma lähimaid päevil oli löök õppekomandost, mille ülesandeks valmistada kapraleidi allohvitsere olin ma juba kuulnud. Need pidid Vene sõjaväes olema eriti kihvt asutised, kus meestel murti luid ja painutati konte. Neil pidi drill käima neli korda suuremat rukki all kui harilikudes komandodes. Neist pidid alles tulema mehed, kes suutsid jala pealt hüpata tulle ja vette. Võib-olla mõnele poisile meeldis väljavaade saada paelad ja kõndida siis teiste ees PERH-i murdana. Tersi murdub pea lõuad. Aga Minakene küll sellest ei unistanud. Allohvitser, ma tänan väga, vähemate vendade ees ju võisid lõuata, aga selle eest oli sul kohustusi kuhjaga kaelas ja ohvitserid ees pidid jooksma keel vesti peal ja käsi kõrva ääres nagu kubjas kunagi. Just kubjas, aga mitte iseseisev ülemus ja iseseisev asjamees võtataja teiste käsul sorkija ning sörk ja pealegi ikkagi vaid niisni džinn. Alamväelane, mis vene sõjaväes ei tähendanud inimest. Inimene algas Vene sõjaväes olles lipnikust ehk paremal juhul alamlipnikust. Ja siis oli ka kohe inimese ja alamväelase vahel säärane kuristik. Et ühel pool seisis hall tõbras ja teisel pool pagunitega keerub. Eriti just, mis puutub inimõigustesse, siis vene harilik reamees Radovoi oli teinekord rohkem inimene kui vene allohvitser. Radovoi oli loomakene Skatinga aga allohvitser lauset tõbras Skatiina sest allohvitser oli nii-öelda alamväelase ekstrakt alamväelase suur saavutis alamväelase ülim kehastis ja sellega siis ka tõbrast tõbras. Kuna harilik reamees polnud veel nii tõpraks saanud. Temas elas veel vanainimese idukene edasi. Eks ma oma pärastise teenistuse ajal vene sõjaväes küllalt näinud, et reamees tsiviilinimestelegi oli vastuvõetavam kui vana nahk, allohvitser reameest peeti ikkagi veel veidi omasuguseks, teda haletseti, teinekord koguni vaesekest. Too oli veel süütu loomakene, aga vana nahk, allohvitser, no see oli see vene sõjaväe halluse ja tõprallikkuse piss kehastis ja sümbol. Kui mõnesse väikekodanliku seltskonda, kus kas või heatahtliku kaastundmise tõttu salliti süütut loomakest reameest sattus ka allohvitser, siis polnud enam hea toon, see oli liig. Allohvitseridega võisid kurameerida köögitüdrukud, aga üks vähegi kõrgemast soost preili allohvitseriga ei sõbrustanud. See oli šoking. Kuna mõne reamehega ka see asi nii šoking polnud, sest reamees oli veel süütu loomakene ja temas oli veel palju rohkem inimest kui allohvitserist. Oli mis oli aga Oll, ohvitseri karjäär mind sugugi ei vedelenud. Nende meeste elukene oli vene sõjaväes raske ja alatu, seda nägin ma kohe kõige muu juures tööd ja vastutust palju, aga palk peaaegu sama, mis reameestel ja mulle meeldis väga olla reamees, ei vastutust, ei suuri kohustusi, ei midagi. Ja inimesena palju rohkem hinnatav kui kapralid ja allohvitserid. Sa võisid oma sügavas südamepõhjas jääda täiesti eraisikuks ja suhtuda sõjaväeteenistusse välise koore all üsna passiivselt. Küllap sind hinnati ka nii maailma poolt ja peeti lugu. Allohvitseril, aga polnud pääsemist. Ta pidi kogu aeg hingega asuma Terschi murda tegema, kui ei tahtnud, et seda tema endaga tehakse.