Olen sündinud, kasvanud õitsenud maal. Vahtrapunased lehed, jälle üks ja siis jälle üks saak. Maa, seal muld, seal käed, see on süda. See on õnn ja su valu. See on tiivalöök seanschuda. Rein Sander kasvas ja käis koolis Pärnus. Lõpetas siis Tartu Ülikooli bioloogina, täpsemalt Geobotaanikuna ja töötab nüüd vana Kuustes metskonna puukooli juhatajana. Keskluulekava aia andsime emale täna sellepärast, et tema kolme luulekogu tunnevad paljud tema mõtteid tööst ja maast võib-olla lähemad ning ta uusi luuletusi tahame ka kuulata. Nii istume tema raamatute ja kunstiteoste keskel uues majas maantee ääres. Teisel pool maja akna taga mühiseb tasamets. Metsaga seotud ja ja siis majad on ka niimoodi, et ühe küljega vaatavad nagu maantee poole ja teise küljega vaatavad metsa. Metsadega harjub inimene rahaga, aga merest mere järele on ikka väike igatsus ja, ja puudusetunne. Sest kodukohas oli meri niimodi kiviga visata. Suure tõusuga tulid lained päris õue alla. Siinsed on muidugi ei ole. Teie lähim ümbrus siin see on teie töömaastik, aga on teil siin mõni niisugune koht või paik mis on teile kuidagi oluline või niisugune, kus te kavatsete käia mitte töö pärast? Ja noh, siin on muidugi ilusaid metsaaluseid kuigi olles nüüd harjunud nende pärnu kandi kuivade männikutega, kus pilk sulatab kaugele, siin tundub võib-olla natuke võõras, sest metsades on tunda tugevat inimmõju. Siin geobotaanika pilguga vaadates paistab, et siin on olnud küllalt palju niisugust stihhilist raiet, raiet, mille tagajärjel on siis metsa alustaimestik muutunud on tulnud sissemets, kastikut ja ja niisuguseid raiestiku liike, mis, mis püsivad metsa all edasi. Aga muidu mets on viljakas salu pinnasel. Ja kui nüüd rääkida nendest lemmikpaikadest, siis näiteks siin on väga palju lehise kultuure, vanu, nii 80 aastaseid lehiseid istutatud juba mõisaajal. Kena lehiseallee on siin. Ja niimoodi kõndida suhel turgatas pähe mõte. Nimelt. Meie siin püüdsime paar aastat tagasi toda lehisealleed täiendada, aga kahjuks ja järele on jäänud väga vähe, mõni üksikpuu, ülejäänud on kõik ära sõidetud. Ja siis siis noh, tulebki niisugune mõte, et ei tea, kuidas too mõisnik suutis oma teo poisid panna niimoodi sõitma, et nad neid noori puid maha ei sõitnud. Küllalt palju on maal ka niisugust hoolimatult suhtumistega. Sõidetakse sealt, kus, kus on kõige otsem, võetakse sealt, kus on kõige käepärasem ja, ja. Aga muidu siin teie ümbruses teie enda uue maja ümber on näha suuri ettevõtmisi, et seda kõike kenaks muuta. Palju on istutatud lilli ja ja taimi, kas siin ümbruskonnas teistel on samuti? Võimaluste piirides me oleme siin muidugi kasvatanud niisuguseid eksootilisemaid liike vähemal väikesel arvul. Eks nad ole läinud siis muidugi metskonna majade ümber nii, siin meil Vana-Kuuste servas ignose vahtkonnas kui ka siis metskonnas tervikuna ja ja metsamajandi piirides ka. Ja siin ikka on niisuguseid inimesi, kellega saab istikuid või istutusmaterjali üldse vahetatud ja kellel midagi on, ei hoia oma oma noh, nii-öelda saaki sugugi vaka all, vaid vaid jagab seda ikka ka laiali ja teeb hea meelega. Aga põhiline on vist ikka see, kui inimene saab juba maitse suhu, kui ta, kui ta hakkab nägema, et see asi on ilus, siis ta pisitasa tahab nagu ikka paremaks teha. Kas te usute sellesse, et lapsepõlves kuidagi vermub inimesesse see mida tema maastikus hindab? Ma usun küll, et see ikka vähemasti mingil määral on see niimoodi ja mingil määral on ka juurde õpitud muidugi nii nagu iga asjaga. Aga, aga kui see esmane maastikupilt tähendab, kui see esmane maastik, mis lapsele teatud eas mõju avaldab, kui see on kaunis olla ka üldine suhtumine kujuneb selle baasil. Aga kui nüüd inimene kasvab üles niisuguses halvas mõttes põllumajandusmaastikus, ega ta sealt suurt positiivset ei näe? Noh, võtame näiteks kasvõi niisuguse asja kui peale sõda peale sõja lõppu rajatud esimesed masintraktorijaamad ja, ja kolhoosid muidugi, paratamatult rajati nad vanadesse mõisakeskustesse. Aga kui nüüd koolilaps iga päev läheb läbi nende lagunenud ja tihti praeguseks mahajäetud mehhanismi ladude näeb seal igasuguseid noh, ühesõnaga näeb seal igasugust metallikola, ega see talle hästi mõju. Aga kas selleks on võimalik midagi ära teha, et see nii ei oleks? Jah, see oleneb muidugi kohapealsest juhtkonnast väga palju. Just ma mõtlen põllumajanduslike ettevõtete juhtkonnast. Aga missugused on teie kõige suuremad looduselamused Eestimaalt mujalt olete ju kindlasti ülikoolipõlves igasuguseid praktikaid läbi teinud. Eks kauneid maastikke ja kauneid elamusi ole mitmelt poolt. Näiteks lahemaal. Seal võiks nimetada rabaelamusi lauguks ka soo, näiteks väga kena raba. Põhja-Eesti klint luited. Hiiumaa põhjarannik on väga kena. Ja, ja neid neid kauneid kohti on igal pool siin samaski, kui me astume välja ja vaatame kas või maantee pealt, me näeme suurepärast vaadet. Kambja poole, ürgorg on näha ja, ja üldse avarust on palju. Ei Hal linn on muidugi siit ju käeulatuses. Ja kui tekib igatsus linna järele, bussid ja rongid käivad ja ja niimoodi me saame üsna kerge vaevaga linna ja linna mõnudesse või, või, või linnateaduse varade juurde, nii kuidas parasjagu vaja on. Saab käia näitustel, niipalju kui need Tartus on ja kirjandusmuuseumis ja, ja viimasel ajal just loodusuurijate seltsi raamatukogus. Kunstinäituste lehe viib teid kunstihuvi, mis on ka lapsest peale ja mis on perekondlik ja mille tulemusi on siin ümberringi toas seintel näha. Sellega tegelete abikaasaga mõlemad. No ja mõningal määral muidugi noh, õieti võiks öelda, keskkoolipäevist on see nagu nagu verre jäänud tänu Marie lekstreenile, kes Pärnu esimeses keskkoolis oli joonistus ja joonestusõpetaja sealt Pärnu esimese keskkooli kunstiklassist ja savitööklassist, sealt need muljeid ja sealt see kunstipisik, nagu hakkas arenema. Ja siin ka teinekord saab savist midagi Ivoolida või või, või siis natukene joonistatud niimoodi oma lõbuks muidugi. Teil on kolm luuleraamatut, aga on veel üks väikelastele mõeldud raamat, kus on ilusad pildid ja selle juures südamlikud salmid. Te olete mõelnud ka lastele ja siin puutute lastega ka kokku. No see raamat sündis küll linnatingimustes Zooloogia ja Botaanika Instituudi herbaariumi istudes, mõte ükskord tuli ja, ja pressis ennast õige mitu aastat peale ja siis ükskord järsku ühel talvel sai ta teoks. Mis nüüd siin puutub kontaktidest kooliga, koolilapsed on üsna usinad tööl käijad puukoolis. Need on muidugi siin üht-teist õppida juba kevadel näiteks külvide rajamise ajal aitavad nad külve katta siis suvised rohimistööd puukoolis. Küllalt palju on lastest abi dendropargis, mõni aasta sai lapsed seal kobestasid põõsaste alust ja puudealust ja õppisid mõnegi taime tundma ja kuidas ta edasi kasvab taimlasse. Ja võib-olla õpib natukene hindama seda, seda vaeva ja seda aega, mis kulub ühe väikese puukese kasvamiseks. Kuigi see on ka muidugi oleneb, oleneb keskkonnast, millises laps üles kasvab. Ja kui palju vanematel on aega temaga tegeleda ja talle võib-olla mõnda lihtsat asja näidata. Meie metsa kasvanud, et me oleme siin nagu pool põllumehed. Kuigi põllumees näeb oma oma saagi sügisel ära, aga aga kui me vaatame välja iga see inimene, kes need puud istutades enam neid niisugusena ei näe, me näeme nüüd seda tööd, mis on tehtud kuus, 70 aastat tagasi. Ja ja puukoolis muidugi, me oleme natuke õnnelikumad, sest meil lähevad puutsid metsa oma päriskodus lähevad noorena ja me näeme ära missugustena, nad lähevad. Loodus ikkagi annab oma impulsid teie luulele, kuigi te ei kirjelda seda otseselt. Jah, impulssi tähendab ta muidugi vaadates või, või tuulemüha kuulates või loodushääli kuulates me nagu elame sinna sisse ja tunnetame, loome enda jaoks sümbolid. Ühesõnaga, mida, mida need helid või objektid meile tähendavad. Ja noh, teinekord mõni mõnda mõnda asja vaadates või kuskil looduse rüpes kõndides tekib niisugune hetkeline seos mõne asja vahel teie teinekord mõne täiesti kauge asja. Puhul tähendab mõni täiesti kauge kauge assotsiatsioon, mis ei tarvitse üldse olla selle konkreetse loodusega seotud aga siiski. Aga kuidas töötate? Kas luuletused sünnivad teil sageli ka niisuguseid noh, oma igapäevase töö ajal, kui te näiteks sattudega vahel üksinda olema oma töömaal või või on selleks väega eri keskendumist ja teistsugust aega ja kohe laua taha istuda? Neid sünnib igal viisil, tegelikult mõni asi on niisugune, mis nagu surub ennast peale, ta hakkab kuidagi kummitama ja kummitama ja saadab, saadab mitmeid päevi ja mõni asi isegi võib olla mitmeid nädalaid mõni motiiv või mõni mõni mõni meeleolu või meeleolukild. Ja, ja siis ühel hetkel ta nagu kristalliseerub, joon järsku valmis. Aga on ka niimoodi, et, et sealsamas tekib mingisugune assotsiatsioon näiteks laua taga istudes ja ja kogu asi saab ühe momendiga paberile. Ja teinekord rändab muidugi edasi ka paberikorvi. Nii, kuidas parasjagu juhtub. Luuletuskogu kokkupanek on see raske asi. Teil on praegu siin lahtised lehed, aga juba nad omavahel tsükli pakkideks koondatud. Kogu kukku põnemisega on lood muidugi rasked aga igaühe luules on nagu Mingi kandev teema, kui me võrdleme näiteks kunstnikuga siis kunstnik, eks ole, tema valmistab mingisuguse suurema töö jaoks palju eskiisi ja ta täiesti vabalt eksponeerib neid eskiisi. Nii et luulekogus või luuletajal võiks olla peakski olema niisugune võimalus, et ta saaks välja panna ka eskiisid, ühesõnaga avaldada need rahulik siis siis ajakirjanduses või eri raamatuna või või kuidagimoodi või ette lugeda. Ja nii nagu maali vaadates, ega me eriti suurt tähelepanu ei pööra sellele, kuidas nad on paigutatud. Kui nad muidugi karjuvalt üksteisele vastu ei räägi, aga tuulekogus minu meelest ega ükski inimene ei võta ja ei loe seda luulekogu kaanest kaaneni korraga levib nii et juusiselt seda kompositsioonilist tervikut vaid otsib ikka sealt välja luuletus, mis talle endale meeldivad ja loeb siis neid võib-olla mõnda mitu korda, võib-olla mõne korra läbi ja rohkem seda luuletust ei puuduta. Nagu iga luuletaja kindlasti mõtlete mitte ainult enda väljendamisest, vaid ka teisteni, mingi tunde või mõtteviimisest. Eks luule luge ei ole täpselt sama palju luuletaja kui, kui nüüd see, kes need read kirja paneb. Ja eks iga inimene saab luuletusest aru omamoodi ja loob nagu enda jaoks mingisuguse pildi. Teinekord võib juhtuda muidugi, et lugeja saab hoopis teise ettekujutuse või teise meeleolu, kui algselt kavandatud. Üks kriitik kunagi ajalehes kirjutas uuesti ilusast leiust heinaelu. Kusjuures tegemist oli väljendiga heina naelu ja, ja heinanael teatavasti on, eks sügislill, mis nagu oli selles luuletuses sügise tähenduses, aga, aga kuna tema pidas seda trikki teaks, et silt naaseb kaks korda järjest kordub, siis tema sai kindlasti hoopis teise mulje sellest luuletusest, nii et väga raske on öelda, kuidas nüüd jõuab lugejani luuletaja mõte või tunne. Aga selle veel sündimata kogu peateema. Peateemaks vast on ikkagi inimene, inimese elu ja, ja, ja inimese ja maaseosed. Ja inimese eneseotsimine ja ja võib-olla ka eneseleidmine. Haprad hetked keset tyhjate aega. Nii palav, august lokkav nagu suvi. Künkal mustab nisu ja lauda juurde juba veetud põhku. Siin ta annab ära elu üheksas laine. Saad asemele, küll see ongi aseaine. Septembri lehti leiad leheprügis su küljes minevik, see hall ja kaine. See kaunis maa ja kõik need kaunid sõnad. Siiski on kaunisse maa, see, mis ta sees ja ta seest kasvatajale. Vaata metsa ja imesta põldu, kuidas ta kannab, need tahavad igaühte riigi täis. Kuidas ta kannab need käbid ja tormid käbidel seemnedki sees. Metsad ja väljad, talud ja teed. Üks Niinepuu siin, teine Niinepuu seal nende vahel maailma asjad ja teod lapsed ja vanad, surnud ja elus. Kõik nende vahe pääl. Üks voog, kristall end, sulata tapsu verre. Mida kõike läheb inimesel vaja katust, vihma kaitseks seinu, isa maja, mis võib olla kaugel, aga kaitseks kurja eest. Ja leivakääru maitseks tera soola, pilvi, taevas, öö ja päevasooja, mõnda pilku, mõnda viibet kauget. Jõudu olla looja jõud olla andja, olla tooja. Lahjal mullal, jäisel merel, tühjas taevas. Paariorianit maja ees mõnda linnu, drillerit õhus ja vetika õitsemist vees. Seda nad kutsuvad koduks, hüüavad isamaaks sellesse sulama. Kella viie paiku nauditee vett. Su elu kestab, ehkki koltub rohi. Üks kevadakent katsub roosa käega. Kell tunneb aega peatada ei tohi seal rändaja, kes kohtuma, teab mäega. Siin tasamaal, kus kõrgused on lauged ja kaugused on teravad ja kauged. Ja kaugused on teravad. Ja kauged. Oma uusi luuletusi luges Reinsander lindistamas käis Mari Tarand.