Oli märtsi lõpp või aprilli algus, ei mäleta enam hästi, kui saime paberid kätte, et olime ülendatud ase lipnikudeks, mis tegelikult oli sama kui lipnikeks saamine. Iga mees pidi sõitma oma väeossa tagasi, kus pidi asuma juba ohvitseri kohustuste täitmisele. Milline suur rõõm valitses südames? Sellele olen veel praegugi kade. Need, kes seda ise pole läbi teinud, ei suuda sellest rõõmust aru saada. Minule isiklikult tähendas ohvitseriks saamine eeskätt pääsu alamväelase põlvest. See oli kõige tähtsam. Võib-olla, et leidus neidki, kes eelistasid alamväelase mar tüürimi lipniku aule. Aga mulle küll see Martöörium põrmugi ei meeldinud. Ja et kaptenil kolonelil ja kindrali on parem põli kui lipnikul. See on enesest mõista, aga see on tähtis neile, kes ohvitseri põlvele vaatavad kui ametile. Mulle aga oli lipniku kraadist küll, sest karjääri ma ei tahtnud teha, peaasi aga et olin pääsenud sellest seisusest, kus sulle iga panka võis veeretada. Svoolats, Zuckinson, Tupay tšistit, nuusnik, sina lontrus, litapoeg, käi kemmerguid puhastama. Või kus mõni ohvitser sind, kui sa tänaval veidi mõttesse olid jäänud, näpuga tõmbas Hei, töö, Šoba žesti, nio Taios. Hei, sina, miks au ei anna. Sellistel juhtudel võis ju endamisi mõelda, et mis see kõik mulle teeb. Et see on mäng, aga ilus mäng see küll ei olnud, vähemalt mulle mitte. Tagasi sõitsime oranien Baumi Peterburi ja teri Joe kaudu, sest otsesõitu Kroonlinnast forti halbade jääolude tõttu enam ei olnud. Kuigi meil olid juba ohvitseri paberid taskus ja samuti muidugi ka õigused, olime siiski veel riietatud vanadesse sõdurirõivastesse ja väliselt ikka veel täiesti hallid et hoiduda sekeldustest, mis oleks meid oodanud igal sammul. Lõhkusime veel auandmist kogu tee ja sõitsime kolmandas klassis sõimata saamist ette ei juhtunud tulema, aga tõikatamist saime veel küllalt maitsta. Oma väeosas anti meile mundri raha ja lubati nädalaks ajaks puhkusele. Vaat kui kena pirakas vene kroonu raha oli pihus ja ees nädal aega priiust, siis läks tuju veelgi kõrgemale. Kena oli ka, kui oma väeosa ohvitserid tulid õnnesoovidega ja äkki olid nendega ühesugune, kuna alles mõni kuu tagasi olid nendest lahutatud sügava kuristiku ka otsekui pidalitõbine. Veel samal õhtul pöörasime aisad ümber ja sõitsime teri jõe kaudu Peterburi tagasi. Ja siis järgmisel päeval olles ööbinud ühes väikeses võõrastemajas, saabus suur tund sõduri, kes tõmmati maha, selga pandi tsaariohvitseri munder. Oli veidi kohutav, kui läksin selles esimest korda tänavale. Näib, mis saab, kas teised ohvitserid ja sõdurid peavad sind ka ohvitseriks või mitte. Või vahest taipavad ära, et sa alles pool tundi tagasi kõndisid tänavail hallina ja lõhkusid auandmist, mis ohvitser sa sel moel ka oled? Aga kõik läks oma normaalset käiku ainult vastupidiselt veel pool tundi tagasi litsusid käsi kõrva ääres rentslisse, kui tuli vastu ohvitser. Nüüd aga võõrastemajast väljudes tuli mõne sammu järel vastu endine seltsimees hall ja kadus su eest rentslisse käsi kõrva ääres ja mõne sammu järel kohtusid ohvitseri vastastikune tervitushoonet nagu muuseas tehtud käeviibe. See nahavahetus oli muutnud kogu maailma. Väliselt oli ju sündinud midagi niisugust, nagu kirjeldatakse muinasjuttudest, et kerjus poisikesest oli äkki saanud saksa poiss või vaesest orjast, härra. Milline võrdlus tsaariaegse Vene sõjaväeoludes, kus sõdur oli tõeline ori ja ohvitser selle orja tõeline isand pole sugugi väga liialdatud. Et äkki nagu nõiakepiväel olid kõige alamast orjaseisusest tõusnud isandate hulka, et olid paariast moondatud ülemkasti liikmeks, selle tulemusi hakkas selguma igal sammul ja see oli algul väga kummaline. Maailm oli äkki muutunud üsna teiseks paremasse ärisse näiteks ei julgenud sa sõdurina üldse minna, seal koheldi sind nii halvakspanevalt, et ost oli pigem kerjamine kui äri. Isegi lihtsamate särides ja toidupoodides pidid teinekord nurgas kannatlikult ootama, kuni müüa, teised ostjad oli rahuldanud ja siis alles pöördus sinu poole. Stoczybee soldaadik. Noh, mida sulle sõdurikene enesestki mõista, parimatesse, kohvikutesse ja restoranidesse polnud sõduritel üldse pääsu. Seda silti maa sõja ajal küll kuskil ei näinud, mis, nagu räägiti siin-seal olevat rippunud rahuajal koertele ja sõduritele sisse minek keelatud. Aga see silt rippus nii-öelda vaimus ja õhus. Paremates kohtades näiteks sisestas sulle eeskätt juba uksehoidja Kuusatibeer, kuhu sa, tükid ja siis algas diplomaatiline läbirääkimine, mis sulle nii alandavaks tehti, et sa parem sisseminekust loobusid. Kui sa teinekord sattusid kogemata parema juuksuri juurde, siis vaatasid sellid sind halvakspanevalt ja vaenuliselt ja kui lõpuks ette pääsesid, tõmmati sinu karvu maha kui seaharjased. Oli ju ka erandeid sääraste asjades, aga üldpind nii-öelda oli ikkagi see, et ära tüki saksa tuppa tänaval, trammis, raudteel, kõikjal pidid sa pugema, kui mingi maa-alune ala inimene, robot, kõige viimasesse kasti kuuluv hindu alandlikult pidid teadma, et sina olid vene Isamaa päästja, see on see kõige avatum inimene maailmasõjas Seerajaskatincal, kelle kohus oli võidelda usu tsaari ja isamaa eest ja kanda kõik viletsused teadmisega, et mida rohkem viletsusi, seda ausam sulle. Teised ei tarvitsenud viletsust tunda, nemad olid ilma nendeta ausad. Sellisest maa-alusest seisusest Tolima jumala abiga ja omastejõust väljas. Küllalt Martüüriumist teiste kasuks. Ise tahtsid ka ikkagi midagi olla ja ees oli mitu pikka sõjaaastat, nagu pärast selgus oli kena tundmus minna õhtul Peterburis balti jaama lunastada endale kolmanda klassi pilet ja sellega asuda teise klassi orjast äkki eesõigustatuks. Ning jälle võisid kasutada teise klassi ooteruumi ja keegi ei tulnud sulle sellepärast külge haakima, kuigi vana hirm oli veel sees. Ja ikka veel olid uskmatu, et näib, ehk mõni ometi astub äkki juurde ja ütleb. TÖÖ. Hei, sina, miks sa ronid teise klassi? Tõtt-öelda sõitsime tol korral isegi mitte teises, vaid esimeses klassis. Rongi astudes leidsime teise klassi vagunid põhjalikult sisse võetud olevat ja kuna esimene klass oli tühi, asusime sinna ühte kupeesse. Konduktor tuli küll ütlema, et vahest härrad ohvitserid on nii lahked ja istuvad teise klassi, sest esimeses pole neil õigust sõita. Aga härrad, ohvitserid vastasid, et kuna teises klassis pole vabu kohti, nad enne sinna ei lähe, kui muretsetakse vabad kohad. Viimaseid polnud kuskilt võtta ja härrad ohvitserid sõitsid kuni Tartuni esimeses klassis. Tartus olid sõbrad vastas ja muidugi algas kohe kõva mundri niisutamine. See niisutamine oli aga tol ajal Tartus küllaltki keeruline ja kallis lõbu, nii mulle kui ka teistele sest tuli ajada läbi apteegiretseptidega veiniga ja jumal teab veel, milliste aseainetega, milliste eest nõuti vere hinda. Mis seal kõik juhtus, kes seda nii detailselt enam mäletab, aga meeles on veel selgesti, et kui tulid Tartust ärasõidu päev oli rahake nii otsas, et polnud võimalik osta tagasisõidu piletit. Sõbrad olid veelgi vaesemalt kui mina ja laenata polnud ka kuskilt oli blinder ja kroonuasi, kui õigel ajal välja ei sõida ja täpipealt ei ilmu oma väeossa määratud päevaks algad oma ohvitserikarjääri kohe sellega, et saab noomituse ja halva Atestatsiooni algusest peale. Küll ajas naha palavaks. Jooksin siia ja sinna katsusin abi saada ühelt ning teiselt tuttavalt asjata. Kõik olid kui kokku rääkinud, mind õnnetusse lükata ühel ei olnud, teine ei tahtnud vist anda, kolmandat ei saanud kätte. Nii mässasin kuni rong, millega pidin sõitma, seisis juba ees ja ootas, kas istud peale, sõidad ja jõuad õigeks ajaks või jääd maha ja kannad selle tagajärjed. Ma istusin peale ja sõitsin. Tsaari ohvitser läks teise klassi ja osutus seal piletita reisijaks. Kenakene situatsioon. Tulid konduktorit pil jätvas. Teie pilet, pistsin käe tasku, otsisin, otsisin, otsisin netu. Mida ei olnud, seda ei olnud. Selgus lihtsalt, et olin pileti ära kaotanud. Tuleb uus osta, seletasid konduktorit. Mina ka ei varjanud, et oli nupuskis ja mul seetõttu raha otsas ja tuut piletit enam osta ei saa. Mida siis nüüd teha? Harilikule surelikule, muidu oleks tehtud protokoll ja oleks visatud rongist välja. Aga mida sa teed tsaariohvitseriga, kel käske esita, teisel päeval kell 10 hommikul peab ilmuma oma väeossa. Ma olin isegi uudishimuline, et näis, mis nüüd saab. Konduktorit läksid edasi ja tükk aega oli rahu majas. Pärast Jõgevad tulid nad uuesti ja teatasid, et Jõgevalt on saadetud Tartu jaama Telegram järelepärimisega. Kas seal pole leitud muu kaotatud piletit? See asi mulle meeldis. Mitu jaama vahet sõitsime ära, siis ilmus jälle konduktor teatama, et Tartust on tulnud vastus. Minu piletit pole seal leitud. Pagana kahju. Telegraaf töötas, riigiametnikud nägid vaeva mu piletikese pärast, mis sattunud jumal teab kuhu. Ning sellega jäi Tapalt Peterburi. Sõitsin juba täiesti ilma tülitamata, kuigi olin piletita. Kontroll käis paar korda rongis, kuid sellel oli vist ära seletatud, et olen piletita reisija ja keegi ei seganud mu rahulikul esimest mugaval ülemisel kohal. Enne Peterburi jõudmist arvasin siiski, et ehk kohustatakse mind vähemalt millegagi piletiraha pärastiseks tasumiseks. Aga kummaline, ei enam midagi. Ei nõutud kogu tee mult pabereidki näha ei küsitud, nimegi jätkus tsaariohvitseri mundris. Pärast mõtlesin sageli sellele kummalisele juhtumusele ja tänapäevani on jäänud see lugu mulle saladuseks. Et konduktorit oma pead ei talitanud, see on enam-vähem kindel, et nad käisid jaamades mu asju klaarimas, selgus juba telegrafeerimisestki. Arvatavasti konsulteerisid nad minu pärast ka Jaama sandarmeid. Kuid kõik kokku olid nad võimetud minu vastu, kui oleksidki tahtnud aktiivseks muutuda. Nad teadsid väga hästi, et mina nende korraldusi rongist lahkuda poleks täitnud, toetudes oma sõiduvajadusele. Sandarm kui politseivõimu esindaja ei võinud end üldse segada sellesse konflikti, kuna tegemist oli ohvitseriga, kelle peale vene sõjaväes politseivõimude hammas ei hakanud vaid jaama komandant ohvitser oleks võinud mulle midagi ette kirjutada. Kuigi neid oli ainult suuremates jaamades pidi siiski mõni Tartu Peterburi vahelisel teel asuma. Ja Peterburis lõppjaamas olid vähemalt komandant ja kõik sõjaväelised võimud olemas. Kui konduktorit oleksid tahtnud, oleksid nad võinud mind paluda nendega ühes komandatuuri ja muidugi oleksin ma läinud, aga nad ei teinud seda. Miks, kas nad tõesti uskusid, et ma pileti kaotasin? Küllapist? Tsaariohvitseri munder tegi imet. Seda enam, et see oli veel 1915. aasta algus. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal poleks seda usku enam olnud. Pean tunnistama, et mu süda oma teoviisi pärast veidi kripeldab aga lohutasin end sellega, et ma kellelegi kahju ei teinud. Vastuoksa ma oleksin valmis olnud pärast pileti kas või kolmekordselt kinni maksma, kui aga oleks nõutud. Teiseks pidin ma tingimata ilmuma mäe otsaette kirjutatud päeval, vastasel korral oleksin ma sõitmata jätnud seni kui raha oleks suutnud hankida. Ja kolmandaks, mu vale olid tsaariohvitseri mundrile ausam, kui seda oleks olnud otsekohesus, asuda rong ja lausa seletada, et mul polegi piletit ja ma tahan ilma sõita kui pätt. Tõtt-öelda on seegi mõte mu pähe tulnud, et raudteelased taipasid Mogentlemanliku valet, mu näitemängu, kuid et neil muud midagi üle ei jäänud, siis mängisid nad näitemängu vastu, sest nad poleks mind isegi komandandi abiga rongilt maha saanud. Komandant oleks mul kindlasti edasi sõita lasknud. Tänapäevani ei taha ma hästi uskuda seda telegrammide vahetuse lugu. Hiljem, 1900 seitsmeteistkümnenda aasta algul, sõites kord Odessast Peterburi, tahtsin ma piletita läbi viia omatentsikut, aga see number ei läinud läbi. Konduktorit sõdisid niikaua, kuni kuskil Ukraina jaamas pidin minema jaama komandandi juurde ja legaliseerime omadentsiku. Olgu kuidas oli, aga see sõit oli mulle rängaks näiteks tsaariohvitseri, mundri imet tegevast jõust sest hüpates rong ilma piletita, ei olnud mul lootustki, et see avantüür nii hästi lõppeda. Olin meeleheitel valmis suurteks sekeldusteks, et aga õigel ajal väeossa jõuda. Kuid närvidele polnud see sõit kosutav. Ja pärastpoole, kui mõnikord sõitudel raha otsa lõppes, läksin parem vabameelselt komandantide juurde ja seletasin oma loo ära. Neil sai ikka abi, olgu siis liiteri maksuta sõiduda või laenatud raha näol, mis pärast palgast maha arvati. Igatahes jõudsin õigeks ajaks väeossa, kuna Peterburis Soome vaksalis kohtasin oma kaaslasi, kes kaabidid samaks ajaks väeossa tagasi pöörduma. Nendelt sain veidi pumbata nii, et sõiduga Peterburist teri Joele polnud enam mingeid sekeldusi ja teri fort, kus asetses meie Trušina oli ju vaevalt 20 kilomeetrit, mille sõitsime maha kõik üheskoos suurel voorimehe lobudikud. Jõudes väeossa leidsime eest päevakäsu, kus olid meie määramised kompaniidesse nooremate ohvitseride kohtadele. Mind oli määratud tagasi mu vanasse kompaniisse, kust lahkusin mõne kuuest reamehena. Kompaniiülem kapten vee oli ka platsis, oli Buvamalast ekstra mulle vastu sõitnud ja oli sel puhul juba aegsasti end täis võtnud kui esitlesid end talle, langes mulle varsti kaissu ja pistis nuusutama harilik venelase südamlikus, purjus, aga sageli ka kaine peaga oli koomiline küllalt leida ainult kompaniiülema kaisus, kuna veel mõni kuu tagasi seisid ta ees kui vaene mardikas. No siis sõitsimegi kahekesi puhamalasse TEMA kõhna kronuga sõdursanile kupukile. Ta oli endale nimelt just ostnud hästi viletsa hobuse. Esiteks seepärast, et kroonu seljas ratsutada oli väga mugav, kuna krono iialgi ei teinud mingit käbedamat liigutust. Teiseks pidas ta seda eriliselt tšikiks, et tal oli vilets hobune. Leidsin imestuseks, et temas elas veel lisaks kõigele muule väikene Betsyoorin, Lermontovi kangelane, kes uhkustas lihtsa rõivastusega halva hobusega ja eluviisiga, mille ülipeenus pidi peituma ülilihtsuses venepärases, rahvalikkuses ja neid jooni nõudis taga omalamatelt. Oli viimane lumede ja krono jõudis vaevaliselt edasi. Kutsar ei sundinud teda ka, sest tal oli kõva käsk hobust hoida. Muuseas, tuleb veel meelde, et selle kroonu nimi oli jällegi otsitud kurioosumina schkaval, see tähendab tormi hiil. Sõitsime kuus-seitse kilomeetrit ilmatu aja ja kogu tee jahvatas kompaniiülem, kui tatraveski ta oli nüüd võitnud suure loosi, oli saanud endale suu Balterni, kes oma nooruse ja teenistus värskuse tõttu pidi ülemuse jutud kõik kannatlikult ära seedima ja veel pealegi vaimustuses olema. Teel pöördusime paari vahiposti vaatama, katsusime sageli kompaniiülema konjakipudelit ja jõudsime kompaniisse just ehale seal ja see on õhtuseks palve ja ülevaatuse ajaks. Kompanii kavandati valvekorrale ja siis pidas vana pika jabura kõne, kus käskis mind austada, mu sõna kuulda ja nii edasi. Kuid samas pöördus ka minu poole ja pistis tema, et ma tema mehi pean hoidma ja armastama kui oma lapsi. Kui ma seda ei tee, siis läheb mul halvasti ja nii edasi. Väike tsirkus. Järgmisel päeval nimetas ülem Mulletentsikuks ühe eesti sõduri. Pentsik hakkas mulle kohe korterit otsima ja leidis juba õhtupoolikul ühes väikeses talus kompanii asukohast umbes poole kilomeetri kaugusel päris kena toa, kus muu mööbliga ühes oli isegi diivan. Sinna kolisin ma õhtul sisse ja oli niisiis viimaks jälle üle hulga aja oma kodus või siin väljaspool teenistust, mida tahtsin. See tundus esimestel päevadel nii jumaliku luksusena, et alles nüüd tundsin oma ohvitseriseisvusest õiget maiku. Seda enam, et talu, kus ma asusin, asetses metsa serval ilusas kohas ja kevade tulekul oli seal väga idülliline elada. Mets oli täis geni jalgradu sihideid, maantee lõikas metsa läbi, mitte väga kaugel mu asukohast. Soome maan. Täpselt samasugune kui meie kodumaal. Valgetel soome kevadõhtutel, mis isegi Viiburi kubermangus on juba palju valgemad, kui meie ööd oli suurepärane jalutada ja hulkuda, unistada, mõtelda. Kuigi kompaniiülem oli kaine peaga mõrtsukmees polnud minu teenistus siiski raske, aga peamiselt just sellepärast, et kompaniiülem väga vähe mahti sai õppustele tulla ja nendest osa võtta. Kui ta ei joonud, siis oli ta haige. Kui ta terve oli, siis istus kantseleis, sõitis sporti, ajas kompanii majandus- ja rahaasju, maksis palku, korraldas sõdurite eluruume ja nii edasi. Riviasjandusega ta tegeles vaid niipalju, et tervitas kompanii ära, noris veidi, tegi veidi nalja, pidas kõlbluse jutlust ja kadus siis kantseleisse. Kuna lipnik Fongee ikka veel polnud kuigi suurel määral riviteenistuse tarkust suutnud omandada ning oli ka muidu mugavusearmastaja härra, siis langes rivi ja väljaõppus nüüd täiesti minu osaks. Ja ma tegin seda suure armastusega, et oma värskeid teadmisi proovida. Hooli kaunis naljakas seista kompanjees ja teda keerutada siia-sinna sama kompaniid, kus alles mõni kuu tagasi olin reamees ja kus iga kaprolli allohvitser võis mind käsutada kui Gellar ratast. Samad mehed, kellega varem olin seisnud kõrvuti reas pidid nüüd kuulama iga mu sõna ja kõneldes suure aukartusega mintituleerima teie õilsuseks. Kuulsin kõrvalt, et velt veeblil ja mõnel allohvitseril olevat algul kõva hirm olnud eriti mu vanal otelliannal, et ma hakkan neile mõndagi kätte maksma, kuid ma pole selliste asjadega elus kunagi hakkama saanud. Pealegi olin oma uue seisukorraga kompaniis nii rahul. Temaksimisest polnud mul enam mingit lõbu.