Olen Sepo Seeman ja loen Gustav Suitsu luuletuse ühele lapsele. Ühele lapsele. Suh hele naer mu tuppa, heki põikas. Suhele naer. Mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer. Kaks palmikud lohud kelmis põsis. Kaks Palmikut ja silmad säravad. Need ema musi. Kargia kihksu rõõmsaist tantsu jalus. Ja kargia kihk. Nüüd mängib tuulis päena terves talus su elu ihk. Aprilli Jurb nii läbi elu, püsi. Aprilli Jurb laps lustiline, ära iial küsi. Miks olen kurb. Las tantsivad su kergemeelsed jalad, las tantsivad. Oleks lahti neil kõik mängualad ja päiksemaad. Kuid vägitöö on leinanaerdes kanda, kuid vägitöö on vilistades käia leetranda. Kui langeb.