Minu nimi on Sepo Seeman ja loen Lydia Koidula luuletuse. Kodu. Meil aiaäärne tänavas kui armas oli see kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus sõja anima mängisin küll lille rohuga kust vanataat käekõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia, tahtsin siis ta kombel vaadata. Laps, oota, kostis ta. See aeg on kiir küll tulema. Aeg tuli. Maa ja mere peal, silm mõnda seletas. Ei pool, nii armas polnud seal.