Olen Sepo Seeman ja loen August Sanga luuletuse Laul Otto Wilhelm Masingust mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe. Matto eesti keele grammatika on sama, mis saksa keelele. Ainult talupojad on laisad ja lohakad ega viitsinud korralikult rääkida. Vanast muulase kirjutatud keele õpikust. Papp kantslist paukus kange keelega, kuid viljatuspinda seeme kukkus. Maarahvas Tõnts ja Tõrksa meelega kõik manitsused lihtsalt maha. Tukkus küll noomiti, et põrgus põleda, õel ja õndsust nõuda kestristi hingi, kuid süütejõust jäi puudu, sõnas, õel ja vaimne öö jäi kestma ümberringi. Ja nukralt leidsid valgustatud pead, kes rahvast hoidma kutsutud ja seatud. Et asjatu on tahta neile head, sest need on loomad tuimad, aru peatud. Nad looja vilja seas on, aga nad ei mõtle üldse taevariigi aule. Nad kummardavad puid, kui paganad jorutavad ilgeid koeralaule. Vihuti täis õelat ise meelt, nad teevad seda just mis halb ja vale. Nad hirmus mõtelda ka oma keelt ei räägi vastavalt grammatikale. Nii leidsid kõik, kel selge, aru peas ja ainult ühes kahtlus võttis voli sest tihtilugu alamrahva seas ta ringi käis, kui vaba minut oli. Kui Helletustest vastu helkis, laas või kõrtsituba rõkkas kirjust kärast. Ta nägudes, mis karedad, kui baas teist elu aimas võõrast salapärast ja uuris hoolsalt rahva keelt, see mees ta selles nägi rahva hingepeeglit. Ja talle näis, et keeles endas sees on selle seadused kõik keelereeglid, maakeeles raske häälik on just öö. Seal mõnikord on veider kõla varjund, on sõnu näiteks lööma ja töö neid hääldama, muulanegi harjunud. Kuid teisi on ja meil on ülekaal ja nendega jääb iga võõras hätta. Ja tähtsad sõnad on need kõik siin maal ja keelest, neid ei tohi välja jätta. On sõna töö, kuid on ka sõna rõõm. On sõna sööd, kuid on ka sõnapõllud ö kõrval, päeva tõus ja lõunalõõm. Ja õhtu lõõri võllo ja õitsvad hõllud. Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis kui pärleid, vaagis kummalisi sõnu. Pilk langes õuenurmel, kündja käis. Võib-olla mats võib-olla ka, et Tõnu mees pasteldes, kes väljas põldu kündis uut vagu alustas ja hõikas. Meeskambris haaras sulepea ja sündis uus Bookstav, tema käe all sündis õ.