Olen Ursula Ratasepp ja loen Marie Underi luuletuse. Kevade utoopia. Päike kõliseb taevas, veed karanud püsti, kraavides lõhuvad joosta, mis hirmus. Iga lomp saanud peegliks, tuleb üle hüpata päevastest. Nii ja nii mitu korda. Rohi krabisid mullas. Põõsad pritsivad rohelist, kus setunaistena Leelutavad varblased kassidki öösiti katustel. Kuukiired vurrudes kiunuvad sassi. Laulikud aga hulguvad ligunud kingi kõiges uhas ja uputuses. Vahivad Aadama uudishimus sesse, Sinavasse aurukatlasse naeratus huulil torgat nagu nööpauku lill. Ja nagu tahaksid silmad neil nutta, justkui sünniks midagi kuulmatut, näpivad südamekannelt. Oh, teie poeedid, poeedikesed. Parem tuleks siduda ette üle kulunud pükste, lai sinine põll ostusaapamääret ja hari, seada end käida valle kohale, puhastama preilidele, kingi lahkete sõnade nõrgudes harja tuuseldas südame taktis. Selle asemel et ühtsoodu teha pediküüri pärsi jälgedel. Või hakata korstnapühkija, eks. Eks ole see nagu karneval. Must tahmamask alati palge, eeshammaste ja silmamunade välkudes käid inimsööjana teiste seas. Seeasemel, et alati Endlastasi. Eks tehke see iseteadvust ja tuju torukübar pääs ning õlul redel, too kõrguse igatsuste üllas embleem. Ronida siis katustel kõrgemal kõrgemal torukübara riivates taevast, püüda seal kärbseid ja aeroplaane välja naerda neid põrmus roomavaid maadligi vantsivaid raskuse vaime kõrgemale, kõrgemale veelgi. Ja kord. Kui ei pillanud? Viimse luules Eesti räbenemisel karjuda päikesel suhu oma viimne armuavaldus. Ah, teie poeedid, poeedikesed küll.