Olen Ursula Ratasepp ja loen Marie Underi luuletuse suudlus. Su suu mu suus. Su hing mõjus. Su suu musumäe, vili küpseb samas ihus. Suu musu. Sun närvilülid mu närvikees, su suu, mu suu. Su süda tuksub kui minu sees kus lõpet, sa, kus algan maa, kes lahutas küll lained merest, su verelibled, minu perest, üksteisest kumbki põlevlaast kes tõstis meie jalad maast vaid kõrged kohad, tornid, mäed, aeg langeb alla äraheidet su suul ja ühte kasvanud käed. Me igaviku ära peid. Kus algab päev kus lõpeb öö? Näen hinge kinni pidades Enn. See, millest elan, see on õnn. Üks olemine ime, uus. Me sammud kaotanud maise tee. Ei tagasi vii too ei see. Su suu mu suus.