Olen Ursula Ratassepp. Loen Betti Alveri luuletuse. Suvi. Taevasilmad on mu kohal. Sügavad ja hellad. Kõrgel rohelises kuplis löövad metsakellad. Suvi sammub üle põllu juustes viljakõrred, mullas kobrutades käivad suured pulmad, arret. Mõdu piisku pillab õitest ristik, mesi, raske, maasikatele magus veri valgub ühte põske. Õnne kruusid, ääretasapäevane lukku pannud roosipuhma õhetus, mustad murre, kannad. Rõkka kägu. Homme juba kustub hääl su nakas. Ja meil mõlemal on kurgus. Valus odraokas.