Sari jäädvustab monolooge eesti sõnateatrite mängukavast sihton talletada hetki olevikulisest kaduvast teatrikunstist. Olen saate autor Pille-Riin Purje. Soovin huvitavat kuulamist. Noh, ma armas, millega ma saaksin teile kasulik olla? Ainult et võimu ega raha, ärge paluge sääraseid asju poogeri üles pole mul teile pakkuda. Te ei kujuta ette, milline langus selles äris valitseb. Käive on kapitaalselt kokku kuivanud. Hinge kuskilt juurde ei tule, ainult aeg-ajalt mõni üksik. Saate peategelane on Ugala teatri näitleja Aarne Soro ja kuuldud laused kuuluvad kõhnale olendile Henrik Ibseni dramaatilises poeemis per künt. Aga enne tema juurde naasmist teeme väikese ringi Aarne Soro rollide avaral maastikul. Ütleb ju Ibseni suur kõvergi. Käi ringi. Aarne Soro rollid, keda sõnadega puudutame, on Allan Karlsson. Tema ilmus lavale sügisel 2019 Viljandi Ugala teatri 100. hooaja avalavastuses saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus Jules Younassoni romaani põhjal dramatiseerinud Priit Põldma, lavastaja Ringo Rammul. Lähiminevikust haarame monoloogi teemasse Urmas Vadi autorilavastuse Furby tagasitulek vabalava 2017. Seal oli Aarne Soro päralt pikk monoloog. Nimelt esitas ta Urmas Vadi novelliauhind ja Ott Aardam ja autorilavastuse mee hind Ugala 2011 kus neli osalist esitasid nii monokui dialooge. Ja esimene neist oli Aarne Soro müügimehe etteaste. Korpustaru vestlus Aarne Saroga on salvestatud kuuendal mail 2021. Sel ajahetkel olid teatrid pandeemia piirangute tõttu mängupausil. Tere tulemast stuudiosse, Aarne Soro. Aitäh kutsumast. Ma mõtlesin, ma ei ole üheski saates seda vabandust, justkui öelnud, et ma ütlen sina vestluskaaslasele aga mulle lihtsalt tundus, et, et kui ma hakkan sind teietama, siis läheb kõik käest ära, sellepärast et siis ma mõtlen selle kõnevormi peale, mis meil elus ei ole ja unustan ära jutu sisu. Nii et kuidas sina sellesse suhtud, kui me sina peal oleme nagu, nagu olemegi, olemegi sinu peol. Aga arendasin siit isegi kujundi edasi, et kuidas rolli sisse minek selles mõttes on. Kas alguses oled trolliga teie peal, millal sa jõuad sina peale või äkki jäädki mõneka teie peale, kuidas see protsess käib? Oi, see on nii huvitav küsimus. Oma rollile mõeldes ma lähen ikka sinna nii-öelda täiega sisse või ma ei saa seal kuidagi seda teietamisega askeldada mitte kuidagi ikka ikka kohe sina karsumdi siis. Me peame olema ju väga väga. Nii et piltlikult kohe kui teksti Ja karsumdi või ma olen tema advokaat totaalne. Pean olema ja tema suurimaid saladusi teadma ja mõistma. Aga enese hinnanguliselt, kas see läheb alati korda või mõni ei lase ennast ligi? Ja ei lase. Ja võib-olla ma nüüd mõeldes sinu selle sina ja teie peale võib-olla ongi olnud teinekord asi selles, et ma olen karsumdi Sinaga peale lennanud ja ta vajab seda heietamist, mine tea. Ah, iga päev õpid midagi. Oled sa arvet ka pidanud, palju sul rolle hingekirjas on? Ei ole? Ei ole pidanud. Aga no neid ei ole mitte vähe. Kunagi ma ei tea mingi 10 aastat tagasi. Siis ma sain 100 täis juba, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Vaata mõnes tükis nagu sedasama beer kündki, on ju mitu tegelast, et ju ma lugesin ka need kokku kõik need eraldi tegelased ühes lavastuses. Et siis tuli nii palju. Ütleme, et praegu on repertuaaris, kuigi hetkel teatrid on täitsa kinni kevadel 2020, eks, aga Ugala repertuaaris on kõrvuti saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus, kus sa oled sisuliselt ikkagi vedaja või läbiv tegelane. Ja kui me siia kõrvale võtame sellesama beer kõndi, kus sa oled mitmes väikeses rollis peategelase teenistuses, kui erinev see on, kui erinev on see hommiku ja õhtul on kas siis Allan Karlsson või kõhn olen ja need teised või kuidas on sul mingi raskusastme või suhtumise vahe pearolli ja kõrvalrollidesse? Tegelikult ei ole, ei ole vist vahet tõesti, lihtsalt kui see lavastus on niivõrd värske, et see nõuab nagu suuremat ettevalmistust etenduse õhtuks. Lihtsalt sellepärast, et ta on nii värske ja sa ei ole harjutanud seda kontakti selle tegelasega selles tükis. Ma ei ütleks, et on vahet, kas täna õhtul on beer künt või saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus. Et ei ole vahet, ma arvan, mul küll. Kumb näiteks siis tundub keerulisem, kas see, et olla kogu aeg täis mahviga nagu Allan Karlsson on, või see, et ilmuda hetketi kuidas seda valmisolekut võrrelda? Kui on rohkem nagu tegelasi ühes lavastuses siis seal on hingetõmbepausid, kuigi ka vedavates rollides on neid. Aga võib-olla siis läbi nende kostüümivahetuste jäädi ära pamiste lavalt läbi nende kuidagi on võib-olla lihtsam minna ja neid erinevaid tegelasi tegema, kui see üks ja kindel ja vedav asi. Et see on nagu ja kaks pool tundi suuremat tööd võib öelda küll ja. Ma ei tea, kuivõrd sa kannad kaasas rolle, kes on juba ütleme, mahajäetud, aga kui seal kuidagi lehitseda oma mälus, kas eredamalt on meelespeaosad või kõrvalosad või see sõltub hoopis millestki muust, mis endale hinge rohkem jääb. See sõltub ikkagi sellest, mis rohkem endale hinge on läinud või puudutanud või, või millega ma olen parema kontakti enda meelest saavutanud. Kuigi kuigi, nagu erilist vahet seal ikkagi ei ole. Minus on olnud see püüa teha alati oma parim, kellegi teise parimat ma ei saa teha. Ja läbi selle on nad kõik ikkagi tähtsad ja armsad. No see sõltub ka tegelikult, et kuidas on olnud selline Pi meelestatus või kuidas ma olen saanud kontakti lavastajaga või kunstnikuga või? Ka need asjad mängivad sealjuures täpselt sedasama vana kulunud jutt tegelikult, et sa mõtled, et ma Ma ei taha sinna proovi minna, see nii raske, see on nii, kuidagi, ma pean millestki läbi murdma. See prooviprotsess on meele tult. Selline konfliktne. Aga tulemus võib olla täiesti täiesti selline, et et sa oled meeletult tänulik, et sa saad seda teha või et olid need õppetunnid seal proovis. See on tõesti, kuidas jumal juhatab. Kas siis võib vastupidi ka olla, et on tume ja mõnus ja vahva proovi? Seda on küll harvem, aga ükskord on olnud. Sain nimetada? Ei, ei, ma ei taha mitte kedagi solvata. Ja seal olin süüdi mina. Ja mitte keegi teine. Ega vist ei ole võimalik sellest üle 100 rolli mingit enda jaoks top kolmele. Ei, mitte mingil juhul mitte mingil juhul või kuidagi ma nagu reedan siis kõik ülejäänud. Ja see ei sõltu üldse sellest, et kuidas on see vastuvõtt olnud või, või kuidas on, ma ei tea, kriitikute tähelepanu. Nad ei pruugi kokku langeda, absoluutselt mitte. See kõik on nagu noh, nii isiklik nii kuidagi oma mätta otsast. Ja, ja tore, et on. Kui me veel korraks tuleme tagasi selle mõiste juurde monolooge on sul olnud niisuguseid pesuehtsaid monolooge, kuigi me mõtleme, et kas seda on üldse olemas, et alati on kas kujuteldav vestluskaaslane või räägib see tegelane iseendaga või kas selle märksõna alla sa paigutaksid kohe hoobilt mõnede vahetke? Ja võib-olla kõige pikem, see ei olnud. Monoloog Ta tuli koju ja rääkis oma naisele, see oli Urmas Vadi lavastus Furby tagasitulek. Ja seal oli selline monoloog, millel oli ka omaette Pealkiri auhind. Kaua see umbes kestis, see oli ikka, võis olla kuskil paarkümmend minutit. Umbes niimoodi ta vist oli minu mäletamist mööda ja ta oli niimoodi üsna tihe. Ja vot nüüd, mis monoloog on tõesti küsimus. Sest ta rääkis seda ju tegelikult oma naisele või. Aga samas, ütleme seal laval ei olnud tal silmsidet Ei olnud, ei olnud ei olnud jaa. Tallinna lennujaamas, kui ta jõudis sealt reisilt tagasi harjutada kuskil vetsu peeglisse iseendale, oma peegelpildile, tegelikult. See monoloog on huvitav asi selles mõttes, et kas ta on ikkagi ühe kõne või kas ta on sa ikkagi läbi selle monoloogi, otsid tõde. Nagu alati läbi dialoogi kaika otsitakse vist tõde. Tahetakse saavutada tõde, mis mulle kõige rohkem sobib. Aga ülesandena oli see keeruline, see vadi auhinna monoloog. Sisuliselt on see novell tegelikult. Novell jah, muidugi pusimist oli sellega või kuidagi, kuidas ma põhjendan ära seal selle lõpu, kui ta tõesti jõuab arusaamisele, et parim auhind teisele inimesele on teine inimene ja ma saingi auhinnast ühe mustanahalise naispagulase. Ja me võtamegi ta nüüd siia koju ja hakkame koos elama. Ja ta aitab mind kõiges absoluutselt kõiges. Kuidagi see elu oli peksnud ta mingisse seisu või juba nii et kuidagi see vaade elule oli juba nii kaldu või ta oli juba nii haige. No võib-olla on üks märksõnaga absurd selle juures Absurd ongi ja või kuidagi? Mulle tundub, et sulle sobib see Mingisugused nihked, kõverused võib-olla, ja ta on palju näitlejaid, kes tõesti tahavad, et kõik oleks lõpuni põhjendatud. Igasugune märkus, et ta tahab sellest põhjani aru saada, sõnastada, et see oleks võimalikult täpne, aga mina vist seda nii ei otsi. Ma tean, et see lõplik tõde on tõesti olemas, aga siin on väga raske jõuda. Ja ma ei pea oma aega kulutama, et tõesti sinna lõpliku tõeni jõuda. Sest ma tean, et sinna läheb meeletult palju aega, terve minu eluaeg läheb sinna kuidagimoodi edasi minna, siis lasta kõlada mingitel absurdsustel mingitel pooldudedel, et äkki läbi selle kumab kuskil ikkagi mingisugune tõesist. Ma veel mõtlesin niisuguse näitemängu peale nagu Ott Aardam, mee hind. Selle nii-öelda esimene monoloog pealkirjaga korpustaru. No see ei ole ka ju sisuliselt monoloog, see ongi loeng publikule. See on üks müügimees, kes tahab korpustaru müüa. Esimest korda tuli see inimene oma korpustaruga sinna inimeste ette ja üritas seda siis maha müüa. Tema see kohmetus või see, et ta oli sellest läbi imbunud. Rohkem huvitas vaatajat võib-olla mindki, et kuidas ta tuleb toime just selle esinemissituatsiooniga. Inimene, kes ei ole harjunud esinema ja järsku tal niimoodi alasti ja peab niimoodi välja paistma teistele, et nad ostaksid tõesti või soovitaksid selle korpustaru. Näitleja, kelle kohta võiks öelda, et ta on harjunud esinema, kas siis on sellist kohmetust keeruline mängida või vastupidi, see on ka kõik enda seest võtta. Aga see on, sest mina seal meeletult kohmetust? Jah, õnneks raadiokuulaja neid nägusid ei näe, mis ma siin teen veel, seal on ka kõik sihuke absurdne. Võimlemine siin mikrofoni taga. Aga see oli tõesti selles mõttes väga huvitav. Ma otsisin iseendas ja see kohmetus on, ma arvan, igas inimeses olemas. See oli ülimalt orgaaniline, aga kui palju sa said? Seal on ka üsna otseseid publikusse pöördumisi, kui palju sa said publikuga kontakti, kuivõrd see oli eesmärk seal isegi ju meeleiba pakkusid. Inimene, ja ma julgen öelda, et iga kord sain kontakti teatrivaataja kuidagi harjunud selle neljanda seinaga, ta on harjunud sellega, et selle neljanda seina taga on ta. Ta saab olla seal omas mullis ja, ja seda ma tajusin küll tihti tegelikult tükkides, mulle meeldib seal neljandast seinast läbi minna või kuidagi ma tõesti otsin publiku kõrva ja silma või vaataja mitte publiku kui massi, vaid iga eraldi vaatleja maa. Ja seal ma eriti kuidagi ja võtsin kontakti ja ma tihtilugu sain ka selle. Ma nägin ka palju sellist kohmetust tegelikult sealpool või sellist natukene hirmu, et appi ta võttis minuga silmsideme, ma ei oskanud sellega midagi peale hakata. Oleksin tahtnud neutraalselt vaadata, aga nüüd ma olen jõuga mängu kistud ja seda teinekord ikkagi peljatakse või kuidagi tahetakse mingisugust anonüümsust seal saalis või kuidagi neutraalsust. Tihtilugu nägin maja sellist häirivat silma seal saalis, kui ma võtsin kontakti või ega teisteski tükkides olen võtnud kontakti, et see on nagu natukene häirivat või häiritud. Häiritud. Ma olen ka natukene pettunud, et appi sa võtad seda valuna, kuigi ma nii ei mõtle. Ma tahan, et sa oleksid minuga kaasas, aga noh jah, et mõlemad siis häirivat ja häiritud. Aga sa ju jah, tõesti, ka suures saalis, seda kasvõi sellesama Allan Karlssoni. No mul on tunne. Ja seal on ka otse või kuidagi Me leppisime, kui ta räägib. Kui ma niimoodi üldistavalt võib olla, saame öelda, siis see vaataja ongi see jumal, kellele see Allan pihib või räägib oma elust või mida tema arvab sellest või mis minuga juhtus. Ja, ja seal ma ka jumala silme on saalis palju. Me Lugalal on kaks korda 500, kui on täis saal, see on väga huvitav. Ja seal on natukene võib-olla see tasand või kuidagi kuidagi tullakse mingi eelhäälestatud kaitse, see on niisugune mingi vahva lugu, see Allan Karlsson ja seal on kuidagi seal, ma väga harva näen sellist vaataja silma, mis nagu appi, ära vaata mulle otsa, ma ei taha, ma tahan olla rahulikult. Et seda on võib-olla kaks korda on juhtunud seda, kus ma olen tajunud sellist asja. Et seal on kuidagi nagu. Ja enam vähendist teatakse, mida vaatama tullakse. Kui tullakse seda Allani sajaaastast, kes hüppas aknast välja ja kadus. Juba pealkiri eeldab, et seal midagi sellist jaburat ja naljakat võib juhtuma hakata. Kuidas see alla nii see põhilause või deviis oli? On nagu on ja tuleb, mis tuleb. Mul oli ka väga raske sellega kontakti saada, et päriselt ju tegelikult ei arva või ma ei saa mõelda, et kas ma tõesti olengi, siis on nagu on ja tuleb, mis tuleb. Et tõesti gängi praegusel ajal ilma maskita ilma põgen juuksevaktsiini eest ja on nagu on ja tuleb, mis tuleb. Et see on nagu kuidagi vale suhtumine justkui. Aga Ma arvan, et Allonylan seal tegelikult sees mingisugune sügavam, kui võib öelda mentaliteet või selline nagu kreedo või et kui tõesti on ees raskused, et siis nagu minagi töötan rolliga, et, et ma ei pea sinna pliku tõeni jõuda, mul ei pea otsast lõpuni lavastaja ära seletama ja põhjendama, miks ma teen just nii või naa. Et mingi ots jääb lahti ja las ta jääbki lahti ja seal selles otsas selles väikses kahvlis seal otsas võib-olla läbi selle, kui ma selle läbin läbi selle ma jõuangi hoopis tõesema tõeni, kui mulle tõesti ette kõike ammutatakse ja sõna-sõnalt paika pannakse. Ja mille pärast mulle meeldivad luuletused, need on ka see poeetika, ta ju ei ütle mitte midagi lõplikku, et seal on nagunii palju. Vahel Ma arvan, et, et see luules on rohkem tõde kui kui mõnes teadustöös võib-olla isegi Kas mõni luuletaja on eriline lemmik? Ma ei ole ju teab mis palju luuletusi lugenud. Ma ei tohikski vastata sellele küsimusele, aga noh, nii palju, kui ma olen lugenud, muidugi. Muidugi on sama Paul-Eerik Rummo kes tüdined sellest kliendist, uue tõlke ikka Viiding, Betti Alver. Väga meeldis ka Õnnepalu viimane luuleraamat, tegelikult mulle meeldib Andres Noormets luuletajana. Ma võin öelda, et ma olen igast luuleraamatust, mille ma olen kätte võtnud. Olen saanud kõvasti, olen saanud. Aarne Soro loeb Williamseykspiri soneti number 111 Harald Rajametsa tõlkes. Fortuunad minu pärast sõitle saa. Ja tema süüks mu halvad teod, sa arva nii, narri leiva sain talt eluks maa. Et minu kombetki on narri karva. Mu nimel selgete märki küljes, näed, kõik olemus mulle välja näitab seda, mis on mu töö just nagu maalril, käed. Mind aitab puhtaks saada. Uueneda. Ma tahan juua rohte äädikasi, kui raske haige kuulekalt, mu arm. Ning mõru maik on mulle tühiasi ja paras parandus ei paista karm. Mu sõber Tunne mulle kaasa, vaid sest piisab siis son terveks sedamaid. Näitlejad on ajastu lühikroonika. Parem oleks teil pärast surma Hald haua keri saada kui eluajal paha hinnata. Nende poolt. Me räägime seda juttu maikuus 2021. Paide teater alustas aktsiooni 33 kõnet ja Hasso Krulli kõnes on niisugune koht. Ja kui sõnastada see küsimus tänapäevaselt, nii nagu ainult meie praegu küsida võime, millal unustasime ära, et maailm ei ole ainult modernsuse monoloog vaid must, tuhandete olendite kahekõne, lakkamatu dialoog erinevate eluvormide vahel. Kui ilus, kas me oleme selle ära unustanud või mission lootust. No me praegu rääkisime sellest monoloogist, ma arvan, läbi selle me saame Hasso Krulli ka väga nõus olla ja tema meiega. Et see on väga toredasti sõnastatud ja läbi selle ju tulebki see tasakaal, nii ilus sõna, harmoonia. Kui me tõesti arvestame teineteisega. Et me mõistaksime, kui seotud me iga molekul, iga viirus Kas teatri pärisosaks on ka seda tasakaalu ja harmooniat luua? Aitäh Ma tahan seda meeletult uskuda, et ta ongi selleks seatud ainult selleks või noh, mis ainult selleks ei saa niimoodi absoluutselt öelda. Aga suuresti selleks sama Artoogi lause, mis on mind niimoodi juba tudengipõlvest saatnud, et Pole iialgi valmis nii valmis, et pidada monoloogi iga hetk taevas pähe kukkuda. Ja teater ongi selleks, et see meile selgeks teha. Kuivõrd näitlejal on seda narri vabadust või narri rolli ühiskonnas sinu arvates? Praegusel ajal mind paneb imestama, ma ei saa rääkida teiste eest aga ikkagi meeletu eesti rahvateatrilembus või kuidagi nad ikkagi käivad meid vaatamas, meid on päris hulga teatreid siin Eestimaal, etendusi on päris hulga ja kõigile jagub publikut, et käiakse, tahetakse, teater justkui on vajalik inimestele. Ja ma olen otsinud nagu põhjendust, sest ma saan aru, et see ei ole üldsegi tavaline näiteks Lätis või Soomeski. Et nii suur hulk inimesi on aasta jooksul näiteks teatris käinud, et see number on ikka väga suur Eestis. Aga Mulle tundub, et Panso juba, Menning kuidagi Nad tegid oma stuudiot. Nüüd teatrikoolid, eks ole, või kuidagi teatriharidus on läinudki. See ei ole nagu lihtsalt mingi tehnikum või kutseharidus, aga tõesti, näitlejaametist on peetud nii palju, et, et nad on ju teatrikoolid, on kõrgkoolide juures. Et näitleja peab saama kõrghariduse Panso ja et nad on ikkagi niimoodi korraldanud, et näitleja ei oleks lihtsalt selline andekas ja vaimukas. Kas oleks ka vaimu, see on niimoodi korraldatud ja rahvas on selle vist minu meelest ära tabanud, kuidagi ta leiab, et et kui ta läheb teatrisse, ta ei lähe lihtsalt meelt lahutama, vaid et ma võin üsna kindel olla, et sealt läbi selle etenduse ma jõuan kuhugi või ma tahan läbi selle kuhugi jõuda üldse. Ja, ja see on suuresti tänu Est Pansole et ta ja vaatasin, kui jupi keerati peale teist maailmasõda need asjad, et ta kuidagi tõesti korraldas, nii et see lavakas on tõesti seal. Sealt tulevad kõrgharidusega näitlejad. Kes ei ole Panso koolist, on no aga ma arvan, me oleme ka killuke Panso-koolist ja sama Viljandi need kõik meie õpetajad, Panso kooli lõpetanud. Ja kõik, kõik on üks, üks ja et, et see on nagu haridus on väärtustatud kõigi teatritegijate juures ja sellega me oleme võitnud eestlaste usalduse jagada on, mis ei ole vähem oluline, võib-olla ma lähen nüüd natsionaliseeriks ära, aga ma arvan, et, et meil on ka kuidagi tajuma, et, et see eestikeelne sõnateater on eesti keele kantsteatrit on usaldatud ka selles mõttes, et sealt ma kuulen selget eesti keelt. Ja see on ka omamoodi hoiuala. Ütleme Henrik Ibseni peer kõndile meenuvad kohemaid kolm tegelast Peeerr, künk, ema, ose Solveid, meie senises teatrimälus, kuulata me seda näidendit eesti keeles Marie Underi tõlkes alates esmalavastustest Vanemuises ja Estonias hooajal 1926 27. Meie sõnateatrilaval on 20. sajandil Beer künki mänginud Edward Türk, Ants Lauter, Aleksander Randviir, Kaarel Karm, Ants Eskola, Rein Aren, Juhan Viiding, Elmo Nüganen ja Mikk Mikiver koos ja Raivo Trass. Aga kõrvaltegelasi on Ibseni panoraam ses poeemis ju mitukümmend. Laval on tegelaste hulka vajadust mööda kärbitud. Nii ei leiagi igast rolli loendist toda kummalist saatuslikku persooni, kõhn või kõhn isik, kes nööbi valajaga võiduveer künki piirab ja painab. Kõhna on mänginud Albert üksip, Oskar Põlla, Ervin Aabel, Lembit Ulfsak, Jüri Krjukov. Kuuletagem kahte beer künti meie heliarhiivist monoloogi finaali liginedes just pärast kõhna isikuga põrkumist. Need hääled on Rein Aren 1968. aastal Estonia kontserdisaalis Mikk Mikiveri lavastatud kirjanduslik muusikalises kompositsioonis. Ja kohe seejärel Kaarel Karm 1956. aasta kuuldemängus. Lavastaja Kaarel Toom. On rahakoorem mull. Koskalsel lähim Krist asumit võib olla kaugel, võib-olla legi. Maa põletab jalgu, kui hõõguv tegi tunnis meest tunnis meest. Kesk sügavat land pole vist keegi nihukest kätte saanud. Maailmas soperdis, korrast jälge, kuid tõestama peadmis päeva, selge. Kas siis kedagi pole? Ei, rõõmud ei vaevas kedagi maa all kedagi taevas. Nii lõpmata vaesena läheb siis hing sinna uttu, kus lõpeb sobiimne ring. Ära ole mulle Curry Sakk kaunis muld. Sukilt kuld valgustas tühjade seinte guru. Ei istunud seal keegi, keda soojendanuksus ära. Sest peremees oli ju koduta ära. Rändon sünni eest. Kesk- järsemaid Harju kord veel näha, kuis päiksetõus vallutab taevatõotused maad vaadelda seni, kuni jaksad kaduda siis lume vermete varju. Landagu kiri siin maetud ei keegi ja pärast ja siis mulle ükskõik, on see. Teener viisi Ergin Tilk meetioormub vänd, särade kustuda, jää pimedusse, länud, Kas siis kedagi pole rõõmus, ei, vaevas kedagi maa all kedagi taevas. Lõpmatu vaesena läheb siis hing sinna uttu, kus lõpetab liin, rind. Olemule kuri sekka unis muld etallacing tühjalt subhaljas muru, kaunis päike, su kiirtega kurjelduv valgustas tühjade seinte kuru. Ei istunud seal keegi. Kedas soojendanuksus sära sest peremees oli kodunt ära. Sekka õlis päike. Kaunis maa. Mu ema detaidsite asjata. Kitsi on vaim, loodus raiskab vaeva. Ränk on, et sünni eest eluga maksat. Kelle üles keskjärsemalt harju kord veel näha kus päikesetõhus vallutab taeva tõotatud maad vaadelda seni, kui jaksad kaduda, siis lumenteerumite varju. Kirja siin maetud ei keegi. Ja pärast. Ja siis eks kõika mulle seegi. Esimest korda mängitakse Henrik Ibseni peer künti uues tõlkes. Riina Hanso ja Paul-Eerik Rummo tõlge ilmus raamatuna aastal 2017 kirjastajaks Tallinna Linnateater. Esmalavastus ses tõlkes on sündinud Ugala ja Vanemuise teatri ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia koostöös. Lavastaja ja dramaturg Karl Laumets. Esietendus seitsmendal novembril 2020 PR künti rollis Martin Mill, ema ose luule Komissarov. Aarne Soro rollide reas on Solveidi isa, troll, härrabon, eeberkov, Hussein ja kõhnulenud. Peer kündi radadel uitab ja arutleb Ugala teatri näitleja Aarne Soro. Need on jah, need tegelased nööbivalaja ja kõhn olend tulevad küünte juurde üsna selle etenduse lõpus. Ja nad on jah, ikka väga olulised. Aga nad võib-olla ei olegi eraldi tegelased, ma mõtlen, et selles suhtes nad sobituvad siia väga hästi sellesse monoloogilist rääkimise juttu kõrvale meil siia, et nad ongi tegelikult PR künti, sissevaated või ta mõtleb elu üle järele. Ja need tegelased Ma arvan ja tema mingit vastamata küsimused tema enda sees. Et me oleme seal vist ja üsna monokõik, need kolm tegelast. Ja seeläbi ma arvan, et kui me kõige selle kõrval räägime monoloogistesse, on igati kohane. Ta nagu heidab ette see kõhnalenud PR Clintonile, et on olnud justkui päeval ja ööl tema ise. Ja see ju see peaasi ongi. See on nüüd hästi keeruline. Misasi see ise ise on. Ma mäletan, et ma takerdusime alati nende mõtete külge kuidagi mõtisklustes selle tööprotsessi käigus Berguti proovidel, et, et mis ta siis on. Aga seal ongi nii palju nagu vastamata küsimusi, vastuseta asju. Et sealt õrnalt kumab mingisugune tõdeb lõplik tõde läbi nagu igas heas tükis. Aga seda ei sõnastata mitte kunagi, see jääb nagu kuulaja-vaataja otsustada ja. Öeldakse, et ei saa ju niimoodi pooleldi rasedat mängida, selline väljendan olemas, et ma pean kindlalt teadma, mida ma teen. Aga selle kõhna olendiga tal ühe jalaga tal on üks kabi, teine on täiesti tavaline jalg, et on justkui kurat, aga justkui ei ole. Ta on kuskil ka pooleldi tõde, pooleldi miski vastuseta selge vastuseta olend. Nagu ka Need küsimuse vastused, mida tegelikult PR-kant kõrvalt olen, teilt päriselt ei saa. Ja ma ise näitlejannaga päriselt lõpuni ei saanud neid vastuseid. Aga midagi oli seal aimatav ja see aimattalus ütleb teinekord hoopis täpsemini. Ja täpsemalt, seal on rohkem tõde kui igasuguses sõna selguses. Aga kuidas näitleja elukutsest selle iseolemisega on? Nüüd prahvatan mõnel pool tõe siin. Et ma ju ei tea, mis päriselt on. Aga mida ma aiman või, või mis mulle on tundunud. Et mul ei ole põhjaks võtta mitte kedagi teist kui iseennast, oma elukogemus, oma tõekspidamised ja läbi nende ma jõuan siis selle Rolli tegelase tahtmiste põhjenduseni. Appi, me oleme täiesti siin, nagu mingis rägastikus sõnade rägastikus ei tule kohe õigeid sõnu, aga noh, nii on, lasen aimata. Ma ei saa päris niimoodi, et ma lähen nüüd tänaval mõnda tegelaste mõtlen, ah, kui huvitav tegelane, et ma nüüd lahendan näiteks selle kõhna olendi niimoodi see nii-öelda, kuidas küsimused, mis tulevad rollile, lisanduvad võib-olla hiljem, et saab võib-olla seal natukene endaga niimoodi laveerida mängida. Aga ikkagi alus on ikkagi mina ise minu nägemus elule, minu tõekspidamised, minu arusaam, minu elu. Et ma olen nii iga rulli küljes iseendana kinni. Selles mõttes on siis näitleja selle kõhna olendi saak, kui me võtame selle näidendi loogika järgi. See tähendab pääsu sellest nööbivalaja sulatuskolbi. Ja see oli vaat selle nööbivalaja, aga oli vist kõik, oli kuidagi resoluutsem. Ma väga hästi ei tea Purgatooriumist midagi, aga nii-öelda see puhastustuli, et läbi selle kõhna olendi on rohkem võimalusi pääsemiseks per kündil kui läbi selle nööbivalaja. Just nii, sellepärast ta nii kangesti sinna ennast kaela määrib sellele kõnele olendile. Peeerr künt, aga nööbi valajaga on midagi resoluutselt. Et seesama tina nööbikene vigane, mis sa siia ilma tulid. See lihtsalt valatakse ümber uueks nööbiks. Ja see vist pole päris see, kui negatiivis aurutatakse positiiv nii-öelda sulle antakse võimalus sinu endana käia läbi puhastustulest läbi katarsise jõuda paradiisi. Anna meile oma võimeid maitsta. Lase üks kirglik monoloog. Mu armas sõber, mul on tõesti hirmus kahju, aga te ei kujuta ette, kui paljud head inimesed saadavad mulle just samasuguse sisuga palvekirju. Nonii äritseb lausa teiste inimeste tahte ja hingega aga nii käppartlikult, et jääb mul ukse taha. Jutlustajad, kunstnikud, kirjanikud levitavad palju hullemaid kujusid, aga jäävad minust kõik külma kätte. Enamik suuri unelemisi lõpeb sulatus Gulbis. Kui teil midagi tõsisemat pole? Mis pooleldi jutt üldse on, vabandage väga. Kas teie meelest hakkaks keegi praegusel kallil ajal säherduste jama pärast kütust raiskama? Hea küll, ärge pahandage maipilganud teid, vaid neid teie pat dusid. Andestage, et nii selgesõnaliselt. Kuulge, armas sõber, katsuge nüüd üle saada ja harjutage ennast selle sulatuskulbi mõttega. Mida te võidaksid, kui mina teile peavarju annaksin? Mõelge järele, te ju olete mõistlik mees. Ja mälestused jääks teile alles. Aga see tagasivaade ei paku erilist lõbu, ei südamele, ei mõistusele pole teil midagi, mis võtaks teid ulguma või naeratama, juubeldama või meelt heitma midagi, mis jätaks teid külmaks või kütaks kuumaks ainult midagi vahepealset, mis teid lihtsalt ärritaks. Pean edasi rutama. Olen teel ühe prae järele, mis loodetavasti on rammus. Nii et pole mul mahti siin lobiseda. Nii palju, kui tean, on see mees päeval ja ööl olnud tema ise. Ja see ju see peaasi ongi. Värav on neile igatahes Paukil. Pidage meeles, et olla ise saab kahte moodi. Nii nagu kuuel on parem ja pahem. Kas teated Pariisis leiutati hiljuti meetod, kuidas päikse abil portreesid teha, olgu tavalisi näopilt või siis selliseid, mille nimeks on negatiiv, neil viimastel on valgus ja Farry ümber pöörata. Kui vaatad neid tavalise pilguga, siis näivad nad kuuledatena, kuid sarnasus objektiga on peidus neiski tarvis vaid ilmutada nõndaks. Kui üks hing on oma elu rännu jätnud enesest nii-öelda negatiivse pildi, siis ei tunnistata seda plaati kohe veel kõlbmatu tuks, vaid saadetakse mulle. Ja siis ma töötlen seda mitmel moel, niikaua kuni tekib ilmutuslik metamorfoos, ma aurutan, makastan ta erisugustesse lahustesse. Pesen ja kõrveta söövitab Ta on küll väävliga, küll muuga, kuni ilmub see pelk mis algselt mõeldud passiti. Aga kui keegi nagu teie on end pooleldi maha nühkinud? Ei siis aita väävel ega sööbe kaalium. Ugala teatri näitleja Aarne Soro kõneles oma elukutsest ja lavarollidest ning esitas kõhna olendist stseeni Hendrik Ibseni dramaatilises poeemist. Veer künt. Tõlkinud Riina Hanso ja Paul-Eerik Rummo. Dramaturg ja lavastaja Karl Laumets. Esietendus Ugalas seitsmendal novembril 2020. Saate signatuur Andres olema Valter Ojakääru laulu vana teater, motiilil. Helirežissöör Külliki Valdma. Saate pealkirja ja William Shakespeare'i Hamleti repliike Georg Meri tõlkes lausus Indrek Sammul. Aitäh kuulamast, ütleb Pille-Riin Purje. Raadioteater 2021. Sõna on laval.