Kuulete nüüd lugu ärkamisajakesksest sündmusest 20 aastasest unistusest, mille sõnastamise ja rahva kaasakutsumise käigus avaneb kõige selgemalt kogu ärkamise lugu. Tegemist on Eesti Aleksandrikooliga, mille mõte sünnib aastal 1860 aga nüüd kohe kõigest lähemalt. Sest lugu ise on eesti kultuuriloos väga tähtis ja tänapäeval hoiatavalt õpetlik. Kas eestikeelse ülema kooli asutamise mõte tekkis esimesena Holstres võid armastus? Selle üle vaieldakse veel tänini. Teada on, et esimesena asub raha korjama ja asjast avalikult rääkima Holstre külakoolmeister Jaan Adamson. Esimesest nõupidamisest eestikeelse kooli küsimusest arvastus. 29. oktoobril 1862 on aga säilinud otsus. Meie alamal nimetatud oleme õndsa keisri Aleksander esimese suurt armutööd Eesti ja Läti rahva priiks laskmist aastal 1819 ära tulnud. Ja oleme armastusest aetud, seepärast endid kokku heitnud ja oma jõudu nii-öelda raha kokku pannud, et selle kalli Armo töö mälestuseks suure keisri Alexandre esimesele üks ausammas saaks ehitud ja eesti rahvale üks prii kool asud kus eesti rahva lapsed ilma maksuta saavad koolitud ja soovime, et nii heasti, keik, eesti rahvas kui ka läti naabradi ja saksa sõbrad selle nõusse heidaksid. Ja seda asja jõudumööda armastuses toimetaksid. Nii ja need alamal nimetatud neli meest on Hans Füüner, Jaan Adamson mattis Varres ja talupidaja Jaak küüne. Nii et Aleksandri auks asutava kooli mõte tekkis viis aastat varem kui Aleksandri auks. Laulupeo mõte. Ehki pärisoo sisse saab kooli asutamine just pärast laulupidu. Ja taas oleme Tarvastus seal, kus 1862. aastal esimesed asutajad kokku tulid. 1870. aastal mil siin eesti soost haritlased Ülemaa kogunevad. Eelmisel päeval on koos oldud helmes arutatud Eesti kirjameeste seltsi asutamist ja nüüd kogunetakse siiad armastusse et Hans, füüreri lahkel võõrustamisel arutada Aleksandrikooliasju. Nii et üks kindel märk ärkamisaja edenemisest ongi omamoodi just Tarvastu aastatelt 1862 ja aastatel 1870. Meenutagem veel siinkohal korraks, et eelmisel päeval helmes on Jakob Hurt sõnas. Tänud just eesti rahvakultuurikontseptsiooni. Kui me ei saa suureks hingedearvult, võime me suureks saada kultuurilt. Ja nüüd siis kuulete Heinrich Rosenthal mälestustest Tarvastu Aleksandrikooli peakomitee loomisest. Paistu talurahva kolme esindajat kelledest, Aleksandrikooli asutamise mõte oli välja läinud ja kes olid luba saamiseks teinud vajaliku eeltöö andsid nüüd peakomitee valimise õiguse käesolevale koosolekule, mis koosnes kogu eesti rahva intelligentsi tähtsamatest esindajatest. Tarvastu Sakalamaa iidne keskus juba eestlaste muistse vabaduse päevil kahe Tarvastu koosoleku vahele kaheksa aasta jooksul on aga jäänud hulk olulisi sündmusi, mis samm-sammult peakomitee sünni võimalust ikka lähemale nihutasid. Siia ritta kuuluvad kindlasti 1863. aasta jüripäev Mil Holstre Tarvastu mehed õpetatud Eesti seltsis nõu küsimas, käivad seltsilt abi saamata tagasi pöörduvad, ent seal sõlmitud tutvus Jakob vurdaga käivitab kogu järgmise asjaajamise. Otsustav äratus toimub muidugi esimesel laulupeol, kui Jakob Hurt teisel päeval vihmasajus oma peokõne peab. Muretsege siis vabad eesti vennad kõigest jõust suuremate ja paremate rahvakoolide eest. Suuremat hääd meie enesele ja järeltulijatele teha ei või. Muretsege koolide eest, see on minu viimine sõna eesti vennad. Tõepoolest, esimesele laulupeole järgnenud kuudel läheb elu üha tõusujoones, oktoobris 69 saabubki lõpuks luba. Kogu riigis vabatahtlikke andeid koguda ühe Eesti kõrgema kooli asutamiseks, Aleksandrikooli nime all. Lõpuks 1871. aasta detsembris ilmub Eesti Postimees lõpuks ka kauaoodatud Kuulutus, Eesti Aleksandri kool, üks tähtis kuulutus ja palve kõigile eesti rahvale. Selgub ka, et seesama pöördumine on kahe puugnaliseks raamatuks trükkide lastud ja igasse kogukonnamajasse ja koolimajasse välja saadetud vaatamegi neid nüüd siin lähemalt raamatu paksude pappkaante vahele köidetud, algab 24 leheküljelise sissejuhatusega. See ongi seesama jutt, mis Eesti Postimehes pärast 20 lehelist põhikirja on raamatukest tühjad lehed. Ja need ongi siis annetuste jaoks see kogumisraamatu alguses olev põhikiri võis küll kogujatel meestel endil juba lausa peas olla, sest ikka taheti seda kuulda. Pealegi on annetajate hulgas hulgaliselt mehi, kes oma nime kolme ristiga tõendavad siin kirjandusmuuseumis neid raamatuid vaadates. Märka on samuti, et raha on korjatud, kuuti märgata on need algapsesin esimesel teisel jaanuaril siis 14.-st 18. aprillini, lase on ülestõusmispühadel siis jaanipäeval. Nii et rahvuslike pühade aegu on rohkem hinge tõmbamise aega ja aega mõelda hingele ja tulevikule. Näha on ka see, et ühtede samade inimeste nimed ühe raamatu piires ikka korduvad. Aga ka see, et annetatav summa üldiselt tasapisi väheneb. Kui algul on tegemist rubladega tavaline on üks kuni viis rubla siis ja ka 10, siis hiljem on enamasti kopikatega tegemist. Mida tähendas Aleksandrikooli üleskutse Hurdale? See oli sisuliselt kokkuvõte tema senisest tööst mõtetest. Kirjutistest esinemistest, et tekitada sellise kooli vajadus, see oli nüüd selgelt esimese etapi lõpp. Edasi hakkas pihta töö ja ka võitlus. Hurt kirjutab Aleksandrikooli seletuses. Teine asi, mis pärast meile ülemaid eesti koolisid eesti õpetus keelega tarvis on, on see, et noorematest meestest, kes seni võõra keele koolides kasvatatud, said tubli mõistja täielisemaist eesti rahvale üleüldse vähe tulu on tulnud. Noored eestlased lahkusivad võõras keeles, õppides ka rahvast ära ja käivad oma iseäralist eluteed. Rahvajuhatajaid valgustajaid neist palju ei saanud. Nad ei arva ennast enam eestlasteks, vaid sakslasteks. Et nad küll seda sugugi ei ole. Sedaviisi kaotab eesti rahvas oma liikmetest otse need ära, kes oma õppimise ja vaimuharimise poolest kõige kaugemale on jõudnud. See on suur kahju. Rahva elupuust saavad kõik Õilmed ja vili ära nopitud. Känd ja oksad. Nagu kuulete, on siin esimest korda räägitud noortest eestlastest mis muidugi kohe sakslastest vastuseisu tekitavad. Hurt töötab ju Tartu koolmeistrina, ta näeb seal selgelt hädaohtu saksakeelse kooli kaudu. Seal hakati Saksastamist poliitikad järjest teadlikumalt ajama. Järgmisel, 1872. aastal näeme peaaegu et üle lehe ka pealkirja Aleksandrikooli asjust, kus siis olukorda tutvustatakse ja uute abikomiteede loomises kirjutatakse. Ja aasta lõpul ilmub kirjutis esimene aruanne tööst Aleksandrikooli kasuks ja ka see ilmub läbi viie lehenumbri. Aastaga on asutatud 64 abikomiteed ja raha on kokku tulnud 10000 rubla, nii et just kümnendik vajaminevast summast. Ent ühtlasi on kooli asutamise mõte tekitanud ka palju vastuväiteid ja vastutöötamist. Sellepärast lisabki hurt aruandele veel ühe kirjutise, mis Aleksandri koolile vastu pannakse ja mis selle peale kosta. Pähe komitee kahetseb väga, et seesinane tähtise kasuline eesti rahva ettevõtmine vastalisi on leidnud et otsese seal inimesed üks ühele ja teine teisele poole veavad, kus kõige rohkem enam ühendust meele ja tõepoolest tarvis on. Vasta panemised, Aleksandri koolile on kahesugused. Ühed ei taha niisugusest suuremast eesti koolist üleüldse midagit ajada. Nemad ütlevad, eesti rahvas on talurahvas ja talurahvale on küla ja kihelkonna koolidestki küllalt. Pealegi tuleb soovida küla- ja kihelkonnakoolides pea mitte üksnes saksa keelt, vaid saksa keeli saaks õpetatud. Mõned ütlevad vene keelt ja vene keeli. Eesti rahvas on hingede arvu poolest liig pisikene rahvas ja temal ei või sellepärast elulootust olla. Temast saab lühema ehk Pitkema ja pärast Saksa rahvas saama. Mõned ütlevad Vene rahvas ja mida enam selle peale käiakse ja selle tarbeks tööd tehakse, et eestlasi kõiki nii ruttu kui võimalik sakslastega ümber muuta. Mõned ütlevad venelasteks sedapsi Preemia kasulisem. Töised kardavad, et meie kooliasutusel nii palju takistusi ja raskusi ees saab seisma. Et meie temaga viimati kas sugugi edasi ei saa. Või ometi temast mitte seda ei saa, mis nüüd soovitakse ja loodet takse. Mis tuleb eesti rahva Saksastamisest venestamisest arvata. Üleüldse ja esiotsa kostame lühidalt, et kõik eesti rahva Saksastamine ja venestamine ühelt poolt võimata teiselt poolt jälle, kui seda siiski teha püütakse. Üks väga kahjuline jaak Ahitsemise väärt. Ja lõpetab samas oma 40 leheküljelise võiks öelda eesti rahva olemasolu põhjenduse. Just niimoodi. Pähe komitee loodab, et tema aruanne ja arutus mitte räästa alla visata ja unustusse jäeta vaid alale hoitakse ja meeles peetakse. Sellega oli ka öeldud, et kogu arutlus polegi määratud mitte niivõrd kooli vastalistele seletuseks, kuivõrd pooldajatele toetuseks, et nemad vaidlustes kõikuma ei lööks ja mõjutatud ei saaks, vaid kooli eest ikka kindlalt ja vankumatult seisaksid. Kuna see rahvakindel elulootus on. Üldse, peab ütlema, et ega vastaseid veendunud vastaseid hurt ümber pöörata ei kavatsegi. Tema arvates pole see võimalik. Ja iial ei raiskad oma aega selleks tühjaks tööks. Küll seletab taga, kus võimalik pooldajatele nende töö ja ettevõtmise väärtust. Ja just selle tähendus tulevikuks hurda pedagoogiline anne, tema suur rahvajuhi võime avalduvadki just Aleksandrikooli eest seismisel kõige täielikumalt üldse. Et seda kirjutist tõepoolest väga vaja oli, oma rahvale tunnistab paar kuud hiljem ilmuv 100 allkirjaga tänu tunnistus Otepää koguduse õpetajale, milles seisab. See õige ja tuline, Isamaa poeg selgitanud rahvale põhjalikult ümber rahvustumise kahju ja äratanud rahvast täielisema rahva armastamisele. See tänutunnistus Otepää koguduse õpetajale ongi muidugi Jakob Hurdale. Asi on nimelt selles, et 1872. aastal on vabanenud Otepääl kirikuõpetaja koht ja Hurt nõustub sinna kandideerima. Sellest plaanist võib aimu saada juba märtsikuus, kui Lydia Koidula kirjutab Kreutzwaldi-le. Kas teate, et meie oma vaest Hurta jälle kantsli peale tahame panna? Tema ei kannata nõnda enam olla. Raske koolitöö ja tema kehaehitus ei näe iseenesest mitte väga kõva olema kurnab tema ära ja teeb talle võimatuks kõikuma, jõudu rahva heaks vaekaussi heitma. Ta ise kirjutab oma plaanidest Jakob Hurt, Jaan Adamsonile. Eile õhtul tuli mulle otsus Otepääst ja mina olen senna õpetajaks valitud kõik hääled, mis konvendi peale kokku tulnud, olnud minu poole. Andku jumal mulle ise jõudu ametit nõnda pidada, kuidas tema ees õige ja meie vendadele kasvuline. Hurt lahkub Tartust ajal, kui kõik on alles pooleli, alles algamas. Mida peab Hurda arvates andma rahvuslikule liikumine, tema õpetaja amet, Hurt näedki oma ülesannet selles, et valada inimeste hingeusku ja jõudu äratada energiat, iseteadvust, seda on tarvis kogu rahvale. Nii asubki ta tööle Otepääle, kus ta peab 70 kuni 80 jumalateenistus aastas. Sõidab vankriga mööda poriseid roopalisi kivideid kus teda ootavad haiged, kes troosti igatsevad. Ja muidugi tegelekalerilastega, kuus nädalat poisid ja kuus nädalat tüdrukud. Lisaks koolikatsed, laste loetused ja dioodid. Siin Otepääl kasaka Hurtade perekond. Otepääle sõideti kahe lapsega, Otepääl sünnivad seitsme aasta jooksul veel neli last. Kaks nõuab surmaga varakult endale otepää kalmistul on kaks lapse hauda. Muidugi ei tule õrn linnaproua abikaasa muidu sõbralik ja hoolitsev naine Eugenie Jenny lastega ja maa majapidamistöödega kuidagi üksi hästi toime. Appi tuleb võtta teenijaid ja hurda. Ema mari hurt tuleb samuti Otepääle. Ta on laste lemmikagar, väsimatu jutuvestja ning abiline alati. Nii elatakse Otepääl, kus kirik asub kui valitud paigas kõrgema kupli peal, kus maastik ongi maaliline kuplistik, nende vahel kaunid järvesilmad. Ja kus Hurtade elumajas tihti külalisi vastu võetakse. Siia tullakse üle Eesti, äranis tihti tartust. Sõit pole muidugi tol ajal mitte nii lühike. Tihti peab aga majaproua külla tulnud meestele ütlema. Jacobit pole kodus, ta läks jälle koosolekule, Tartusse jälle sõidus. Kõnet pidamas. Mul meest ei olegi? Aga seda ei lausuda mitte sugugi kurjalt, sest tema mõistab ja toetab eesti rahvataotlusi ja on toeks ka oma mehele kes end ja oma päritolu juba esimestes armastuskirjades Martin Luteri endaga on võrrelnud. Muidugi ei arvagi hurt, et kirjutis, mis Aleksandri koolile vasta, pannakse, nüüd kõik vastuseisud ära, seletab. Ei, vastupidi, see on kui uue võitluse algus. See ütleb. Eestlaste seisukoht on kindel ning sellest taganemist. Ei ole loota. Nüüd algab võitlus ja see võitlus pole Hurdal sugugi mitte esimene, on ju sama tunne olnud tal 1864. aastal, kui ta uue kirjaviisi grammatika avaldab ja sellele üleminekut igati toetab, uues kirjaviisis ka aabitsat ja piiblit näha soovib. Jakobsoni lugemisraamat ongi ilmunud kolm aastat hiljem ja praegu vaadeldaval ajal toimib see Eesti koolis juba täiesti. Uus 105 on samuti üleüldist võitu, sammas on ainult aja küsimus, millal see seemnetaim vanast külvist kõrgemaks kasvab. Nõndasamuti on Hurt üle elanud esimese laulupeoga seotud takistused olles Vanemuise seltsi auliige. Ka see läks korda. Nüüd on siis võitlus jälle käes? See muidugi kõige tõsisem. Vastu astutakse eesti koolile iga kandi pealt. Näiteks Saaremaaõpetaja Von Nolken kirjutab Selline kool tõstab rahva seas paha rahvustamise tuult. Rahvustamisest võib tõusta rahvuse uhkus, mis kahjulik on. Rahvaste vahel ilmaaegu tüli sünnitab. Eest istumine on sama halb kui saksastumine. Meie maa rahvad peavad käsikäes käima. Sakslased peavad eesti keele ära õppima sel aupakkumisel, mis igaühel ülemal kui alama vastu peab olema. Ja eestlased ei või saksa keeleta läbi saada. Ülema eesti kooli asutamine on seepärast asjatu. Ent nagu teada, ei muuda siin elavat saksa rahvusest ülemad oma suhtumist enne eesti rahvasse kui aastal 1918 mil see neile kohustuslikuks tehti. Iseloomulikuks näiteks vastutöötamise kohta on ka Jaan Adamsoni kiri Hurdale. Nimelt on vastaste poolt lastud lendu kuuldus, nagu oleks Jakobson Tallinna abikomiteest kogutud 180 rublaga põgenenud. Ja seda kuuldust ka levitatakse. Aga Adamson kirjutab. Kui see kaebdus vale on ja paljalt tigedusest välja mõteldud siis ei usu mina, et kurat põrgus seda ise paremini oleks mõistnud teha. Meie peaksime väga ettevaatlikud olema ja kedagi kaebdust enne ühegi venna peale tõeks arvama, kui see hästi on läbi katsutud. Ma olen seda juba ammugi aru saanud, et see, meie vastaliste plaan on meid isekeskis tülisse kihutada nõnda et meie ise ühte tõist maha murdma hakkame. Sel viisil loodavad nad kõige kergemini meie pääle või. Saavad ent oma mõju sellele sakslaste vastuseisul kahtlemata on. Aastatel 1873 75 näitabki raha korjamine languse tendentsi. Et vastalistel ametiseisuse poolest suurt mõjumist on, siis mõjub ka nende vastupanemine Aleksandrikoolile. Nii tunnistab Hurt 1876. aastal jõulude aegu Eesti Postimehes. Muidugi on rahval tekkinud ka juba väike kahtlus, kas vajalikku summat sadatuhat rublad ikka on võimalik üldse kokku korjata. Ehkki Jaan Adamson on optimistlikult ka meelde tuletanud Kui iga eestlane 10 kopikut annaks, siis oleks Aleksandri kool korraga valmis. Hoogu kogumisele lisavad aga kaks asja. Lootusi tiivustab kahtlemata see, kui koolile Põltsamaa alevi lähedal suur ja kõigiti sobilik maja ostetakse. Ja sellest antakse ka ajalehtede kaudu teada. Ja just selle ostmise pärast sagenevad baltisakslaste rünnakud uuesti. Kõigepealt Urvaste mõisahärra sampsoni avalikust kirjast Jakob Hurdale. Te ütlete, et ka ainuüksi eesti keele varal võivat eesti rahvast vaimuharimise ülema astmete peale üles saata. Teie, sest samast oma ütlemisest ka siis mitte ei võtnud taganeda, kui teile vastu seati, kui ta üksi, siis gümnaasiumi universiteedi õpetust peaks eesti keeli õpetatud saama vaid teie võtsite ka selle sarnatsid tuules seisvaid lossisid oma plaani raja sisse mahutada. Mis teie tuleviku ette valmis mõtlesid? Pöördumine näitab, et vaidlus ei käi tõesti mitte üksikasjade, vaid asja tuuma enese ümber. Olid ju mõlemad inimesed, kes hariduse väärtust teadsid. Selle tundmine ja selle loo tähelepanemine saab teile nõusa saatma et ka teie selleaegsest Aleksandrikooliplaanist saate järele andma ja nõuks kiitma, et kõik see korjatud raha, kapital ühe põllumeeste kooli asutamise tarbeks, mis mõnusa valitsuse alla peab saadetama saaks kulutatud. Hurt teatab oma vastuses härrabonsambsonile järgmist. Gümnaasiumist ega ülikoolist pole eestlaste poolt juttu olnud. Need asjad on ainult vastaste peas olemas. Peaksid, aga tulevad põlved ja aastasajad teda siiski tarvitama ja teha jõudma. Siis ei või meie sellele midagi vastu ütelda. Sellega on taas kavalasti pareeritud otsene süüdistus ebareaalsuses ent samas on ka rahvale unistusteks välja öeldud tuleviku mõtte universiteet. Aga Hurt jätkab oma vastuses. Ärgem laskem ennast vastalistest eksitada igast tuulest ajada, vaid sõudkem vahva käega senna randa, kus meie elumajad, mitte enam orjaonnid ei ole, vaid ausad talumajad oma päris. Krundi peal teine ründaja on Võrumaa koolivanem Pärtsuja. Temagi astub oma mõtetega korduvalt üles. Mina balledeid väega uske, seda, mis mina täiel ütle, et mina koolide suur sõber olla ning neid oma nõukogu ning tõuga toeta, nii palju, kui mul oman, seisus on võimalik kom ning seda tee mina söamest. Aleksandrikooli vasta kõnele mina üksinda seepärast et minu tundmine mulle ütleb, et sest koolist midagi. Kui peas, siis k i kätte tulema, et eesti rahvas vast töises rahvas saab. Siis kulutab tema Augusamas määrene rahvas siin Ellanu ning pärast keelt nema oma kõnelgu. Ent peab Aleksandrikoolist enam kasvusaaja asi olema. Siiskitamina jälle teda põllumeeste kooliks muutma. Seda vaidlust jälgiberifereerib ka ajaleht Sakala, kes sellel tulisemal aastal 1878. aastal just ilmuma hakkab. Üks Aleksandrikooli vastaline Võrumaal kooli vanem Pärt suvi ja kes mullu aasta Eesti Postimehes omajagu kätte sai, kellest meie arvates tema kõrvad mitu aastat oleksid pidanud huugama, on jälle oma tarkusega oli astunud nagu iga tund ja kohe näeb, ei ole see kiri temast enesest kirjutatud pealegi veel, et ta oma nimegi nagu meie kuuleme, hästi peavad üles mõistma, kirjutada. Siiski jääb see üheks haledaks looks, et üks eesti mees ennast seesuguse teele on alandanud. Sakslaste vastuseis ja Urvaste sampsoni ning Pärtsuja kirjad mõjuvad nimelt innustavad taas võitlusele. See põllumeeste kooli idee alternatiivina oli aga üsna levinud, mida vastab selle peale Jakob Hurt. Meie ei keela vastalisi põllumeeste kooli ehitamast. Meie ei ole enne sellele koolile vastu olnud, ei saa ka edaspidi vasta olema, mis iiale eesti rahvale kasu toob, seda teretame ja toetame kord rõõmuga. Aga meie loodame ja palume, et ka meie Aleksandri kool tülitamata kiusamata jääks. Jakob Hurda lahkumine Aleksandrikooli peakomitee presidendi kohalt on seotud mitmete tülidega. 23. juunil 1883. aastal koolikomitee koosolekul hääletatakse hurt presidendi ametist lahti 70 häälega 37 vastu, tähendab rohkem vastu on 23 häält. Hurt aga ei tunnista end presidendi kohalt lahkunuks ja kaebab selle küsimuse edasi Peterburis. 11. novembril 1886. aastal on tehtud vahearvestus ja kooli kassasse on nüüd 97203 rubla. Tähendab unistuste 100000 on lähedal. 15 aastat on eesti rahvas oma säästi eesti kooli lootuses kokku pannud 1888. aastal kuul avataksegi. Venestusajal ei tule eesti keel arvesse, õppekeeleks saab vene keel, toome siin veel ühe katkendi vastusest Pärtsuja mis võtab kokku tegelikult Jakob Hurda tegevuse sellel perioodil. Ma pole mitte omaks kasuks, vaid rahva ja maa üleüldiseks tuluks. Palju tüli kandes ja vaeva nähes vaielnud. Ma olen eesti rahvast püüdnud mehe ealiseks ja mehe meeleliseks kasvatada. Ma olen tema piiri vahtinud ja tema õigust kaitsnud. No kuulge, kaaku külalasse kaarjunud kasvulatser, tahan teile lugu laulda imeasi. Avaldada karjapoiss on kuningas Suur-Rae vallavalitsuse ja palju pere pidaja kullatise kroonikandja kõrgem pääl Aegottel Taiwaisa elutseb seal on tema kuldne kroon päivakendima pääste. Aleksandrikooli asutamine oli mõnes mõttes raha poolest ju lähedal 100000 rubla 15 aastaga, tähendab 15 aastat on kulunud rahval karjapoisi east välja kasvamiseks. Rahvas on valmis. Kuigi väliselt on olud muutunud, rahvas on sisemiselt tugevaks tehtud, jääbki küsida, mis on Handnud Jakob Hurda vaidlused, fon, Nolkeni fon, shampsoli ja Pärtsujaga. Mitu põlve Eestiga ja poisse on selle aja sees kooliteele asunud ja nemad pannakse kooli juba teadlikult? Ei see eestikeelse ülema kooli asutamise katse ise on juba rahvakasvatamine mee ealiseks ja mehe meeleliseks.