Muusika tutvus on saade muusika tuttavaist et muusika tuttavaks saada. Tõenäoliselt on vaja olla uudishimulik kass lihtsalt uudishimulik. Või olla muusikahuviline. Et olla muusikahuviline, on vaja olla kuulamishuviline. Kui te olete kord muusikateose ära kuulanud, siis tõenäoliselt olete sattunud muusika mõjusfääri. Selles sfääris on kaks kategooriat. Väga tarbitavad andekus ja ebaandekus. Väga kerge on kokku rääkida selles suhtes, milline helilooja või milline interpreet on andekas või ebaandekas või vähem andekas. Eriti andekas. Palju raskem kokku rääkida, milline või kes muusika kuulaja eest on andekas. Seda sellepärast, et on raske defineerida kuulaja andekust. Teatavasti korraldate ühtegi võistlust kuulaja andekuse tasemel osalemiseks. Küll aga on teada, et kuulaja andekus peab tingimata rahuldama kahte nõuet. Esiteks andekas kuulaja peab oskama sattuda muusika mõju alla. Teiseks, ta peab oskama seda muusikast saadud kogemust edasi sellest kogemusest edasi mõelda, seda läbi töödelda. Doktor lepp, kas te olete andekas kuulaja? Ma ei julgeks küll selle kohta nii-ütelda, kuid õnnelik muusika kuulaja, ma lähen kahtlematult selle tõttu, et ma suudan tõesti muusikat nautida, muusikaga kaasa minna, jagad teinekord tagantjärele kuuldud muusikamine, mõtlen. Kuigi ma olen üle 50 aasta juba innukas muusika, nautija, olen ma ka üle 35 aasta innukalt töötanud arstina praegu Tartu kliinilise haigla kardioloogiaosakonnas ülikooli dotsendina kardioloogina, minu igapäevane töö. On ka õppetöö noortega Noorte arstidega ja ka töö juures tuleb mul palju tegeleda südame helinate kuulatlusega nii selle sõna otseses kui ka kaudses mõttes sellest teha järeldusi ja püüda neid haigeid inimesi selle abil abistada. Ka selles osas muusika on mind aidanud. Meie saade muusika tutvus, on saade mitme peategelasega ühega neist tutvusite teistega tutvuse ees või oli juba ka. Aga võib-olla veel üks, üks tähtsamaid peategelasi on helilooja Prokov, tema muusikat täna kuuleme, kuuleme muusikat, ematsüklist, lastemuusika. See on tsükkel, mis on inspireeritud ühest külastusest muusikateatrisse, kuhu Prokohvelaks oma kahe pojaga. Ta oli niivõrd vaimustatud sellest lihtsast keelest ja sellest kujundlikkusest mida ta tähele pani ühte mingisugust muusika muusikalist lasteooperit kuulates. Siinsamas kirjutas tsükli, mis algab hommikuga, lõpeb õhtuga. Ja siin on terve rida tegevusi ja aktiivsusi, mis on kirja pandud erinevate numbrite muusikanumbrite näol. Ainult mul on väga raske ette kujutada, kas keegi lastest või rokkov oma lapsepõlves suutis seda, seda mängu ja tegutsemistempot hoida. Või mis teie arvate? No igatahes on see lastele küllalt lähedane ja mulle meeldib, et see ei ole ainult laste jaoks kuulatav see muusika, vaid, et seal on midagi kuulata, aga igale eale ma arvan, et meil siin Tallinnas käis sügisel Igor Žukov, Moskva pianist, ta mängis neid oma kontserdil, näinud karu tervet tsüklit ja see oli täiesti muusika sõna kõige sügavamas paremas mõttes. Ma üldiselt ei armasta väga, kui lastesse suhtutakse liiga lapselikult või kuidas öelda. Mind natuke häirib see tihti lastelastele kirjutatud muusikas on niisugused pealkirjad nagu ütleme seal kiikhobused, alati on mängus kullimängud ja keksumängud ja see tuletab mulle meelde midagi niisugust, nagu peaks täis inimestele kirjutama näiteks töölaboris ja nööbi õmblemine ja poes käimine ja niisugused seal laste igapäevane tegevus. Ja mina leian, et tähtsad on ju need emotsioonid, elamused, mis selle juures on ja need ei ole lastega sugugi väiksemad. Nende väikse olemuse jaoks täidavad neid täiesti nii, nagu suuri inimesi täidavad nende emotsioonid. Pärast mulle meeldib, et Prokofjevi tsüklis on nii tõsiselt suhtutud lastesse, seal on tõsi küll, ka üks kullimängu number aga ma arvan, et see on vajalik rohkem heliloojale endale kui lastele. Nii inspiratsiooni saanud ütlemiseks vist nii palju, kui mina mäletan. Ma olen lapsi vähe õpetanud, väikesi, aga nii oma omast kogemusest minu meelest niisugune pealkiri, et see oleks tingimata lapselik, see ei ole üldse vajalik muusika juures. Aga öelge, palun doktor lepp, kas missugune, missugune mulje jäi teile sellest muusikast? Kuulsite siin paari numbrit. Minule jäi sellest väga suurepärane muusika, see on ka selle tõttu talle muusika, et seda saavad lapsed ise esitada ja laste esituses kõlata Evelin, eriti siiralt. Kui sageli täiskasvanud mängivad seda lastelastele määratud muusikat, siis nad sageli lähtuvad endast oma mälestustest ja ka sellest aspektist esitavad seal muusikat, kuid lapsed lähtuvat otseselt sellest, mida nad tajuvad selle tõttu last esituses sageli. See muusika on veel mõnevõrra põnevam värvimise ja ka paljudes nendes paladest tantsulisus väga toredasti esile jätta kohe kutsub nagu kaasa liikuma, tantsima, kaasa elama sellele muusikale. Muusika on ju kõige abstraktsem kõigist kunstiliikidest, seetõttu on letil ta mõtlema, milleks on muusikat vaja nähtavasti ikkagi põhiliselt selleks, et inimene suudaks oma emotsionaalseid tarbeid rahuldada sellest, mis igapäevases elus töö juures Muries puudu jääb. Et saada rahuldust. See on õieti kõigi kunstide ülesanne esijoones ka muusikaga. Minu uputusest muusikaga hakkavad väga vara. Kui ma mõtlen tagasi oma kõige esimestele mälestustele, siis Mul tuleb meelde, tuleb need laulud, mida ema laulis. Kuku sa kägu, kuldalindu ja mõned teised rahvalikud laulud. Ja nähtavasti just ema on alati igal inimesel kõige lähedasem ja selle Tõdu ema kaudu emotsionaalsus kandub lastesse üle ja kui on tõesti ema, laulab oma lapsele, mida kõik tänapäeval mehaanis muusika kasutamise juures harva juhtub, võib-olla aga oleks ka hädavajalik see. Me teame juba, et lapsed ju, enne, kui nad hakkavad kõnelema või teadlikult isegi taipavad, on elus midagi. Juba sellega ajal toimub ju laste areng ja alateadlikult nendega nende huvide äratamine siinjuures ka muusikaosast. Kahtlematult on väga tähtis ka teiste kunstialade suhtes. Teine ma olen ülitänulik oma õpetajatele, kes esimesest algkooliklassist viisid igale kunstinäitusele, mis korraldati muusika kuulamisel, on mind väga palju abistanud just paralleelsus õiti teiste kunstide kalastamisega või nende nautimisega. Nimelt eriti, mis puutub moodsasse kunsti tänapäeva kunsti, siis sageli öeldakse, see on võõras, kunstlik ja raskesti arusaadav. Kuid kui siiski silmas pidada ka kõiki kaasaegseid teisi kunstivoole, siis esineb küllalt suurt ala Leedus näiteks nii luules kui ka maalikunstis, muusikast kõigis on paralleelsus, kasutab näiteks imprzonism, õpetas maalikunsti nägema. Õpetab nägema kogu kõiki neid helisid, rikkust, mida me need nüansse helivärve, mida paremas muusikas ei tuntud köeti ja selle tõttu hilisem muusika võib olla sisuliselt juba rikkam, kui te püsiiuusika, aga ta kasutab neid samu võimalusi või täna pooldame abstraktsed voolud, nii nagu luuletuses nad esinevad, kas ainult üksikute sõnadega mängitakse. Ja näiteks üks tüüpiline näide oli Kaplinski see karussell, kus kantsel viskad sõnad laiali, iga sõna tal on oma siiski oma tähendus ja kuigi nad tulevad omavahel täitsa juhuslikult seoses, tekitavad selle värskelt mitavat mõtted ja samuti kasutavad ju kunstnikud värvisid abstraktsetes, maalides värvi vaikust kutiga, tarvitades koos kõladeloni oma harmooniline mõju ja meeleolustik, sedasama muidugi muusikas. Ja selle tõttu minu natuurile sobima minu hingele ja sellele ma vajan närvilist muusikat ja ja samuti muudes kunstides. Prokofjevi, mida võiks rääkida Prokofjevi kaali, minul kõige esimene kokkupuude 34. aastal, kui ma olin koolipoiss, magati, käisin kontserditel põhiliselt üksinda, üksinda täiesti ilma vanemateta, enamasti külma sõpradeta. Palad küll päris täpselt ei ole, meeles on minu meelest ka Bekke ja puldist oli, olid need tema need palad ja need olid tohutult. Publikule meeldisid suure vaimustusega võitise kontsert üldiselt vastu, kuigi esitada terve kava tol ajal ju mitte tuntud pianist-kontsert oli suurepärane oma toreda, just oma, selle isikupärase hammuuniaga helikeelega dastad toodud mõjule omanud sõnastusega. Lühikesed miniatüürid aitavad kuidagi seda muusikakuulamiskogemust ilma igasuguste valudeta omandada. Kahtlematult kahtlematult, neid teenuseid on võimalik haarata kahtlematult. Neid on võimalik haarata, nad on eriilmelised lühikesed, selle tõttu nadi muutunud väsitavaks need jälgimine kerge, eriti kui vahelduvat tempod, meloodiad, rütmid, kõik vahetub, see annab, sellest on palju kergem jälgida neid palasid ja eriti kui hakata muusikat kuulama, kui oli ennem muusikale saadud palju aega pühendada, siis on ikka õigem alustada just lühipaladest nende tsüklitest. Ja samal ajal selles tsüklis minu meelest Prokofjevi on jäänud ikka enedeks Prokohviliks, vaatamata nende paradel lühitusele õieti lakoonilise Songi Prokofjevi omane. Aga seal on ka kõike seda, mida me muidu Prokofjevi hindame, niisugust rütmiliselt sihukest eriti mõjuvat rütmi, nagu näiteks sellest marsi üks marsson seal üks osa võib muidugi tantsu hilistes osades ka siis on seal need valsid, mis niuksed, nõtke, natukene veidikene kõverad oma harmoonia poolest nagu Prokofjevi omal ja nagu tema neid imeilusaid valisid Tuhkatriinuust või sõjast ja rahust meile meelde on jäänud sedasama nüanssi, niisugust kõlalist on ka selles valsis selle antud tsüklivalsis tunda. See asetab mind raskesse olukorda, mu meelest on seal palju siirust ja veidi kõverused. Kas seda kõverast nimetada kavalus? Aga kaval, püüab, keegi püüab teid üle kavaldada, tähendab hoopis taudobiste mingisugust teist eesmärki. Aga siinsamas on ta siiras, nii nagu on see siis ka selles mõttes. Ma arvan, et on. Pigem ma tohin veel vahel? Minu meelest see ei ole mitte, tabaneb son rohkem vaimukus. Vaimukas, vaimukas ülemiinikus kui kavalus, rohkem üle sädelev vaimukus ülemiilikus rohkem kui nii üleolek, võib-olla võib-olla väike iroonia, joon kohati, aga mitte minu meelest nii kavalus just otseselt, mida ma pistan kavaluse. Laia kavaluse ajalisel puhul midagi positiivset. Aga võib-olla väga positiivne ja üldse nüüd me tulime niisugused teema juurde, et muusikas hästi tihti kasutatakse niisugusi kategooriaid, mis tegelikult on eetilised kategooriad, tähendab, me räägime nüüd siin kavalast muusikast kavada stiilist. Me võime rääkida rangest kõlast, viisakas, kõlast, ebaviisakas, sest need on kõik eetilised kategooriad. Täpselt samuti väga tihti, kui muusikast räägitakse ja räägitakse. Organeid räägitakse pehmest kõlast, räägitakse külmast kõlast, räägitakse vesisest õlast ja nii edasi, nii edasi. Kas selline muusika kirjeldus aitab kuulata muusikat? Sõidetakse küsima? Ma usun, et aitab küll, aitab küll, ja Prokofjevi võib-olla jusse, teatavad trastide armastan, tahab või suudab ühelt ühelt arstilt minna täiesti teisele, kõige tüüpilisem näide on väga armastatud, ongi see tema Juliast kapullettidemontakid, kus range raiuv rütm, auväärne suguvõsa rütm vaheldub äärmiselt peen emotsionaalse ülitundlikkusele Julia motiiviga, selle tõttu pääseb seega tohutult mõjuli, üldse pole kohvimuusikas oleid Kotvastega ka nendest kuulatud palades. Toredaid kontrast ja see aitab alati muuta muusika rikkamaks, tema nautimist kergendada. On teada muusika ajaloost, et mõned teosed päris kindlasti on oma edule tänu võlgu just liberaalsete müütide tõttu, mis, mis selle teose ühe või teise teose ümber kerge. Kas selline liberaalne muusika selles mõttes see on? Teatud mõttes on liberaalne ka see, kui me räägime näiteks range kõla või räägime pehme kõla või räägime, erakordselt pingutatud kõla või nii edasi, nii edasi. See on täpselt samuti literaat. Kuidas te suhtute, kas see on programmilisuse algus ja kas programmilisusega? Mina isiklikult arvan, noh, need on niisugused abivahendid näiteks kõla saavutamisel, niisugused võrdlused. Ma ei ütleks. See on võib-olla see on tõesti teel teel programmil tee programmilise poole, aga programmiliselt kui niisugune ma hästi ei usu, et sellega üldse kedagi saaks muusika. Mulle tundub see kahtlane ettevõtmine. Aga inimene lähtub muidugi oma kogemustest, võib-olla sellepärast ja teiste kogemustest, keda on lähemalt tundma õpitud. Ma nagu mäletan, ütleme, lastele tihti pannakse nagu juttu juba eespool oli palade lõigatud lastepärased nimed ja nii edasi, aga see ei ole minu meelest absoluutselt oluline, see ei mõjuta neid absoluutselt. Kui kala on ilus, siis on see täiesti kõik. Või karakteerne või siis on täitsa ükstakõik, mis ta nimi on mu meelest see nimi on nagu illustratsioon pärast sinna juurde, aga see ei puuduta üldse muusikat või tema mõistmist. Lastemuusika, ükskõik, kas ta kannab pealkirja On ta programmiline või ei ole ta programmiline, ta on pungil emotsioone, ta on erakordselt kujundlik muusik, muusika, mis räägib täiel häälel, mis on, mis selle muusika toob tippteoste selle ellu või mingisuguse teise tippteoste hulk kui see laste muusika tunduda, seda ühelt poolt, aga teiselt poolt kasutatakse selliseid vahendid, mis on niivõrd ürgsed vahendid, nõnda nõnda öelda. Et võime rääkida, et need vahendid on ürgsed oma abstrafeerituses. Tähendab, meloodia läheb üles-alla, sest ta läheb tõesti on sammukese või kaks Rütman tavaliselt võrdlemisi sümmeet, sümmeetriline, mingisuguseid erilisi omadusi. See muusika, need muusikalised väljendusvahendid ei oma nendes teostes. Ja nüüd on, tähendab tervele sellele muusikale, ükskõik kui programineda ei oleks, on omane üks, üks omadus, omane omadus. Ja see omadus on lits. Te olete tähele pannud, et ka intervete juures tuleb teatud eluperioodil vajadus olla äärmiselt lihtne kõik väljendusvahendites kaotada suured dünaamilised skaalat kaotada suurt kõla või vastupidi, nõuda ainult ühte suurt kõla ja selles suures kõlas kesta poolteist tundi, nii kaua, kuni kestab terve kontsert või siis visata välja oma repertuaarist listi teosed. Bändi teosed lõi veel teoseid. Mingisuguseid teoseid, kus on faktuur pungil heli ja neid väljendusvahendeid ja tolle ainult Mozarti Hanni. Mis lihtsus muusikas. Esiteks konkreetselt kuna te rääkisite, kas te olete tähele pannud interpreetide juures, siis seda tõepoolest võib tähele panna päris rohkesti. Mul tulevad meelde meie pianistid, nõukogude suuremad Richter ja kiiles näiteks keeles alustas ju lihtsalt. Virtoosina sai algul kuulsaks, nüüd viimasel ajal. Ta mängib väga palju Mozartit ja tema mäng, mängumaneer on ilmselt muutunud veelgi kontsentreerituma. Või mul tuleb meelde see telefilm rihterist, mida näidati siin mõnda aega tagasi. Seal oli. Salvestatud kontserti katkenud Riiast oli see kontsert, kus ta mängib Schuberti lendlereid. See oli niisuguse absoluutse lihtsusega mängitud. Ta just nagu ei teinud mitte midagi absoluutselt midagi, aga see oli niivõrd subjektiivne. Ma olen sügavalt veendunud, et eriti suurte nimede puhul lihtsuse nüüd tullakse suure intellektuaalse intellektuaalse pingutuse järel. Et lihtsalt lihtsust intuitsiooniga võite te märgata, kus koha peal see lihtsus astub ühes või teises teoses või ühes või teises tegevuses. Aga seda lihtsust saavutada näiteks sedasama. Oma kirjades pidevalt räägib sellest lihtsuse otsesest otsingust. Räägib sellest, et lihtne olla lihtne vanamoodi, aga ma ei taha olla vana, omamoodi lihtne. Ma tahan olla uutmoodi. Lihtne minu uuslihtsus näeb keerulisem välja kui see minu keerulisus. Praegune. Ja mulle tundub muuseas väga kahtlane see, kui mõned heliloojad kirjutavad ainult lastele. See nad võtavad asja liiga lihtsalt, mitte ei taha lihtsalt tulemust, vaid võtavad lihtsalt lihtsalt. See oleneb kumbat, poolte tuletan lihtsuse juurde. Kui te tulete maksimaalsest teadmisest maksimaalselt teadmistest oma eriala kohta lihtsusesse, siis on suur intellektuaalne pingutus. Kui te tulete lihtsusest siste jäätisest Ja siis võib primitiivseks jääda karta. Sedasama. Mida teie arvate doktor? Lihtsusega? Kahtlematult tõeline lihtsus on peituda, see on suurus ka teha hästi tunnetu näit Mozarti viimase maid, klaverikontserte 20 kolmandaid etena Antanti osad, kus klaver mängib äärmiselt lihtsalt ja tohutult emotsionaalselt orkestri foonil. Seal on tõesti kontsentreeritud ülimal määral piks emotsionaalsus väga lihtsalt üksikute nootide tilgutamisele ja küllalt lihtsale meloodiale. Nii et ikkagi paljudel heliloojatel seonete, kui nad küpsuse saavutavad, nad vähem peavad eksperimenteerima proovima ja suudavad ütelda, palju lihtsamini oma mõtteid edasi.