Peipsiveerest Kase päält on meie Tartu stuudios on nüüd jõudnud kirjanik Vahur Afanasjev ja kutsumise ajendiks on läinud aasta lõpul ilmunud mahukas romaan õitsengu äärel. Tere, Vahur. Tervist. Me hakkame rääkima sina-vormis, sest on nõnda, et käisime ühel ajal Tartus koolis, kümnendas keskkoolis ja elu on neid ka hiljem korduvalt küll Brüsselis, Tartus, Tallinnas ja Peipsi veeres kokk kokku viinud. Aga Vahur, milline on praegu talv seal Peipsi veeres, kust sa stuudiosse tulid? Talv on selline, et kogu järvel jää ei ole ja, ja see tähendab, et jääpüüki tundub nagu vähevõitu olevat. Muide, piirid on vist ka üheksa kinni, et muidu kärbsed suvel vähem kui talvel. Läti kalamehi. Nii et need üleelusuuruses ratastega monstrumautode eksis, karakaaditsad ei ole veel liikvel. Pigem ei ole, kuigi ma täna nägin mingit põnevat kaheosalist objekti sõitmas mööda, ma ei tea, kas üldse tohib, tohib peale minna või mitte, piirivalve, võib-olla see oligi piir ja piirivalve hõljuk ei olnud mingi väga, väga pull värk. Ma ei jõudnud Pjoklit võtet uurida. Vahur sinu eelmine romaan Kirjanike Liidu romaanivõistluse lausa kinni pannud ja Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Serafirma ja Bogdan selle tegevus toimuski väikeses Peipsi-äärses vanausuliste kogukonna siia ja ammutas ainest sealse piirkonna ajaloost. Alustades sõjaeelsest Eesti Vabariigist kuni nõukogude aja lõpuperioodil ja ilmselt osalt ka ainese valiku tõttu leidis raamat eesti lugejate seas väga sooja vastuvõtu. Aga miks sa siis oma värskeima suurromaani õitsengu äärel tegevuse hoopis globaalsele tasandile viisid aastasse 2028, kui Maale läheneb inimtsivilisatsiooni hävitada ähvardav asteroidi ja peategelasteks on Prantsusmaal elava planeedi rikkaim lätlanna laim, tootekood mõne ja ekstsentriline Lõuna-Aafrika päritolu miljardär Päss Venters, milles selline Pepe ainese ja tegelaste valikul? Eks see on vist niisugune kunstniku ülbus, et teha seda, mis ennast huvitab ja kirjutada selliseid raamatuid nagu ennast huvitab. Ja noh, võib-olla ka see, et ega tegelikult Serafirma ja Bogdan nii materjal ja noh, palju on seal ka loomulikult kokku fantaseerinud, et ega, ja nii edasi. Et Serafirma ja Bogdan on ikka nii põhjalik, et nüüd nüüd tuleb elada seal Peipsi veeres, et tekiks mingisuguseid uusi kihti ja lugusid ütleme, teist osa kirjutada. No see teine osa oleks nii palju nõrgem olnud, kuigi jah, äriliselt oleks loomulikult õige nüüd Serafirma ja Bogdan iga lasta ajastutest edasi üheksakümnendad nullinud ja praegusesse välja võib-olla veel hoopis tulevikku ka. Aga aga õitseng jah, mind, nendel tegelikult teemad, mis mind sind huvitavad, et ma ikkagi jälgin igapäevaselt, kuidas börsid üles-alla käivad, et praegu on tõeliselt dramaatiline aeg börsidel tohutu kasv ja seal sees mingit mõnel ettevõtte tohutud hüpped, et väga-väga põnev on jälgida. Ja see kõik on ju inimkonna edasiminek, see on progress. Samas on see aeg-ajalt nagunii niit totakas tagasilangustega ja, ja tundub, et kas nüüd korraldatud organiseeritud, kes seda, kuidas inimkond nagu edasi liigub, esin, sega tainamajandusega tähendab ainult paremaks. Dioloogia aina areneb ja samas inimesed kipuvad kuidagi nagu rahulolematu olema, et et need küsimused mul olid sees ja siis siis ma selle õitsengu äärel mõtte peale tulin, et panin inimkonna asteroidi ka silmitsi ja vaatasin, kuidas kuidas inimkond välja keerutab. Kust pärineb see väljend õitsengu äärel, kes seda on öelnud? Mina kuulsin seda väljendit tõesti olevat ühe Eesti ettevõtet juhatuse esimees ennem ettevõtte jaoks ütleme, rasked ajad olid juba tegelikult nagu alandada, ma olen tõepoolest globaalses majanduses rahatrükiga olid, oli tõesti hoopis sihuke õitsengu äärel olemine alles hoogu võtmas. Jah, ta, ta oli selle selle kuskil koosolekul välja öelnud, et see on see tunne, kus me kogu aeg olema, kui sa vaatad tänast palka ja mõtled, et oleks mul seal tänane palk või sissetulek, et oleksid 10 aasta taguseid hinnad, et siis ostaks uhkema korteri. Aga näed jälle nagu asina eest ära läinud ka aeg-ajalt äärepealt. Me olemegi õitsengu äärel kogu aeg, et see ongi see, see seisund, kus me oleme. Ja sellepärast on ka rahulolematus. Kas õitsengu äärele on teadlikult kirjutatud, mõeldes ka sellele, et raamatul oleks tõlkepotentsiaali ja rahvusvahelise levikupotentsiaali? Müstika natuke mõtlesin, aga samas ikkagi eestlased ju on, on ka suht-koht üleilmastunud tuttavat, kellega kellega on läbi aastate suhelnud, et mis on üsna ükskõik, mis elualadelt nad on, et kõigil on mingid teemad välismaaga ja nii edasi, et et see, see, see tegevus toimub üle maailma, et see ei ole mingi mingi eriline trikk ja ma arvan, et see ei ole ka tegelikult nagu välislugeja jaoks mingi üllatus. Aga ega ega ei kujuta ette, kuidas välislugejas seda seda vastu võtab, et mul on kuskil 50 lehekülge tõlgitud, et ma katsun seda natukene näidata ja vaadata, kas ma saan, saan mingeid reaktsioone ja äkki on keegi huvitatud nagu kogu asja tõlkimisest, aga aga ei, mõni kramplikult kindlasti ei mõelnud, et kirjutanud võimalikult lihtsate lausetega ja nii edasi, et. Nii sa mainisid, et tõlkimine on juba otsast alanud. Mis keelde läti, inglise või prantsuse? Inglise inglise keelde siiski, et et kohutavalt tore oleks, kui oleks prantsuse ja eriti tore oleks, kui oleks läti keele tõlkimine juba käsil, aga, aga veel ei ole. Kas õitsengu äärel on ulmeromaan? Jah, see on niisugune tore vaidluse koht, et ma ise ütleksin, et, et ei ole. Kuigi mul ei ole midagi selle vastu, kui ta on ulmeromaan, et noh, võtan Strugatskite miljard aastat enne maailma lõppu on väga mõtlemapanev teos, mis noh, minu jaoks tegelikult räägib. Inimese tegutsemisjulgusest noh, seal on, noh, teadlased on seal silmitsi noh, tegema suuri avastusi ja neid nagu juhitakse nagu kõrvale ja ei teagi, mis. Mis jõudis, noh, võib-olla see ongi mingi mingi sihuke entroopia ja värk, et nagu maailma üldine korrastada ei olegi mingit kuskil mingeid tulnukaid midagi tegemas, et noh, on see nüüd üldse ka ulmekas, eks ju, et noh, teisest küljest õitsengus ikkagi asteroid on ja kosmoseketid tõusevad, tõusevad õhku, aeg on ka natukene tulevikus, et ta selles mõttes nagu selles mõttes hulgakesi ole tudengi tohutud robotid tänavatel ja, ja tehisintellekt korraldab kõiki asju. Tegevus toimub ka 28. 29. aastal, et küll me jõuame veel hullemini ulmelisi samasse kohta, aga aga ma ise jah, ta kuskilt kuskilt tuli see hoopi saatest saatejuhtidel tuli see psühholoogilise põneviku definitsioon. Võib-olla mul tuli endal seal seose pähe ennemalt väga mõelnud zhanri defineerimine autori jaoks. Kohutavalt vaevarikas asi, kui ta ei ole teadlik žanri autor. Mina kindlasti ei ole. Nii kuulajatele ka lühidalt sünopsis raamatust planeedile maa läheneb asteroid ab hoopis üheksa, 994, kaks. Üks juudi teadlane avastab selle tema sõbranna või noorpõlvest, tuttav on Läti ärinaine, kellele ta seda muret kurdab, et näe, asteroid tuleb ja hävitab maakera. Et ärinaine omakorda pöördub siis miljardärist sõbra Päshowa intersi poole, kelle tegelaskuju mulle ja paljudele teistele on ka meenutanud väga Tesla ja SpaceXi eestvedajat Elon Muski. Ja siis soov, et siis pääshwenters oma erafirma rakettidega tulistaks asteroidi ja suunaks selle asteroidi trajektoori maast mööda. Aga on vaja teha ka koostööd riikidega teha, et saada sinna raketi otsa tuumarelv. Ja arvata võib, et see koostöö väga hästi just ei suju. Aga minu jaoks sellest nii-öelda võib-olla ulmelistest või põnevuslikust tegevusest. Võib-olla põnevam veel oligi see, et kuidas kirjanik, kuidas sina oled käituma pannud inimloomuse ja ühiskonna sellise taalse ohuolukorras ja hirmu valguses. Mina loen raamatust välja, et ka surmahirmu tundes, kui me kõik teame, et asteroid tuleb ja hävitab meid kõiki õige pea. Inimene on ikka samasugune nagu tavaliselt, et see saamahimu ja teistele ärategemise vaim ja ja egoistlik hoiak prevaleerivad sellise inimkonna ülese ühise huvi ja, ja koostöövaimu ees. Kas see, mida mina teosest välja lugesin, on sama, mida autor Vahur Afanasjev, sina sinna sisse panid? Mina näen asja niiviisi, et tegelikult nii-öelda egoism ehk tõesti minu enda üksikisikukeskne nagu tegutsemine, et see tegelikult ongi see, mis kogu seda suurt tasakaalu hoiab, et igaüks, igaüks tegutseb nii, nagu ta tegutseb ja, ja see tegelikult tagab selle ühise hüve ka, et no vaata, need tegelased on ettevõtlikud inimesed. Et võib-olla mingis mõttes julmalt, et ma olen nagu poliitikud pannud nagu rohkem Nendeks tegelasteks, kes kelle see enese eest hoolitsemine tähendab mingites ainult mingeid renomee tagaajamist ja kes seal suhteliselt hädised, eks päris asjade tegemisel, et ET totti, gootmann lainud vaataja Admane ikkagi tahab päästa oma perekonna ja, ja iseenda, et see on selgelt number üks. Aga noh, asjad niiviisi käivadki, et kui sa hakkad asteroidi käest päästma oma perega, siis see paratamatult eksrästad päästavad kogu maailma, et võtadki selle selle asja oma õlule, et kuidagi niiviisi need ühiskondlikud protsessid koos koos püsivad. Aga kui me vaatame nüüd seda, mida käimasolev koroonapandeemia on teinud inimeste ühiskondade ja riikidega ja võrdleme selle olukorraga, mida sa oled kujutanud oma romaanis õitsengu äärel, kus siis haiguse asemel ähvardab tsivilisatsiooni asteroid. Kuivõrd sarnane see kõik on? No vot nii suurteks mingiteks massiaktsioonideks koroonaga ei ole läinud. Et võib-olla natuke teise iseloomuga asi ja distsiplineerib ka, aga ega seal raamatus ka, et kõik on ju väga, väga stiihiline, et et asteroidi-ga seotud sellised ühiskondlikud tõmblemised, liikumised kuskil tuuakse igaks juhuks sõjavägi tänavale. Kuskil kuskil inimesed, lokaalsed hulluvad siis nagu jälle tõmbavad tagasi, keegi ei tea, mida teha, et noh koroonaga on ka võrdlemisi sarnane, aga noh, vaata kui naljakas meil on, eksju koroona mingist küljest on võib-olla ikkagi nagu tõsisem asi, teisest küljest. Usas tõmmatakse käima mingit, et päevapoliitiliste teemadega president vahetuma siin, nii kui vahetub ja siis noh, millegi millegipärast mingi kari inimesi ründab Kapitooliumi, et et ega selleks ei ole jah alati vaja ei pandeemiat ega, ega asteroidi, et et inimesed pistaksid mingis suunas liikuma, noh, keegi seda suunab ennast suunamisega kuskilt nagu organiseeritult kokku lepitud ei ole, et inimestele vist on vahepeal vahepeal vaja mingis suunas tormata, vaata, see tormamine on hämmastav jälginud ühte, ühe ettevõtte aktsiat, Quantum Skype, mis peaks hakkama pooljuhtakusid solitseid inglise keeles? 27. aastal lubavad tootega välja tulla. Nad tulid börsile väga varases faasis, et alles nagu siukses suures palkamise seisus ja nii edasi, noh neil on stoori, neil on Bill Gates ja ja Volkswagen on seal suurosanikud. Aktsia tuli turule kogu selle hipi pealt, et põhimõtteliselt kassas kuskilt sealt ütleme lihtsalt 13 juurest 130-ni. Taalani tükisse hind siis langes kuskile 40-ni, noh ma ei tea, mis ta tänaseks on teinud, eile eile viskes jälle 20 protsenti üles. Et see on täpselt selline õitsengu äärel usuküsimused, et noh, mingid uudised juhivad ühes suunas mingeid uudiseid teises suunas, aga kui inimesed inimesed massina kuidagi nagu nagu millestki kinni haarata, siis nad võivad väga kiiresti liikuda mingites suundades, aga huvitaval kombel võivad ka seal suunda vahetada, et see on kõik väga pull. Kui ma saaksin sellest kui ma saaksin sellest lõpuni aru, siis ma oleksin rikas. Dinosauruste elu vist ka läks aina paremaks, kuni see asteroid nende ajastu lõpetas. Aga kui sügavalt sa raamatut ette valmistades sellesse astronoomia teemasse mood potentsiaalselt ohustavate asteroidide teemasse üldse sisse läksid? Ma lugesin küll omajagu ja pea ikkagi suitses ka, aga ega ma siuksest populaarteaduslikust tasemest sügavamale ei ei osanud lugeda. Küsisin igaks juhuks paarilt inimeselt ikka nõu ka, et päris nagu mingit lollust ei kirjutaks. Nõndaks, aga mis tunnetus raamatut ette valmistades lugedes vastavaid tekste kirjanikuna tavainimesena tekkis. Kas on inimkonnal plaan sellise võimaliku asteroidi ohu kohta, kas meil on jälgimissüsteemid astronoomia observatooriumist, riikidel, kosmose organisatsioonides ja kui peakski selline asteroid tekkima, kas inimkond on võimeline vastu astuma või, või tekibki selline kaos, nagu sa oma raamatus kirjeldad? Ma arvan, et selle peale ei pea väga erutama närvi närvi minema, aga ega need süsteemid on siuksed, nõrgukesed külla, asteroidid ei, ei teki kuskilt eide kohast, ei tea, kust kohast, tiirutab neid karjakaupa ringi kosmoses. Siin suvel oli just juhtum, et eks ka mitte väga väike asteroid sõitis maast üsna lähedalt, et mööda, nii et ta läheb ikka mingitest ohu ohukriteeriumisse juba kergelt oranzikaks kiskavaks ja tegelikult sellega see plass lugu, et see avastati umbes nädal pärast seda, kui ta oli meestega mööda sõitnud. Et süsteemid on olemas, jälgitakse, vaadeldakse, aga kosmos on kosmoseikkagi suur. Kust sa nopid oma teostesse, karaktereid ja ainest, no kasvõi ecstasy mõju all hispaania villast tantsu, vihtuv koomiline juudi rabi või siis KGB-ga koostöö tegemise süüdistuste laviini alla sattuv Briti matemaatik. Oled sa selliste tegelastega ise elus kokku puutunud? Juudi juudi abiga on natuke nagu kitsama huvitatud juudikult tuurist ja, ja on suur lugupidamine ja, aga aga siukest ekstasid tegevat. Et ravi tõesti ei ole kohanud, et see on mingi kummalise fantaasia vili. Aga noh, selle võib andeks anda. Matemaatikuid tead, mul vanemad on matemaatikud või isa oli matemaatik, et siin ülikoolis ka igasuguseid igasuguseid teemasid üheksakümnendatel üleval, et see KGB-teemaline puhastus, noh siiski enam-vähem jäeti nagu tegemata Eestis. Ja tundub, et midagi hullu sellest ka juhtunud, et siuksed no meil ei olnud see asi ka võib-olla nii hull kui, kui kuskil saksa TV-s staažiga, eks ju. Aga aga igasuguseid luukeresid ikkagi inimestele nagu KB ja selge see, et need võiksid, et võiksin mingisugusel hetkel ju esile ronida küll ja inimeste elu ära rikkuda. Isegi imelik, et ei ole, ei ole nagu roninud, sest igas igas valdkonnas peaks nagu, nagu veel olema elus inimesi, kelle kelle mingit siukse mõnusa pensionipõlve võiks mingi vastiku artikliga nässu keerata, mine millegipärast ei toimu seda aga, aga ma arvan, et üsna realistlik, aga tegelased, kus ma korjan tegelased, et eks ma ikkagi olen elus näinud igasuguseid värvikaid inimesi, et see on ka põhjus, miks ma miks ma olen ise katsunud mujal, et palju maailmas ringi käia ja võimalikult paljude erinevate seltskonnaga kokku kokku puutuda, ütleme vähemalt see, et selline tegelane nagu võimalik, et selles, ma olen küll alati veendunud, et ma ei kirjuta ühtegi sihukest tegelast, keda, kelle kohta ma arvaksin, et see ei saa olla. Näiteks sa oled loonud sellise oma kirjandusteoses rohelise loojangu nimelise keskkonnaliikumise mis siis õhutab noori avalikus kohas protesti märgiks enesepõletamisele. Jaga raamatu peategelase, Läti ärinaise ja seitsmeteistkümneaastane tütar on selle liikumisega seotud. Kas saab tõmmata paralleele mingite tegutsevate keskkonnaliikumistega? Roheline loojang on nagu eriti ei ole isegi sealse keskkonnajutt loomulikult, aga ta on nagu see seab absurd, kuhu kõik need siuksed keskkonnaliikumised võivad ka väga õiget asja ajada, eks ole, need on mingi piirini, on need väga, väga õiged mured, millega tegeletakse. Aga noh, ma ütlen, et kui sealt tuleb sihuke apokalüptiline tase, et ütleme, roheloojang on niisugune liikumine, mis on juba tegelikult nagu, nagu puder, puder ja kapsad, et seal on nagu, nagu seal ei olegi mingit sihuke käntsel kaltsche teema ja, ja mis iganes. Noh, toona, kui see roheline loengul pähe tuli, vist oli see kollaste vestide värk Prantsusmaal, mis see ju ka tegelikult kippus kiskuma. Kes seal olid ka nagu Prantsusmaal ikka, ametiühingud nagu, nagu mingi tõuke taga, aga see hakkas ka täiesti täiesti käest ära kiskuma, et ei ole enam aru saada mille, mille pärast inimesed üldse nagu protestivad, lõhuvad takistavad liiklust, et nagu, mis, mis nagu toimub ja kuna seal tegelikult seda selget ideed ikkagi olnud, see tundus, see läheb nagu tohutult võimsaks, nagu Prantsusmaal ikka, lähevad asjad siuke kultuuriline küsimus. Aga ta tegelikult ju suhteliselt hajus, hajus ära, eks ole, Prantsusmaal tulevad jälle uued, mingid mingid põnevad liikumised, asjad seni, kuni siukesed siuksed, liikumised, kui ei ole nagu väga väga selgelt siukest, ideoloogilist tuuma ja mingit ka programmi, mida nagu teha. Ega neist mingit asja ei saa, peale selle, et nad on lihtsalt üsa ebameeldivad, aga võib olla ka vajalikud, et ühiskonnas mingit auru välja lasta, aga nad lähevad pigem nagu häirivaks. Mõni kriitik, näiteks Raul Sulbi Eesti Ekspressiarvustustes on leidnud või kirjutanud õitsengu äärel, ei ole kerge lugemine küll päris täpselt ei saa aru, mida ta selle all mõtleb, kerge lugemine, kas seda, et on järge raske hoida, aga minuga oli nii, et vahetult enne õitsengu äärel lugemist oli minu lektüüriks toeko ajaloolisi vandenõuteooriate sündi käsitlev romaan Praha kalmistu ja vot see küll kubises lausa piidetest 19. sajandi prantsuse ja Itaalia ajaloo detailidele ja ajaloolistele tegelastele kelle kohta pidi järjest siis ka Vikipeediast entsüklopeedias otsima, et aru saada üldse, kellest jutt. Et võib-olla ma ei, mina ei ole päris adekvaatne hindama, kas õitsengu äärel on keeruline. Aga ikkagi, Vahur, oled sa mõelnud, et ulatada lugejale mingil moel abikätt näiteks kasvõi teises trükis näiteks joonealuste tõlgete või siis ka tegelaste nimeregistriga selle tõepoolest ülipaksu enam kui 400 leheküljelise romaani lõpus? Kui ikka hästi toredad mõtted. Jama lugu on see see, et teise trükitrükifail on just trükikotta saadetud. Teise trükiga jäädi tegemata. Aga mis sa arvad sellest keerukuse etteheitest? Ei tea ma mulle endale ei tundu keeruline, aga võib-olla sellepärast, et kirjutan asjadest, mida ma ikka enam-vähem nagu, nagu tunnen, aga ma ei tea, ma hästi ei usu sellesse keerukas, ega ma ei taha arvustajaga vaielda ka, et miski on iga inimese jaoks keeruline, et noh, ega mu laps ka näiteks ei tule veel tähestiku. Kas tibuke ohustab vaid juudiusulisi või ka mittejuudiusulisi? Kolmis inimese sisse läheb, eks inimene seestub ära, vanasti seletati sellega hulluseid. Sool Belo on kasutanud seda tibuke endale kirjanduses. Noh, ma arvan, et selle üle võib ikkagi väga põhjalikku sihukse religioonifilosoofilise arutelu pidada. Et mina ise arvan, et tibuke on tore, tore seletus ja tõesti, inimesed, sõltumata usutunnistusest võivad võivad ikkagi peast segi olla. Et selles mõttes, kui me tibuki võtame lihtsalt nagu metafoorina, siis vastus jaatav. Minu jaoks jäi õitsengu ääre viimase lehekülje lõpetades muude küsimuste juures õhku ikkagi, et kas selle Modohustava võimaliku asteroidi ohu eest kosmosekapsliga orbiidile põgenenud endine Kanada peaminister Justin tulu too ja väljamõeldud Bosnia filosoofias ekreta hirovitš kelles aimub slavõi Sizekit. Kas nad jäidki orbiidile tiirlema, võib sita gaasi või siis võib vastuse puudumine olla aimdus raamatule järje kirjutamiseks. Järge ei ole tegelikult plaanis ja mina nägin tõesti sellist nukrat dramaatilist momenti, et nad ikkagi jäävad sinna tiirlema. Noh, mõned mõned need kapslid pääsevad tagasi või kosmoselaevakesed või süstikukesed. Mõned ei pääse ka, et mulle meeldib, kui mingid asjad jäävad ambivariant, võiks seda ka keegi isegi tutta võitsite, et mingit nii palju mingeid otsi otsi, misse jõuagi jõuagi kuskile või mingid kõrvaltegelased mulle just see pilt meeldib, mis tegelikult selle viimase Pakistanis oli ka. Nagu päriselu, nagu päriselus käivadki need asjad niiviisi, et igal inimesel on oma mingi mingi agenda, mingi motivatsioon, mingid plaanid, et sa ju ei see või lõpuni kindel olla. Ja see muutub ka kogu aeg, sellepärast see on ka üks põhjus, miks ei saa mingitest asjadest elus kunagi lõpuni aru saada. Ajajoon, kõik kõik muutuma ja, ja nii ongi, et võid mingis hetkes kellelegi tegevusest motivatsioonist aru saada, aga, aga sa juba oled järgmises hetkes. Mis praegu kirjanik Vahur Afanasjevi töölaual või õigemini tööarvutis pooleli on, mida sa kirjutad? Praegu on põhitöö Serafirma ja Bogdan i filmi stsenaarium, mida me teeme koos olla Mirmega. Järgmine raamat mul on vähemalt kahe või kolme, no ühesõnaga, on, on mitme raamatu idee väga, väga selgelt, et ei ole väga selgelt valetan piisava selgusega, et tööga pihta hakata. Et ühte asja ma olen ka läbi aastatel aga vaikselt-vaikselt arendanud ja muutnud, et et vaatame aasta lõpupoole on koos ägeda dramaturgi ja Prosa eesti Pireti Jaxiga võib-olla plaanis kirjutada kahepeale midagi. Et ma ei ole kunagi ei ole suurem osa suurem asi nagu, nagu Tiinbergi inimene, et mulle meeldib inimesi kas käsutada või, või käsutada iseennast, aga aga arengut Ta ei toimu elus, kui sa ei pane ennast uutesse olukordadesse, et kahe peale kirjutamine, kus kumbki ei tea ette teise käike, võib väga huvitav olla. Võib-olla ei tule midagi välja ka, aga tunne on hea. Romaani õitsengu äärel said, sa kirjutad ajal, kui said 2018. aastal Kultuurkapitali ela ja sära, stipendiumi ja 2019 start, tuul linnakirjanikupalka. Aga mis edasi? Kuidas kindlustab kirjanik endale leiva ja leivakõrvas ajaks, kui ta kirjutab järgmist romaani või siis filmistsenaariumit? Paistab, et kallaste kooli õpetajaks ei ole läinud, aga mida sa siis teed? Ega noh, vahepeal ongi rahadega vahet sees, et praegu on ka kindlasti väikese rahadega. Inimesed, ärge öelge julgetele raha otsas, sellepärast et see on lihtsalt halb loits. Et küll ta tuleb jälle millest elan, kuidas hakkama saan, et vaikselt tasapisi, eks on ka kõrvale pandud. Kohalikku majandust, põllumajandust, sibulakasvatust, sellesse sektorisse ei ole vaja sekkuda või liituda, et ennast ära elatada. Ma tõesti kasvatasin natuke maasikaid ja Zolot sibulaid, sibulat kuivatasin liiga ära ja maasikat sõid ära linnud. Aitäh Vahur Afanasjev läinud aastal ilmunud mahuka romaani õitsengu äärel, autor tulemast vikerraadio Tartu stuudiosse.