Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, Häid ülestõusmispühi kirikuelu saates räägime sellest, kuidas on kohanenud kirikut pidama jumalateenistusi rangetes koroonapiirangute tingimustes. Kas veebijumalateenistus on ikka seesama, mis kirikus peetav jumalateenistus ja kas virtuaalse armulauaküsimuses on arutelusid jätkatud? Ega siin nüüd midagi jumalavallatute klasseminist kindlasti ei ole ja saab näha, kui akuutsed need, see nõue selle järgi on, kui pikalt kestavad piirangud, nii et ma arvan, et ühel hetkel need arutelud tekivad. Saates räägivad olukorrast assessor praost Marko Tiitus ning adventistide balti uniooni president Ivo käsk. Hannes Hermaküla tutvustab seekord muusikakollektiivi Second Shep Teravmägedes. Tänases kirikuelu saates on vestluskaaslane Marko Tiitus, kes on usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja, liturgiline õppejõud, Eesti Evangeelse luterliku kiriku lauluraamatukomisjoni ja uue lauluraamatu liturgia toimkonna esimees, tervist ja häid lihavõttepühi. Tere ja rõõmuga kõigile kuulajatele. Teist aastat juba on, on pühad meil olude sunnil teistmoodi avalikud jumalateenistused on peatatud inimeste osalusega, need on üle kolinud internetti. Mida see kiriku ja kristlaste jaoks tähendab, see niisugune pühade tähistamine. On üsna enneolematu ja samas väga põnev aeg ja ma ei kiirustakski andma mingeid väga üheseid vastuseid, sest no see kogemus on alles nii, nii värske, et ta vajab läbitöötamist mõtestamist. Nüüd rääkida Eesti evangeelses luterlikus kirikus, kus on 170 kogudust, vaimulikke veelgi rohkem siis need kogudused on väga erineva suurusega profiiliga ja no ütleme siiski küllaltki erineva digipädevusega, et ei ole päris täpne täna öelda, et kõik kogudused ja jumalateenistused oleksid kolinud internetti, kuigi ma möönan, et internetti minnes selline mulje võib jääda, sest sellist aega, kus avades Facebooki oleks nii palju vaimulikke mõtisklusi, nii palju erinevaid jumalateenistuste palvust, ülekandeid, tervitus videosid, et tõesti sellist aega ei ole varem olnud. Kuid siiski on terve suur hulk kogudusi, kes, kes ei ole niisugust sammu astunud, kui ma mõtlen Viljandi praost konnale näiteks kus on on 14 kogudust, me oleme selline keskmine eestimaa praostkond, siis nendest 14-st kaks on sellised kogudused, täna siis Helme ja Viljandi Jaani kes teevad nii-öelda regulaarselt iganädalaselt mõne veebivalguse või jumalateenistuse. Nii et siin võib-olla mingis mõttes ka hakkab tekkima teatud teatud kihistumine või, või pooldumine. Ta on need kogudused, kes siis juba on väga aktiivselt oma jumalateenistusliku eluga veebis ja need, kes seal kas veel ei ole või isegi natukene tõrksad sellise sammu astumise eel noh, täiesti mõistetavatel põhjustel, kus öeldakse, et jumalateenistus on ikkagi midagi, mis eeldab vahetut, kokku saamistamise kirikuruumi, mis eeldab seatud aega pühapäeva või, või kirikupüha ja kes on siis ka skeptilised nii-öelda digivõimaluste kasutusele võtmise osas, aga praegustes karmide piirangute tingimustes loomulikult, et on, on nõnda, et kes vähegi saab, püüab mingisugusel viisil ikkagi veebi kaudu oma sõnumit vahendada, olgu kasvõi jutluste või mõtistuste jagamine teksti kujul ja nii edasi. Kuidas see saab olema nüüd, kui karmid piirangud lõpevad? On natukene ennustamise küsimus, ilmselt see e-hüppe, mille kirik on astunud noh, jääb meiega, et päris tagasime sinna aega, mis oli poolteist aastat tagasi, ei saa, aga kui palju jah, saab olema neid kogudusi, kes tõesti suudavad ja tahavad endale arendada välja sellise regulaarse jumalateenistuste ülekannet, võimaluse, eks seda näitab, tab aeg usuteaduse instituudis, praegu üks, üks üliõpilane teeb lõpuööde kus ta uurib siis just möödunud kevade selle esimese koroonalaine eriolukorra tingimustes toimunud jumalateenistusi ja valitsuse kehtestatud piirangute mõju. Et kui see diplomitöö Hamm tamme on, on koostaja nimi et kui see diplomitöö Saabe suveks usuteaduse instituudis kaitstud, siis ehk võimaldab sega mingeid üldistusi noh, selle pinnalt, et kuidas kogudused on kaasa läinud ja toime tulnud, aga, aga vastus on, et küllap ka väga erinev. Kas tegemist on sellesama jumalateenistusega, mis toimub niimoodi ekraanide vahendusel võrreldes siis tavalise harjumuspärase jumalateenistusega, mis on kirikuruumis? Jällegi skaala on üsna lai, et me tegelikult kohtame veebis täna selliseid lühikesi ja vabas vormis palgusi, mis koosnevad muusikapalast, vaimuliku mõtisklustest, võib-olla palvest. Need võivad olla siis ka eelsalvestatud ja, ja neid siis lihtsalt vastaval pühapäeval või kirikupühal. Veebis avalikustatakse kuni tõesti täis kirikukorra järgi peetud sõna jumalateenistust või, või missade armulauaga jumalateenistuste nii välja, sest praeguses olukorras ei ole ka armulauaga jumalateenistuste pidamine keelatud, need ei tohi olla avalikud. Need on siis privaatsed, aga, aga meiegi siin Viljandi Jaani kirikus, kus ma ise teenin, oleme, oleme seda praktiseerinud, et kirikuks on küll küll kinni ja me teeme veebijumalateenistust nendega, kes siis seda jumalateenistust läbi viivad, kõiki ohutusnõudeid järgides aga armulauda pühitsema ja need vähesed, kes siis kirikus kohal on, saapa tarmu, laudad, tõsti jõudsime armulaual, nii et see ongi peamine erinevus. Et kui jutlust kuulata, kaasa palvetada ja laulda saab ikkagi ka kodus siis Eesti luterlik kirik ja täna ei ole. Veebiosaduses armulauda kuidagi heaks kiitnud ja, ja tegelikult isegi vastavateemalisi arutelusid diskussioone vähemasti ametlikul tasandil ei, ei ole toim mis tähendab siis seda, et kui kui vabakogudustes ja noh, teistes maades ka luterlikes kirikutes, noh, siin-seal on esimesi katseid tehtud, siis, siis täna me ütleme, et armulaua vastuvõtmiseks tuleb ikkagi tulla kirikusse, tuleb vaimulikuga aeg kokku leppida ja seda füüsiliselt eraviisiliselt siis teha. Aga põhimõtteliselt siis noh, mõelda ju võiks, et kui inimene võtab kodus arvuti kõrvale leiva ja veini ja samal ajal õpetaja seda pühitseb, et, et kas see võiks siis olla samamoodi samaväärne armulauast osasaamine või mitte? No mina ei ole pädev seda ütlema, sest et kuna tegemist on on kirikuga, kus sellised õpetuslikud arusaamad ja praktikad kujundatakse ühtselt siks, siis see kehtib juhul, kui meie kirikus siis piiskopliku nõukogu ja vaimulike konverents niimoodi otsustavad, et me sellise senise praktika omaks võtame. Ega siin midagi jumalavallatute klassweemilist kindlasti ei ole ja noh, saab näha, kui kui akuutsed, need, see nõue selle järgi on, kui pikalt kestavad piirangud, nii et ma arvan, et ühel hetkel need arutelud tekivad, aga siin on terve rida küsimusi, nagu me tegelikult rääkisime ka aasta tagasi, mis tuleks nagu rahulikult läbi mõelda, läbi arutada nii hästi sisulisi kui, kui praktilisi. Et see noh, armulaud ei muutuks ka millekski selliseks formaalseks ja et seal säiliks niisugune eneserefleksioon, säiliks pastoraalse juhendamise võimalused ja nii edasi ja nii edasi, et selleks on vaja terve rida küsimusi üheskoos läbi arutada. Ja noh, ütleme ka nõnda, et minule teadaolevalt ei ole täna luterlikud kirikud ka selliseid väga ühtseid arusaam välja välja kujuneda osas. Suure neljapäeva läkituses piiskopid ütlevad, et armulauast osasaamine on väga oluline ja meenutatakse ka siis seda nõukogude aega, kui salaja tuli armulaual käia ja nenditakse, et praegu on, on võimalused väga raskendatud armulauaosaduses olla aga mitte siiski võimatud. Et milline on praegu siis kristlaste võimalus saada pühast õhtusöömaajast osa? Ma tulebki selleks pöörduda oma koguduse õpetaja poole ja ma küll arvan, et sellise palvega tema poole pöördudes see võimalus kindlasti avaneb ja kindlasti korraldatakse, et see üldjuhul tähendab siis seda kokkulepitud ajal kirikus või selleks ettenähtud ruumis, kui see on talvekirik või past, orat või ka inimese kodu, eks ole, kui seal kõiki kõiki ohutusnõudeid täidetakse, et siis saad armulauda, pühitsetakse, nii et siin on ka kui erinevad võimalused. Ma ise olen siinsamas Jaani kirikus Viljandis ja tean, et seda on teinud teisedki vaimulikud, ka nendel pühapäevastel kinnistel suletud jumalateenistustel armulauda eraviisiliselt jaganud selles mõttes, et see jumalateenistus ei ole välja kuulutatud, sinna ei pääse ükskõik kes, aga need mõned koguduseliikmed, kellega on kokkulepe ja keda on võimalik ikkagi suurte kirikusaali ära hajutada saavadki siis sellisel viisil ka pühapäevasel jumalateenistusel armulauast osa, pigem siin on võib-olla see, et inimesel võib olla noh, nagu keeruline seda küsida endale tal tundub, et, et ma teen tüli või et see on nüüd midagi ääretult sellist priviligeeritud, aga, aga ma küll julgustan. Noh, meil endal on luteri kirikus valimised praegu valimisprotsess ja see tähendab valitakse koguduste nõukogusid juhatusi ja seal on ka see nõue, et, et nõukogu valimistel osaleda saab koguduse täiskogu liige, kes siis peab olema eelmisel või jooksval kalendriaastal käinud armuga oma kogudustes. Mega seda pakkusime välja neid nimekirju korrastades, et noh, kui sa ei ole tõesti viimase aasta jooksul põhjusel või teisel armulauda saanud. Et siis praegu on see võimalus, et lepime kokku ja ja mitte küll massiliselt, aga mõned inimesed on, on seda võimalust kasutanud, nii et ma julgen ikkagi öelda, et kellel, kellel tõesti on see mängija janu, see saab ka, saab ka joodetud ja toidetud ja ja võib-olla niisugusel viisil isegi on see armulaua tähtsus meie jaoks kirgastub. Sellepärast et noh, mis seal salata, kõik, mis on nagu olemas igapäevaselt hästi hõlpsalt kättesaadav noh, sellele on see oht, et ta muutub nagu igapäevaseks, ta jookseb oma tähendusest natuke tühjaks muutub rutiiniks. Et need kristlased, kes on harjunud iga pühapäev käima armulaual noh, neid valitseks oht ja me teame, et sellest on räägitud juba kirikuisadest peale ta muutub rutiiniks, et noh, ma olen kirikus, ma lihtsalt tõusen püsti ja lähen, ma võtan selle armulaua vastu ja, ja võib-olla isegi ei mõtle selle peale, kui eriline silmapilk see on, kui kui suur arm, see on enne tohine sellisel viisil Kristuse külalised olla ja teda ennast vastu võtta, aga ma mõtlen niimoodi, et kui inimene tuleb sellisel viisil kui väljaspool korralist Rütt ja ta tulebki omaenda ettepanek oli algatusel ja ta tunnebki ära, et jah, ma vajan seda jama, suudan ka võtta ühendust oma koguduse vaimulikuga ja öelda, et mina tahan tulla. Ma tahan issanda lauale tuttavaid, siis võib-olla on see ka tema jaoks nagu natukene süvenenud kogemus, kui, kui lihtsalt see minna suure hulgaga. Seesama süvenemise teema on ju ka esil jumalateenistusest jutlusest osasaamise puhul, et üks asi on minna kirikusse, istuda kirikupinki, kus on toetav ruum ja õhkkond. Ja teine asi on avad lihtsalt arvuti ja, ja kodus tugitoolis või ma ei tea köögis võileiba süües jälgida jumalateenistust. Ja et täiesti nõus, et loomulikult kiriku ruume, kus on aastasadu palvetatud orelimuusikat ka kiriklik kunst, kogu see, see vaimsus, see teekond, mille inimene võtab etet, ta kirikusse läheb, ta ärkab hommikul selle mõttega, et täna on pühapäev, ma lähen kirikusse, ma võib-olla panen ennast natukene paremini riidesse, loen läbi selle pühapäeva teema või kirjakohad, et see ju kõik aitab teda häälestada ja toetab seda seda süvenemist. Samas ma olen ka ise lugenud mitmete seda maailma liturgia, teadlaste artikleid, kes räägivad sellest, et 21. sajandil me ei saa liturgilise sündmus tema mõista väga kitsalt, mille nagi, mis on ajas ja ruumis, et minu kodukirikus pühapäeval kell 11. Et see liturgiline sündmus, mis inimesi liidab, on, on laiem ja et see võib toimuda ka veebiosaduses. Nii et mulle tundub, et siin on, siin on nii ja naa, on plusse ja miinuseid ja näiteks mul on mõned koguduse töötegijad, kes ütlevad, et näiteks need, kes on koguduses, ka täidavad mingit rolli vastu. Nendel on alati see oht, et kui ta tuleb pühapäeval kirikusse, siis sellega kaasneb lisaks jumalateenistusele ka see, et noh, vaja on ele rääkida mingit koguduses tehtavat tööd, võtta vastu kellelegi liikmeannetus, ajada nii-öelda koguduse igapäevaseid asju ja, ja see kipub seda vaimulikuks kogemust varjutama. Hakkad kodus, kus ma saan ennast lülitada ainult sellele lainele, et ma tõesti keskendun sellele sõnale ja muusikale ja palvelasse, mõnel juhul võib toimida tahab ka täitsa hästi, aga kokkuvõttes ma arvan, et siine siin ongi mõlemad pooled ja nagu kunagi peapiiskop Urmas Viilma ütles, et edukad kaubanduseta ettevõtted või toitlustusettevõtted, kes eks ole, pakuvad nii nii kohapeal ostu võimalust kui ka siis toitu, kojukande võimalust. Et üks ei välista teist ja noh, ma arvan, et see, et on, on restorani või kohvikukult tuur, mis ei kao kuskile, et me tahame minna kuskile pubisse või restorani ja nautida Ta õhustikku ja seda teenindust, aga kui saab ka kaasa osta toitu või lasta koju tuua, siis sellelgi on oma koht meie maailmas. Et noh, tõenäoliselt ma ei usu, et et digija veebiteenistused tõrjuvad nüüd füüsilised kogunemised jumalateenistused välja, aga kindlasti ta osadele inimestele on arvestatav alternatiiv ja noh, näiteks kas või see, et et inimesed, kes on kaugkes, on Helsingis Rontos, Viljandi Jaani kogudused, kes on Tallinnas, eks ole, sa ise, Meelis praegu Londonis, et noh, olles nagu kodumaalt ära, et. Ma ei tea, kui palju sa seda, eks ju tarvitada ka see on üks võimalus olla ka oma oma koduste kogudustega tegelikult osaduses, mida muidu muidu jällegi üldse ei oleks. Nii et et pole halba ilma heata ja teine, mis on, on see ilmselt ikkagi mingi missionaarne dimensioon, et noh, mulle on küll öelnud päris mitmed tuttavad, keda ma ei ole juhtunud elus kirikus nägema ega arvanud. Tal võiks mingi huvi olla hakata, ühtäkki ütleb, et ja jaa, et kuule, sul on teenistused seal veebis, et ma olen ka vaadanud, et väga tubli, et hästi teete muidugi, kas ta vaatab neid nüüd algusest lõpuni? Vaevalt võib-olla ta vaatab mõne minuti. Nii on nagu ka jumalateenistustel need, kes astuvad ukse vahelt sisse ja, ja natukene uudistavad, aga tundub, et veebis siiski neid uudistajaid on, on ikkagi oluliselt rohkem kui neid, kes füüsiliselt julgevad või tahavad tulla teenistusele korraks vaatama, et noh, ma siiski usun, et ta pigemini beebi, jumalateenistuste olemasolu võiks, võiks toetada koguduse elu ja kui ma õigesti mäletan sinu enda kunagisest kas kas diplomitööst, kus, kus raadio jumalateenistuste ajalugu uurisid, siis tuli ka välja justkui see, kui alguses kardeti ka Eestis, et noh, kui hakatakse raadius jumalateenistusi üle kandmas, inimesed enam kirikusse ei lähe, aga et noh, tegelikult oli vastupidi, et nendes kogudustes, kus need raadioülekanded toimusid, siiski hakkasid inimesed külastatavus pigem kasvaks. Aga majanduslik toimetulek praegu koroona ajal, sellest räägitakse ka palju ja ettevõtted, mitmed ettevõtted kannatavad, on ka ettevõtteid kelle jaoks see olukord on olnud kas kasuks või, või on nad siis toime tulnud, oma teenindust muutnud või leidnud uue profiili. Aga praegu kasvõi Viljandi praostkonna näitel, et kuidas kogudused toime tulevad? Jällegi vastus on, et see kriis on löönud väga erinevalt, kui ma võtan näiteks ühest otsast kaks enam-vähem sama, võib-olla suurusega kogudust kalliste ja Pilistvere siis hallistan hooldekogudusse, kus noh, tõsi, on ära jäänud korralised jumalateenistused ja, ja see korjandus. Aga kuivõrd see külastatavus on väike, siis saamata jäänud summa ei ole väga suur ja, ja kuna koguduses koha peal õpetajaid ei ole ja sellist intensiivset regulaarset tööd ei toimu, siis valu ei ole väga suur. Teises otsas näiteks on Pilistvere, kus on kogudus oma oma pastoraadi aastakümneid arendanud välja laagrikeskuse, korraldatakse kristlikke laagreid ja need on ära jäänud ju kõik Soome laagrid, mis, mis on toonud arvestatava tulu sellele kogudusele on täiesti Anulleeritud ja seal oli ikkagi möödunud aasta miinus kuskil 30000, mis ühele väikesele kogudusele on, eksju elu ja surma küsimus. Nüüd eelmine aasta natukene see riigi toetusmeede, mida siis ka seoses koroonakriisi piirangutega kogudustele jagati. Noh, leevendas nii, et näiteks Viljandi jaanis enam-vähem see kattis siis kontsertidest ja korjandustest saamata jäänud tulu ära. Nii et ma ei ole kuulnud, et keegi oleks täna lausa pankroti ääres või plaaniks uksi sulgeda. Aga noh, tõsi ta on, et et omad mõjud on loomulikult ja noh, ütleme et seesama asi, et kui inimene ikkagi tuleb kirikusse kohale, siis enam-vähem neid on kasvatatud, nii et no aga kas või euro ikka sinna korjanduskarp ei pane, eks ju, aga need sajad ja tuhanded veebiülekannetel klikajad ei teadvusta justkui seda, et nad on ka kirikus virtuaalses kirikus ja ilus oleks kuskile midagi annetada ja võib-olla ei olegi seda kohta ja et pangalingid, eks ole, biilsed annetamised ei ole veel niimoodi teed leidnud meie virtuaalsetes kirikutesse, nii et selles mõttes jah, seal inimene ei tunne sellist sellist nagu vajadust või kohustust, ilus tava on ikkagi midagi korjanduskarpi panna nagu siis, kui ta, kui ta kirikusse tume. Kuid teisalt jällegi kui küsida inimeste käest, kui, kui pöörduda koguduse liikmete avalikkuse poole, noh mida ma näiteks ise eelmisel aastal paaril korral tegin ja, ja kirjutasin ja kutsusin üles, et kallid sõbrad, et mõnel on läinud halvasti, aga aga mõnel on läinud ka selles mõttes ju hästi. Sissetulek on säilinud, aga reisida, ostelda kultuuri tarbida pole saanud. Raha on justkui ka ülejäänud, et kui see, kui see nii on, et annetage ja toetage kogudust ja päris palju oli neid, kes, kes tegelikult ka reageerisid sellele üleskutsele kogudusi täiendama, veel toetada. Nii et eks see raske aeg on jälle natukene meid teinud, kõik ikka hoolimannataks ja tundlikuma, eks ja ja ilmselt ka võib-olla rohkem on hakatud kiriku rolli ja vajalikkust jällegi märka. Aitäh Marko Tiitus, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Viljandi praost, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja. Aitäh kõigile kuulajatele ja õnnistatud Kristuse ülestõusmispüha ning rõõmsat kevadet. Kirikuelu. Kirikuelu saate järgmine vestluskaaslane on seitsmenda päeva adventistide balti uniooni president Ivo käsk, tervist. Tere ja Häid ülestõusmispühi. Aitäh ja sama sulle. Oleme tänases kirikuelu saates rääkinud toimetulekust koroona leviku olukorras ja eriti just praeguses situatsioonis, kus jumalateenistusele avalikud jumalateenistused kirikutes on peatatud. Kuidasmoodi on selles olukorras adventistide kogudused kohanenud Eestis ja Baltikumis sellepärast et oled ka ju nagu nimetatud balti uniooni president. No eks ma usun, et see hakkama saamine või see toimetulek on korraldatud üsna sarnaselt erinevatesse kirikutesse. Meie adventkirikus Eestis on, on niimoodi, et on ka eelmisest kevadest saadik on selline iganädalane igal laupäeval igal hingamispäeval siis jumalateenistus, mida kantakse ka ühiselt üle veebis, mida on võimalik jälgida. Selline üle-eestiline pingutus ja lisaks sellele erinevad kogudused korraldavad siis kas nädala sees või ka lab hommikuti piiblitunde, kus inimesed saavad kokku videoplatvormide vahendusel ja uurivad koos piiblit, palvetavad ja osaduses, et niimoodi ta erinevates kogudustes on ja nii palju, kui ma tean, siis ka Lätis ja Leedus on sama. Ja ma tean, et Lätis ei ole sellist üleriigilist jumalateenistuse programmi ongi see, mida erinevad kohalikud kogudused siis teevad ja üle kannavad. Aga Leedus on samamoodi, on selline üleriigiline programm, mida pakutakse ühiste jõududega siis kõigile ja lisaks siis kohalikud piiblitunnid mida võib teha lugematul arvul. Mõnes koguduses on lausa tekkinud meil siin igahommikune hommikupalvusele kokkutulemine, et mida, mille peale varem nagu ei tulnudki, aga nüüd pandeemia ajal on igasuguseid huvitavaid uusi mõtteid üles kerkinud ja neid rakendatud. Ma saan aru siis, et selle ühise jumalateenistuse mõte on see, et kõikidel kogudustel võib-olla pole seda võimekust videoülekannet korraldada. Et siis, kui on üks ühiselt korraldatud teenistus, siis see on tehniliselt ja sisuliselt hästi ette valmistatud. Jah, täpselt, et see on selle mõtte, et siis on nagu nauditavam ja võib-olla ongi võimalik siis ka vähemalt selles halvas olukorras ka midagi head, et sa saad osa mingitest ressurssidest, mida muidu võib-olla kohapeal ei olegi võimalik näha, kuulda kas siis kõnelejate või muusikute näol. Loomulikult seda kõige põhilisemat ja olulisemate mul on nagu väga raske kompenseerida see, et inimesed saavad kokku ja nii nagu me koguduses seda nimetame, selline sõna, mida võib-olla mujal ühiskonnas ei kasutata usaldust. Et inimesed saavad kokku ja jagavad oma elu ja tunnevad seda õlg-õla tunnet. Kuidas inimesed, ütleme, kirikuruumi näiteks suhtuvad et kas, kas selline jumalateenistus läbi ekraani tõepoolest see osaduse või inimestega koos olemise pool on sealt puudu. Aga see, see pühakojas olemise pool, et kui oluline see adventkoguduste jaoks on, ütleme niimoodi, traditsioonilisemat kirikute jaoks on pühakoja element väga oluline, sealjuures kogu see sisustus ja see, see ruum No ütleme, seitsmenda päeva adventistide jaoks nagu dioloogiliselt nagu ruumil ei ole tähtsust ja meil ei ole seal selliseid mööbliesemeid või tükke, mis justkui teeksid selle just nüüd need oleksid ilmtingimata vajalikud, et selleks, et oleks jumalateenistuse ruum. Kindlasti osade inimeste jaoks on see oluline ja no psühholoogiliselt niikuinii on, et kui sa lähed harjumuspärasesse ruumi, sul juba nagu mingi meel kuidagi lülitub ümber või see on juba kasvõi niimoodi, et kui sa paned mingisuguseid riided selga, sai, juba tunned, noh, nüüd on eriline ja eks me ilmaasjata eriliseks puhuks midagi erilist selga paneme. Aga no kõige olulisem siiski ja minu jaoks ka isiklikult kui rääkida isiklikus plaanis on, on ikkagi see, et kui on jumalateenistus ja kui ka nende abil, kes siis seda läbi viivad. Me saame koos jumalat ülistada ja olulisel kohal on ju laul ja palvet ja kõik, et kui me nagu koos läheme jumala ette siis ongi jumalateenistus ja ega see nii-öelda siis see teine tasand, see toimub seal ikkagi see, kus me nagu ma mõttes oleme kõrgemal sellest, mis siin on ja teenime jumalat. Selleks ei ole kindel ruum ju oluline. Milline tundub olevat inimeste suhtumine, kas on inimesed juba ka mõnevõrra nagu harjunud, et tulebki jumalateenistuse hommikul avad arvuti. Jah, eks ta muutub ju järjest harjumuspärasemaks, eks ole, näha seda, et see tuleb erinevatel inimestel nagu erineva kergusega, et on näha, et need inimesed, kes on harjunud videode ja kõige muuga, no ma räägin siin just sellist osalemist, kus on võib-olla mingi kokkusaamine, kus inimesed saavadki video teel kokku ja vaatavad 11 ka, et noh, see saavad arvuti paneb käima sealt jumalateenistuse, ülekande no see on nagu televiisorid. Sa lülitad selle sisse ja vaata, mis seal toimub. Ja noh, kui seal jumalateenistusi seal lauldakse näiteks ja nii edasi ja palvetatakse saatju mõttes sellele kaasa lülituda ja olla selle sees. Aga selliseid video kokkusaamised, et inimesed, kes kas töö või kooli raames on harjunud, nende jaoks on seal lihtsam. Et kes ei ole, on näha, et paljude jaoks tuleb kuidagi väga raskelt, et nad ei taha seda oma kaamerat sisse lülitada. Jama, mikrofoni nad tahavad lihtsalt olla seal vaikset kuulajat nurgas. Koguduses ju ikkagi kuuldakse, nähakse 11. Kas seda muret ei ole, et mingi osa ikkagi koguduse liikmetest on kõrvale jäänud? Noh, mõtlen, kas vanemaid inimesi, kellel võib-olla pole neid võimalusi, tehnilisi võimalusi, või ka vaesemaid inimesi, kellel pole kaameraid ja võib-olla nii kiiret internetiühendust nagu oleks tarvis? Mulle tundub, et eelkõige on see seotud inimeste nagu tahtlikkusega, et need inimesed, kes on regulaarselt muidu ka kogudusega kontaktis ja et ta erinevates kogudustes ma näen, kuidas Kaiu nähakse vaeva selleks, et need, kes tahavad osa saada, neile hangitakse need arvutid ja kes leitakse firmadest vanemaid, arvuteid, mis saavad kasutatud ja ühesõnaga otsitakse, jagatakse neid vahendeid, et kõik saaksid osa ja olen näinud ka seda, kuidas kui olnud kellelgi veel arvutit, siis võeti see telefonikõne ja pandisse, telefon oma arvuti kõrvale ja ja see inimene seal sai kuulata telefoni kaudu ja kaasas olla asjaga, tähendab et seda vaeva nagu nähakse, et ma arvan, et pigem jäävad kõrvale need inimesed, kes ei ole võib-olla sellises aktiivses kontaktis olnud, kellel ei ole selliseid sidemeid ja sõprust kas koguduse liikmetega, et nende jaoks võib-olla ei ole see ka nii oluline, et inimesed, kes hästi tihedalt koguduses on teistega kontaktis. Nende jaoks on see nii oluline, et nad ei taha midagi vahele jätta. Mismoodi tehakse neid toiminguid, kus tuleb tegelikult ju füüsiliselt kui saada ja, ja kohtuda näiteks jalgade pesemise rituaal, mis on adventkoguduses levinud millest võiks ka omaette pikalt rääkida või siis püha õhtusöömaaeg Armulaud luteri kirikus või siis leivamurdmine ja nii nagu nimetatakse, kuidas nende asjadega video vahendusel on? No et siinkohal lihtsalt selgituseks juurde öelda, siis jah, et meil need kaks asja käivadki omavahel kokku. Selline jalgade pesemise teenistus, mida me, võib-olla paljud inimesed on televiisorist näinud, ainult kuidas paavst kellelegi jalgu peseb, aga et meil siis tehakse seda nii, et inimesed teevad seda üksteisele. Et enne siis pühastest sammast osa saamisteks armulauast. Et meil oligi omaette, see oli omaette teema ja meiega pastorite hulgas oli selline debatt, et mis on siis kõige olulisem element, et et kas seda asja saab ka virtuaalselt teha või ei saa teha. Ja tuligi välja, et Need arusaamised olidki huvitavalt erinevat, aga meie siin ühes koguduses kindlasti tegime seda ka virtuaalselt ja olen kuulnud, et on ka mujal mujal siin meie Euroopa piirkonnas on seda tehtud hektar. Ja mõned ei teinud, et see jalgade pesemine, vaata see ongi see, et sa saad kokku inimestega, kes on su usukaaslased ja see on nagu selline üksteise teenimise märke, see, et me kõik alandama üksteise ees ja kus on sellise südamehoiaku kujundamise teenistus ja märk sellest, kui väga me tahame üksteise jaoks olemas olla ja eksisteerida. Et seda inimesed tegid kodus, kellel oli kaaslasi, tegid näiteks oma pereliikmetega seda, kellel ei olnud, ei teinud ja siis me saime koos ka veebi vahendusel kokku. Igaüks oli endale küpsetanud leiva, meil nimelt on ka see, et me teeme nii-öelda kergitamata, leib on selline. Ja viinamarjamahl on see, mida meie tarvitame, püha õhtusöömaajal, igaüks oli neid hankinud. Ja me olime seal virtuaalselt koos ja pastorina, mina palusin õnnistust sellele kõigele ja me saime sellest osa. Ja et oleme taga virtuaalselt teinud, sest ta ütleme meie õpetusest, kuidas me mõistame seda, on oluline see, et seda õhtusöömaajateenistustalitlust läbi viies kuulutame Kristuse surma ja meenutame seda head, mis meile selle kaudu on tulnud. Ja seda me saime selles olukorras täpselt niimoodi teha. Rahast rääkides, et kogudustel ei ole ju tavapäraseid iganädalasi korjandusi mis on jumalateenistuse sees, osa jumalateenistusest, kuidas praegu on toimetulek rahalises mõttes kogudustel. Kas see koroonaaeg mõjutab ka majanduslikku olukorda? Teatud nurga alt kindlasti, et ta, mis on seitsmenda päeva eesti kogudustes, ülemaailmsed Ta on meil selline hea ja siis teeb, on see, et me julgustame kõiki koguduseliikmeid tooma kümnist oma sissetulekust ja et me usume, et see on selline hea piibellik plaan mis tagab selle, kogunesid töö ja jumala heade sõnumite levitamine võiks olla stabiilse toetatud. Ja et seal, kus inimesed põhimõtteliselt eraldavat sellise nagu anni oma sissetulekust, siis ei sõltu sellest, kas nad saavad kokku või ei saa. Et nad kas kannavad selle üle või nad koguvad selle ja toovad selle kohale siis, kui nad saavad. Et ja seal, kus see toimib nagu selline põhisissetulek on üldiselt üsna hästi toiminud, et loomulikult see kukub siis, kui kukuvad inimeste sissetulekud, need jäävad ilma tööst või või, või nende ettevõtlusega läheb kehvemini. Aga üldiselt ka siin meie Balti piirkonnas ja ka Eestist teatud selliseid langemised olid, aga mitte märkimisväärselt. Aga kuna meil on nagu selline väga hästi reguleeritud süsteem ka, mida milleks kasutada võib, siis on ka muud annetused, mis on väljaspoolkinnise süsteemi, mis sõltuvate inimeste sellistest annetustest, mida tavaliselt tuuakse, siis ta natukene juhuslikult ka, et kui kohal ollakse, siis tuuakse, siis ütleme, selliseid arvasid küll misse, Nendest annetustest sõltuvad, et need sissetulekud on, on siin küll teatud episoodides üsna kõvasti kõikunud. Aga et tänu jumalale, selline põhiline põhiline voog, kuna see sõltub Okimisest, siis ta on olnud stabiilne. Nii et selline jumala poolt õpetatud piibellik süsteem on osutunud väga jätkusuutlikuks. 10 protsenti on see siis 10.. Oopium, mis on 10 protsenti Neto või brutosissetulekust? No kuidas keegi jah, et siin see on nagu igal inimesel, kuidas ta siis seda tahab arutleda, meil selle kohta mingit õpetust ei ole. Aga riigiabi läheb tarvis või mitte? No mis oligi tegelikult oluline suurem väljaminek neil päevil oligi see, et kui tuli akt tegema ülekandeid ja rohkem oma tööd viia meediasse internetti, siis tegelikult see nõudis üsna suuri väljaminekuid. Ja, ja riigiabi, mis on saadud, ta läkski suuresti ka selle peale, et seda võimekust tõsta ja olla võimeline olema online meediasse ja sedasi koguduse tööd nagu jätkata. Lõpetuseks, mismoodi on adventkogudustes suhtumine vaktsiini? Et siin on ilmselt nagu erinevused, kuidas suhtutakse nagu koguduses sellesse meie ametliku sõnumi kaudu, meil on ka koguduses väga olulisel kohal on üldse tervise, töö ja inimeste tervis. Ja meie koguduse tervise töö lähtub teaduspõhisusest ja meie ka ülemaailmse koguduse tervise teejuhid ja igal tasandil on üles kutsunud inimesi ennast vaktsineerima, kuna teaduspõhine meditsiin sellisel seisukohal on ja me ei ole põhjust selles kahelda. Et liikmete hulgas on erinevaid inimesi, kellel on siis nende erinevad vaated ja see info ja mõtted, millest nad lähtuvad, ka erinev suhtumine vaktsiini, nii et me koguduses ametlikult sellist selles mõttes jumalateenistusel kellelegi vaktsineerimise või mitte vaktsineerimise jutu ideed, jumalateenistuse konteksti. Me hoiame muudeks teemadeks. Nii ta siis on, et on neid, kes vaktsineerivad ja neid, kes mitte. Aitäh nende kommentaaride eest ja, ja selle ülevaate eest, kuidas koroonaaegsed jumalateenistused on korraldatud adventkogudustes Seitsmenda päeva adventistide balti uniooni, president Ivo käsk. Kirikuelu. Saate lõpuossa kuulub taas kord ühe kristliku muusikalise kollektiivi tutvustus. Sekkan chapterov, Acts jätkab Hannes Hermaküla. Dessekenud chapto Füheks ehk tõlkes apostlite tegude teine peatükk oli niinimetatud Jeesuse muusika ja varajase kaasaegse kristliku muusika väga omanäoline grupp, kus laulsid õed Nellik, võistlen, jään, healing vend, maffiavood. Nad alustasid bändina tegutsemist 1973 ja seitsmekümnendad olid ühtlasi ka nende tegevuse kõrgperiood. Samas oli see aeg, kus rokkmuusikasse suhtuti umbusuga. Kristlikus muusikas puudusid rokitraditsioonid, mida edasi arendada. The Second Charter of sai alguse kodus musitseerimisest, kus üheksalapselises peres moodustasid kaks õde ja üks vend. Trio Jäni mängis klaverit, kui nende ema Elizabeth suri 1968. aastal ja isa Volter. 1970. aastal kolisid Nellige mässu, kes olid orbudeks jäämise ajal 14 12 aastased oma vanema õe Anni ja tema abikaasa juurde, kes omakorda oli produtsent ja helirežissöör. Back Herving. Vaestest oludest pärit perekond ei suutnud anda andekatele lastele muusikalist haridust. Änni õppis ise laulma ja laule kirjutama. Esitas oma loomingut kodus klaveril. Tema vend ja õde ühinesid temaga ja moodustasid kolmehäälset keerulisi omanäolisi. Harmooniaid. Mathieu on erakordse häälega laulja, neli aga väga osav harmooniate loomisel. Anni oli peamine laulukirjutaja ja ainus, kes oskas pilli mängida tema ise õpitud komponeerimises. Stiil, kus olid tihtipeale vahelduvad rütmid, tõi nende muusikasse progressiivse roki elemente, kui ilma nendeta oleks nende muusika olnud pigem pehme rokikõlaga. Mäefionelli aitasid laulusõnu kirjutada ja hilisemal perioodil kirjutas ka mässimise laule. Nad hakkasid laulma kohalikes kohvikutes ja väikestel kogunemistel. Neid märkas pätt puun, kes aitas neil sõlmida plaadilepingu ja anda välja kaks singlit sekulaarse plaadikompanii all. Noort riiu võitis ka folklauljad, Pervime koer või tähelepanu, kes oli hiljuti saanud kristlaseks ja plaanis välja anda ka oma esimest kristlikku albumi mida produtseeris Hänni abikaasa back Irving pered Riia laulis kahelmäkuayeri plaadil taustavokaale. 1974. aastal andis Trio välja oma debüütalbumi. Võtnud sellel albumil oli laul instressaang, mis sai grupid unus palaks ja mida on esitanud sellest ajast peale paljude artistid, nende seas ka kiit kuine lähed? Plaadil mängivad kaasa Maicelomaatia ja koolis, hiljem Launud bassist Maicel piim ja ka juba nõukogude ajal Tallinna tänavatel esinenud Mike teisi. Ka aasta hiljem välja antud plaat hindab valjumahte pukk osutus üliedukaks. Sellel mängib lisaks kitarrivirtuoos Philly kõigile kaasa ka tulevane toto bassist David hangeit. Bänd jätkas albumite väljaandmist ja kontsertreise, kuni 1988. aastani Nende kontserditel viibinud inimesed on tunnistanud, et trio laulis ja esines otse jumalale ja saalis viibinud inimestel oli lihtsalt privileeg sellest osa saada. Trio isa on rääkinud, et neil ei olnud mingit kavatsust saada professionaalseks laulugrupiks. Me laulsime lihtsalt jumalale, kõneles mässu. Me väljendasime selle kaudu oma valu, mis tuli meie vanemate kaotusest. Me olime kogenud midagi traagilist, kuid me teadsime, et tunneli lõpus paistab valgus. Hänni lisab. Kui me alustasime kooslaulmist, tuli sellest selline tervenemine rõõm südamesse, et me ei tahtnud seda oma elutoast välja viia. See oli meie hingepalsam, isiklik ja kallis. Midagi, mis kuulus meile. Bänd on kokku välja andnud kaheksa stuudioalbumit ja kolm kontsertalbumit. 1986. ja 88. aastal välja antud kaks ülistuslaulude albumit laiendasid bändi ampluaad ja imponeerisid ka traditsionaalse muusikalise maitsega kuulajaskonnale. Ühtlasi said need albumid bändi pesselleriteks ja tõid neile, et 1987. aastal taas auhinna aasta parima ülistusplaadi eest. 1998. aastal valis siis Jemm jäägri isler Songi 10 kõigi aegade parima kristliku laulu hukka. Sätin chaptrofax sai gospelmuusikast satsiooni tunnustuse 1999. aastal, kui nad lisati gospelmuusika kuulsuste seinale. Neli tegutses hiljem oma abikaasaga filmimaailmas. Annie Matthew jätkasid soolokarjääridega maffial Launud mitmetele sekulaarsetele hittidele taustavokaale nende hulgast toona Sallovile Lien Raimsile, Esstee Paulile. Bändi nime kohta räägib mässi nõnda. Meie jaoks olnud bändi nimi kuidagi seotud keeltes rääkimise, püha vaimuga täitumise või mingi muu fenomeniga, mida seostatakse karismaatilise liikumisega. Me mõistsime ühtäkki, et kui sa satud üksikule saarele ja sul on vaid apostlite tegude raamatut teine peatükk, siis sellest piisab profekteering Jeesuse tulekust, selle prohveteeringu täitumine, püha vaimu väljavalamine, koguduse sünd, algkoguduse tegevus, kõik see on selles peatükis Meie jaoks portreerituse, koguduse elu ja teenistust. Just sellest on ka meie eesmärk rääkida. Tänane palav on nende esimeselt albumilt Istria Ssang ehk meie keeles ülestõusmispühadelaul on änni Hemingu loodud laul, mis räägib rõõmust, mida kristlased tunnevad Jeesuse ülestõusmisest. Salgab Parockiliku klaveriosaga, millele järgnev ebatavaline rütm ja meloodia keerulised harmoonide klahvpillisoolod, mis kombineeritult moodustavad kristlikku poppi. Bohemian, Rhapsody küll aga kestvusaega vaid kaks minutit. Ta oli täpp, siis ajakirjast on öelnud, et IT-s ongi avataktid, on võib-olla kõige tuntum kristlikku kaasaegse muusika alguses üldse laulu mängitega palju sekulaarsetter raadiokanalitele. Laulusõnad võiksid tõlgituna kõlada umbes niimoodi. Kuula, kuis kellad helisevad, nad laulavad, et sa võid uuesti sündida. Kuule, kus kellad helisevad, nad laulavad, et Kristus on tõusnud surnuist hingel hauakivil ütles ta on tõusnud täpselt nagu ta lubas. Rutakem kuulutage jüngritele. Jeesus Kristus ei ole enam surnud. Rõõm tervele maailmale. Ta on üles tõusnud. Halleluuja. Tänaseks kõik mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast. Kohtume taas jälle, kui jumal lubab ja me elame. Häid ülestõusmispühi.