Üks ilusa hingega inimene ütles kord, et see on võib-olla kõige ilusam pala, mis üldse on maailmas olemas. Ütelge, palun, kes oli see inimene? Roberts õun? Ema oli ettevalmistuselt kirjandusteadlane aga suur huvi ja armastus muusika vastu. Panite ta nii uurima muusikat, et lõpuks olid tal teadmised niivõrd suured, et ta õpetas mitu aastat Tartu muusikakoolis muusikaliteratuuri ja kõigile tema õpilastele on jäänud temalt midagi eriti avarat ja sügavat muusika ja elu mõistmisel. Aitäh. Muusikat, Bachi, Annamataljanalüüsiklust, sõna kuulamegi. Sellest räägime, kuid mitte ainult sellest. Kordaksin esimesest saatest sarja autori Arbo Valdma soovi, et muusika tutvus on saade, muusikat tuttavatest. Tänagi on neid stuudios kaks nii-öelda elukutseline muusika tuttav pianist ja publitsist Mall Sarv Tartust ja peakülalisena kunstnik Heinrich Valk. Et eelmisel korral oli üheks teemaks ka kuulaja andekus alustasingi tänagi. Siit oled sa andekas, kuule. Anna seda enda kohta on imelik ütelda. Sellepärast, et ma ei lähe kunagi kontserdile niisuguse tahtmisega, et sealt midagi nagu nüüd selle helilooja või tema tööde kohta hirmsasti teada saada ja pärast seda kuskilt mujalt täiendada, neid teadmisi ja nii edasi ja nii edasi, ja kui ma lähen puhtal kujul muusikat saama Kuidas tuli muusika sinu ellu, millisena ja kuidas, kuidas üldiselt käekõrval sinna juurde nagu paljusid või minu lapsepõlvepoisipõlv 40.-te aastate Eesti külas. Oli ju teatavasti niisugune aeg, kus nagu masinamuusikat vaatlen raadiot, magnetofoni, kõikkelisi grammofon oli haruldane asi. Aga sellise muusika kasutamine oli välditud ja muusikat tuli endal teha. Ja muidugi nüüd on see ilus komme juba ammu vist kõikidest eesti küladest kadunud, aga vähemalt selleaegsel Virumaal oli see täitsa normaalne nähtus, kui näiteks üks noor inimene või ka vanem inimene läks läbi külaga seal üksinda ta laulis kõvasti, laulis, seda ei peetud üldse mingisuguseks, ebanormaalseks ega, ega niisugust huligaansuses ühiskondliku korra rikkumiseks nagu tänapäeval võib halveneda. Lihtsalt inimestel oli järelikult tarvidus muusika järele. Ja, ja kuna see oli kõige lihtsam ja käepärasem viis selle vajaduse rahuldamiseks, siis mina kasutasin täpselt samuti laulsin üksinda ja läksime poistega koos kooli, näiteks laulsime ja, aga mida te laulsite? Mida me laulsime nüüd? Jah, kes seda kõike mäletab, igatahes lastelaule laulnud, seda ma tean, sest noh, nagu lastelaule õpetati koolis ja neid sellepärast laulda vabal ajal ei tahtnud. Aga siis me laulsime kõiki neid laule, simmanit, mida simmanitel, mida lauldi talgutel sünnipäevadel ja kõigil sihukestel küla küla, seltskondlikke üritustel ja silmaleristusi, suupilli, mis sõja ajast oli nagu trofee saadik saadud ja ja külapidudel oli samuti kõik. Muusika tehti kah oma poolt ja ja vähemalt sealt ei mulle päris kindlalt see kõige esimene tahe muusika kuulamiseks muusika tegemises ka mingil määral. Me tuleme selle juurde tagasi. Ma küsiks vahepeal. Kes oled sa praegu, milline on sinu töö? Ja no see on niukene, sogane asi ühesõnaga välja erialalt Ma olen metallikunstnik, mida ma kunstis õppisin, praegune on rohkem tuntud karika turistina. Lisaks sellele puutub nüüd otseselt kunstitegemisse, siis ma teen raamatuillustratsiooni, olen teinud tarbegraafikat ja ja mõned multifilmid ja, ja mõned lava kujundasid diaatritesse ja ja igasugust asja veel. Tööraamat on seal ka sees kusagil ja kõigele lisaks jah, nendele asjadele meeldivate laste lisaks on mul veel niisugune päris ametsistega kunstniku amet, see, niisugune päris ametlik arengu. Ma mäletan, kui me Kihnus olime suvepraktikal kunstiinstituudi ajal, siis kihnlased ütlesid meile, et poiss katsetega midagi muud kaeraõppijatega päeva läbi kivi otsas istumine ja mingisugusele seal ana aida sekeldamine seal ikka need päris õige mehe õigemaid ei ole. Ja seetõttu on mul praegusel hetkel üks nihuke õige mehe töö ka oma, tähendab olen siis täpselt formuleeritud. See kunstnike liidu juhatuse sekretär on üks niisugune ametikoht mis ei ole nüüd sekretär, selle sõna tõsises mõttes on väga palju kirjutama ja ega aruandeid tegema, vaid Ale nagu meie kunstnike liidu juhatuse esimehe abi või kui nii võiks väljendada, võtan osa kõikidest kunst, elu probleemide lahendamisest ja ja nii edasi ja nii edasi. Selle teemani lõpuküsimuseks. Enamus peaksin turistiks kas seal su põhiosa, selles mitte päristes? Ma ei oska nüüd öeldagi, mis ta nüüd põhiosa ennast. Eino. Asi on selles, et praegusel hetkel minu võib-olla nüüd metallikunstniku ja karika turistitoodang on nagu võib-olla võrdne olla viimasel ajal on isegi karikatuuri osatähtsus nagu mingil määral vähenenud, eks see on muidugi põhjustatud sellest ametist seal kunstnike liidus. Ja ja minu nagu karikatuuri tegemise. Võib-olla kõige suurem pauk on iga-aastane vana aasta sirp oma Sarsidega mitmesugustest skulptuuri tegelastest ja kunstiinimestest. Läheme nüüd tagasi, et minna selle koha pealt edasi, kus me pooleli jäime. See osa, mis sa rääkisid oma külapoisi elust, seda nimetatakse tänapäeval nüüd, nagu siis taidluseks ja need vajadused. Kuidas ja millal tuli kunst, muusika meeldundena teemaks? Võib-olla jõuate sinna, millal tulid sinu ellu üldse music kunst music? Eks seal oli mitu etappi maalimist, umbes kolmeteistaastane, kui ma sattusin mittemillegi täitsa vabal tahtel, aga ega mul selle vastu ka midagi eriti olnud. Klaveritundi. Ja käisin seal ikka niukse mõningase eduga, isegi kuigi ma ei ütleks, et ma oleks viis hea muusikalise kuulmisega inimene, aga, aga vähemalt seal ma sain nende asjadega hakkama. Aga mul ei ole nii hästi, on meeles ka, mis, mis mul siiski lõpuks nagu sundis sundis valima vabaduse teed ja selle klaveritunnid katki jätma, millest me muidugi praegu südamest kahju on. Aga küllap see andis ka mulle midagi. Siis oli vahepeal üks väga pikk paus, noh, see on see kõige lollim iga inimese elus ta 14 15 17 need aastad kõik, eks ole, huvitaksin rohkem tantsumuusika ja kõik niisugune kila-kola ja ka mina ka teistsugune olnud, sai pidudel käidud ja svingi ja, ja bugi ja selle järgi rokkija kõiki niukseid asju kuulatud ja ise kaasa lauldud, ümisete helistatud ja. Ja siis tuli järsku ma mäletan, mitmendal kursusel ma instituudis olin tuli järsku tahtmine saada saada mingit muud muusikat. Lihtsalt tuli vajadus, ma tundsin kohe see tingeltangel mind ei rahuldanud, tähendab kas oli siin mõni konkreetne muusikaline, tõsi, muusikaline ajend või just see niisugune tüdimus ei seal ajendit joonud, tähendab ühest küljest oli tüdimus selle, selle niisuguse Tarbla muusika tantsumuusika vastu. Teisest küljest ilmselt oli, nagu ma ise natukene vanemaks saanud, juba huvid olid nagu avardunud kunsti õppimine viis mind tahes-tahtmatult seoses teiste kunstnike osasaamisesse. Sel ajal tekkis mul kirglik huvi näiteks klassikalise kirjanduse vastu, enne seda lugesin asugust ajaviitekirjandust krimkasid ja nii edasi. Siis ma olin üks sellest jah, pere vist alates üks niisugune, kuni siiamaani regulaarne antikvariaadi külastaja, hakkasin ostma head kirjandust, hakkasin seda lugema. Hakkasin diaatris palju käima ja kõige viimasena sattusin siis muusika juurde. Kui teised niisugused tähtsamad kunstide olid juba ära proovitud ja sealt juba nauding kätte saadud siis siis läksin, läksin tõsise muusika juurde. Muidugi mind natukene aitas minu selleaegne sõbratar, kui nii võib öelda, kes seal juba juba juba varem käinud Estonias muusikat kuulamas ja siis nagu nagu veidikene nagu kah mõjutas seda, aga vajadusel ja seda ma tundsin ise, et sinna ma niikuinii varem väljendatud. Kui nimetada nimesid millised nimed kõigepealt sinuni jõudsid, milliseid jõudsid, millised on jäänud? No kõigepealt, miks ma läksin, oli, oli Beethoven sellele noorele leedile imponeeris Beethoven. Ja ma mäletan, sel ajal mängiti Beethovenit päris palju, tema suurvorme ja sümfooniaid oli terve hulk, mida mängiti kõik järjest maha. Ja mina kui armunud ja ka nemad vaikselt tundeline meesterahvas noormeesterahvas leidsin Gabythomelist oma hingesugulase. Kõik see, mis ta välja pakkusse tuli minusse ma tundsing. Ja armastus leediga võib-olla möödus jahenes otsustavalt, kas peeturniga seid suhteliselt samaks? Ei armastuse leedi vastase jäi, aga siis Beethoven kahjuks jah, pidi. Ta pidi taanduma sellepärast et jällegi läksid mõned aastad mööda ja järsku mulle tundus niisugune peed, hoomanik, niukene vägevus ja ja võimsad tunded ja kõik, see tundus mulle natukene liiga olevat, tahtsin midagi midagi natukene stabiilsemat ja nihukest rahulikumat ja ja siis sissi, ma komistasin selle meie tänase härra otse härrabahhi otsa. Vaat see vist oli see periood, kui Tallinnasse asutati kammerorkester. Ja kammerorkester hakkas mängima mitmesuguseid püksi, päike vorme mida nagu ja igasuguseid igasuguseid jah, mida mõtlen varem oli nagu rohkem ikka niukse sümfooniat ja, ja selliste suurvormide kuulaja. Ja siis. Kammermuusika mind varem ei võlunud ja ma tean, ma ühe korra käisin ju jube tühi saal seal noh või 50 inimest, ma ei tea. Ega praega kammermuusika kontserdist väga külastatava ei ole klaasitud vähemalt sobilikumaid ruume, kus ja inimene tänasest üksinda, aga esimesed ja ma mäletan kunagi jäiseid kokkupuuted, jätsid niukse niukse kõheda mulje, et mis on selle muusika, midagi viga, et nii vähe kuulajaid on ja. Aga siis siis jah, seesama pohh ma teda Jahku esimesena esimesena magulsingi Bachi, just kammerorkestri ettekandes, mis asi see oli, mul enam pole meeles. Aga ma tean, et, et see mulle kohutavalt meeldis. Ja ma vahetasin kiiresti. Kuigi see ei ole ilus. Niimoodi lemmikuid vahetada, nii nobedasti. Aga ma vahetasin Assis Beethoveni Bachi vastu. Ja ma tean, et ma kuulasin teda ikka üsna palju, kuulasin ka tema suurvorme sinna. Oratoorium, mis siin on meil mängitud. Ja kuulasin orelit ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kuigi ma pean samas kohe tegema väikse niisuguse märkuse, et et nagu oreli ja, ja ütleme kammermuusikavahelises nagu konkurentsis. Orel jäi alla minu jaoks. Vah orelil ei ole minule see, mis on näiteks pahn kammerorkestrist. Kuulsime siiani kolmelt lapselt ühe ja sama Keemol menueti. Anna-Magdaleena vihikust. Kuidas Heints need neid tajusid, millised, milliseid erinevusi tähendasid? Kõigepealt, ma ütleksin selle ala kohta, et mina kuulsin seda elus esimest korda. Ja ma arvan, et muusikas võib kasutada või muusikast rääkides võib kasutada kasutada sõna liigutav ta minu jaoks või minule oli see, see pala midagi, midagi liigutavat oli selles, eriti, kui need lapsed mängisid siin. Siis on ka sinu meelest mingi vahe selles, kui mängib laps või väljakujunenud kunstnik. Vot selle pala puhul kindlasti ma ei tea, kas ta on, seda ma ei tea, nüüd kas on pahill laste jaoks kirjutatud see parava balla, selle juurde me jõuame ka. Hüva, ja, aga ma küsiksin selle, esitaksin sama küsimuse Teile mal seal. Kas milline vahe on? Tähendab enda ja laste jaoks see selle loo ettekanne või sellele Ligilemine üldse, milline vahe on lapse ja täiskasvanu? Kindlasti on sageli nii, et lapsed mängivad kuidagi palju haaravamalt. Teatud palade puhul on seni, mis nendel on saavutatavad, mis nendelt nõuad küllaltki pingutust, nähtavasti see pingutus ja enda maksmapanek nii täiel määral. See annab ka intensiivsust väljenduses. Ja seda on sagedasti ette tulnud, et nii mõnigi pala on lapse esituses see õige, see päris ja täiskasvanu nagu ei saavuta seda. Kunagi oli mul endal üks väike õpilane, kes isegi heli redelisse reemi noori harmoonilise pani niiskuse erilise tundmuse. See oli midagi väga liigutavat, ta mängis teda kuidagi nii. Et endal oli peaaegu valus seda kuulata, sest nii palju tundmusi pani ta sellesse heli reisse. Kas teie ema, just tahtsingi küsida, et kas teie nüüd sina sõnud inimesena välja näidanud, selles suudaksite sedasama väljendada? Mitte sedasama Julbess tema jah, umbes jäljendada, aga kuidas, kas ma teeksin seda Klaulundaga sest see jäi mulle eluks ajaks meelde? Väga kena oli väline. Ja samal ajal oma lapsepõlvest mäletame, kuidas me neid gammasid küll ei tahtnud. Ega ei osanud siis järelikult harjutada. Ei olnud õigeid muusikalis. Milline on sinu arvates suhe muusika ja teiste kunstide vahel, tähendab, kas teised missid aitavad, toetavad sind isiklikult näiteks muusika mõistmisel. Tajumisel? Selle järele minemisel. On see, ons nendes tuntavad seosed ja mitte päris minu jaoks on muusika kõige emotsionaalsem kunst, tähendab, mis, mis mõjub minu? Tunnetad maa muusikat kuulates kunagi ei mõtle, ei püüa seal midagi nüüd filosoofiat leida või, või midagi muud nihukest, kas siis süžeed või temaatikat, ma võtan selle vastu ainult oma tunnetega. Ja seetõttu on ta kõikidest kunstidest jah, kõige kõige otsesemalt kõige vahetumalt tunnetele mõju. Ning seetõttu võib-olla ehk tants, Ma mõtlen ballett või, või igasugune muu inimkeha väljendus rütmika ja kõige selle kaudu võib-olla see on kõige kõige lähem otse sinna ja mis, mis need jah, ehk nüüd aitab, aitab muusikat mõista ja muusikasse tungida, sellest osa saada. Ja kui nüüd natukene veel sügavuti minna, veel kaugemale minna, kas see küsimus on jälle nüüd mõlemile, kas te tajute muusikat nii-öelda visuaalselt või abstraktselt tähendab, kas sinul, kui kunstniku midagi kuulates tekivad visuaalsed pildid lootsaneid või peletakse neid üldse ei teki, neid ei teki. Kui ma ikka nii satun kontserdil näiteks tavaliselt alguses veel ei, ei, nagu organism ei tule kaasa, eks ole, esimeste palade puhul. Aga, aga siis, kui on juba nagu muusika sinusse jõudnud, siis ma lülitan absoluutselt kõik välja. See, muidugi see toimub. Alateadlikult ma seda ei suuna, seda protsessi. Aga ma lükkan kõik kõik absoluutselt endast eemale, need tunnen, et tõesti kogu kogu kogu keha nagu muusikat täis, mitte midagi seal muud ei ole. Ainult helid. Mis sellega kaasas käib. Jumal. Mina olen kõigepealt väga nõus sellega, mis Heinz Valk ütles balletimuusika seose kohta sest et väga ilusti on öeldud, et ballett on nähtavaks tehtud muusika. Nüüd mul on lihtsalt tööülesannete pärast tulnud mõnikord muusikat ümber jutustada ja kui ma seda teen, siis ma ka tunnen, et see pole päris õige asi, sest muusika, nagu öeldakse, algab seal, kus sõnad lõpevad ja sellegipärast mingisuguste kujutustega. Ta assotsieerub või need kujutlused assotsieeruvad vahel näiteks ma leian mõnikord, et et on mingisugust kaugete metsade kutset või ristikheina lõhna, ma olen neid neid võrdlusi kasutanud, aga ma olen väga rangelt valvanud, et mitte jätta muljet, et et see ongi see muusika sisu, et see peab seal olema vaid neid muusika ettekujutus, võimalusi on miljoneid ja igalühel on täielik vabadus, kas midagi kujutele või mitte. Või kujutele iga päev ise asja sama pala puhul. Nii et tõesti muusika annab piiramatud vabadused. Loomulikult kurva laulukese puhul keegi ei mõtle, et see on mingisugune niisugune tantsupidu või vastupidi. Aga see on väga õige, et muusika tõtt-öelda ei vajagi seletamist. Ma kuulan eelmiselt ebateadlikult kompaktselt võtanud muusikat vastu tervikuna sest võib-olla kui ma oleksin professionaal, siis ma hakkaksin seda analüüsima ja, ja nii edasi. Kui ma rõhutan veel kord, et ma olen puhtal kujul muusikatarbija selles mõttes, et ma lähen muusika juurde siis, kui mul selle järgi vajadus on mina seda ja hästi, aga siinsamas on terve rida tarbijad, kes ütlevad, et mis hirmus kolinud rütmika seal, andke meloodiat, teised ütlevad, et meloodia, poniteet, mulle meeldib hoopis vaata-kuula filharmoonia põhilised värvid. Ja ei ma, ma jah, nii nõudlik ei ole, tähendab lõppude lõpuks ju väga head muusikat on maailmas palju ja kui ma hakkaksin ainult ühte rida taga ajama, siis ma teeksin vaesemaks ennast sellega. Sellepärast kas või näiteks üks asi on pohh ja teine mees on hoopis seal näiteks TPS-i ja ja, ja nad mõnes mõttes erinevad ja mõnes mõttes on midagi ka ühistu olla. Aga Ma ma ei taha neid nüüd nii rangelt mingisuguse pingeritta seada, et vot see on nüüd see mees, keda ma lähen just selle asja pärast kõige rohkem kuulama või teine nüüd mingil muul põhjusel autor muusikat vastu tervikuna. Ja kui ta minuni jõuab, see muusika siis on mul hea meel mida tõeliselt lisaksite. Mina olen väga nõus, mulle väga meeldib see jutt sellepärast et, et ma ei kujuta seda ette, et kuidagi kuulata eri komponentidest muusikat, mina ei ole selleks suuteline, ma ei leia selleks vajadust. Aga on päris otstarbekas nimetada seda, et tuleb küll ette, et on kuulajaid, kes näiteks vokaalkontserdil laulja kuulamisel kuulavad laulja ära ja kui on üsna pikk ja sisukas klaveripartii selle järele, siis nad juba aplodeerivad selle sisse. Aga see klaveripartii saatepartii üldse, kui ta on orkestri või mõne ansambli poolt sellel on tihti väga palju ütelda ja juhtub ka, et tema just ongi see osa, mis jutustab põhilise sele selle tegevustiku sisust, mida, mida laulja oma sõnadega kirjeldab. Nii et niisugune eristamine arvatavasti ei ole vajalik. Ta võib ju huvi pärast, ta võib mõnel muusikaanalüüsijal tõesti huvi pärast esineda, selle kohta ma ei oska midagi ütelda, aga ma arvan, et see on just kõige loomulikum ja kõige õigem muusika vastuvõtuviis. Ja kas ta on Saarius sealjuures ka täiesti noh, kõigi nii erinevad, kui ka heliloojad ajastud on kõigi puhul maksu või on siiski näiteks me ütleme Chopini ja Tšaikovski on noh, kõige kõige ilusamate meloodiate autorid väga meil loodilised, kas me saame näiteks, kui nüüd Bachi juurde tulla Bachil mingit komponenti tõsta välja või mitte? Nagu? Mul oleks küll tõesti kiusatus natuke esile tõsta Bachi meloodiad, kasvõi seesama teemal menot. Minule ta meenutab väga palju pahile järgneva helilooja Mozarti meloodikat ja üle Mozarti käshopeni, nii et sild, Bach, Mozart, šopäen vist on tõesti olemas, kuigi me kõrvalt väga erinevaid ja, aga kas või nende meloodiakäikude juures on teatud sugulus teatud niisugune intensiivsus, niisugune emotsionaalne. Nii et selles mõttes seda ilusat meloodiat tähele panna maksab küll. Mul isegi on kiusatus võrrelda Hendeliga näiteks kaasaegse, aga Bachi kaasaegse, aga ei, ma ei ütleks, et Bachilon rohkem meloodia. Aga muidugi niisuguste võtlustega peab väga ettevaatlik olema. Aga see tuntud professor Clubaskaja, kes omal ajal käis Tallinnas konsultatsioone andmas konservatooriumi õppejõududele, Seome loengutes, rõhutas ka seda seda silda Bach, Mozart, sopa. Nii et see on selles oletuses on oma tera sees ära. Üldiselt peetakse Vahnis motoorseks, ta on väga ühe ühetaolise pulsiga, aga kas ta on selle juures ka värvikas? On minule kui kunstnikule võib-olla siis mulle lihtsalt on nagu nüüd jäänud minusse, Bachist on üks asi, võib-olla see seostub sedasama motoorsega, kuid mina nimetaks seda, pole veidi teistmoodi. Veerumeed, Bachi konstruktsioon või, või, või niisugune, võib-olla see ei ole nüüd kõige õigem termin, aga mina niikuinii musikaalse muusikalisi termineid tunnete näiteks ärkama ma tunnen jah, midagi tähendab nihukest väga selget ülevaatliku kuidagi nagu kõik kõik see muusika areng, ükskõik, kas ta haarab mingisuguse ühe meloodia, mida ta seal töötleb, edasi arendab ja nii edasi. See on kõik kuidagi tunnetatav, tähendab Ta on puhas. Selge. Näiteks Bahon küll barokkajastu muusik, kuid mina teda mingil moel paruki ei saaks panna, sest minu jaoks barokk assotsieerub kõigepealt arhitektuuriga. Aga barokkarhitektuur on selline, kus on just konstruktsiooni ülevaatlikkus on kadunud. Võrgus ei taha konstruktsioon kui niisugune ümardatakse, oli, see kõik on jah, selle suure vohama vohav ornamentika, vahadekoori kõige selle varjab lõhud, kõik kaotab selle vormerbahhi, seda ei ole. Nii et ma ei tea mikspärast. Mulle jääb arusaamatuks alati see mikspärast tol ajal elasid ja nimetavad Bahia barokkheliloojaks võib-olla tal tõesti uhkeid niukesi, võimsaid, võimsaid, niukesi, muusikalisi kobaraid, mis tõesti võib-olla barokselt mõjuvad kui nii kasutada seda terminit, midagi nihukest, täiesti lopsakas, et ja uhket ja ülevat, aga, aga, aga jah, minu minule ta läheneb natuke rohkem, võib-olla võib-olla sinna gooti arhitektuuri puhtuse, ülevaatlikkuse selguse poole. Täiesti kummaline, et mul on samasugune tunnetus, öeldi, et ma ei ole kunagi selle peale tulnud. Et ma ei ole julenud ütelda välja minule minu arust gootika. Mida teie arvate? No mina olen sellega väga nõus ja mina üldiselt kardan üldse siltide kleepimist, et see on barokk ja see ei ole lahterdada. Ja, ja jälle tabas minu meelest Heinz Valk väga hästi seda, et pahis minu jaoks näiteks ka on midagi liikuvat, minevat, midagi niisugust vastupandamatud, ta haarab sind kaasa nagu mingisugune nii mingisugune eriline pulbitsev jõud on temast, mis läheb, läheb, läheb ja mul tuleb meelde, et üks minu esimesi klaveriõpetaja, et omal ajal ta elab veel praegu tema armastas ikka rääkida niiviisi, et kui tema ükskord hakkab surema, mängita kui talle Beethoveni kuupaistesonaati. Sest kuigi ta Bachi armastab üle kõige, kui talimängib Bachi, paneks teda voodist välja hüppama. Emotsionaalne, niivõrd kaasahaarav tõesti, Bachi lon, midagi, mis, mis. Need on seal mingisugune niisugune deemon on olemas on, kuigi näiteks Beethoveni puhul on viimane, on ka paljastanud rohkem, eks ole, ekslikult kirved ja jõud taga. Aga pahilda tuleb kuidagi niimoodi märkamatult, sinusse tuleb, tuleb, tuleb, lisab järsku jälle midagi tuleb juurde, kogu aeg kasvab, kasvab, kasvab, kasvab. Milleks kirjutas Anna mõtteline liikuv? Ja kas ta nüüd laste komponist? Me peame oletama, muidugi arvestades igasuguseid tol ajal trükitehnilisi võimalusi, mis olid minimaalsed. Me peame oletama üsna kindlalt, et see oli perekondlikuks muusika repertuaariga õppematerjaliks, kuid see, mida me tavaliselt tunneme Anna-Magdaleena Bachi noodivihiku näol. See väike valik Anna-Magdaleena pahinootilisukust, see ei ole ju kaugeltki kõik. Anna Magdalena Bachi noodivihik esimene kirjutati koostatud 1721, teine 1725. See sisaldab Bachi väga monumentaalseid klaveriteosed, nagu kas siin võib olla nagu partiitad prantsusesüüdid, siis ta sisaldab ka teiste heliloojate teoseid. Üks nendest paladest, mida mängis siin üks väike pianist, see tegelikult Taali Philipp Emmanuel Bachi teos. Ja siis on seal, kui pärani Rando siis on seal laule ilusaid, siis on seal kompositsiooni harjutusülesanne ja General passi õpetus pele. Anna-Magdaleena Bachi noodivihiku on tahka koostanud. Need on lahtistel lehtedel sinna juurde märgitud kuhugi. Et on koostanud Wilhelm Friedemann pahille oma kõige vanemale andekale pojale teatud õpiku oreliõpiku ja siis klaveriõpiku, kui neid nii võib öelda, ta nimetab neid ikka muusika raamatukest, eks pihikuteks. Ja selles Wilhelm Friedemann Bachi klaverivihikus on siis väga täpselt ja hoolikalt ära seletatud kõik need ilusad kaunistused, need mehhanismid, mida meie väiksed pianismid väga hoolega ja püüdlikult teostasid. Kas on lihtne? Ja no minu arust on nii, et lihtne on üldse üks sünkondlase, mis lihtsus kahtlasevõitu termin, mida, mida võib valesti mõista ja mida võib ka valesti tähendab trummid temast rääkimisel ja valesti seda terminit kasutada. Sest üks asi on niisugune selgus ja, ja nagu nagu, nagu ma enne ütlesin, niukene tunnetatav ülevaatlikkus konstruktsioon mida me näiteks nii hästi ka kujutavas kunstis ja kirjanduses sky mingisugune eriline vormi puhtus, nagu see, see ei ole veel jah, seda ei saa öelda, et see nüüd selle juures oleks lihtne või midagi niukene vaid see on midagi natukene teistsuguse nüansiga termin peaks eesti keeles olema. Meie keel on veel nii natukene niisuguste kõrgete kultuuri mõistete jaoks parlamendil vaene väljendada. Aga igatahes ma sugugi ta öeldud lihtne oleks, aga samas samas ta ei ole ka mingisugune niimoodi eesmärgiga keeruliseks aetud või niimoodi vohama pandud tulla siia tuua näide jälle barokkarhitektuuris, näiteks.