Meie tänase muusika tutvuse saates on kaks külalist. Heljo Sepp, pianist, vabariigi teeneline kunstnik ja Tallinna riikliku konservatooriumi prorektor. Boris Tamm, küberneetik akadeemik ja Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor. Ja meil on veel üks külaline, see on saate helilooja nagu ka alati Robert Schumanni. Ja kuna tema on meist kõige auväärsem kõige vanem sündinud juba 1810 siis võib-olla alutaksimegi temast ja võib-olla niisuguste isiklike muljetega. Heljo Sepp, millised on sinu Sihukesed isiklikud suhted sooviga. Vanasti siis kumale klaverit mängisin, siis ikka muidugi mängisin Schumanni loomingut huviga. Kui nii paari sõnaga kokku võtta, siis ma pean ütlema, et see muusika on mulle alati jätnud väga kirglikku alatooni. Samas on ta ka väga leebe, väga siiras ja väga Ta on tüüpiline romantik ja südame, see annab oma pitseri kohe tervele sellele muusikale sealt, kui me mõtleme tagasi natukene, kes enne teda oli, lähme. Liidu veini veel edasi, Bachi nüüdisklassikale. Kui mõtleme tagasi, siis me näeme, et Romanil on muidugi teised alused oma loomingu jaoks. Tema lähte Lähteelamus on juba mujalt võetud kui käsi, et aga see ongi uus, see ongi, huvitas sealgi värske, see, mis meid vangemaltikute juures alati kaitstud. Nii et ikkagi, kui ma mõtlen tagasi minevikule, siis mul Schumanni looming alati plahvatas. Niuke esimene. No mina olen üldse vähe mänginud klaverit ja ka vähesummerit mänginud, aga natukene siiski eks lapseeas, kes muusikat õppinud suuniga alati kokku puutuvad, see on loomulik. Aga mulle on Schumon olnud rohkem kui minu kokkupuuted, temaga on olnud rohkem summuni kui muusikakriitikuna. Mind on alati huvitanud muusikast selles mõttes aru saada, et mida muusika kohta ütlevad muusikat tõesti tundvad inimesed võrrelda siis noh, mingeid seisukohti nende omadega või siis nende seisukohtadest leida midagi uut, mis õpetab või, või anna, pole juhtnööre teatud muusika kuulamiseks. No ja selle tõttu. Mind on alati võlunud Schumanni retsensiooni teatud konkreetsetele paladele niimoodi kusjuures sageli ei oleks olnud niimoodi, et et ma ei ole neid palasid näiteks ise tulnud või mänginud, aga see on kohe kutsunud just nagu siis vaatama, mis seal tegelikult kirjas on ja kuidas muusika kõlab. Meenukas või kasvõi tema väga põhjalik retsensioon. Hilleri Ferdinand Hilleri 24 klaveripala ilmumise puhul klaverietüüdi ilmumise puhul, kus ta kõigepealt võtab üldiselt läbi stiilitehnika ja nii filosoofia kogu selle vihiku kohta, siis lahkab ükshaaval palad läbi kusjuures mulle kui täppisteadlasele meeldib muidugi näiteks niisugune lähenemine, mis minu arvates annaks ka tegelikult muusikutele või heliloojatele. No ma loodan, annab ikka mingisugust noh, kohe lausa juhtnööre või näpunäiteid, ta lausa koostab näiteks esimese sele etüüdi kohta ühe niisuguse tabeli lausa algoritmi, nagu ma ütleksin tõesti omas teaduse keeles siis kus ta näitab ära esimene teema, teine teema, esinilise teemaarendusvaheosa kontrapunkt ja nii edasi uuesti nende teemade arendused siis renessanss ja lõpuni ja siis näitab, kuidas need asjad siis moduleerijad. Nii ta enne seda ütleb, et ma ei ole sugugi nüüd ka niisugune sadistlik korraarmastaja muusikalised, tingimata esimene teema peab seal see tuurist algama, teine teema siiski Eesti siis viimane mõlemas läbi peed uurija ja, ja seal noh, tee mulli ja Mollisitseeesse tagasi tavaline käik, eks ole. Aga et kui nüüd nagu te ise juuresolevast tabelist näete nende modelleerimiste juures nii palju, kasutatakse kunstlikke kõrgendusi ja madaldusi novot seega muusikas kuskil heidelda. Nojah, jah, jah, kusjuures ma ütleksin, matemaatiliselt näitab mitte üldiste sõnadega tema emotsioonid noh, on seal kõrval ka, eks ole, kuidas ta neid kõlasid, hindab ja nii edasi peale selle ma ütleksin, ta teeb algoritmilise lausa tabeli ja näitab, kuidas käituda. Ja see on õieti imelik mõelda selle, tema niisuguseid väga suure emotsionaalse siukse lähtealuse puhul, mis tema loomingus on üldse, ma mõtlen, kõik tema seda litratuursed, niisugust algkujusid Altteksti, mis ta, ta oli ju visega luuletas, mõõde ja kõik. Siis on väga huvitav see paralleel, et ta suutis ka selle intellektuaalse poole, millest te just praegu rääkisite väga teadlikult, analüüsides kõik ikkagi tasakaalus. Ma tahan, seda on ikka jah, just just üldfilosoofiline või ütelda nii üldmuusikaline tajumise niuke kompleksne moment oli tal kindlasti, tähendab, ta rääkis sellest väga sisukalt, kuid ühtlasi võttis kätega ja noh päris üksikasjaliselt kohe tungis asjadesse. No ta seal all muidugi peale selle ta oli suur sõnameister. Ta tuli tema õlgadel ja see muusikaajakiri, mis ta vilets Nüüd juba neljandat aastat olen ma siis Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor. Oma arust la tegelikult ju päris koolmeister ikka ei ole, sest kogu oma teadliku elu pärast Instituudi lõpetamist kuni siis 1966. aastani olen ma saatnud mööda ikka professionaalse teadlasena uurijana Akadeemia asutustes ja eks ma tegelikult ikka rohkem teadustöötajaks jään ka edaspidi. Aga tänu väga headele abilistele siin, selles suures asutuses. Nad on aidanud mind seni selle vastutusrikka kõrgkooli rektoriametiga toime tulla. Muidugi, TPI on tõepoolest suur asutus, mille kogu kollektiiv on rohkem kui 10000 inimest. Ning vaatamata sellele, et küsimuste ja probleemide valdkond on siin erakordselt rai. Siiski olla muidugi rõõmustav see, et tuleb palju tegeleda noortega loosooga. Nendega, kes alati on ju aidanud stimuleerida ka vanemal põlvkonnal tööd teha ja elus rõõmsalt ja optimistlikult edasi minna. Olen alati täheldanud seda, et nii vaimses vormis ma suudan siis hästi olla, kui mul on ka hea füüsiline vorm selle tõttu ma olen juba varajasest noorusest spordiga ka ikka tegelenud, kuigi mitte väga kõrgel tasemel ja püüan jätkata sedalaadi kehakultuuriharjutusi ka praegu isegi neli-viis korda nädalas, juhul kui võimaldab seda töö. Ja kõige rohkem on mul ikkagi mõjunud või meeldinud tennise mängimine aga ka ujumine ja korvpall, talvel suusatamine ja mõnedki teised asjad. Minu vahetu teaduslik töö on ikka seotud arvutustehnikaga või arvutiteadusega, oleks õigem öelda, sest kõige rohkem vahetult ma ise ikkagi tegelen programmeerimise meetoditega. Ja muidugi on see nii organisatsiooniliselt seotud vabariikliku arvutustehnika arendamise programmiga küberneetika instituudiga TEMA arvutustehnika konstrueerimisbürooga kus meil lähemaks viieks aastaks on väga tähtsad ülesanded ka, olles üks komponent kogu nõukogude liidu vastuolus süsteemis, et järsult tõsta meie arvutustehnika nii tootmist kui ka efektiivselt kasutada. Siin muidugi löövad hoogsalt kaasa ka rida TPI kateedrid ja teisi organisatsioone meie vabariigis ja teisest küljest on koguse uurimistööde kompleks muidugi tihedalt seotud vastavate üleliiduliste programmidega. No kõige selle kõrval ikkagi peab natukene aega võtma ka mõneks noh, ütleme siis meelelahutuseks. Ja peale mõningate sportlike harrastuste on mind alati võlunud muusika lapsest saadik. Ja eks ma püüa nüüdki vahel temaga sina peale astuda. Loojuks nendest vormidest on ka muusika kuulamine, muidugi vahel õnnestub kontserditel käia. Ja viimasel ajal on meil ju eriti olnud väga palju väga häid kontserte väga heade kollektiivide ja ja solistide esituses, huvitavat repertuaari on pakutud, loodame, et see ka edaspidi nii jätkub. Ja neid harrastusi tahaks ka ikkagi jätkata, niipalju kui aeg seda võimaldada. Eesti on ja viiul seal väga tuntud ja väga ilus sümbol täppisteaduse ja kunsti sõbralikkust kooseksisteerimisest. On tõenäoline nimelt kõik inimesed kes tegelevad nii muusikakude täppisteadusega, on alustanud muusikaga palju parem. Ja nüüd oleks niisugune küsimus, mis te arvate, kas muusikaga õigemaks ütelda üldse kunstiga tegelemine aitab kuidagi kaasa täppisteadlasele tema loometeel? Eks minu arvamus Luiko subjektiivne, aga minu arvates küll palju hoitud paar. Ta on aeg võiks eneseteostuse vahend, kuigi minu minusugusele niisuguse isenda rahuldamise vahend. Aga mina suhtun eelkõige enda jaoks kunstide muusikasse millega ma natuke rohkem olen tegelenud kunstiga kui ühte väga heasse tööjõu taastootmise vahedesse. Noh, ma mõtlen tööjõu taastootmist oma põhiülesannete täitmise jaoks. Ja see on olnud väga jama. Ja pealegi arvan ma niisugused asjad muusika ja igasugune kunst, kui temaga tegeleda nii, kas aktiivselt või passiivselt teda kuulates nautides, aitab inimest teha õnnelikumaks ja õnnelikum inimene on juba palju töövõimelisem. Ja lisaks veel on kunstnik oli see hea asi, et tema nautimine sõltub vähem välistest teguritest? No armastus on ka niisugune ja inimese õnnelikuks tegemisel vahend, aga alati ei ole see võimalik alati üle teiste inimeste käepärast, et inimene ei ole nõus lihtsalt. Aga kunst on alati olemas teda või kas siis kontserdisaalis nautida või teatris või raadiot lahti teha või ise klaveri juurde. Pinnavõimalusi on palju? Jah, võib-olla mõni huvitav plaati peale et kuulata mõnda niisugust näiteks valgestratsiooni nüanssi või või midagi taolist, mis sellele kuidagi jäänud meelde ja tahavad uuesti üle kuulata. Aga kõige rohkem minule meeldinud jah, sööd. Kui saad vahel klaveriga kahekesi olla. Aga tõepoolest kõik need väga mitmekesised kunstiga, suhtlemise vormid ka inimesele, kes on kaugel sellest, et olla professionaal, kunstiga näiteks uusi turuplatsil on ikka väga mõnusad asjad. Mul on muusikainimeste jaoks on üks niisugune probleem. Pedagoogidel tekib see tihti tegevmuusikud, noored, kes õpivad, nad arendavad hästi välja oma emotsionaalse külje väga tihti, nende intellektuaalne osa jääb nagu tahaplaanile, nende mõtlemine jääb tahaplaanile ja ma mõtlen, nii nagu me nüüd noorest peast peaksime oma kehavõimlemisega vormis hoidma. Nii peame oma intellekti hoidma vormis intellektuaalse vaimse võimlemisega. Aga kas neid täppisteadlastele ei ole midagi vastupidiselt vajalik, kas nemad ei peaks kuidagi oma emotsionaalne emotsioone lahti võimlema? Ega siin ei aita ka kunst kaasa, sellepärast et ma mõtlen, et lahtine inimene on inspiratsioonivõimelisem ja inspiratsioon on, mis ka täppisteaduses kohutavalt vajalik asi. Ja kindlasti ükskõik missuguses teaduses valdad etapis on, mida ta õppis ikkagi kui on vaja ja vaja tõesti tegeleda millegi uue genereerimisega nii-öelda või ka alles prionaalsus olekus olevate asjade paikaseadmisega, mida teaduses tuleb ikkagi teha. Siis loomulikult noh, eelkõige on vaja ette, kuidas ütelda, vaim peab värske olema ja ja minu jaoks ta peab olema noh, niimoodi mitmekesiselt lahti. Ja kahtlemata ikkagi niisugune harmooniline vaju lahti hoidmine, mille üheks komponendiks kahtlemata on. Minu jaoks on olnud küll muusikaga kokkupuutumine, et kõik, mis mitmesugustes vormides käib kaudselt ilmselt niisukese lahti võimlemise, nagu te ütlete hulka. Kuigi ma pean rõhutama ka seda, et selleks, et ikkagi vahetult genereerida näiteks kirjutades ühte uut artiklit ja teaduslikus töös või siis ka praktiliselt ühes katsed või kavandades mingisuguse teadusliku uuema töötleme katseprogrammi ja nii edasi. Ega siis ei kao, ainult need kunstil ei aita, seda tuleb ka kohe lausa välja ütelda. Ja siin tuleb ennast näiteks olla professioonist, aga kui me räägime teadlasest teaduslikuks töötajaks, siis tuleb ennast ikali vahetult lahti võimelda sedasama teaduse enesega. Ikka ikka vahetult enne seda tuleb palju lugeda ja lugeda ikka viimaseid huvitavaid asju sellest samast teadvusest, eks ole, kuhu, kus oled, ise tahad midagi genereerida juurde, tähendab, et aga, aga niuke kaudne lahtivõimlemine või soetuseks ole muude asjadega, et üldse mõte oleks erk, see on tõepoolest vajalik. Ütelge nüüd, kust on pärit teie esimesed muusikalised muljed ja kuidas üldse plastilise muusika juurde sattusid? Mina sattusin viie aastaselt. Ja võib-olla sealt nad esimesel on pärit vähemalt, mida ma mäletan. Viie aastaselt. Minu isa oli klaveritundi, tol ajal lasid, õppisid ühes klaveristuudios Polanski laadi stuudios niisugune asutus, eraõppeasutus enne sõda, aga, aga seal oli palju õpilasi ja ja erinevate tasemetega, mina olin kõige noorem, kõige väiksem seal. Aga siis kuu aja mängimise järgi nii kaugele masained, kui oli siis üks kontsert stuudio õpilaste kontsert Estonia sinises saalis, siis mina olin ka seal esinejate hulgas. Telermanni väikse palalasel maha mängisin. Mäletan, et kuidagi kartsin nagu enne seda, nagu ikka see eelnevate või see hetk on mul hästi meeles, aga kõik läks hästi korda ja siis. Noh, kuidas öelda, siis tehti mulle pai. Aga vot sealt kuidagi hakkavad need. Mul jäi pihta ja ma mäletan seda, et seal väga testimist nädalas korra olid niisugused õpilaste omavahelised mängimise geotud mängiti tihti neljal käel, jaga kahel klaveril kaheksal käel. Noh, minu kui algaja algajale, kus ma siis oskasid mängida, võib-olla need seal üleval, eks ole, registrites unisoonis, lihtsat meloodiat. Kui siis mõni vanem õpilane või õpetaja, mängis saatepartiid sealt 10 korda keerulisem juurde, mul oli uhke tunne sellest väga just nagu niisugune ilusa komplitseeritud muusika osalise vaidlema. No vaata, niisugune musitseerimisega noh, kord oli seal olemas ja eks ta alateadlikult muidugi juba mõjust, kuigi ma Situatsioone, näiteks seda ma mäletan küll, et sageli oli nii, et mitmed õpilased mängisid õhtu ja ühtlasi on vaba siis arutati pärast, ma ei mäleta midagi, mis kas ma üldse aru sain nendest aruteludest, aga midagi ta mulle külge jättis, nähtavasti niisugust, et ei tule ainult mitte noodist lugeda ja seda kuidagi nagu mängida niimoodi tuimalt vaid vaid kõik see käib ikka oma oma, oma arutamiste, filosoofiatega teooriat koos. No vot, see on siis niisugune varajases lapse esimesed kogemused, mis mis kuidagi alateadlikult sisse jäänud. Et ka vot niisugune asi paneb juba noort inimest oli ka väikest last, muutuks kõiku primitiivsete asjade üle järele mõtlema. Jah, aga nüüd te ise esinesid Estonia kontserdisaalis kuueaastaselt. Aga kas te käisite ka teisi kuulamas, kontserdisaalis või ooperiteatris? Ega ikka nii noorelt küll ei käinud või jumalast ise olen, ma käisin. Mul isa oli eluaeg laulis mees koorides seltsi, seal on Estonia teatri kooris ta ei olnud professionaalne sadamas tööl, aga siis ikkagi laulsime vahel. Vahel ta mängis ka mõnel niukse, noh, ütleme teisejärgulise osalunes ooperis ja kõrge terrorisiis, neid inimesi on vähe saada. Aga siis juba kuskil natukene, kui ma olin seal kuskil 12 13 aastat vana, siis küll ma käisin. Ma mäletan ühel hooajal, vaat isa oli seal ka üks tegelemist vist Joosiste vahutused, käisin Dancheriisorit vaatamas või võib-olla, et kõik etendused täpselt ei oska öelda, aga seal seal ma ikkagi istusin alati ja, ja see oli mul päris peas. Ooper, kusjuures ma ei käinud niivõrd vaatlejaid kuulamas, kui talle ei osanud neid stiile ja see teine ooper ka misjon jätnud varajasest noorusest mulle. Muljed on kohe millega, nii et ega ma siis ei osanud heliloojaid ja stiil midagi veel teada, eks ole. Saksa no ta on. Ja kuidas nad seal omavahel kõik võideldud on need koolid, aga vaat need need ooperid, eks ole, ei kuule, hästi meelde, ja nüüd ma ikka vaatasin, noh, ma ei tea, kümneid kordi või midagi, ta. Tuli siis kolmanda, neljanda klassi paiku. Nojah, ja teine väga varasel muusika mulje, et noh, kõigepealt juba ise nühkides ja see vist ikka aitab väga palju kaaslaselt, mida varem alustada. Mida varem muusika, sind ümblite, seda rohkem lootuseta nii hiljem omaseks jääb ja arusaadavamaks muutub. Aga nüüd kuidas see muusika õppimine edasi siseneks? Noh, väga-väga episoodiliselt siiski, sest. Ma võin seal enne kooli kooli astumist vaiksel on, mul ei olnudki seal mitu korda ja siis sadamastuudio, millest juttu, oli see nagu pooleli. Siis tuli sõda vahele, eks kõik need asjad on mõjutanud ja, ja ega siis minu klaveri õppimine on olnud ikka episoodiline. Aga mul on väga vedanud ka muusikaõpetajatega koolis. Näiteks 40. aastal pärast nõukogude võimu taaskehtestamist oli siis ma käisin seal õpetajate seminari harjutuskoolis niinimetatud praegu pedagoogiline instituut ja noh, need paar aastat on mul jäänud meelde seoses sellega, et oli kaks hiilgavat olukord. Teine oli see, et igas klassis täpselt igas klassis oli klaver. Ja enamik tiiklale ja esimene ja kõige tähtsam on see lauluõpetaja. Lauluõpetajaks oli Riho Päts. See oli midagi erakordset, laulutunnid olid kõikidele niivõrd huvitavad ka nendel, kes olid, nagu me ütleme, kakoholi tegi lokial oli umbes niimoodi üks pool tundi või siis kuidagi laulsime teisel pool tundi. Siis Roberts organiseerib rütmiharjutusi. Kusjuures meie väikestele lastele ta tegi juba Niukest elementaarseid diktaate, mitte mängides klaverit, sellepärast et seda ei oleks osanud neid üles kirjutada, kes, kellel ei ole muusikalist kuulmist. Aga, nimetades noodinimetusi. Ja siis ta korraldas igasuguseid mänge nende nüüd need tunnid olid, sõltumata sellest, kas inimene oli musikaalne, mitte väga huvitav. No ja siis seal vaheajal mängiti klaverit klassis, kusjuures mängiti puhkepaigad ka, aga ei olnud niisugust kommet, et keegi klaverit halvasti oleks nagu kasutanud ja siis, kui kuskilt kostis selliseid põnevamaid vanemates klassides. Möödukse äkki kussid armule väga võtme, jooksin sinna kokku, tuli välja üks kuuenda klassi poiss, umbes, mängis seda, ma vaatasin niisuguseid hardunud palajaid. Nii aga nüüd nägiste klaverit ja mängisite nõudis palju, aga kas teil tekkis, tekkis kunagi soov ise siis ei midagi otsida mingit meloodiat või organiseerida või isegi midagi üles kirjutada? Jah, tekkis küll, tähendab, ma olen, nagu ma ütlesin, et minu klaveri õppimisega loonud suurte vahedega ikka mitte süstemaatilised, aga aga siis? Jah, niisugune improvisatsiooni tahtmine või mingisuguste kombinatsioonide otsimise tahtmine lihtsatele löödud meloodiatele või nii edasi on mul alati olnud. Mis te arvate, mis annab, annab teaduses paremaid tulemusi teadlaste puhul kui ka üliõpilaste puhul. Kast eelistate inimesi, kes on väga ühesuunalised ja väga põhjalikud kiindunud väga ühte oma erialasse või on neil inimestel inimestele loodus rohkem saavutada, kui nad on mitmekülgsemalt, kui nad tunnevad huvi maailma vastu laiali, seoks igivana probleemi, lihtsalt mina isiklikult eelistan inimesi, kellel on väga lai huvialahuvidering ja kes suudavad väga laialt olla kompetentsed. Kuid alati on erandeid, ma ütleksin, reeglina eelistan selliseid inimesi. Nende lagi tavaliselt on kõrgemal võimet elaksid. Kuid kui seal erandiga lühidalt. Meil oli Boris Tammega kodus juttu improvisatsioonilist. Ja nüüd tahaks kuulata sinu suhtumist sellesse, ma tean, et saad improviseeritud muusikat isegi kirjutanud. Kuidas sa millas alustasid Impaviseerimisega üldse vabalt musitseerimisega, kas enne õpingute algust? Ja see on küll keeruline ja pikk küsimus aga algus on seal midagigi. Muusikas näeb. Mida ta peab vajalikuks, milleks talle üldse muusikat ajal? Ja ma võin oma kogemuse najal ütelda, et ma leian, et muusika mis ainult mind muidugi kõiki ta on kõigepealt kasvatanud. Ma ei räägi emotsioonidest, vaid üldse, ta kasvatab inimest väga mitmekesine kõne. Katsume muusikast ammendada kõike seda, mida muusika neljast nõuab. Ja koos selle kasvatuse protsessiga. Mul on alati tulnud muusikat vaja väga reaalsetele asjadele. Tähendab, ma ei ole kunagi mõtelnud, et ma tahan olla klaverimängija, kes paistab kõigile siin ilma ja särav ja hiilgav pooleli teda vaja väga lihtsate asjade iluks. Algusest peale. Improvisatsiooni küsisid, improvisatsioon oli niisugune asi, et kui minu isa ta oli väga lihtne töömees, üldiselt lõpp oli teavid, mis tähendab põhjalik ja väga mitmekesine, niisugune puhas käsitöö. Ja tooni sel perioodil, kui grammofonid tulid grammofonid, esimest grafonid olid selle kangiga, millega sai kiirust liigutada kiiruse liigutamine, tähendus tonaalsuse muutustele. Ja tema ütles niimoodi, no ja mis ka neile mingisugused, ma panen sind plaadi peale, praegu sa ei saa iialgi mängida. Aga milles oli asi? Ta kogu aeg keeras kangi ja ma pidin pidevalt vahetama tonaalsust. Nii, ta tegi väga kasulikud, aga kas seal siis olid klaverit õppinud akadeemiliselt või? No ma olin laste muusikakoolist, olgu laval, kas oli väike kuulikene ikka oli olemas ja ma olin seal juba alguse teinud, nii et ma ikkagi orienteerusin klaviatuurilt. Teine asi koolis, meil oli vaja võimlemiseks mähkida. Meil oli vaja hommikul, tol ajal olid niisugused asjad hommikupalvused ja mul tuli koraali mängida, kui katnud pandjatel mängiks. Isa hakkas mul käima takis, meil oli väikene niisugune ärikene Valgas, mis, mille jaoks oli tarvis tuua koopa. Aga seal kuskil nurga peal olid kitsa noodi ja nii ma midagi muud ei tea, ma tean ainult, et kord nädalas ilmus minu tõusnud öeldi niimoodi, mis mängija sulikkuse rõimegi? Lõppes, see lugu listi teise rapsoodiaga. Alustage nüüd. Tähendab, see on vajadus, mis mul oli kogu aeg, mingisugune vajadus väga, mis ma väga siiamaani siiralt üle elan, on see, kui meie, Valga ühisgümnaasiumi õppejõud, matemaatikud üks oli Villem Ernits ja teine oli Euroopas on kahjuks ma olen täis nõustunud. Mina harjutan ja korraga lähevad akna poole tõmmatakse veel rohkem lahti, nemad on akna taga, ütlevad noaga, mängige meile ka, meil on hea kuulata. Tulid sisse, istusid maha ja hakkasid siis minu. Ühelt poolt tundsid väga-väga palju muusikat tolleaegse nii-ütelda, Nad ikka pedagoog. Teiselt poolt mul oli see suur stiimul, kui ma nägin, et antakse, tähendab, mul oli mingisugune mõte ja mitte sellepärast, et ma suure kontserdisaali rahva hulgas mängin, vaid mullid igat huvi hetkel oli. Aga kui on rääkida isetegemisest, siis peab ütlema seda, et need noored, kes akadeemiliselt muusikat ei õpi, jah, kes mängivad kitarri, need hakkavad ju kohe algusest peale ise tegema, eks ole, need mängivad kitarri, teevad kohe omad laulud, teevad isegi sõnad juurde. Et selles mõttes on nagu akadeemilistest muusikutest nagu ees või kuidas teie arvate? Jah, ei tea. Nad oma muud ei ole, aga muidu me kõik peaks olema ikka nagu mingisuguses harmoonilisest kooskõlas, tähendab improviseerin, mina olen ka nii vähe, kui ma seda mitte professionaalina muusikaga olen kokku puutunud, alati armastanud, natuke improviseerida ja nagu ma ütlesin, kodus kätel seda praegu. Nüüd samal ajal on niimoodi, et tõepoolest, onju neid isehakanud muusikuid praegu väga palju, kes, eks ole, võib-olla tundub, isegi nooti jagunes piisavalt musikaalselt kid tarri peal, seal midagi improviseerivad. Kuid eks ole, ja samal ajal, kui küsid Neitel neilt kes on Mart Saar või kes on Ludwig Beethoven, siis nad ei tea, ei üht ega teist, ütleme kui see on ka ikkagi jälle niukene anakronism, eks ole, või, või. Või nojah, neil ei ole peaaegu et vähimatki ettekujutust mingisugusest tempereeritud klaverist ja juba midagi nii, aga nojah, ma tahaks rõhutada sellega, et üks teatud miinimumnisust klassikalist haridust peaks ikka olema. Ja see tuleb alati kasuks ka nendele, kes muidu on improviseerimisvõimelised oma looduslikest annetelt, nii et. Ega ma ikka päris niiskust metsast tulnud muusikat ei, ei poolda väga. Lühike, aga ma olen isegi kaks lauset ütlen, praegu on maailmas täheldada sedasama arvutustehnika kõige uusimates ja kõige viimastes teaduse saavutustest tehnikasaavutustest nimelt pärast mikroarvutite ilmumist ja suurte integraalskeemide ja nii edasi ilmumist ja nendele. Vabandan, et lään hetkeks teemalt kõrvale, aga see on mingisugune täpne paralleel, sellega on tekkinud terve rida noori vihaseid mehi kes on kasvanud üles pärast seda, kui ütleme näiteks klassikaline programmeerimine ja kõik suurtel arvutitel on välja arenenud. Nad ei tea sellest mitte midagi. Kuid selle eest nad on maast madalast kasvanud üles nende Nende pooljuhtidega ja kõikidega. Ja, ja mida ei ole teinud eelmine põlvkond neile ja nad panevad neid nendest jumala uutest suurtest integraalskeemidest ja asjadest kokku see sedalaadi kavalaid, asju, mida ei tee. Minuealised, ütleme nii, samal ajal, eks ole, nad kogu aeg avastavad enda jaoks uut maailma, mida seal kõiki võiks teha, mis jälle sellele vanemale generatsioonile lammudota. Aga sellepärast nad ei olnud, nad nii tegelevad selle uue tehnikaga, et nad ei, neil ei ole aega ja viitsimist seda klassikalist teooriat õppinud. Väga-väga suure bioloogia on sellest ja, ja need, see plejaad on sündinud koos kitarristide muust nii välja arenenud 60.-te lõpul. Kahes eelmises muusika tutvuse saates oli riivamisi juttu ka muusika programmilise osest pealkirjade tähtsusest, nende positiivsest või negatiivsest mõjust ja mul oli niisugune tunne, et vestlejad nendes saadetes suhtusid. Kui hästi need, kuna täna tegemist suumoniga kes on ju mõnes mõttes väga programmiline helilooja, tähendab, tal on väga palju pealkirju väga ilusaid pealkirju, siis mida teie nüüd arvate, kas need pealkirjad aitavad kaasa midagi muusika mõistmisele? Siin tuleb vaadata minu meelest kahte poolt, jah, noh, nagu juba. Tomberg rõhutas, et kas pealkirjad aitavad ka muusika mõistmisele kuulamisele kaasa, tähendab, ma olen seda meelt, et arvatavasti muidugi ühtki kunsti, sealhulgas ka muusikat kui kunsti ei pea mitte pulkadeni ära seletama, sest ta on kunst ja igaüks. Ma Taistingut, nii, kuidas ta just neid vastu võtab ja omad muljed niga, kuidas ta seda mõistab, eks ole, ja siin ei tohi olla nii täpselt seost nagu matemaatilistest valemitest. Teisest küljest isiklikult ma olen alati mõõdukaid ja asjatundlikult ja hästi pandud pealkirju ja muid juhtnööre või kuidas ütelda kommentaare alati väga hea meelega võtnud teatavaks. Sel põhjusel, et, et. Kui ma nüüd mõtlen, kuidas ma muusikat kuulan, siis ma peaks ütlema seda, et kui on, kui ma kuulan minule tundmatut muusikat või esmakordselt, siis ma kuulan ka täpselt nagu ütles eelmises saates seltsimees valk. Et noh, nii üldiselt tervikuna. Kuid selle muusika kohta, mida ma olen juba kus ma tunnen, et ma juba tunnen seda muusikat, see on väga meeldib kuulata üksikuid nüansse ja ennast sellega rõõmustada või lõbustada, kui ma sealt midagi uut kuulen, teistmoodi kuulen niisamuti näiteks nagu, nagu nagu teatud sümfooniliste, aga ka mulle väga meeldib svingmuusika suurte orkestrite esituses ja siis neid orkestreerinud võrrelda, eks ole, kuidas üks või teine leiab mingisuguse lahenduse muuseas improvisatsiooni huvitavates, armoonilistes käikudes, eks ole, sellega, see on mulle kohe suur rõõm ja lõbu omaette neid asju nüanssidest kuulata. Ja selle tõttu eks olema, niisugustele pealkirjadele olen jällegi kuidagi hea meelega, neid võtan vastu ja suu juurde tagasi tulla. Jällegi küll, ma olen talle vahel jälle mõnikord tänulik, kus mina oskan näiteks niisugust asja välja uurida, et Beethoveni üheksanda sümfoonia kärtsu osas only Taurid pandud tavalise kvardi asemel oktamis. Nii, ja kuna selle teema on hiigla lihtne oktavi solgisee teema, niimoodi rütmiline mäng on seal, selles Virtsu teema on äärmiselt lihtne, Lytauridega antakse seda korduvalt mängitakse üle ja see annab niisuguse hiigla toreda koomilise efekti. Ma nüüd oskan seda kuulata, ega siis minusugune siiski mitte professionaal. Noh, niisugust sedalaadi nüansse näiteks on ikkagi ju välja otsida. Aga vot niisugustest mõningatest täiendavatest asjaoludest, eks ole. No minu jaoks aitavad nemad lihtsalt muusikat lahti mõtestada ja, ja saada niisuguseid elamusi, mida muidugi ei oskaks. Sellepärast asjalikel märkus seal alati väga tänulik. Minu arvates summa nii, muusika on ikkagi väga paljus programmiline. Te olete olemas programmi all, see literatuurne, niisugune põhi, tähendab, ta toob nagu muusikavälise põhja, milles ta kasvatab endas välja teose. Tähendab, ma mõtlen, et ma ei taha siis muusikat kuulata, programmilisi nagu ma näen selles illustratiivsust. Aga siin kasvab mõtte, siin kasvab kujund. Ja kuigi Schuman on ka nende täna kuuldud lastest stseenide puhul ütlenud, et ta on need nimetused kõik hiljem kirjutanud tähendab, et tal on muusika ennem tekkinud ja siis on ta nimetuse andnud. Sest ma pean ütlema, et see ei ole mitte alati nii, tal on need nimetused varem ka. Aga tal väga tabavalt on need nimetused leitud ja ta sellega annab rohkem karakterid edasi kui lihtsalt mingisugust tegevust. See on väga oluline ka nende lastest stseenide puhul, kui me vaatame sinnu seda kuuldust, mis me siin täna kuulsime, see. Kuidas me nimetaksime saksa keeles, on ta Hašmanna, meil võiks ta olla pimesikumäng või midagi taolist. Tähendab, see on viidatud karakterile. Mis, mis kujutab niisugune mäng lastele. Harilikud lapsed mängivad seda, mitte täiskasvanud. See annab ära selle karakteri või näiteks seal edasi, seal on veel tähtis sündmus. Kui ma loen seda, ma hakkan koondama oma kõlasele järgi. Ja kui nii veidikenegi kriitiliselt Schumanni moodi täna kriitiliselt suhtuda, siis ma pean ütlema, et tänase ettekande sel tähtsal sündmusel oligi mulle natuke vähetähtis tempo valikonnaga voliline sihukeste asjade karakteri leidmise puhul. Ja kui ta ikka kiiremini tuli kui täna arvest, arvestan seda faktuuri. Raske tähtis, see on nii nagu tõrvik. Maitsearmeed sammuvad seal korraga passiks, tugevalt sügavad, kui nad tulevad teises aja. Jaotusestam Tampa ram-pam-pam-pam ei anna mulle edasise tegeleb nii, et ma ikkagi olen väga nende pealkirjade poolt, mis ta ise on pannud ja ta ei ole neid sugugi mitte ükskõik kuidas. Siin tahaks veel seda ütelda, et need lastestseenid, mida me täna kuulsime, on ikkagi noortele inimestele väga raske mängida. Tähendab. Õudselt rasked mängida just, just mingit sisulisest aspektist, aga need pealkirjad on minu jaoks ka väga veetlevad ja ma mõtlen seda, et pealkirjad, eriti kui lastemuusikat räägime lastele määratud muusikast siis on see voorus, et see äratab lapse fantaasiat, see lapsel üks mänguelement, nägude, lapse kaasa mõtlemine või ennast sisse kujutamine, ainult kui need pealkirjad hirmus konkreed, silo sinna mõnikord segavad. Aga aga noh, siin on Schumanni puhul niisugused pealkirjad, lastel on isegi liiga rasked näiteks kaugetest maadest ja inimestest. Seda lugu me täna ei kuulnud. Aga kui me seda pealkirja kuusele palaga vaatame siis aval avab lõpmatuid kujutles võimalusi, tähendab, me hakkame kujutama ja kujutama midagi hoopis muud lavale kui Suuman. Ta teeb meie fantaasia elavaks liikuvaks ja ma olen väga tänulik suubanile sellisest või, või siis poeet räägib seda pala, mida teie mängisite, selles on ka nii-nii suur tagama, igaüks kujutab isemoodi, mis Boyatsiooni, mida ta räägib. Aga me hakkame natukene rohkem rohkem mõtlema ja nii et mina olen ikkagi niisuguste ja suure tagamaadega pealkirja allkirjade poolt ja muidugi mittekogulaste muusikaid pea olema pealkirjadega muusika, laps peab õppima ka abstraktset muusikat mängima. Sedasama. Poeet räägib, vedada esitati, mida mina ka ei hakka, oskan, mängisin. Kujutasin teda ette, ilma et ma olen, et mul kõlanud kõrvus varem esitatud loomulikult, eks ole, päris nii, ausalt iseseisvalt kujutasin ette märksa kiirema tempoga. Aga ausalt öelda, ma mõtlesin ka, püüdsin sisse mõelda natukene sellesse pealkirja. Nii, aga ma arvan, et siin on tõesti jäetud suur vabadus, sellepärast et ka poeedi karaktereid võib olla mitmesuguseid. Ja poeedi mõttelend võib käia ka väga mitut moodi, ta võib käia äärmiselt tundlikult, aeglaselt niisugune suurte voogudega, ta võib käia ka natukene kas konkreetsemalt ütelda või närviilisemalt või, või, või resoluutsemad. Miks ka mitte? Kuidas on, ma mõtlen, et jah, kunst, nii raske, kui ta on. Me peame tänulikud olema selle selle ilusa ja selle hea eest, mis sellele andekale kunstnikele geeniused on suutnud, on võimalik olnud teha ja peame andestama. Vähem õnnestunud asjad. Ja me oleme tänulikud selle eest, et kunst loob meile ühe ilusa võimaluse ennast rikkamana tunda paremaks, muutuda emotsionaalselt avaramaks ja lihtsalt õnnelikud olla.