Nagu see mälestustahvel selle vaja pääl näitab, asub selles majas Tallina vanim trükikoda. See trükikoda võib paar aastat pärast seda, kui 1903 81 tähistab oma 300 viiekümnendat aastapäeva Tallinna vanim gümnaasium tähistada ka 300 viiekümnendat aastapäeva sest see gümnaasium asub või see trükikoda asutatud gümnaasiumi juurde. Nii oli üldiselt seal komme, et trükikojad pidid olema mingisuguse tähtsa asutuse juures kõige sagedamini vaimuliku, mingisuguse konsistooriumi sinodi juures, aga ka kõrgema kooli juures. Nii asutatigi see see ka gümnaasiumi juurde, mis sel ajal oli küllalt kõrge kool. Trükikoja asutamine oli väga suur sündmus Tallinna elus, sellepärast et esimene omakeelne trükitud raamat alles teeb lugemise oskuse vajalikuks ja võimalikuks. Ja siis, kui tekib oma trükikoda omal maal, alles siis saab toimuda pidev raamatute väljaandmine. Meil hakkas Tallinna trükikoda eestikeelseid raamatuid trükkima 1630 seitsmendad igal aastal. Tallinna trükikoda oli mõndapidi erandlik, ta oli küll gümnaasiumitrükikoda, aga siiski majanduslikult trügi trükkali eraomand. Selle tõttu läks ta kogu aeg käest kätte ja ka tema nimetused vahetusid, sellepärast harilikult trükkal suri varem. Naine jäi järele, abiellus selliga ja nyyd nimed vahetusid. Ja nüüd siis, kui 1802 Venemaal lubati eratrükikodade asutamine, oli normaalne, et katkes side Gümnaasiumi ja trükikoja vahel ja trükikoda kulus oli sära gümnaasiumi ruumidest praeguse noorsoo tänav neli ning asus siia pikale tänavale. Aga. Mitte esmalt kohe mitte sellesse majja number 40, vaid majja 48, sest pikk tänav nägi sel ajal hoopis teistsugune välja. Kui me siit sellest raamatust võtame, siis me näeme, missugune oli sel ajal pikk tänav. Selle koha peal, kus praegu on trükikoja peahoone number 40 oli sel ajal ühekordne elamu 42 on praegugi kahekordne, siis oli siin sukk Antoni või rahvakeeles sukka, Antoni kahekordne ait ja näete peaaegu praegusel kujul oli ainult 48, kuigi siin on muutus toimunud, sest näete, uks on sel ajal keskel, praegu on aga otsa peal ja see on muide väga oluline selleaegsete sündmuste mõistmisel. Sel ajal kui trükikoda asust pikale tänavale ei olnud ta enam Tallinnas küll ainukene. Kuid ta oli vanim ja ühtlasi ka suurim. Sellega kujunes tema nagu kõigi teiste trükikodadele õppetöökojaks, kus õpetati välja trükkaleid. Pärast asutasid trükikojad mitmele poole mujale. Juba 1837 asutas Trükikoda omale Tartusse filiaali. Ja selle asutaja, trükikoja endine faktor Heinrich Laatmann muutis selle varsti iseseisvaks trükikojaks tuntud Heinrich laagmanni trükikojaks, mis teatavasti oli ärkamise ajal kõige suurem Eesti raamatute, trüki ja väljaanne ja kus muide ka ilmusid peaaegu kõik Kreutzwaldi teosed. Peale selle õppisid siin niisugused mehed nagu Mortine Mortimer. Jaa, geišen. Mortimer oli pärast muide Peterburi Teaduste Akadeemia trükikoja faktor väga lähedane sõber Jakobsoni perekonnale. Just tema mõjul trükiti tar Jago Peterburi Teaduste Akadeemia trükikojas ka Jakobsoni aabits. Ja ta oli nii lähedane perekonnale vanas eas. Jakobsoni tütred ei mäletanudki peaaegu kuigi palju oma varasunud isast, vaid kui jutt läks, siis tuli läks ikka jutt onu Mortimeri peale. Keldžena oli aga esimene eestlane, kes asutas Trükikoja omale Tallinnasse. Ning sellest trükikojast sai pärast Kuressaares Assad rei trükikoda. Ning selle Trükikoja faktor Bachmann omakorda asutas Trükikoja Narva. Nii oli ta nagu kõigi Eesti trükikodade ema sel ajal. Sel sel perioodil oli trükikoja elus palju väga huvitavaid sündmusi. Ja siin käis kindlasti väga huvitavaid isikuid. Näiteks 1839 ilmusid siin Peter Manteuffeli ajaviide peeruvalgusel ja Villern Villem navi elupäevad. Ja küllap siis vana krahv käis ise ka siit läbi. Kindlasti pidi Hiinaga käima August Haagen, sest 1841 trükid Te ju selles trükikojas. Meie need raamatud, millega pandi alus meie muusikakirjandusele, see on üks neist, oli siis lauluviisi raamat Tallinn ja Tartumaa keele lauluraamatut küll lauluviisi, raamatu kõrva ja teine oli õpetus, kui ta laulumehed ja kesta Vot jõudvad nootidest lauluviisid üles luta. Siis Me ükskord juba rääkisime ühes saates, sest sellest, et sel ajal möödunud sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel oli Tallinn-Peterburi intelligentsi armastatud suvituskoht ja kujunes sellega ühtlasi nagu Vene ja lääne kirjanduse ja kultuurivahenduse paigaks ning just sel ajal alustati siin trükikojas ka venekeelset trükkimist. Ja siin ilmusid siis kaks venekeelset ajakirja raaduga, mis oli kirjandusfilosoofiline ajakiri ja Udžeeblo matemaatilise sky suunal, mis oli sel ajal Venemaal ainukene seda laadimata temaatika, ajakiri. Samal ajal trükiti siin aga ka vastupidiselt ajakirja Estona, mis. Tutvustas Vene kultuuri Saksamaale ja üldse läänele ning siin trükiti ka üks kolmeköiteline väljaande Russesse biblioteek pöördõitsche. Seda tegid karg Norring ja tema saksa kirjanik, kust naine Sophie tiik ning see oli muide väga huvitav väljaanne, sellepärast et selles trükiti Grybojeedowi häda mõistuse pärast juba ennem, kui ta täielikult sai vene keeles ilmuda. Ja Gaboris kodunov Ulf Puškini Boris kodunov trükiti siin juba käsikirjast tõlgituna. Ja kindlasti võib arvata, et siis ka siin sel ajal suvitanud Vene progressiivsed haritlased käisid selles trükikojas oma asju ajamas. Sellesse majja number 48 Trükikoda alguseski kolis ja selles majas toimunud sündmustest me täna peamiselt räägimegi. Üks huvitav episood trükikoja arengus siin majas oli see, kui viimase ühe trükkali Karl Gottfried tullo surma järele päris tema Trükikoja lesk Josephine anaali, kes oli eestlane ja siis hakkas see trükikoda järsku võtma hoopis teist tooni. Püüdis anda väga palju välja eestikeelset kirjandust, tekkis siin nagu eestikeelne omamoodi ärkamisaegne kroobud. Siin anti sel ajal siis välja Tallinna kodanikuraamatut oma Bradele maale mis asendas puuduvat eestikeelset ajalehte ja siin kamandama eriti suurejoonelist Kreutzwaldi ennemuistsete juttude väljaandmist illustreeritult. Ning üks väga huvitav asi oli veel see, et trükikoja selleaegne faktor ostis ära Celsinilt lehe väljaandmise loa ja siin hakkas ilmuma Tallinna esimene päeva lehter, rõivaldased sõltum. See oli sel ajal väga suur sündmus, sest rebased, Revaldased Zeitung oli alguses väga kriitiline. Tekitas suurt tähelepanu ja suurt pahameelt. Ning mina olen ühes artiklis koguni julgenud väita, et seda toimetati peaaegu täpselt ertzeni jaogarjovi programmi järele. Suur pahandus misele lõpes muide sellega, et pärast seda, kui lesk uuesti abiellus läks trükikoda sakslaste mõju alla ja rüütelkonna summadega osteti trükikojad, kellele ta ära liigse jäi rüütelkonna kontrolli alla väga suure toetuse eest. Pärast seda, aga kui see selleaegne faktor pahman läks Narva ja asutas omale seal, trükikoda tuli uus faktor Lakner ja sellega on seotud Eesti esimese kriminulli sündimine. Sellepärast, et see Lakner oli väga peenikene mees, käis väga hästi rõivis, käis, liikus paremaid seltskonnas ja jättis igatepidi mulje, et ta on väga rikas mees ja selle tõttu laskis tema armuke Pauline Moltin tema ära tappa röömise otstarbel. Ning see on, sellest ilmus kohe esimene Eesti kohalik kriminaalJudki, nimelt Heinrich Leonhard Leopold Vilde jutt, mõrtsukas, Pauli liine ja tema abilised kaagi samba külges. Huvitav on selles mõttes ka, et just enne seda on, oli tema värskelt lugenud ühte kriminaalraamatut, mis oli parajastega eesti keele tõlgitud. Joseph piina, Anette pilgi. Naismõrtsukas seltsi asutaja Ungari maal ja ilmsesti sellest õhutatult võib-olla selle töökorda pannud, sest isegi kohtus ta oli väga rõõmus ja rahulik. Kuigi ta 13 aastat sunnitööd sai. Ta oli nii õnnelik selle tähelepanu üle, mille osaliseks tema sai. Viimaseks selle maja sündmuseks võiks vast rääkida seda, et 1876 toimus siin ka esimene trükitööliste streik Eestis. Ja see oli palgatüli, kuid tänapäeval tundub see väga imelik küll. Otseseks ajendiks sai see, kui hakati trükikotta võtma õpilasteks ka tütarlapsi. See oli aga kindel võimalus ju palkasid alla lüüa, sest sel ajal olid trügi naiste palgad üldiselt poole väikesemad. Ning 77 koliski trükikoda siit ära. Või oli see 76. aasta lõpul juba laiale tänavale number viis suurematesse ruumidesse ning seal oli üks areng edasi trükikojas. Nimelt esimesena Eestis võeti selles trükikojas tarvilik tarvitusele mehhaaniline jõud. Aurumasin siia sellesse majja, kolis Trükikoda alles 1922. aastal, ennem seda ostis trükikoja ära osaühisus ühiselu, mis oli õieti Peterburis asutatud ja 1913 siia toodud ja kellele ennem oli juba siin teisel pool Brookus mäel determani ja Felsbergi trükikoda. 1922 ehitas selle maja siin ühiselu endale arhitekt väga tuntud eesti arhitekti berna projekti järele Jabba Erna ja järelevalvel ning siis ühendati siia kaks TRÜ Skoda. Ja kuna see determanni ja trükikoda oli siiski ja selle trükikoda see endine gümnaasiumitrükikoda suur ja palju tähtsam trükikoda, siis võime õigusega ütelda, et see trükikoda siin on otsene vana gümnaasiumitrükikoja järglane, mis varsti saab 350 aastaseks. Pikal tänaval algas Nõukogude Eesti ajakirjandus tähendab taas vabastatud Nõukogude Eestis pikal tänaval, kus me praegu asume number 40. Nendes endistes ajalehetoimetustes. Kõige vajalike Rahva hääl ja kommunist oli selles majas. Mina tulin Tartus, panime seal nädalapäeval ka siin polegi ajalehe juures, aga muid kogemusi ei olnud. Aga nii nagu sel ajal oli. Veimer oli siis üle võetud uus Eesti ruumides Arnold treener ja tema haares kinni, kellest ta sai. Ja niiviisi ma sattusin niisuguse väga tähtsa koha peal ja minu jaoks aga kohutavalt ehmatavalt tähtsa koha peale Rahva hääle kultuuriosakonna toimetajana. Algul oli seal rohkem saginat, sellepärast et ka kommunist ajaleht, kommunist rajati seal. Kommunistist, mäletan Joosep saati tema, kas ta oli toimetaja vähemist, hiljem ta nähtavasti oli. Veimer oli meil väga lühikest aega ja tema asemel tuli Ottender. Seal ruumis, kus me siis töötasime. Ühe laua ääres oli minuga ka kadunud Leenalaid. Seal oli ka Anton Vaarandi ja tema alluvuses oli üks üks vanem endisest jäänud välissündmuste niisugune toimetaja Ma võin eksida, ta nimi ehk oli Arro. Ja käis seal ka Olga Lauristin, kes nähtavasti algul töötas, võib-olla mõned päevad selles toimetuses ja muidugi saalis tohutu palju rahvast üldse on nii et igasugustel aegadel inimesed tulevad kõige rohkem just ajalehetoimetustesse, nad ei oska muid kohti niiviisi leida ja siis nad tulevad igasuguste muredega ja väga igasuguseid inimesi. Oli ka tookord neid inimesi, kes väga tahtsid kaastööd teha siiralt et keha oli muidugi ka neid, kes tulid nii-öelda tuult nuusutama, vaatama, millest see asi seisab. Ja niiviisi oli seal väga-väga rahutu ja väga huvitav aeg, mis võib isegi juba hakata natukene segamini minema. Minul oli muidugi ainus tugi see, et noor inimene ei oska midagi aimata, ta ei tunne oma teadmatuse suurust ja ta on siis võrdlemisi laseb otse ja teinekord läheb tal viltu, teinekord läheb ka õigesti ja mäletan, et ma tegin isegi väga igasugusi koomilisi asju. Sel ajal, kui ma seal kasvõi mingisugust keeleteaduslikku artiklit pidasin väga rumalaks oli ka, nagu hiljem väga palju hiljem ajalugu näitas, see oligi sedasi oli nii väga tõsine variõpetuse lugu ja, ja siis oli sellega hirmus suurt pahandust ja ja siis toimetaja ütles, et mis selle eest kõik võiks saada, muidugi minul ei olnud siis neist asjadest aimugi. Samuti maa ei olnud ju reportaaž õieti teinud ja, ja kõik ise pidi tegema, nii et töö oli väga keeruline. Aga see kestis siis mõned kuud, mis olid mille jooksul toimusid meil kõik väga suured sündmused miitingut algul iga päev ja, ja niisugune suur ümbertegemine. Aga sügisel siis septembris juba kerkis üles küsimus, seal peaks olema kaheks kunsti ja kirjanduse ajaleht nädalaleht. Taolist nädal lehte ei olnud Eestis varem tehtud, see oli siis säärane päris uus asi, selle kunsti ja kirjanduse ajalehe toimetajaks määrati Anton Vaarandi. See tundus veel sel ajal tingimustes liiga väikene ülesanne, nii et temale anti ka noorte hääl, see oli tema peamine ülesanne siis noorte noorteajal ja toimetamine. Ja seda sirpi ja vasarat pidi ta siis tegema nii kohakaasluse alusel. Ja nii siis oktoobris siit majast tuli ära kolida siit majast, kus mul olid mitmed niisugused esmakordsed asjad, nagu liftiga sõitmine siin vajas, sõitsin ma esmakordset liftiga ja esmakordselt ka kõnelesin automaattelefoniga. No see näitab luba säärast provintsi inimese olekut. Sirbi ja vasara toimetamine oli algul tõesti seal on ja väga niisugune väikene. Oma koosseisudes pani ta tibatilluke, õieti oli meil koos sisulisi inimesi ainult kolm ja teised olid siis niiviisi, kes käisid ja tegid pidevat kaastööd, oli. Johannes Ruueni kirjanik Johannes Ruuen oli meil vastutav sekretär ja hiljem nähtavasti, kui, kui see vastutaja toimetega amet mulle anti, siis asetäitja. Ja sellest vanast ajalehest esmaspäevast, mille baasil tehti sirp ja vasar tuli ülem roks pruunoroks kes oli meil väga asendamatu. Sest tol ajal muidugi ei oleks me saanud iialgi lehte niiviisi teha, kui, kui me oleksime, kui me poleks olnud täiesti vabad igasugusest tehnilisest tööst. Tema tegi kõik selle, meil oli ainult vaja muretseda artiklid ja, ja siis juba kogu see materjal tema käes läks läks trükki ja väga operatiivselt, nii nagu tema oli harjunud töötama varemgi taga, siis töötas. Ja. Kaastööd oli, oli väga palju ja kaastööd tehti meelsasti. Selle üle olen ma mõelnud mitu korda, miks nüüd peab nii suur koosseis olema ja isegi arvan, et selle põhjuseks on osalt ka nisukene asjaolu, et sel ajal inimesed otsisid tööd veel. See oli veel reatasu alusel tookord. Ja oli ju väga palju sääraseid tuule peal elavaid literaate ja kunstiinimesi, kellel, kes olid otseselt huvitatud ka, et nad saaksid artikleid kirjutada. Olime ühes väikeses toas, teises toas tehti noorte häält, seal, sealt on mul, noortest on mul meeles kõigepealt toimetaja asetäitja Rein Alasoo, aga noor ja energiline mees, kes hukkus sõja esimestel kuudel ja jänki meest ma mäletan seal istumas, tema arvatavasti ei olnud küll mitte toimetuse liige, aga aga või oli ta igatahes seal, ta istus sagedasti ja, ja siis Aleksander Antsoni väga valju häält, mis kõlas üle terve maja, temal oli niisugune tohutu vali häälepasun. Selles väikses toas, siis käisid Anton Vaarandi juures igasuguseid inimesi, et tema oli väga suhtlemisvalmis ja suhtlemisosav ja kõigiga väga last. Vastandina minul, kuna mina ikka oli nii nagu resoluutsem ja jällegi selle noore inimese teatud ülbusega. Ma mäletan, et Richard Roht tõi meile väga pikki novell, tohutu pikki novelle ja nendest jäi alati minu käe all väga vähe järel. Ja ma ei oleks neid meelsasti isegi tarvitanud, aga kuna roht oli Anton Vaarandi ka ühes kongis istunud kunagi lühikest aega siis suhtus Vaarandi temasse väga suure hellusega. Ja no igasuguseid koloriitsed kujusid täis nagu kivil on vints, kes oli siis ta oli varem kirjutanud mitmesugust minust Põlvari kirjandust aga siis kirjutas ta, usuvastasid ARKi kliid, aga põhjalike ja mitmesugusi päris koomilisi külalisi, näiteks tuli ükskord üks mees, kes oli väga vihane, nõudis, kus, temal on see tema jutu järgi jäi esmaspäevast neli ja kus jutujärg on konisid, vaadata sirp ja vasar esimest aastakäiku, siis ta tundub küll ääretult primitiivne ja natukene, aga sel ajal oli see ajaleht vägagi populaarne. Tema tiraaž tõusis 20000-le, mis oli sel ajal, oli väga suur, suur saavutus. Ja meil muidugi võtsid osa ikkagi väga tunnust, paljud inimesed sellest tööst. Kunstiosakonnas oli Adamson-Eric, kes tegi ja vaatas seda nurka ja alati oli meil karikatuuri lehekülg, kus siis Tiitus ja korja tegid Jensen. Ja see kõik nähtavasti meeldis ja muidugi sündmusi oli ka tookord ju nii palju, et see, mis meil praegu paistab vähe ütlemina ütlevana see tolleaegsele lugejale oli kõik uudis ja, ja kõik oli värske, nii et see esimene aasta oli säärane helge aasta, võiks öelda, kuni algas sõda ja sirbi ja vasara tee jäi katki. Ja kui ma tulin pärast sõda uuesti sirpi tegema, jällegi oktoobrikuus. Ja siis oli kõik muidugi hoopis teine, 44. aasta oktoobris, siis olid ruumid laostunud, aknad katki, olid inimesed laiali läinud või hukkunud, nagu oli Ruuben fašistide poolt maha lastud, jänkimees koonduslaagris kuulnud. Siis oli kõik ikka uuesti väga raske alustada. Ei olnud mul enam Roxy, kes oli tuberkuloosi haigeks jäänud ja ise tuli trükikojas käia ja kõike toimetada. Viimaks jäi nüüd ma ise kah haigeks ja 46. aastal ma lõpetasin selle toimetamisel. Pärast seda muidugi sirbis on vaheldunud paljud toimetajad ja kui nüüd sügisel saab 40 aastat täis sirbi ilmumisest üks suur juubel ja veelgi suurem tükk Eesti kultuuriajalugu