Ma arvan, et minul taju ehk on normaalse inimese normaalne loodusetaju ja ma olen püüdnud kõikide vahenditega seda taju endas säilitada. Ma näen, et linnainimene paraku kaugeneb sellest loodustaju sellest mõistmisest, mis on kestnud sajandeid. Kui eesti Cyranduseski tegeldakse väga tõsiselt ja väga peenelt inimestevaheliste niisuguste sotsiaalsete ja kommunaalsetegi suhete kujutamisega ja lahkamisega siis. Ma olen ikka mõelnud, et võib-olla inimestes endas ja inimeste vahel on midagi hoopis püsivamat ja Jürksamat kui need sotsiaalsed ja, ja kommunaalsed suhtud. Ma olen sellepärast püüdnud ka moodusta alati tuua teosesse. Kui mitte just peategelasele, siis kindlasti sellise taustana ja keskkonnana, ilma milleta see lugu ei oleks mõeldavgi. Võib-olla see loodusarmastus ja loodusetaju on. Säilinud või, või tekkinud olnud minusse tänu lapsepõlvele ja tänu Abrukale. Ehk kogu see senine kirjatöö ongi. Tekkinud tänu Abrukalasest on ikka selline paik, mille kirjeldamatuma olla ei saa. Kui ma ükskõik millisest tegelast kirjutanud, siis kusagil kaugel seisab Abuka mitte osavõtvat võtmatuna vaid ikkagi elusana ja kõnelejana. Abruka on mereriik ja kange linnuriik. Lapsest saadik. Olime huvitunud lindude elust ja kaua aega oli mul ka mõtte minna ülikooli õppima. Ornitoloogiat. Kahjuks teised huvid olid tookord tugevamad ja ornitoloogia Strudeerimiseni ma ei jõudnud. Kuid see huvi on säilinud tänaseni. Ehk on mu teadmised küll lendudest teaduslikus mõttes pinnapealsemad, aga kajakad ma Kosklaga segi ei aja, Walestest rääkimata. Ma ei kirjuta ehk lindudest ja loomadest. Sellepärast, et mulle nende suhted ehk tunduvad teinekord Normaalsemad ja orgaanilisemalt diavõõrandamata ma ei kirjuta sellest sellepärast, et uue inimestele eeskujuks näete, niiviisi peaksid elusad olevused omavahel, suhtleme elama nii armastama. See on ikkagi ka üks osa sellest samast suurest loodusest kuhu meiegi kuulume. Võib-olla võiksin öelda niiviisi, et nii lugu varesest kui lugu koerast on ikkagi eelkõige lugu inimesest või lugu inimestest. Ja kui me siit veel sammukese kõrvale astuma, siis kirjaniku iga lugu on ehk lugu temast endast. Rääkides koerast rääkides vale, sest ma lihtsalt loon endale mingisuguse uue võimaluse rääkida inimesest teisest aspektist, kas siis sügavamalt või kas siis laiemalt või kas nukralt või humoorikamalt. Ma arvan, et ma loomade elud tunnen hoopis halvemini kui kui inimeste elu ja koer, mis ma loon, see on võib-olla ehk tehiskoergi koidki ta sulle kirjutamise käigus muutub mulle endale armsaks ja ma tunnen temalegi sama pealt kaasa. Inimestel koeral on koera saatus ja elab temagi kogu oma koeravõimetega, selle saatuse sees ja saatusega. Nii et ei tee ma temale siin mingeid hinnaalandusi kui ka tema peremehele. Varese puhul oli ehk lugu natukese keerulisem sest vares teatud mõttes mütoloogiline lind ole, sul on oma koht ka eesti rahvaluules ja eesti muistendite muinasjuttudes ja nii edasi. Tõin varese meelsasti selle pärast sisse, et pealtnäha on vares nagu hüljatud Lindvilinud, kellesse suhtutakse umbusaldusega. Selles suhtes pakkus mulle suuremat huvi teha just varese saatusest selline saatus, mis võiks inimestele emotsionaalselt mõjuda.