See oli 1915. ja 16. aastal teatrihooaeg kui mul oli võimalus seal Jaapanit näha ja kuulda seal laval kohener sees sündis sel viisil, et meie sõjaväe Osauni asetatud Lenin Petrogradis. Seal on rahvamajja, mida nimetati tol ajal. Need on imperaator Allikolaiast aroom. See oli tohutu suur, niitis ühes tiivas oli ooperiteater. Teises tiivas oli Draamateater, kes kellaga olid suured ruumid. Kus rahvas lõbutses, seal olid puhvetid ja, ja ühte kui teist, mis seal oli ja teatud osa oli sõjaväeosal. Käisime kõrve poole muidugi vann ja sinnapoole tulid ka teatrisse ooperiteatrist, uks, kust artistid ja töötajad ja kõik käisid. Autost tuleb ballel juba Saldset kõrge kujuga mees, kasukas seljas, pole karvamüts peas ja läks sinna siis hiljem saime teada, et see on see kuus, Ženja. Meil tekkis siis mõttega, et kuidas meie saaksime seda kohta ja nii edasi. Muidugi tol ajal sõduritele olnuks teatrisse ka kuskil käia surulisele kordades ja just see asi. Ja las siis võtsime kätte, läpukisime ka ükskord sealt uksest sisse. Sätetest muidugi, need tulid juured sõduritelt siin või olla hinge üles kaller, nii peale sa oled, sealt saab jälgida niisama nagu siin kratsinud, te olete nii laia küll me kogesime siis sinna üles ja vaatasin mis minule eriti. Ma käin tööl ja mul on eriti meeles see tema üks tseerukustamatulil, kas see oli nüüd mingisugune sissesõiduhoov võib või mis ta oli? Igatahes oli teema ja mul on see pilt praegu silmis ja tema tuli seal teema treppi pidi alla rõõmsas tujus, tantsis balalaika käes tuli seal alles tuli, see kuulus. Aga ma pean ütlemata, jättis minusse sügava mulje, et ma seda kannan, need ka veel praegu, kui ma juba vana mees olen, ma nagu ei saaks seda, unusta seal, mitte niipea, kui ma seal Jäppinist midagi laen, siis tuleb ikka mulle meeldis, siis temal oli see üks haruldasemaid osi. Ühtlasi juhtus sealhulgas siis teatris olema, kui tema seal toimus tema 25. lavategevuse juubel. Lava oli kingitusi ja lillasid ja igasuguseid esemeid täis, mis seal oli, seda muidugi sealt ülevalt aru sai, ei olegi praegu meels, aga hiiglaslikud ovatsioonid ja nii edasi. Aeti meid sealt välja ja sellega oli meil see asi, lõpetati me enam sinna sisse pääsedes Tucsoni palki kinni pääseda, tänaksin sisse. Aga siiani välismaal ei ole kuulutatud. Aga olen võib-olla seltsimees Kirsipuu, tema on ju seal Jaapaniga koos laulnud ja räägime sellest, kuidas, Teiste väga huvitav juhus. Hallin aastal pill 1923 27 Pariisis õppimas. Ja ühtlasi samal ajal ka olin ene ooperikollektiivis, tähendab, laulsin talle siia feni ooperis. Poolt paatia, et olime nii ärevil, kuidas me suudame tema soovi täita. Aga see oli nii huvitav, et kui me, kui ta laulma hakkas, siis kuidagimoodi siin, nii haaras neid, et nii nagu mingisuguse nõiduse diili nagu ei saanudki halvasti laulda kuidagi sulasimine kui ühte tema lauluga. Ja hiljem selguski, et ta oli väga-väga rahul meiega kogu ladustamise ajal, ta oli väga heas tujus ja tulemuseks oli muidugi see. Siis ta tegi väga kenale navi, mis jäi tõesti, see oli väga tujuküllane ja, ja tavaks meeldigi. Ta oli lähimad ja väga huvitav, et mina selles väikses Eestis on läinud nii kaugele, et võlgnen. Jääb üle, talle meeldis hääl ja Stalini lauanaaber ja, ja tahtis siia tulla, saatma. Aga kas ooperilaval ei, ei saa olla? Aitäh kahjuks mitte, räägiti küll, et Saliad mingit esinema kussilitski pidi dirigeerima, kuid nende ees oli seal üks väike intsident. Siis ja seal Jäpinali kui süvitsi löönud, et elevant on tema terade laastanud. See muidugi oli väga Salvad ja seal järgi jäi see korteesisemata. On suri 21. aastal ja mina jõudsin Rooma 25. aastal, see oli juba neli aastat peale tema surma üldse ta esines viimastel aegadel. Ja paljudki, kes teda elusalt olid kuulnud, küll siis need praeks 100 plaadid, nii et nad ei väljenda kaugeltki seda, mis tema tegelikult oli, siis temal on võrratu ilmunud hääles. Ja noh, nagu ütleb saginas öeldi, et ta ei olnud mitte inimene laval, vaid tallel Abdul portska. Nagu paiskasin, nagu seda kingi välja. Nii et meil polnud kahjuks temast olla ainult plaadilised ütelda. Muljad. Mina kohtasin päris ühte perekonda, tagan hammerling seal poolegi ja need karusoli väga tihti menüüs külas oinad ja nad rääkisid ka kui inimesest, et haruldane oli ta muidugi häälest rääkimata. Ja näete, mis need olid, aga muinsuste armastajad inimesed, nii et selle selle tõttu minagi nendega tuttavaks saanud, kuna ma laulsin kontserdil ja siis nad palusid oma juurde külla. Ja siis selleks, et rääkisite tabelite luksust, risk. No inimesena ta pidi hea olema inimesest, tema kuidas oli, tal jäid varandus järele, 48 miljonit oli seal nagu oletatakse, et sama palju, et ehk võib-olla isegi rohkem ta ohverdas heaks tegema. Andis itaalia immigrantide toetuseks väga palju ja nende lastetoetusest kodumaale tagasi minna. Tohutu summa.