Ma arvan, et tänasel päeval me võime välja öelda mõte, mis meil ammu meeles, mõni aeg tagasi saada, see, mis kuulub meile, meie, oleme otsustanud karusselli linna vallutada tormijooksuga. See, mis on kuritegelike seemnete pesad, austerlaseks, ATV aeg, teed, seal ei saa tormijooksuga vallutada, te teate sõjanõukogu. Rahvalütt öelge piiramine. Me täpsustasime mõningaid omi mõtteid, karusselli, linna ei valluta tormijooksuga vaipa piiramisega. Meie Pille-Riin Purje ja Elo Selirand ning vaikivate kaasosalistena Tiina Tauraite, Ulvi Aru, Rein Palo ja Tõnis Grünberg ning Raivo Ellart. Otsustasime Lui 13. kombel piirata 18. augusti hommikul Tallinna linnateatrit ja meie eesmärk oli üsna üks-ühene kajastada Elmo Nüganeni lavastatud etendust kolm musketäri. Meie vestluskaaslasteks olid seal hommikul selle etenduse neli peategelast Atosport Osaramiise Tartoniann, ehk siis teisiti. Marko Matvere, Allan Noormets, Jaanus Rohumaa ja Indrek Sammul. Ja teema oli ikka üks rääkida musketäride musketärid ega, või ehk siis hoopis näitlejatest näitlejatega. Kõrvalosades ehk neis heligatkendites, mida ta na kuulate on Lui 13. osas Raivo Trass, kardinal Richelieu Roman Baskin, tarbenyanni teener Planšee Tarmo Männard kuninganna Anna Anu lamp, Lord pakingham, Tõnu Oja Lord Hunter Jaan Tätte kõrtsipidaja kõrtsipidajanna ehk siis vastavalt Kalju Oro ja Helene Vannari. Katkendeid muusikast on kirjutanud helilooja Margo Kõlar ja liikumine, mida te ehk võite raadioaparaadi kaudu aimata, on virve kurbelilt. Etenduse lavakujundus, mida te küll ei näe, on Gustavagu püümanilt. Tegelikult ma ei olegi päris muuskata, olen kuskilt aja kajuta tegelikult olema preester sillaga alustasin oma väitekirja kirjutamist, mis käsitleb alamate astmete preestrite tunnistamist. Mis su nimi on armas jumalaga mille kujutis. Haruldane hetk on saabunud patrull kaduda siit nagu sipsik. Ja lähme pioneerimajja võitu, köit. Ja teel olles ka teie ei tulesitelt mao pole musketär, tuleb niisama ka senise vaese, aga ta võib ennast pidada musketäride õpilaagriks. Mis ta nimi oli? Kuulge harjutada ja me otsustasime, et ta võidab, mida ta ennast musketäride laseks vees Rados. Pilleringu otse küsida, kas tegemist on teatrilooliselt olulise sündmusega? Ei, ma ei oska sama otse ilmselt vastata. Aga teatrikunstis on ju see paradoks, et ühelt poolt tuleb alati püüda hetke. Ja eks me selle eesmärgiga läksimegi sinna omakorda seda la Russell piirama või lavastust piirama. Ju me siis ikka uskusime mõlemad, et see on selle suveteatrisündmus ja et selle sündmuse mõju ulatub, kajas kaugemale. Aga teistpidi alati selgub see praeguse hetke tähendus distantsilt. Ja seesama püüd hetke peatada. Mida saab siis teha näiteks teatrist kirjutades? Või teatrit helilindile salvestades, nagu Eesti Raadio praegu tegi? Katkendeid me ju selles saates kolmest musketäri kuuleme. See püüd on alati kaheldav või see suudab kinni püüda mingi osakese ja see ütleb ikkagi midagi enamat sellele, kes on ise olnud elava etenduse juures. Kes on lavastust ise näinud. Aga see ei tähenda minu meelest, et et see püüd oleks mõttetu. Mõni radikas tavalisem arvustaja näiteks võib väita, et pole mingit mõtet lavastust elavat etendust kirjeldada või jäädvustada, katsuda, Kiiet see niikuinii ei õnnestu. Mina arvan, et alati on mõtet üritada ja ja samas see on meie poolehoiuavaldus või austusavaldus ka teatrile. Me alustame oma saadet kolme musketäri finaalist, see on niivõrd pikk põhjalik lavastus, et igaüks saab sellest, kas on mingi endale olulise hetke, ilmselt son, individuaal reaalne ja kindlasti on neid hetki ka palju, aga ma jäin mõtlema just selle finaali peale. Siis minu jaoks võib-olla ei olegi kõige peamine mitte need sõnad, mis aatos seal finaalis, lausub vaid see vaikus, mis neile sõnadele järgneb, kui musketärid pööravad saalile selja ja siis nad selles hallis müüri arvas, põlevad, kubisevad küünlatuled ära, puhuvad see on niisugune mõttepaus siis võid kogu selle nähtu endast läbi lasta ja mõelda, mis see siis tegelikult tähendas, milline maailm sinu ette manati ja on see nüüd kadumas või kadunud või need lootused hääbumas? See on nukker hetk. Ja samas, kui siis puhkeb aplaus ja need musketärid taas oma pilgud saali pööravad, kui nad saalile naeratavad oma truudusvannet kinnitavad, käsi südamel ja publikule oma õhusuudlused saadavad, siis on jällegi see eluvaimustus ja elutulija elujulgus tagasi. Ja siis see paneb otsekui südame teises rütmis lööma või siis tunned, et, et sa oled ikkagi saanud osa millestki olulisest või Need hääbuvad ideaalid on ellu äratatud. Nii et nii ma jõuan tahes-tahtmata vastuse, nii et see on sündmus. Aga kui oluline või kaalukas sündmus vist selgub alles distantsilt, meie saata tänast? Peategelast vaadates võib ühelt poolt mainida, et neid peetakse mingi hetk aja ideaalosatäitjateks. Et kokku on saanud ajas väga sobivad näitlejad neile neljale rollile ja teisest küljest võib selle üle kahelda kumma poole poole hoida. Sina oled. Noh, mina arvan niimoodi ja kuivõrd ma olen ka teatrist kirjutanud ja mingi väikese kooli selles osas läbi teinud kriitika seminaris, mis teatriühingu juures kord tegutses, et kriitik ei tohi minna lavastuse juurde oma pisu hännaga, vaid ta peab leidma selle hea just sellest, mis konkreetses lavastuses on, ma ei hakkagi juurde mõtlema mingeid muid variante, vaid ma võtan vastu väga suure huvi ja, ja tänuga selle näitlejakoosseisu, kes seal on. Ja ma arvan, et need on head ja huvitavad rollid kõigile neile neljale näitlejale. Ja samas ma olen kindel, et neid koosseise võiks ka varieerida ja võiks leida eesti teatrist võrdväärseid musketäri teisigi. Aga see mõttemängija, kui juba siis. Ainult mõttemänguks. Kas me oleme sinuga lootusetult idealistid, et meile see etendus hinge läks? No tahaks loota, et lootusetud Ma arvan, et me ei ole ainsad, ka selle lavastuse publikumenu on näidanud ja see, kuidas, millise aplausiga neid etendusi on tervitatud vastu võetud, et me ei saa olla ainsad idealistid ja ma arvan, et suurim soov oleks, et kolme musketäri lavaelu jätkuks ka tuleval suvel. Igatahes täna algab nende raadioelu. Ei. Aga grafenoteerisoniga vähegi poisikesepaberit? Ja kust leida? Aga kahjuks see kõik on mulle sedavõrd vastumeelseks muutunud, et ma otsustasin liituda laborisse religioosse. Kirjutage sellel paberil vili ja uskuge, relva teenistus soovib teile suured. Eesti eesmärk ei ole mitte täna õhtuks rikkaks saada ja ammugi mitte kadestada pudu poodniko, kes õhtuks on rikkaks saanud ja hommikuks kõrtsis või kasiinos vaeseks jäänud. Vaeseks kukru ja veel enam. Vaimu poolest. Keda pakutakse, ei ole teatrikriitik, tuntud inimene, tuntud, elab, elab. See on siis president Vakseks, president? Härra presidendi kõnes 23. juunil 95. Pärnus, võidupüha puhul. Kas president Lennart Meri on külastanud? Teema on nii aktuaalne, et on jõudnud presidendil on küll käinud mõned riigikogu liikmed, aga presidenti ei ole veel käinud. Välisminister. Kuigi välisminister ja mõned endised ministrid Spats presidendiga ja võiksid tulla olla. Aga selle tsitaadi haakuvus kolme musketäri finaaliga on tegelikult hämmastav. On see siis ajavaimule nii tugevasti õhusse, pudukaupmeeste aeg või mentaliteet või mida teie jaoks üldse tähendab see finaalis välja lausutud sõnu? Aatus, kes lausub seda? Minule isiklikult minule isiklikult see ei ole uus pudukaupmeeste moment, mind nad ei sega ja minu pärast nad võivad teha oma asju ja ja noor, rääkides siin presidendi kõnest, siis kahtlen küll, kas pudukaupmees on õhtuks rikas ja hommikuks kasiinos maha mänginud, see on ülimalt ebatõenäoline sel ajal ja ja see on väga ja igal juhul ei ole see ja seal ei ole seal praegu mingisugune põlastus. Väärt nähtust ma Markoga. Ma ei saa päris nii-öelda, et, et nad mind ei häiri, tähendab tegelikult ei häiri, küll. Ei häiri, küll, aga siiski ma olen oma elus paari sellise inimesega kokku puutunud. Kellel on küll küll raha, aga, aga kahjuks on see haridustase kuidagi väga madalaks jäänud. Raha hulga suurenemisega ei ole nagu mõistust või haritust kuskilt juurde tulnud ja ja vot see teeb küll kurvaks vaest paari, selge see, aga ma olen kokku puutunud. Ma täiendaks seda, et see pudukaupmeeste maksta päris üks, ühele võtta, see on ikkagi noh, see on ikkagi, kuidas öelda kunstiline üldistus. Sest et nüüd võta nüüd niimoodi, et me viis pool tundi mängime seda etendust sellepärast, et mingisugusele kitsale ühiskonnakihile koht kätte näidata, seni on nagu väga mõtet. Pigem üldistust võta hoopis natukene laiemas plaanis. See on nii-öelda materiaalsete väärtuste pealetung vaimsetele, väärtustele, kuhu me teel oleme ja ütleme, et see on see oht küsimusele nendes kaupmeestesse inimestes enda leiba teenib. Elamiseks. Asi pole selles pidevalt lavastaja, ma arvan seda silmas pidades. Kas teid ennast ei häiri see, et teie publiku hulgas ongi pudukaupmehed, ma ei oska nüüd öeldagi, mis seal, kas, kas on halb, et inimesel on mobiiltelefon, oli see, et me saame praegu lennukiga sõita Ameerikasse, sest et noh, ma ka ei saa. Samamoodi me võime öelda, et kellel on plokk, see nupuga ja me teame ka sellist asja, et on siiski noh, kaupmehi, kellele see lõpp on solvav? No igal juhul ta tunneb ennast haavatuna, kuna see üldistus ei jõua temani, ta võtab noh, nagu praegu teiegi üks-ühele. Aga kas see on jõudnud kuidagi tagasisidena tagasi teile otsesemalt ka või, või, või kuidas seda ära tunda, et on kellelegi solvunud? Või olete te saanud niisuguseid vastukaja? Oleme saanud jah, aga mitte midagi teravat selles mõttes, et inimesed natukene. Puudutatud selles mõttes, et noh, teevad neistki, on suurem osa ikkagi ausad ärimehed, kes teevad ränkrasket tööd 15 tundi ööpäevas. Nõmedaid tühiseid inimesi leidub igal elualal. Ei pea olema pudukaup. Mida see inimene omab mingite noh, mingit väga head arvutit ja mobiiltelefonis ei näitajad, noh, tema puhul mingisugusena ära. No ilmselt ei olnud ka küsimuse eesmärk jah, seda nii üks-üheselt võtta, vaid tõesti pigem see märksõna lahti rääkida või üldistada. Tegelikult on ju lavastus ikkagi. Õilsuse ülluse ideaalide kaitsel ja Neid idealistide on meie lavale viimasel ajal tekkinud juba muudes teatritükkides. Teatritegijad ise tunnevad ennast. Nähes ümberringi kuidas nüüd öelda veidigi normaalsematesse tingimustesse tõus, mis ma mõtlen, materjal materiaalses mõttes tunnevad nad ennast natukene puudutatuna, võib-olla isegi kadedad propagandateatriaeg on tegelikult möödas, aga aga mingil määral on see tükk tekitanud sellist noh, tõesti sellist, et nüüd hakkame ideaale kaitsma ja ja ta on ikkagi mingi ajas kõlama hakanud. Jumal, mina seda tükki propaganda tüksiks inimesteks, hoidja nimetatud nagu kellelegi niimoodi tõesti toimib. No siis on see ju maksimumprogramm, on täidetud. Ma küll ei usu, et hästi niimoodi see toimib. Ja võib-olla ta teeb heateo, ütleb järgmine päev kellegile mõne väikese, aga see on ju kõik. Aga see oleks hea küll, tähendab, et need inimesed võiksid pöörduda meie poole või päris ausalt ja ses mõttes siis me saaksime neid näidata kellelegi. Nüüd me saame tõestada teatri olemasolu mõttetust, sellele pöörduda teie poole, te olete juba niivõrd rullida samastunud, et leiate, viimane aeg hakata edaspidi sellest. Ta liitub meiega. Liidab enda jõud või ma ei tea, minu arust ütleme sedasama kui nüüd rääkida sellest pudukaup, meri, pudukaupmehed on kohe, aga minu arust on praegu siin noh, ikka selle mingi asja alguses praegu mingit totaalne buum rikastuda ei tehtud tööd selleks, et ära elada sotsiaalset tööd selleks, et pappi kokku ajada ja minu arust on, on siin tükis küll see sees, et, et just nimelt selle selle vastu võidelda. Et raha nimel müüa maha, noh täpselt samana emaid väärtused läksid paigast ära, minu arust on see raha mitu. Ja, aga kui me räägime sellest samast küsimusest, siis Aato Spartas ala, mis nad on aadlikud, ma pean kõik vanadest suguvõsast pärit, neil on kõigil maad ja varad ja, ja võib-olla seal, noh ja meil on iga aasta laekub maksusid, siis eks ole varandus, nad võivad endale sellist tegeteerimist lubada ja õilsusest nii-öelda rääkida ja, ja puhuda sellest ja elada selles vaimus. Aga üldiselt praegune situatsioon Eestis on ikkagi piisavalt ebastabiilne veel teatud ringkondadele ei ole veel noh, niipalju Niukest baasi, mille pealse võid liugu lasta või noh, sa võiksid aastas mitu korda suuri rahasummasid kellelegi kinkida lihtsalt heategevuse korras või midagi, sa pead ikkagi ennast kinnistama ja sinna läheb mitukümmend aastat ennem kui sa võid tegelikult tegelikult võid hakata tegelema siis filantroop. Kas teid jälitas hirm, et rolli mõju on nii tugev, et tänaval hakatakse sosistama, et näe, Aramis läheb või tuled järgmises tükis lavale? Mõrtsuka kurjategijana ta ikka öeldakse, see on see, see, see on see Aramis. Ei noh, seda võib ju olla, aga Jaanus Rohumaa ei ole ju Aramises. Räägib praguks publiku perspektiivis. Seda ohtu on, seda ohtu pole mul mõtet karta, ma mängin nii vähe ja ma olen suhteliselt sihuke silmapaistmatu kuju ikkagi laval, et sa oled. Aga selles mõttes me oleme kuidagi ma ühtlustaniga suguste, postide asjadega. Ja et ma arvan, inimene, kellel on võimalus osaleda mõnes seeriana ilmuvas üllitises, mida publitseerinud televisiooni, temal on natukene võib-olla küll probleeme, ei, ma lihtsalt heidan pilgu kaugusesse oma mingi seebiooperi, Ivo oleksin kuskil siis siis seal võiks küll probleem olla. Ja paljud räägivad need, kes on mänginud viis kuni 10 aastat, mingisugust ühte osa mingisuguses seriaalis, et pisitasa hakkab sama neil, neil pidi külje piir ära kaduma. Sest meil ei ole mõtet enam grimmi maha võtta ja kus soengut muuta ja kostüüm ennast. Jah, nemad on need, et ma usun, et nad oskavad sellest palju huvitavaid lugusid rääkida. Meie küsimustes ei puuduga provokatsiooniline element, nii et ei maksa võib-olla kõike päris puhta kullana võtta või. Aga räägime ikkagi veel sellest kokkusaamisest rolliga. Kas see kujutlus Taani? Romaani lugedes tekkis, no ütleme just sellest kujust, keda nüüd keegi teist mängib, tuli selles palju korrektiive teha või ümber teha seoses lavaversiooniga. Või kui tugev enda jaoks oli eelkujutlus, no selle teose puhul ikka, ma arvan, on see natuke suurem kui mõne teise Tegelikult ma romaani aatas, tegelikult ei mäleta, õieti mäletan võib-olla natuke mõningaid lõikesest vene filmist, aga see avaldanud vaata, see roll ei avaldanud mulle mingit mõju, nii et ma valisin siiski oma rolli rollis. Loomisel lähtusime sellest, mida lavastaja pakkus. Ega nüüd seesama arvamus, et seda on. Ta on paljudest funktsioonidest tunduv vabast termotseeringile ja ja eks ta hoopis hoopis teistmoodi kuju on. Tema mõtles siis tema, kirjutas selle seeria jutuna. Igale tegelasele pühenduda kümneid lehekülgi. Arutlustakse mõtisklustes. Ametites seda ruumi ei ole. Aga ikkagi toreta sellist tulemust. Teemaline maili kirjeldav ei koosne ühesilbiliste värssidest selles mõttes vana salmi. Esimese salli arvates teemalisest poeemist, esmaettekanne portos vaikust või ruumist välja. Ise tuleb. Alguses võitis, ta kostitas kõiki kena tõelise laagrist. Kus asjad ometi räägid ära teise ei näe. Kõige kehvem külaline, keda mina tean, pead pidevalt. Sedaviisi jätkata ei saa iialgi midagi rohkemat, oleks küla küll korpus oluliste väike sigade nimelt ei salli meil pead äärida. On juhtunud ja tase, mille peremehe juurde too poolteist pool tosinat. Osavalt ära alkoholi. Kas te mäletate juhtumite möll? Täpselt sama mees. See mees on taas Pariisis mitme kuu jooksul ma olen püüdnud teda tabada alati viimasel hetkel on ta minu käest ära lipsanud, nagu varjas kummitust mina, mina usun ainult seda, mida, Ortosaga piibel käsib uskuda kummitustest, Saulile ilmutas ennast saameli vaim, oli see vastupidi? Inimene või kurat, keha või vaim, igal juhul on see mees minul eelduseks jama loodusrada. Ja nüüd pange tähele, nüüd nüüd on räägitud. Ja kes on selle kõige taga? See tõepoolest muretsete proua Punase kuninganna saatuse pärast, teda jälitab kardinal ja kes näed, kuidas ükshaaval langevad kõikidega. Aga teatris pärast tema siis armastab neid, vihkame hispaanlasi, inglasi ka Hispaania on ju tema koduma inglasi Englas Seinlane ära pidanud ja mulle meenus praegu. Ma tavaliselt tulin raamatukogust. Sõbrad. Raamatukogus koos õpetus bioloogia professoriga ame diskuteerisid ja ma tahaks seda dollaris professorit olla, kõva professorid olid sakslased ja korraga astus meie juurde fotopoodi mees, pikk must Avormiga, täpselt nii, nagu kirjutasite. Tal oli viisureid kaasas, ütles härra ja teie proua asju sellele daamile, kes mu käevangus oli, et professor oli. See, et ta siiski ei olnud päris professor talisele professori vennad a- kellasid lahterdaks väga vanana. Vastus v? Poodi mees hüppas härra hertsog. Ja teine proua olla minuga kaasa ja ärge osutage vähimatki vastupanuvennatütar kuningannaks. Mõõtketteri reed laimata operatsiooni käest, kas sa kardad raamatukogus ära? Aga nägu oli langevad, oi jumal, kui palju igasugust ettevaatlikult toppida. Liigume ainult portlasest, räägin siis, ega ma, ma ei mäleta. Hästi enam raamatut, võib-olla rohkem silme ees oli see nõukogude filmi portes. Aga see tuli mulle küll hämmastusega. Et tümaal portos ei olegi kohutavalt paks mees tuli tugev lihtsalt lihtsalt ta kaks, kui ma nüüd hiljem raamatu uuesti üles üle lugesin, seal kaks head lauset sportlase kohta, kus esiteks, nojah, ta ei ole paks mees, tahan lihtsalt musketäride seas kuulus oma tohutu jõu poolest, see on üks lause ja teine oli mis, mis portlase võitlemisse. Puutus lause. Portos võitles oma vaenlaste vastu kõigi võimalike vahenditega, kaasa arvatud mõõk. See tähendas seda, et ega ta eriti vahva mõõgakäsitleja ei olnud, aga tema eriala olid nagu tünnid, vankrid, palgid ja ja muu selline värk. Ja ehituspraht, mis kätte jäi, lisati siis vaenlaselt vaenlasele pihta. Ja kolme musketäri kõrval nii vaikne. Nüüd oleme järgmised 15 minutit hoiti. Ma tõesti ei oska öelda, tulin, räägi nüüd ära. Korra alustasime, seda ju talvel, aga ta jäi katki. Selle aja jooksul mõjusin seda raamatut lugeda siis kolm, neli korda. See oli igal juhul olulisem proovide käigus räägitud muidugi kui see, mida sa ise raamatust loed, sest tihtipeale seda Sellise tempo juures ei olnud. Nad ei olnud võimalik mängida, mis seal selliseid noh, sellise variandi juures nagu meedeeme on, on montimaal on ju palju rohkem taha kirjutatud kõigile nendele tegelastele, aga me peame lihtsalt valima nendest ühe või siis paar kõik liinid välja, mängida lõpuni ja võtaks umbes kaks päeva ütleme läbi mängida. Aga kas oligi kellelgi kahju näiteks mõnest liinist, mis, mis jäi välja jäi ära või? Minul oli küll, mul oli üks väga hea stseen alguses või oli planeeritud sinna Salme tänava kultuuripaleesse, siis seal mul oli seal üks stseeniks. Ühesõnaga kui on pärast seda kõrtsis seal lällutamist veensin või keldris tähendab, ja siis järgmine hommik on kaardimäng ja kaardimäng ühesõnaga saatesse. Ühesõnaga hangib maha minu hobused ja mängib kõik hobused maha ja muusega, ühesõnaga. Natuke kahju. Enne kui Silent Teine mees ja see mees, kes esimulle teatati võimude poolt ette minu kõrtsi tuleb üks kuulus valerahategija koos oma sõpradega. Maskeeritud musketäri küsimust on teie, härra sõber. Vabandage, et ma ei nimetatud auväärse nimega, see nimi on meile teadmata, temal ei ole mehe surnuks. Kaks torkas pulgaga läbi, minule lapiti. Koorile. Olete olete? Ela teda peabki üritama ega teinud ka. Äsja saabunud inglise härrasmees nõuab linnupojasoo. Tarkvara. Mida te arvate tänasest ilmast? Vapustavalt ilus, eks oleks, õige tähelepanek. Kenad prantsuse vanainimesed. Lausa hirmuvalitsus. Ma saan aru praegu ainult teie ei taha meile inimestele veidi alla, no ei ole probleeme. Aga püsti ogar ei lase isegi prantslastel oma veini kasutada. Ma olen sunnitud ukse maha murdma, ei hakka liialt naeratama, aga noh, ega seal ära basin küll kenad. Linnulennud kuulete, voolab portos roosas vaadile punnis. Remonte maha jumala teed on etteaimamatut. Kaks nädalatki veinikeldrisse teeb oma töö aadis, praegu käib. Koik. Lükkasin selle kuu ja selles kogu aeg vaateid on kõik ära näritud. Kohutavalt rotist, paali põrandal, maas, õlile, haavadele läbi, aga see läheb mulle.