Seitsmendal novembril 1944 kutsus Pjotr Tšaikovski muusika teatud Tšaikovski ooper Jevgeni oneegin inimesi taas ooperisse muusikat kuulama, aga ei olnud see veel Estonia teater, ei olnud see maja veel. Oli üks teine paiku ja too õhtu olevat olnud vihmane, külm, pilvine. Seal saalis valitsenud aga väga soe ja südamlik meeleolu. Inimesed olid võimalikes piduriietes ja rõõmsas tujus, sest taas võidi olla koos ja mitte karta, et sealt ülevalt taevast pudeneb surma. Meie tänases päevas noored inimesed eriti on nii harjunud, et too teater, Estonia teater on olemas. Et on kaunis maja ja et selle maja, nii lava kui koridorid laulavad, räägivad, et nendest kostub ja õhkub vastu aeg ja inimesed. Aga ometi. 52 aastat tagasi oli pilt sootuks teine. Ja seda maja ei olnud, et selle asemel olid. Tänase teatrilugude sarjaga tahaksime alustada omamoodi sarja sisest sarja sarja, kus vaatame tagasi olnule on ju Estonia teater 90 hooaega paremini või halvemini elanud koos oma rahvaga ja Estonia teater on läbi aegade eneses alles hoidnud eneses kandnud eesti rahvakultuuri ja iseteadvust. Ja me ei tee seda tagasivaatamist, et isikute pidi vaid me vaatame, püüame vaadata teatrile kui tervikule teatrile, mis koosnes isiksustest kuid moodustas terviku. Ja seepärast olen siia tänasesse sarja avasaatesse palunud külla härra Valter Lutsu. Meil oli veel ka teine külaline oodata Ta grill raudselt. Nimelt aga soovime talle kõike head ja kiiret paranemist ja ja reipust juurde tulema koos kevadpäikesenaeratusega, mis ikka üha rohkem ja rohkem peale homset küünlapäeva vaat meile oma tegusid ilmutama, jama soojust ilmutama, Tamajja loodust äratama. Nii et kõige sellega soovime ka austatud Kirill Raudsepale kõike head tema koju, et siis järgmistes saadetes juba koos olla, sest me teemad kasvavad nii edasi, et ilma temata me juba kuidagiviisi hakkama ei saa. Aga nüüd, härra Valter Luts, mina tahaksin küll teada, mismoodi nägi välja 1944. aastal kui teil oli juba võimalik jalutada seal mulla sees ja kivide ümber Estonia trimaja paigas. Mismoodi nägi see paik välja, mis oli alles, mis ei olnud alles? See oli kogu eesti rahvale Tallinnas väga valus. Palus paik. Kui suits ja tolm ja kõik olid kadunud ja Tallinn oli uuesti vallutatud siis ikka jälle käisivat tallinlased ja Tallinnasse tulnud teised eestimaalased ümber Estonia varemete. Estonia teater oli Eesti rahva sümbol. See oli eesti rahva rahadega ehitatud ja barbaarselt hävitatud. Me idanaabri poolt. Säilinud oli täiesti varemed. Kuid Estonias, et need, kes olid viidud Venemaale, tulid tagasi ja kes olid siia jäänud, kes ei olnud üle lahe välismaal näinud kogunesid uuesti kokku ja ja. Oli see koht, kus nagu leiti, kokkutulekut, sellest on fotosigi säilinud. Ja tuldi sinna. Ja siis anti Estonia teatrile Vabaduse väljakul Kinoteater, Astoria, nüüdne või glooria. Kino. Estonia teater algas oma trupi kokkuliitmist. Juba 44. aasta seitsmendal novembril, nagu te mainisite, oli pidulik etendus Jevgeni Oneginit, kus siis Venemaalt tulnud Olga lund ja rongi ja siin olnud Elsa Maasik kaasa tegid. Siis oli Siimon Sillari, Tiit Kuusik, veikad Taras, Jaan Haaber. See oli uuli, kes kes oli Estonia muusikajuht koos Priit Nigula ka selle etenduse taastasid. Ja peab märkima, kuidas jõuti. Mina olin noor teatrikoolipoiss, meil algas siis teatrikool uuesti. Kuidas jõuti tuua kaks muusikalavastus. Selsamal ja seitsmendal detsembril tuli teine muusikalavastus Akulüütiga poolt operett Silva lavale. Ja samal ajal oli kolm draamaetendust. See näitas, et eestlased on jonnakad ja pisarat ja vaprat. Ja Särev, kes oli draamatrupiga tee enne kukke ja koitu Kitzbergi elu aabits, Paul Pinnaga ja Lauteri esimene lavastus oli siis detsembri lõpus oli vene inimesed. See oli nüüd see 44. Öeldakse küll mõnikord niiviisi, et kivid ei kõnele, aga mu meelest, kui vaadata aega ajalukku jäänud arheoloogiasse, siis kivid kõnelevad küll ja küll ja veel. Ja sedaviisi ka Estonia teatri nurgakivi, mis omal viisil võib olla isegi ära unustati pärast seda pommituste ja surmamöllu. Ja ühtäkki, kui hakati taasehitama talveaeda seda praegust Estonia teatri talveaeda sinna kahe maja vahele Estonia teatri- ja kontserdisaali vahele siis tuli see kivi mullapõues taas esile ja mu meelest istuks töömees olevat leidnud selle kivi ära puhastanud, et näete, siin on ju ka kirjad peal. Ja too kivi ongi siis nüüd keset Estonia teatri talveaeda kandmas toonast õnnistust. Aastast 1913 ja paar aastat tagasi ühel Estonia teatri talveaia tähistaeva õhtul sai see kivi taas oma õnnistuse, hoidmaks teatrit ja teatrikive. Aga ma ikkagi ei ole selle hoone juures kinni teatud mõttes veel, et kas te püüaksite visuaalselt siiski neid müürijat kive rohkem nagu ette kujutada, et tähendab see garderoobipaik oli siis nagu alles niimoodi Te võisite seal sees olla ja teatud mõttes isegi toimusid seal mõningal ajal oneegrini proovid, kui juba teisel pool maja taastati ja nii et purustatud oli siis rohkem see tagumine külg või see linnapoolne külg vä? Ja seal, kus oli, olid kauplused olnud, vana turg oli, see oli nagu rohkem purustatud. Põlenud oli Estonia puiestee poolne osa ja Need kivid kõnelised kaua aega. Ja siis algas juba kohe varakult. Tulid kokku linlased, aga tulid kokku Estonlased, kus hakati puhastama neid varemeid kividest kõikidest. Ma ütleksin, et see meie järgnevale põlvkonnale põlvkondadele peaks jäädvustama seda Eesti rahva visadust ja rahvuslikku kokkukuuluvust. Need kivid, nagu te ütlesite, ilusasti kõnelesid, kõnelevad siiamaani taastatult. Kui oli too kuulus märtsipommitamine, kus teie olite siis Waltatud? Mina olin Kohtla jaamas raudteel, et päästa ennast sõjaväest. Ja Tallinnasse jõudsin, järgmisel päeval tulin Tallinnasse, kuna siis öeldi, et Tallinn põleb, kui palju põleb, mis põleb, see oli kohutav. Barbaarne rünnak, kõik, nii nagu raudtee telefoniühendus Tallinnaga oli meil. Ma tulin järgmisel hommikul Tallinnasse rongiga Ronenu elu, onu elasid siis, aga ma läksin kõigepealt tulin balti jaamast tulin, see oli kohutav pilt, mis oli harjunud tänavast tulles üle raekoja platsilt tulles turu platsi juurde Estoniasse suitses veel, see oli valus. Jube. Saksa teater oli alles ja praegune Draamateater läinud raamat, mis oli teatri vastas, Pärnu maantee poolne külg on säilis, kõik turuhoone oli ainult järele jäänud. Aga Estonia puiestee poolne, kus teatri tähendab ja kontsert oli juba Puiestee poolne? Selle põlenud kõik Therese ümbrus oli põlenud, oli mitte midagi, seal ma mäletan veel okupatsiooniajast seal vastas oli sohvri kõrts, kus sai väga head seljankat. See oli üks vene emigrantide, pidas seda restorani, kus Estonlast käisid seljankat söömas. Seal ega täpselt see oli, kõik oli põlenud. Ja, ja mis oli Tammsaare pargis? Tammsaare park oli turg seal, kust see oli poolne ja ma ütlen, et kui Tammsaarega võtteski Teie jutus kui Tammsaare monumendi otsite kohta, kuhu teda panna küll siia musimäele ja ei tea kus kohta Kadriorgu kõiki siis suureks suure vaidluste tulemusena mina leian, et ka Tammsaare ei ole kõrgel pjedestaali peal kusagil tähistab kännu peal turul turvaliselt turgu sellesama turuplatsi peal, kus tema kohtus meestega vestles nendega. Ja see oli turg. Nüüd on ta park ja ilus, et Tammsaare, Salon. Nii, ja nüüd, kui oli see septembrikuu 22. kuupäev ja 23. kuupäeva 24. kuupäev ja mida teie siis tegite, kus te olite ja ja millal siis teatrirahvas kokku hõigati ja mismoodi see kokku kutsel toimus? Kahjuks, ma ütlen, mina ei olnud Estonian ja mina ei olnud nagu Estoniaga siis kokku tulnud. Selle koha pealt tuleb raudselt siia ja räägib täpselt selle esimesest kokkutulekust. Mina olin teatrikoolipoiss siis ja me meid kutsuti Leogalmetele teatri direktor. Tema kutsus meid sinna, kui tulid meile uued õppejõud, kuna Hanno Kompus oli ära läinud, Paul Sepp oli ära surnud. Tulid põldroos ja Lauter meile siis uuesti teatrikooli õppejõududeks ja 46. me lõpetasime see esimesest kokkutulekust. Ma usun, selle juurde me jõuame ja kellel raudselt sellest saab rääkida. Ja aga tookordne Estonia teater ei olnud ka mitte niisugune Estonia teater, kus mängiti ja lauldi oopereid ja operette ja ballett vaid sinna kuulus ka sõnateater. Ja sõnateater oligi see maitseline imestusväärne, kus kaks muusikalavastust toodi 44. aasta sügisel ja sealsamas Särevi poolt Kitzbergi enne kukke ja koitu. Järgmisena elu aabits kõik seal samal sügisel, 44. sügisel. Ja täitsa tähendab aasta lõpus, detsembri lõpus, täpselt 22. detsembril ma vaatasin kontrozen, Lauteri lavastus toodi välja vene inimene kolm lavastust ja kõik sealsamas kitsas oludes. Kuna 46 hakkasin ma ise ebaviisakas juba kaasa tegema. Sest nii kitsas oludes seal all oli restoran, seal olid proovid, kusagil kõrval olid proovid, kõik tehti ära ja hea meelega tujuga, kõik olid vaimustatud, et saab kuidagi ja kõik lootsid et me ütlesime, et me läksime, kohe hakkasime Estonlased, tallinlased ja teatrikoolipoisid ja tüdrukud õige kive kandma, puhastama Estonia varemeid, et Estonia saaks üles ehitada, et uuest 48 sinna kunagi jõuame ja oligi Kalevipoeg seal juba just. Kuule. Aga nüüd rääkides Kirill Raudsepast, tema dirigenditöö algas juba 45. Aga sellest räägime natukene natukene hiljem. Vahepeal kuulaksime nüüd veidi veel muusikat. Jutt oli sellest, et kas muusikalavastus toodi välja, need olid Tšaikovski ooper Jevgeni oneegin ja Imre Kalmani operett Silva nüüd päris selle aja helisalvestusi Nende osa täitlejatega võtta ei ole. Küll aga võime kuulata muusikat veidi hilisemast ajast, seal 50. aastal 51. ja 52. aastal salvestatud helilinte, kus laulmas näiteks Endel Pärn ja mõne aja pärast ka meta Kodanipork. Olen seda neidudest, nüüd loobun ma nendest loobuma kui ka 1000 südant murda kikka külmut jääl kogu naisteilmaga lõpu arvame p. Minu otsus kindel mul armastusega on null. Abiellu oleks astunud juba ammugi, kuid julgust pole sugugi, pole sugugi naiste seas oleks leidnud ju nii mõndagi, kuid keegi hoiata, mis mulle meelde jäi, et naisega tood majja ja kodukooli. Tunnistan, teil häbita naist ei võta ja ma Valter Luts seisab praegusel hetkel mitte jätta tegemata kõrvalpõiget Endel Pärna juurde kellega te olete väga palju koos olnud ja tahaksite tingimata praegu väikese kommentaariga saatesse anda. Ja kui meenutada teda siis me kuulsime. Tema musikaalsus oli rütmitunnetus oli talle väga tore. Ja väga tore, kui need noored järgmine järgmine põlvkond kuulaks ikka lindi pealt seda Endel Pärna. Nad õpiksid sealt väga palju tema hyvin. Kui me vaatame teda lavalt ja võrdlesime paljudel juhtudel ka filmis olevate kuulsate näitlejatega, siis Panso julge samm Endel Pärna mängimas. Panna oli väga kiiduväärt. Tänu teile, aga nüüd jälle taas tagasi aastasse 1944. Sügis, talv. Milliseid etendusi te nägite, kas nägite ka Jevgeni Oneginit? Ja mitte esietendust, aga meil, kui kool algas peale, siis me käisime vaatamas kõiki etenduseni muusikateatris kui, kui ka Draamateatris ja ma nägin. Ja imestamisväärne oli see, kui kõik kostüümid olid põlenud, pold olemaski, need uuesti pidi taastama ja seda et Natalie Mei võlus uuesti ilusat toredad kostüümid lavale sealsamas Vabaduse väljaku juures, selles vanas kinoteatrimajas. Ja Voldemar Haas oli aga toreda lavapildi teinud. Tähendab, taheti, otsiti, leiti, ilusad dekoratsioonid, kostüümid ja rääkimata näitlejatest, ma me nautisime seda. Keegi siiski kommentaaris ütles nagu. Nad pidid kombineerima, et see ilu paistis lavalt saali, aga tegelikult oli, aitab võib-olla kuidagi sätitud ja nii-öelda restaureeritud kalossid ja vanad kingad ja ikka magi vraki juures. Hoitus ja stiilsused, nii mõnigi asi oli. Ausõna, peal umbes kinni, no õige kahtlema oneeginis oli, tähendab ajastu. Aga tema operett oli frakis Silva, see oli kergem, vrakid olid ühel või teisel puhul küll siin rätsepad tulid appi, laenasid ja tulid need, see Silva oli kergem tuua selles mõttes välja. Aga Natalja nii tõesti võlus, kui hakata nüüd koha pealt hakkasime lähedalt vaatama, siis mõtlesime jumal, mis materjalist on tehtud. Aga saali mõjusta hästi, see oligi see kunstniku suurus. Kuidas te ütlete, kuidas lava seal oli ehitatud, ei tehtud, et kui palju see lava umbes nagu mahutas, sest on ikkagi nõuab koori ja kooristseene ja pallistseene. Et kui palju inimesi umbkaudu mahtus saali lavale. No mina ei tea. Estonia koor mahtus kõik lavale, palis Ženja šampalit, tantsijad on ka nii, et see Haaž koos uuliga lavastajaga olid, nad osanud selle lavapiirded niivõrd ilusaks teha, mahtus väga toredasti. Pallis stseen oli väga ilus. Tantsijad, koor ja kõik laval ja seal hiljemgi samal laval, samal laval tulid välja deemonit ja Toscada tasuleegid ja mis olid ka küllalt sarnased küllalt suure kooriarvuga või inimeste arvuga etendused. Nii et seda osati teha, rääkimata draamast, seal Hamletit ja järgmine hooaeg tuli juba Hamlet. Me kipume ju nii kergesti ja nii kiiresti unustama. Kas te mäletate, võib-olla te mäletate, kes laulsid tolles etenduses kes laulsid oneeginis. Ja oneeginis oli Olga, oli. Tatjana Maasik ja Olga lund ja Rungi kolm Tatjana tuli Maest vaatasime vanades kava lehtedest järele, seda Olg oli Siimon ja Sillari. Oneegin Tiit Kuusik poolt temale väikat Lenski Martin tänase Jaan Haabjärv. Sarnast koos siis oli Arder ja Penhansed Arder, et ma mäletan, temast oli teater kooli ajal kui selle sõja ajal väga palju räägitud kui huvitavast lauljaste isiksusest. Ja ta oli tõesti tore isiksus, hiljem temaga kohtudes tuttavaks saades oli ta tõesti tore isiksus, oli ta tegi, kasvatas meelega suuret, lauljade põlvkonna. Harderist ei ole kahjuks säilinud väga palju ooperimuusikat, kus ta laulab oma suuremaid osi. Õnneks siiski midagigi on, aga jällegi mitte täpselt sellesama aja lindistus, vaid hoopiski 10 aastat hiljem aastast 1954. Ja täiesti mõistetav, et kõike tol ajal ei jõutud ju veel. Ja et me Tšaikovski Jevgeni Oneginit juures tänasel õhtul oleme nagu pikemalt ka olnud siis varisingigi siia saatesse ka ühe aaria mida esitab siis Aleksander Arder ja orkestrit juhatamas Sergei Prohhorov. Polo. John. Kerry, kes valge alaneb? Elektrini. No. On. Nii laulis siis Aleksander Arder ja oleme oma juttudega kuidagiviisi jõudnud nüüd juba 44. 45. aastavahetusse vana-aasta õhtusse ja uusaastapäeva. Missugused pärid operetid tulid mängukava järgmisel aastal, nüüd. Ja kui ma nüüd meenutan ja ja sirvin neid mälestusi, siis imestamisväärne, mis jätkusid ka järgnevatel aastakümnetel Estonia teatris. Et 45. aastal juba jaanuari kuuendal jaanuaril tuli lavale 43. aasta lavastus uuesti, mida Jüri Ruussaar taastas. Adam pata flai. Elsa Maasik. Paras. Ja seal astus siis juba dirigendipulti Kirill Raudsepp, kes ennem oli pikka aega olnud kontsertmeister balletis balletis jaa. Jaa. Aga siis kostüümides Silvia Vasmuti poolt juba seal pater Klais ja seal ja järgnesid sellele järgnesid imestamisväärsetest, eks, ja Raudsepal järgmine tükk oli juba, tähendab seal jaanuaril 31. märtsil märtsikuust oli mandrikannike Kalmann lüütiku lavastuses jällegi vil Raudsepal, dirigent, dirigendina, seal ja, ja selle järgnesid Rubensteini deemoni. Siis olid Tosca tasuleegid. Mõelge, viis ooperit toodi 45. hooajal Estonia teatris lavale salatisse aeg-ajalt ja selle kõrval vabandan, oli kuus sõnalavastust veel selles samas väikeses võid Vabaduse platsi äärses kinoteatris rahvast kesta kahest rahvast, armastus oma teatrit ja neid inimesi. Ja nii nagu ma ütlesin, et raudtee algas oma dirigenditeed sealt pater frest ja siis oli tal edasi, siis ta aasta lõpus tuli tal Safjevi basse purskkaev. Ekstoni lavastuses oli, aasta lõpus oli raudsepi palgas oma dirigenditööd juba ligi kolm, kolm dirigenditööd on sel aastal. Aga ei saa mainimata jätta Eino huuli, kes taastas selle eest hoone muusikateatri. Ta oli väga-väga huvitav inimene, mul õnnestus temaga lavastaja assistendina, tema juures ollakse aasta aega väga talk inimene. Tark inimene, suure resolutsiooniga huvitav näitejuht, Toskas, laulja kui siin ma kuulsin vahepeal juttu, et siin keegi käis, ütles, et Estonia teatri lauljatele on tarvis näitemängu õpetada midagi. Uuli oskas kõiki ja järgnet avastatud Roossaria ja hiljem kui lüüdid ja kõiki. Et laulev näitleja uuli oli selleks väga, väga väga andekas inimene, väga andekas ja tema kõrvuti oli siis Jüri Ruussaar teine. Ega me nendest inimestest ja nende ilu saatusest nii väga palju ei teagi kes nad olid ja, ja milliseks kujunes tõepoolest nende elusad Uuli kahjustama tervis, ta tegi veel mitmeid mitmeid aastaid, nagu me jõuame, sinnani tegi veel palju Estonia teatris kasvatades noori lauljaid näitlejateks koos siis muusikajuht oli Priit Nigula, väga andekas vana kooliga dirigent kontsertmeister. Eriti oli ta tugev klaveri juures Priit Nigula. Tema kontsertmeister, saatjana laulja saatjana klaveri juures oli haruldane. Ta oli. Ta ei olnud dirigendina niigi tugev puldis, kui ta oli klaveri taga. Aga need inimesed uuli Priit Nigula, Jüri Roossaar. Need taastasid Estonia koos ja mitte, ma unustasin ütlemata aku, Lüdik, Acolüütik, niit, aastaseid, muusikateatrit ja nendega koos, mõtlen juba 45. luual algas kell Raudsep kes tegi hulga hulga aastaid. Oma dirigenditööd ja võib-olla vahemärkusena ütelda ja kui Estonias Kalevipoeg tuli taastatud Estonias uuesti lavale, siis oli ka kerel raudselt see, kes selle kalevipoja uues Estonias lavale tõi. Neid inimesi peab meenutama ja ei saa neid mitte unustada. Nii nagu teemalisele kuusidki Itaaliasse Rungija Marta Rumgi tähendaks sellistele isegi. Ja Toskas Olga lund ja maasidki Haaberbija Voldemar Valgre Kaavoli kunagi laulja, keda ka enam ei mäletata, rääkimata Jaan Haabel, samuti tasu leekidest. Sama tugev koosseis. Seal tuli juba noor laulja Kodanipork. Estonia kooris oli emakooris, oli olnud juba Estonias, aga ta oli nagu Estonia teatriga seotud. Tuli saimat, laulis juba tasu leekides meete Kodanipork Enna maripuuga koos. Neemeli Taras jälle palder. Pater klass Maasik, Taras kannikesest tulid välja, nägi Pärn. Georg Ots Acoliidik Uku Malmsten. Need olid inimesed, kes taastasid Estonia muusika, teha. Ja kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis 45 46 47 48. Kuidagi need taas tulnud võimukandjad oskasid nii targalt uut ajalugu korraldama hakata, et nad mitte kohe ei näidanud oma õiget palet. Justkui kombati. Kuidas edasi minna ja mida teha, seda väga mitmes vallas näha, et need kõige raskemad aastad olid veel ees kus pandi kõige selgemalt keelud ja käsud. Kõige hoidvamalt, kus ka Estonia teatri mängukavva jäid vaid mõned väga valitud. Pärit. Need ajad on veel ees. Praegu oleme ajas, kus kõik justkui taas ärganuna lubati ja taheti teha nüüd, kuidas teen noore inimesena tolles ajas tunnetasite seda uut võimulaulu ja sõnateatris. Ei tunnetanud seda kommunismi endas vendale ümber. Võib olla sellest, et nagu te ütlete, et teater ei ole antud kaunis vabad käed. Võib-olla sellest ka taastada Estonia rahvuslik sümbol. Rahvast sellega enda pole haarata. Kui paus oli meil teatrikoolis 44. 43. aasta talvel, siis ma kõik, kus keegi saime, mina hüppasin raudteele. Olin Kohtla jaamas ja siis ma tunnetasin küll kommunismi hirmuses, siis kui tulid tagasi nad. Siis seal oli kohutav politruk jaamaülem. Ja ma põgenesin seal hirmuga sealt ära. Tallinnas sihukese hea tohter, kes siis. Mu vabastas nagu raudteelt ära. Aga minnes Estoniasse, siis nagu ununes kõik ümber, et ära. Ja seal poliitikat seda üldse ei tundnud, mina ei tundnud täiesti minuga koos mu kooli vedas Heino mandri ja Bernard Lülla ja olime seal. Astrid Lepa. Ei tunnetanud selline tore peretunnet, selle kõik olid kõikide tähelepanu. Sellele jälle läksime taastamast hooned, et millal saab Estonia valmis. Nii et ei pidanud nii olema, et teatris rolli saada pidid kommunistliku partei liige olema. Ei, see sel ajal küll mitte. Hilisemad ajad me jõuame sinna kunagi, kus paljud paljud läksid selleks, et saada rolli karjääri teha. Paljud läksid, mina õnneks ma pääsesin sellest mitmekordsest ettepanekutest, sinna me jõuame sinnani, aga see sõjaaegne 44 45, mõtlen just Estonia teatri taastamine rahvusteatri taastamisest. Rahvusteater olnud selle taastamine. See oli keskne ja pere kokkukuuluvus, ma ei ole kusagil kohanud, kui ma olin siis draamapoiss sarnast toredat perekonda, nagu oli, sama oli ka ooperi juures, märkasime teid kõik ühine pere, aga ma mõtlen, kus Paul Pinna, taks, Albert niukseid pid, Albina kausid. Tarmo Marie Möldre hoogu, Lauri metal, lutsud. Kaarel, karmid, kes meid noori hoidsid oma lapsi ja meie austasime neid, kama neid oma vanemaid. Vot see säärane suhtumine kadus siin vahepeal teatrid, sära, kus vaadata, et et noh, need on kooli koolitamatud. Me oleme koolist tulnud taolised suhtumist meieaegset ei tundma. Ja mis daatum märgib siis nii-öelda teatud mõttes lahutusprotsessi, mis ajast Estonia teatrist sai muusikateater ja, ja sõna läks draamasse kaheksa ja. No võib-olla seda nüüd muidugi. Energilised need naised, ma ütleksin kõigepealt paiga lund olid kõige suuremad. Energilised, kesteksin heinulis, iga kolhoosnik ei olnud nad nüüd nii kangesti töötas kombinaatteater Atko, huvitav, aga Estonia oli tugevam kombinaatteater. Ta oleks võinud meie väikse rahva hulgas minu arvates ja ma olen paljude oma sõprade juurest, kes on Gabradio maamullas kes elavad teatrisõbrad, ütlesid, et miks ei oleks võinud säilida. Meil see kombinaat peatab, küll oleks võinud, aga siis lahutati ära. Kahtlematult Draamateater vana saksa teatri majas sai endale tugevaid näitlejaid juurde, tugevdas oma trupi ja ooperiteater sai siis endale vabamad käed. Tuua lavastusi välja ja tulidki välja kaks balletti, kaks operetti, kolm ooperit või vastupidi, isegi kolm operetti jagaks ooperit aga aastaid. Ja sealt just oligi, kus siis kerile raudse pakas kui peadirigendiks sai, juba hakkas planeerima etendusi, proove. Et kui palju saab üks või teine lavastus proove, et välja tuua. Enamasti on aega ja ajalugu ka ooperiteatris kirja pandud lauljat mälestuste ja meenutuste põhjal, aga vähem on juttu salvestatud dirigentidega. Nii et, austatud Kirill Raudsepp, me ei saa teie mälestustest ei üle ega ümber. Ja niimoodi siis järgmisel kuul märtsikuul, kui on ka teatrikuu siia meie stuudiosse meenutama, ootamegi aga tänasesse saatesse, veel hetki koos Kalmani Silva kat. Mida te meenutate nendest etendustest, mida te tolles ajas nägite? No see oli see esimene Silva pärast sõda 44. aasta detsembris kus Ako Lüdig taastas uuesti operetitrupp, sest operetitrupp põhiliselt oli kõik üle lahe ära läinud. Kõik Milvilaidid ja Aarne Viisimaa teavikuid. Kõik olid üle lahe läinud, Dianalüütikul polnudki suurt midagi. Lund oli tulnud nõukogude liidust tagasi pani talle siis silmad tegema ja sealsamas ta leidis kusagilt ühe noore Therese Masingu sinna Silvasse ja see oli väga vaimustav vaadata, kes hiljem tegi väga toredad. Järgmisel aastal ma mõtlen, see oli juba järgmisel aastal jah, märtsis mandrikannike oli tema taga tore, kannike oli. Maasing või nii nagu me nüüd teame teda raide ja oleme harjunud teda nägema kui väga armastatud klaverisaatjat saatjate ja selle juures, kus ta laulab ise siiamaani siia mõnedele oma stuudio ja oma väiksele sarnane salong lauljatega, ta tegeleb väga tore ja siis aboliidik tõi Pärnust Paul Mägi ja Sohvi saare siia Endel Pärn oli juba olnud Estonias, oli siin paigas veel säilinud. Miks ta ära ei saanud minna? Juude oleks ära läinud ka vist tema saatus oli sinna kunagi temast rääkides on koomiline. Ta ei jõudnud laevale, kus maha jäi, maha ja, ja siis ta ütles, et teab, mille sea olid ma maha jäin. Ta oli alates ookeanist väga tore inimene ja nendega taastas lödiks siis selle silla. Ferritegi Benno Hansen. Sellega on huvitav. Hiljem hakkas Hugo Malmsten härg mängima. Aga see oli omapärane koosseis. Ja hiljem, kui uuli taastas uuesti Silva Ja 49 ja siis kui lahkusid meie hulgast Lüdik ja Paul Pinna, kes mõlemad mängisid selles vana vürst klipper, paljarh, räime. Siis hakkasin, mina mängisin, mängisin seda väga kaua. Ma olin noor näitleja, ma ei oskanud ise luua mingisugust rolli, vaid mul oli agulüüdik. Mu silmade ees hakkab teatrikoolis. Ma olin harjunud jäljendama üht või teist õppejõudu siia. Felix Moor ja Ants Lauter ja ja ma lihtsalt matkisi nagu liitikud järele. Üks sajad etenduselt. Me mängisime, Silvad, seal mängisin Kodanipork. Natuke pahandust ja siis Agu üdi oli juba läinud, Paul siis oli Hugo Malmsten oli nagu seal siin üksmeel. Pruuli kõrval taastas poni osa täitmiseks Vello Viisimaa veel uudis mingist väga kaua seda koos Endel Pärnaga. Nii et sellest silmast on mul jäänud sellest esimesest Silvast seal 44. aasta Silvastega tore mälestus. Ja hiljem, kus ma ise hakkasin juba kaasa tegema Kas Silva jäi pidevast repertuaari niimoodi ta siin vahepeal nagu ära kadunud? Kõik me mängisime, keda vahepeal ta nagu kustus ära ja siis oleksin rohkem repertuaari. Uuli võttis kätte, taastas ta üles ja seal ei olnud dekordsoonigi soli kuidagi trapeeritud kartmine tega Ahas ja nad olid nii huvitav lavapildi teinud. Ta tuli nagu peaaegu ilma rahata, lavastus kulus, ei läinud talle ja me mängisime seda. Annaksin küll üle 100 korra, aga huvitav ja minul on ta jäänud, olete väga südameks, ma võib-olla sellest ajast peale armastancaal ma nüüd väga hiljem, kui ma lavastan Pajodeeria Marisa armastusest kaalumeni vastu võimul on ta jäänud südames. Aga Silva ja, ja Kodanipork talle omapärane. Me olime terve trupiga, kohtusime Ungari trupiga Leningradis, Peterburis, kus ungarlased tulid, sillad mängima sardas kuningat, tar. Ja siis me käisime seda vaatamas. No seal oli ta teistmoodi, meie Kodanipork oli natuke teine. Aga meil ei olnud häbi siiski sugugi mängida. Seda Ungarit mängisid teistsuguse temperamendiga, kuigi me mängisime ka säravalt ja heledalt ja erksalt. Nii et mul on jah silma jäänud südamesse. Ja nii, et aeg 52 aastat tagasi Estonia teatris selles majas, aga varsti ka juba selles majas oli publikurohke, oli nii, et on, millest õppida ja on kasvuruumi meilgi meie ajas väga paljus mitte ainult publiku rohkuses ehk milleski muustki veel. Ja jätkame siis teatrilugude sarja vana Estonia teatriradadel tema 90. juubelihooajal koos gril Raudsepa ja Valter Lutsuga loodetavasti juba järgmises saates märtsikuus tänu teile tänase saatest, härra Valter Luts.