Ja niiviisi me siin stuudios olen nagu Jüri Kruusiga. Meie kõikide elu algab lapsepõlvest, kodust, nii ka sinul. Miks sa just oma hilisemas elutöös oled nii sügavalt jäänud laulu juurde ja teatri juurde? Küllap needki juured viivad sind koju. Mida sa tahaksid rääkida oma kodust, võib-olla su esimesed mälestused? Nagu igal inimesel on ka minu elus olnud kodu eriti suure ja määrava tähtsusega. Seda ma tunnetan eriti nüüd just nüüd momendil, kui ma vaatan kõigil sellele tagasi nagu üle pika aja. Ma võin öelda, et kogu minu lapsepõlv, see on nagu mingisugune suur kera, kuhu on sisse mahtunud, eriti palju ma praegu mõtlen, et kuidas on tõesti niivõrd palju sinna sisse suutnud mahtuda. Juba esimesest hetkest peale võib öelda, oli muusika minu ümber ja see kujundas mind, kujundas mind kogu minu eluks. Aga minu põhikujundajad olid minu kallid inimesed, minu ema, minu tädi ja minu vanaema. Minu ema oli kontsertmeister ja tänu sellele oligi muusika kogu aeg minu kodus. Küll viiuldajat, küll pianistid künnisel mentalistid, küll lauljat kõik esinesid, ma kuulasin, kuulasin ja oma varajases lapsepõlves. Jumal panin endale midagi kõrva taha, midagi huvitavat, mida meeldivat. Aga see jäänud selleks. Ema püüdis juba esimese hetkedest peale oma pojale andaga midagit tulevaseks eluks ja nii ma hakkasin õppima klaverit. Ema rääkis mulle palju muusikast, kujundas minu muusikalise mõtlemise. Palju, arutasime omavahel. Ja siis hakkasid mul esimesed hetked, kus ma hakkasin tegelema laulmisega. Ma laulsin oma lapsepõlvest tõesti palju erinevatel kontserditel igal pool, kuhu ema võttis mind kaasa, mind paluti laulda. Mul isegi meenub nihukene naljakas kontsert, kus laulis neljandas haiglas, laulis Aleksander Arder. Ja mina olin seal kaasas ja Arthur ütles, et tead, et laulame koos uhtjuhti uhkesti. Vaat siis me laulsime kahe lääne seda pärast küsiti, et kuule, Jüri, et mida te tahate, ma ütlesin niimoodi, teate, et ma ei taha kompvekke ka midagi muud, ma tahan ühte suurt suurt süstalt ja vot nii seda mulle antud. Kust ma küll lapsepõlves ei laulnud? Ma mäletan isegi nisuke hetk oli, et ma käisin hambaid ravimas. See oli Narva maanteel lambapolitseinik. Ja doktori Jõesaar, kes oli mind kunagi kuulnud laulmas, ütles, et kuulge, Jüri, et homme on mul väga rasked haiged, et olge kena, tulge korraks sinna kabinetti ja ma tulin ja ma laulsin ja teate ja lastel on kõigil suud lahti ja nad kuulasid ja samal ajal hambaarst õiendas nende hammaste kallal ja tõmbas nüüd välja. Nii et nii et ma võin öelda muidugi veel näiteks minu esimest esinemist ka Eesti raadiost, see oli ka omapärane ja huvitav sündmus. Ma mäletan, Aili reetvakkis töötasin toimetajana palus, et ma võtaksin osa lasteraadiotööst ja nii ma hakkasingi laulma lasteraadiosse ja ma esinesin mitte sugugi vähe, isegi oli kontsert, kus pealkiri laulab Jüri Kruus, see kestis 20 minutit. Aga no seal ma laulsin terve hulga oma tolle aja lemmiklauludest, ema, süda, vihmake vihmake ja ja nii edasi, ja nii edasi. Siis ma mäletan, kui Estonia teatris tuli kavasse nisuke operett nagu Rummu Jüri O. Sealt tulid mul terve kari lugusid minu repertuaari. Küll mõisasakste asi üsna hull ja on minul, sõbrake, Ellemmest LM ja paljud-paljud teised laulud. Nii et laulu, kui ma esinesin nii kontserditel Tallinnast kui ka samuti pioneerilaagris, kus pärast muidugi laulule lisandus veel viiulimäng. Aga vot need olid kõik minul nihukesed, esimesed aastad, kus ma nagu musitseerisime ja mõtlen jälle kõik tänu minu emale mõtlen kogu aeg sellele. Ma ei jõua kuidagi oma ema mõttes ära tänada, sest et see, mida andnud see inimene minule see on, nii et küsitakse tihti, et kelleks oleks veel tahtnud olla. Ma ütlen seda, et ma olen õnnelik, see, mis mul on olnud. Ja ma olen püüdnud anda endast nii palju, kui ma olen suuteline olnud andma. Aga ma võin öelda seda, et ma oleks tahtnud olla helilooja ainult ühe ainukese asja pärast et mu oma emakesele oleks võinud kirjutada oodi kõigi selle eest, mida tema oma pojale andnud. Sest seda väärtust, seda ei saa ühegi asjaga asendada. Sest et see hoiab mind kogu minu elus. Ja nüüd, kus jumal emakest ei ole terve viis aastat on see ainuke tugev, mis on miinium juures. Sinu ema, Margarete kruus on töötanud koos paljude lauljatega ja küllap seda viisiga sina oled nendega puutunud kokku nii kodus konservatooriumisse kui teatris. Ja küllap siit ka on sinu suundumused läinud laulu poole, sest kuulates sinu ooperikommentaare sügavaid ja asjatundlikke ja teotlike inimesena, kes sa oskad väärtustada väärtuslikku muusikat näeme, et ja arvame ja oletame, et need juured on kusagil väga ammuses kauges lapsepõlves. Olemegi enesestki küsinud, et miks ja kuidas see huvi sinus on sündinud ja kasvanud ja, ja laulu kui protsessi laulmisega protsessi vastu, aga siis hakkasid üksteise järgi tulema erinevad pillid, eks ole. No vot jah, siis ma hakkasin, kui ma olin seitsmeaastane, siis mulle kõigepealt kingiti jõuludeks viiul teada, ma arvan niimoodi, et see oli umbes niisugune, sama tunne mul kui Arnole. Oskar Lutsu kevades kingiti viiul, ma olin ääretult rõõmus, ma vaatasin seda viiulit nagu mingi erilist aaret ja isegi naljakas mõelda, ma võtsin selle viiuli jõuluööl oma voodisse ja magasin koos selle viiuliga mulle teate, kui hea ja kui püha tunne oli sees riiuli terveks, terveks. No vot, ja siis ma hakkasin viiulit õppima. Minu esimeseks õpetajaks oli Marta toona. No see oli ka ema kolleeg ja ääretult tore ja vastutulek ja kena inimene. Aga teate, ega see viiuli õppimine, see ei ole sugugi mitte niivõrd lihtne. Alguldati need esimesed toolid ja esimene mängimine. No ma olen ju harjunud kuulma, et mängitakse ilusti, viiul kõlab, aga need olid, mida mina tõmbasin, need esimesed kriuksuvad ja ma ei saanud pihta ja teate, see mind kõik nii õudsalt häiris, et ma ei ole suuteline mängima v-le. Ja kuidagi natuke tõmbas selle huvi tagasi. Ma mäletan, Marta toona kaelas valgevase tänaval ja Ta ootas mind tundi, aga mina läksin küll tundi, aga mul on niisugune naljakas tunnet, kas ma ikka jälle saan ja mängida nii nagu vaja. Jälle hakkab kuidagi viilu krõbise maja. Aga ees oli ma mäletan, palju, palju lund oli seal ja ma selle asemel tundi minna, ma jäin ehitama sinna lumememme ja Marta toona üldis aknast Jüri Jüri, viiulitund. Lumememme ehitamine. Lume mängi, valmis, sai. No ma ei tea. Ja siis edasi edasi, muidugi pärast seda ma õppisin ja õppisin jah. Siis hakkas pika pale viiul ka kõlama ning jumal oli esimesed osavõtud niukses väikestest orkestrites, nagu näiteks pioneeride maja orkester, kus dirigendiks oli Artur Lannu ning samuti Jakobi. Nii et ma võin öelda, et Alfred Jakobi oli siiski minu üks teiseks õpetajaks. Nii et ma olen ka temale väga tänulik selle eest, mida ta andis ja kuidas ta mind kujungas seal. Aga kuidas siis on, et mida suuremaks kasvasid siis leidsid, et viiuli, nagu väikesesse on tarvis kontrabassi? Tere teate, asi on selline, ma õppisin ju paralleelselt veel esimeses keskkoolis ja millegipärast, kui ma lõpetasin seitse klassi, ma ei tea millegipärast mul tuli huvi järsku kontrabassi peale ja ma hakkasin seda kontrabassi õppima ja õppisin ja, ja, ja lõpetasin selle kooli. Kuid siiski ma võin öelda seda, et vot viiul, mul on kuidagi niivõrd hingelähedane, ma ei oska öelda, ta on kuidagi eriliselt just täpselt nagu minu hinge järgi. Vaat kõik see, mis kõla viiul annab ja ja see selle viiuli kõla saavutamiseks on, on vaja hästi palju tööd näha ja tööd teha. Vot minul muidugi, vaat ma ütlen, et mul on nii kahju, et mul seda püsivust ei olnud, ma mäletan, minu see kunagine klaveriõpetaja Jevgenia Shuni ütles mulle veel hiljuti, et Jürid olidki nagu elavhõbe. Did jätkus kõik ja oleksite püsivust, püsivust rohkem olnud. Aga ma mõtlen tõesti, mind jätkus sel hetkel. No niivõrd palju ei kõikjal sellepärast et niivõrd palju huvitavat, huvitavat ja ahvatlevat oli. Ma isegi mõtlen see periood, mida see kõik mulle haaras, eks ole, see lapsepõlveperiood. Ma olin samal ajal, eks ole, õppisin viiulit, samal ajal ma olin pioneeride majas, olin foto-kinoringis siis noorte naturalistide maja. Olin kaastegev seal siis teenist õppisin, minu partneriks oli Tiiu Heinsalu, kelle, kellega me kaua-kaua mängisime koos soori puiesteel, tennist ja nii edasi ja nii edasi ja see kõik nagu võttis aega. Ja samuti üks suvi tuli kogu aeg teisi peale, ma isegi mõtlen, kuidas ma olin nagu suuteline kõike seda haarama, aga samal ajal see ju kõik killustas. Aga ma võin öelda seda, et et mul on lihtsalt väga-väga huvitav. Ja ma tahaks isegi nii sihukest asja ütelda. Et kuigi praegu momendil räägitakse, et jah, et see kõik see aeg, et see oli nagu stagnaaeg ja kuidagi vaadatakse isegi natuke halvustavalt. Aga mina olen väga õnnelik selle aja peale, sest see aeg andis mulle väga-väga palju ja tõi mulle palju ja tõi mulle huvitavad ja mul oli võimalus igal pool käia. Kui palju ma käisin Leningradis Moskvas igal pool, kus ma olin suuteline käima, kus ma tahtsin, ma sain minna. Aga nüüd on igal pool piirid peale. Nii et ega alati saa ühtemoodi annustavad vaadata. Igal asjal igal ajal on omad head küljed ja omad halvad küljed. See oli sinu noorusaeg ja küllap sellepärast sa vaatad nii tärkavate mõtetega sinna tagasi, see on täiesti mõistetav ja see, et oli võimalus käia Leningradi Moskvasse, see oli ka tol ajal täiesti normaalne ja pitsa sinna tänaselgi päeval minna kullast kaela tuleb Moskvasse laulma, siis palun väga, ostad piletid. D ja palud viise, sõidad Moskvasse, seda seda kuulama vaatama. Tänasel päeval isegi võib kaugemale minna, mida tollel ajal nii-öelda sinu nooruse ajal unistada ei saanud väga mitmes mõttes. Nii et igal asjal on jah oma mitu külge ja ka, et mängib siin oma rolli kaasa. Aga nüüd teatriteemade juurde tagasi tulles, kas sa mäletad, millal sa mõne niisuguse oma hilisema jumalusega esimest korda kokku puutusid? No ma tahaks seda ütelda, et see sõnajumalus on minule natukene võõras. Ma alati olen hinnanud kuidagi neid inimesi, kes on tõesti erilised väärt ja ma pole kuidagi haakunud nende, kes on keskpärased ja jätta muljet. Võib-olla sellepärast, et kogu minu kodune kasvatus, see, kuidas minu ema mind suunas, see, kuidas kogu see muusikaline ringkond on mind kasvatanud, võib-olla see kujundas mul mingisuguse maitse. Ja sellepärast, et need inimesed, kellest ma olen vaimustatud olnud, ma usun, et need on siiski olnud ka väärt inimesed, kõik. Ja otse loomulikult mõtlesingi Georg Otsa ja Hendrik Krumm ja ja nii edasi. No üldse väga omapärane see üldse, kuidas ma jõudsin ühe või teise kunstiliigi juurde nagu ma räägin, kõigepealt mul tuli siis laulmine kui ma ise musitseeris laulsin seejärel viiul, siis kontrabass. Aga samal ajal see ju ei piirdunud. Ema võttis mind ju igale poole kaasa, nii teatrietendustele kui kontsertidele. Ja juba siis lapsepõlves ma hakkasin hindama ühe või teise kunstniku tõelist väärtust, see, mida pakkus üks või teine, võrdlesin neid omavahel, õigemini meie emaga võrdlesime alati pärast kontserdi pediaatri. Me tegime mingisuguse nihukese spetsiaalse tunnikese, võtsime, kus me arutasime kõik läbi, mis oli seal head ja mis oli seal halba. Ja näiteks ma võin öelda minu esimeseks etenduseks üldse diaatris oli balletietendus. See oli. Niisugune etendus nagu ebapeig. Ja see oli mulle muidugi väga huvitav sisu poolest juba, aga no ma ei oskand balletti hinnata, mis oskab poisikene hinnata üldse balletti. Hoopis põnevam oli kohtumine linnukauplejaga. Vot seal oli juba palju laulu tantsu ja see pakkus mulle juba omaette huvi. Kuid see oli siiski nagu mingisugune tavaline etendus kus mingisugust erilist momenti minust ta ei tekitanud. Aga ma mäletan väga hästi seda etendust. Kui ema viis mind vaatama luikede järve ning ma esimest korda kohtasin Helmi Puuri kunstiga. Ma olin ju varem ka balletti näinud, eks ole. Ja kui Helmi tuli lavale ja tantsis siis ma mäletan, minu kehas tuli mingisugune eriline soojus. Vaat see mingisugune miski asi, see niivõrd kandus lavalt saali kandus minuni 11 12 aastase poisi, nii et see jättis kuni tänaseni on jätnud täitsa erakordse mulje mulle. Ja see ongi see, mis võib-olla viis mind. Ja ma usun, mitte ainult mind, balletikunsti ja armastust tõi minule just selle žanri vastu. Ja edasi oli 1957, ma mäletan, kuidas vaat siis, kui Estonia teatris tuli kaua Imre Kalmani operett paja Deer. Ma mäletan, ma oleksin etendust, vaatame jälle, läksime koos emaga. Ja peos laulsid nisukesed lauljad nagu Silvia Urb ja kunnoraide. Mulle meeldis ooperit seal minu meelest lavastatud küllaltki ilusti tuli eksootilise sisuga põnev, huvitav. Ja ma tahtsin seda kindlasti veel vaadata. Aga ma tahtsin ainult selle koosseisu vaadata ja mikspärast. Sellepärast et ma olin näinud varem Draamateatris Oskar Lutsu kevadet, kus seesama prints, teine prints kaljukarask tegi Tõnissoni. Ja ma ei kujutanud üldse oma mõistusega ette, et seesama Tõnisson võib laulda prints Radžamit. Ja nii ma ootasin etendust Gunnar haidega. Ja järsku etendus tuligi, see oli pühapäeval. Ja ma läksin teatrisse, võtsin kadalehe ja oma ehmatuseks nägin, et koosseis oli muudetud ja laulsid Gerda murre ja Kalju karas. No mis siis teha, ära minna ei saanud, ma jäin kuulama ja vaatama. Esimene üllatus mulle, Gerda murre. Mina polnud senini ühtegi niivõrd sarmikat daami näinud laval, kui oli Gerda murre, seda tema esimesest lavaletuleku hetkest peale. Ja siis Gerda murdigi suu lahti hakkas laulma Odeti aariat, kodeti laulu. No teate, see oli minu jaoks miski juba, nii et ma olin suure huviga ootama kõik, mis toimub edasi. Muidugi, ma ei saanud öelda seda, et suhe oleks karaski Tõnissoni mul muutunud. Ja ma ootasin kuidagi siukse väriseva tundega, mis saab edasi. Ja siis teatati, et nüüd tuleb prints Radžami tuli kaljukarask. See oli hoopis teine inimene, ei saanud iialgi, kujutad ette, et see poliitTõnisson. Orkester alustas ja algas Radžami laul. Esimesest hetkest peale ma olin unustanud kõik. Ainult kuulasin seda jumalikku häält, seda jumalikku lauljat niivõrd ilusat tämbrit, mis samuti oli minule midagi erakordset. Ja sellest hetkest peale mul algas huvi opereti vastu. Ooperi kui muusika kui sandi vastu. Mul mingi pärast huvi ei olnud, võib-olla isegi võib öelda mitte eriline huvi. Ma käisin küll vaatamas selliseid asju nagu Ruslan Ljudmilla ja mitmeid teisi asju, kuid siiski see ainult vaatamiseks. Aga siis tuli aasta 1959. Tähendab, ma olin osaline pioneeride majas. Mängisin seal pioneeride maja näiteringis kaasa. Ja meile tehti ettepanek, et võib-olla te müüksite pileteid. Ja preemiaks määrake, kes kõige rohkem müünud, määrati sõit Moskvasse, oh küll me hakkasime müüma, siis ma mäletan, ma läksin nii lasteaedade, igale poole, kus ma seda piletit pakkusin. Väga huvitav oli sõit Moskvasse, eks ole. Ja lõpuks see sõit tulisid. Ja mul võimaldati sõita Moskvasse. Samal ajal minu emal oli Moskvas väga hea tuttav pianist ja polsti. Nii kui ta kuulis, et mina sõidan Moskvasse ta teatas sellest emale, et ta võtab mind vastu. Nii kui ma sinna jõudsin, oli ka tema vastas. Ja ütles mulle, et ta pakub mulle väga huvitavat, ma ei tea, mis see oli. Aga järgmine päev. Ta tuli ja ütles, et nüüd ma viin sind vaatama suurepärast etendust suurde teatri. Sa tutvud maailma ühe parima tenori marjutel Monaco'ga. Suur teater. See on nimi, mida ma teadsin, ainult nagu kauged kauged tähte. Ma polnud ju kunagi seal käinud. Aga see nimi juba, see tähendas mulle küllaltki palju. Ja nii toimuski. Ja polski tuli mulle järele. Me sõitsime suure suure limusiiniga, ma ei mäleta, mis ta nimi on ja sõitsime suure teatri ette. Oleks te näinud, mis siis toimus? Kolossaalselt suur rahvamass, see kõik nagu tormasin auto peale, kõik karjusid uwašistližni pileti, Nietlismi piletuvassesnis niietlismi. Muidugi Me saime sealt välja ja nii ma jäin. Ja teatrisse. Kus mõne hetke pärast algas pise ooperi Carmen etendus peaosas marjudel Monaco Arhipova käisid seal. See oli tõepoolest suurepärane etendus, see nisuke etendus, mis ausalt öeldes täitsa jahmatas. Ja mitte ainult see, et marjade Monaco oli suurepärane kogu koosseis oli suurepärane. Nii Arhipova Niilised seal Arhipova oli nagu sel hetkel oma parimas loome heas. Me teame seda, et mõne aasta pärast laulis veel Kozmaaridel monokova Naapolisse samuti suurepäraselt. Aga mis mind selle etenduse veel üllatas, oli dirigent Melik Pašev kes olid tõeliselt suurepärane dirigent, kuidas ta kujundas seda, kuidas ta, ma olen hiljem seda võtet kuulnud, et mul on isegi olemas grammofoniplaadid. Ja mõtlen tagantjärgi väga tihti sellele etendusele kuivõrd huvitav ja põnev soni. Ja samuti Pavel lihtsalt see on selline hääl, selline hääle ilu, tämbri, värskus. No see oli suurepärane siis ka minna. Ja ma tahtsin öelda, et kui ma seda plaati kuulen, siis mul on täitsa niisugune tunne, vaat nüüd nüüd mina olen kuskil seal. Ma mäletan seda, palju lõppes ära, üks mees pani käed nagu ruuporina suuetega harjus. Braavo, braavo. Braavo. Ja teate seda plaadi peale täpselt seesama asi ja ma olin kaitseta selle mehe ligidalt, teate, kui põnev oli see. Aga sellega ei lõppenud jumaaridel monoetendusega. Peale seda tuli ju tema pajatasid hoopis teine roll ja polskybismika sellele etendusele. Kui nüüd neid kõrvutada neid kahte etendust nii patsid kui Garmini siis mõlemad ooperit lõppesid ju tegelikult. Pajatasid eskaanio tabab neto, aga kui palju erinevust olimaaridel Monaco rollis kui näiteks karminis Maaridel Monaco rollile Me tunneme hingeliselt kaasa, tunneme, et on viidud sinna selle lõpp staadiumini läbi oma sisemise tunnete läbielamiste läbi suurte suurte kannatuste. See on hoopis teine, mis on niuke valla kaania patsites kus ta tapab lihtsalt armukadeduse pärast ära, need, need on täitsa kaks erinevat rolli. Kuigi mõnes kohas natuke sarnased. Siis paar päeva hiljem helistasin polski mulle uuesti. Jüri, olete rahul? Ma ütlesin väga, mul pole sõnu, kuidas teid tänada? Ta ütles, et teate nüüd ma tulen teile tunni aja pärast järele ja ma viin teid veel huvitavasse kohta. Ja teate, kuhu ta mind viis? Viis Moskva raadiosse? Ma ei teadnudki algul, miks ta sinna mind viis. Ja seal toimus Maarjudel Monaco heli Bladistamine. Monaco lindistas aarid Toscast hotellost ja pajatsitest dirigeeris Melik pashat. Ma olin kogu selle protsessi juures algusest kuni lõpuni. Ma mäletan, kuivõrd hoolikalt MelyPašaed valmistus selleks võtteks ette, monokad polnud üldse tulnudki, Amelik paša töötas fraasi kaupa, töötas seda, mida ta oli juba ammu-ammu oli tegelikult ju selge orkestri neid lugusid mänginud, aga ta veel töötas. Ja siis tuli mardil Monaco. Ta laulis, üks kord kuulas teist korda ja lindistus oli valmis. Aga mis oli selles erilist, oli see. Tihti tulevad inimesed stuudiosse, stuudio nagu neid ängistav. Tegelikult muidugi saalis ei ole ju kedagi peale orkestri puudub see publik, see, kellele inimene nagu laulab, kellele ta elab, kes talle aplodeerib, kes tuletab teda. Aga Maaridel Monaco oli stuudios täpselt nii nagu laval. Kui ta laulis, pajatasid, siis mul oli täitsa niisugune tunne, et vot nüüd on see sama laul, seesama laulja on sealsamas suure teatri laval ja ta loob seda rolli, mis niivõrd haarab, mitte niivõrd kütkestab ja nii iga osaga nii Cavaradossi, aariaga kui hotell, nagu eriti huvitav oli näha tematelot. Ma pole tegelikult Maaridel Monaco hotellot üldse näinud, välja arvatud nüüd viimane laupäev, kus ma nägin temaga ühte võtet video peal. Aga siis ma nägin vahetult paari meetri kaugusel paaridel Monaco esinemist hotell. Kuigi seal elanud plaadi jaoks, aga see oli täpselt see, kuidas laulja kujutas oma rolli ette läbi vokaali. Ja ma võin öelda seda, et see etendus oli mulle. Need etendused oli mulle niivõrd tähtsat, et ma läksin tagasi Tallinna ja ausalt öeldes ma mõtted olid kaua-kauaaegsel etenduse juures isegi mõtlen momendil nad ei lähe kuidagi sealt kaua. Sest see on ju mingisugune eriline kunst, mis nii suudab püsida nagu aastate aastate kümnete järel inimese sees. Aga see on ju sama sama momendil sama moment, kuidas Helmi Puuri kunst on täna siin minust ja kuidas paljud kunstnikud on tänaseni, kuigi ma võib-olla neid nägin ainult üks kord, aga nende kunst on niivõrd suur. See suutis jääda tänaseni minu sisse. Tulles tagasi Tallinnasse ootas mind uus huvitav moment. Kinodes linastus film suurt roosa. Ma mäletan seda oma esimest käiku kinosse. Esimene kohtumine Maarjo Landsa kunstiga. Ma võin öelda seda, et Maaridel Monaco oli minu jaoks hetkeni ainus tõeline tenor maailmas. Ja siis, kui ma kuulsin maarjaLandsa laulu niivõrd vahetub niivõrd hingestatud seda lõputut tämbrilist ilu ja kõike seda, mida Lanza kunst suudab anda inimesele siis ma võin öelda, et seesama uus tenor võitis mingil määral eelmise Ja kui ma tulin kinost välja ja mulle öeldi, et kas te teate seda, et maarjaLandsat enam ei ole et praktiliselt mõni kuu tagasi Maryland suri, siis teate see nagu ei mahtunud hinge, kuidas selline laulja seda lauljat enam ei ole? Ma kirjutasin sellest jampulskile. Ja teate, kui õnnelik ma olin, kui ma tulin Moskvast, tuli pakk. Ja paki sees oli kõigepealt seesama plaat Maaridel Monaco'ga, mida lindistati seal Moskva raadios samuti Maarjunandsa plaat ja Rico kruuso, bla. Te, teate, ma hoidsin need plaadid enda käes ja ma mäletan, mu ema aitas mul muretseda esimese grammofoni, õigemini Me laenasime laste muusikakoolis, selle, ma tõin ta koju. Ja ma panin oma kätega, te võite endale ette kujutada oma kätega ka russo kõlama. Ja ma mõtlesin, kas tõesti nüüd minu toas, minu oma kätega sain panna laulma sellise suure laulja nagu Enriko Caroosa, Maarja, Landsa ja Maaridel Monaco teevad, need on niisugused hetked, mida inimene peab kõik ise läbi tunnetama. Kui ma praegu räägin teile, siis see võib-olla on nagu minu emotsioon. Aga see on kõik nagu minu poolt läbi elatud emotsioon. Edasi järgnes uuesti järgmised filmid lantsaga ja huvilansa vastu huvi tema kunsti vastu. Mul kasvas iga hetkega iga momendiga, kui ma kohtasin uuesti Landsa kunstiga tuli aasta 1960. Ja Moskvas esines lauljatar Tolotinkiste keda ma filmis nägin Maaril hansapartnerina. Ja taasretk Moskvasse. Õigemini minu emal tuttavat. Teised tuttavad kutsusid mind sinna. Ja nii ma sõitsin. Ja mul oli võimalus kohata selle suurepärase lauljatari, kes laulis Kuno Faustist Margaritat Nymbialettectraviatas. See oli teist korda viibimine Moskva suures teatris. Ja mul oli tuttav giid, kes spetsiaalselt palus minu soovi järgi Dorati kirstneril rääkida natuke maarjaLansast. Ja teate nii nagu Kirsten rääkis Lansast kui partnerist kui inimesest ma sain täieliku pildi Landsast kui kunstnikust, sest ma tahan ütelda, mida Landsa kohta ju räägiti pärast filmi. Et Lanson põhiliselt Launud filmidest. Jaa, tõmmati paralleeli, et no kui palju omaaegseid lauljaid, selliseid nagu näiteks Joosep Schmitt, Marta Eggert ja paljud-paljud, teised lauljad. On ka filmides laulnud, aga tegelikult neil olid väiksed hääled ja panti kuidagi kahtlema Lanza kunstis. Aga ta rati, Kirsten, panin kõik selle paika ja rääkis, et Lanzalon lihtsalt õnnetu saatus. Aga võib olla ka tark saatus. Võib-olla tänu nende filmidele. Nüüd naudime Nandsa kunsti. Aga nii see ka oli. Mida tähendab sinule tänasel päeval lõikeks olla Marju Landsa ühingus osaline? Tänapäeval? On see muidugi üks niisugune meeldiv tunne. Et ma olen nagu üks nendest väga arvukatest inimestest kes on Landsa kunsti austajad. Ja see ühing on Inglismaal. Tema harud on ka Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Lääne-Saksamaal. Ja see on väga tore ühing. Ta haarab enda siis terve hulk toredaid inimesi kes räägivad maarjaLandsast, kes uurivad Marialansa loomingut. Tema elulugu. Tänu nendele on mul kodus võin öelda kõik see, mida Marju Antson kunagi laulud sisse nii helilinti kui ka heliplaadile. Kas sa oled saanud neid materjali kasutada ka oma talveaia muusikaõhtutel? Olen küll ja olen küll näiteks kui ma näiteks Landsas näitan neid video õhtusid. No ma olen temast põhiliselt kõik tema filmid ära näitan ja tavaliselt seal ees ma annan väikse kommentaari ja siis ma räägin ka Lanza niisukesest kunsti iseärasusest ja samuti lasen neid lugusid seal. Ma arvan, et me tänases saates jõuaksime ehk veel peatuda põgusalt teemal Moskva ja Karajan näiteks. Oi, Moskva Karajan, see on muidugi väga põnev teema tegelikult Karajani kunstiga ma olen väga palju kokku puutunud, sest Karajana jälle minu üks niisugune iidol. Nii kui Karajan tuli kuskile nõukogude liit, too mulle teatati sellest jälle, ma võtsin oma kotikese ja ostsin pileti ja võtsin kätte, sõitsin kas Leningradi või Moskva või või isegi Kiievi. Mäletan, ütles, et ma sõitsin Kiievi, kus Karajan dirigeeris Perilioosi. Ning see oli muidugi tõeline tõeline kunst ja väga põnev oli, kui palju gara dirigeeris Leningradist Leningradi provintsist orkestrit ja. See oli muidugi suur elamus. Muidugi esimese põnev kohtumine Karajan oli 1964. aastal, vaat siis kui siis kui las skaala oli Moskvas elas kaladele väga huvitav programmiga Moskvasse ja seal oli ka kaasa arvatud muidugi Reekviem mida dirigeeris Karajan. Kaeraenne olin ma, Karajan, oli muidugi enne dirigeerinud veel Putšiini poeemi, mida kolmel korral nägin seal, kuid siis just 21. septembril pidi toimuma reekviemi kontrolletendus. Ja ma mäletan seda etendust, seda just seda kontrolletendust. Sinna tahtsid väga paljud inimesed pääseda ja see saal oli nagu reserveeritud sellepärast et kedagi ei lubatud sinna. Ja mul oli niivõrd huvitav moment, et ma väga tahtsin saada sinna just nimelt mul oli eriline soov, et ma saaksin seda etendust ja seda, seda just seda, kuidas seda tööprotsessi näha. Ja ma jäin ootama Karajani kõigepealt sellepärast, et võtta temalt autogrammi. Siis säärane soov oli vähemalt teda pildistada. Ja nii oligi, Karajan tuli, kõigepealt võtsin autogrammi, aga mul oli see vana Ljubitel mõni tohutu, tahtsin teda pildistada ja Karen lubas ka. Aga nagu alati juhtuvad need momendid just hetkel ei läinud mul seal katik lahti ja ma mõtlesin, no nüüd on ta kindlasti läinud, ma vaatasin üles, Karajan seisis ja lõpuks ma sain teha selle pildi. Siis ma läksin uuesti suure teatri juurde, jäin nagu mingisuguse nihukese ootusega ootama seda imet, et järsku see ime tuleb. Aga no mis ime saab tulla, kui seal ardiste sissekäigu juures oli tohutult palju rahvast, jälle kõik ootasid, ka nemad ootasid mingit imet, järsku kuidagi on võimalik saada. Ja mina jäin sinna päris ukse juurde. Jäin ootama, tuleb järsku Karajan, ta oli vahepeal juttu ajanud kellegiga seal rääkima tuleb. Ta läks minust mööda, nägi mind nagu tundis ära nagu kergelt nagu väike naeratus, kes läbi näo ja siis läks sisse, ta ei kellelgi seal ukse taga rääkima ja järsku vaatas ukse poole ning nägi mind. Ja korraga ma vaatasin, et mõlemad hakkavad seal midagi rääkima, vaatavad mulle otsa, teate muideks kuidagi mingi naljakas tunne läbi keha, siis tuldi ukse juurde ja mind kutsuti sisse. Ma mõtlesin, et huvitav, et mis see nüüd siis on järsku üttesse vene kiik, kes temaga rääkis, ütles, et kulget Karajan lubadu, minge saali, vanu, teate see oli kõik väga tore, aga mul oli kogu aeg niisugune tunne, et seal mingisugune tohutu seal eksitus. Kuidas siis mina, kuidas siis mina alles kuueteistaastane poisike mind nüüd lastakse saali teised niidudki ukse taha. Ja niimoodi ma läksingi, ma läksin Saari, see kontserti proov oli muidugi haruldane. Gara näitas ennast seal kogu hiilguses, kaastegevad olid selliseid laule nagu Leontimprays, Carlo perbonzi ferentsakosotto ning Nikolai euro ning la skaala koor küll oli võimas, kare näitas ennast erilisi musi muusikuna, seal ta töötas niivõrd peenelt välja iga fraasi. Ma võin öelda selle päris etendus, see oli huvitav, aga see, mida pakkus mulle just nimelt see töö, see nii-öelda nagu see köögipool. Vot see paelus eriti. See oli eriti põnev. Aga kogu aeg ma ei tunne, et järsku mingi eksitus järsku tuleb, keegi lööb mind seal saalist välja, aga ei tulnud. Ja ma mäletan, kui ma läksin sealt etenduselt ärasel proovilt siis ukse peal see niinimetatud ukse peal see inimene, kes oli, see kummardas viisakalt, palun minge välja, ma läksin välja. Ja siis ma sõitsin Tallinnasse ühe etenduse vaatasime ära ja siis ma sõitsin Tallinnasse. Küll mul oli hea meel. Sind on Moskva suures teatris nagu mingi seakesi kandnud. Võin öelda seda, et ma lihtsalt väga tahan viibida toredatel etendustel. Ja kui ma olen läinud Moskvasse siis ning viib see tunne, et ma alati saan sealt midagi huvitavat ja endale midagi väga põnevat nii Moskvasse, Leningradi. Me oleme läinud sinna lihtsalt linna vaatama, armastan, käin Leningradi Ermitaažis, ma armastan käia Moskva muuseumites, eks ole, aga erilist huvi pakkus mulle just nimelt kontserdid, küll ma olen seal palju käinud, aga, aga, aga see on ka väga huvitav. Ma mõtlen, kui ma läksin esimene hetk sinna. Mul peale joon polskinud ja mitte üht inimest, aga siis ma kohtasin teiste inimestega seal huvitavate inimestega, nende inimestega, kes Estonia teatrit tutvusin seal sellise toreda inimesega nagu Nathani kiitina. Meie suur Estonia teatri kunagine patrioot, kes isegi õppis ära eesti keele Georg Otsa plaatidelt ja kui palju tema aitas mind viibida nendel etendustel. Teatriinimesed ikka ütlevad, et kui kuhugi ungaris piletit saada suurde teatrisse, mingisugusele väga-väga-väga etendusele ja, ja lootus on peaaegu kaotatud, siis ikka Jüri Kruus on see mees, kes saadetakse sappa. See usaldus on väga suur ja inimeste usatakse, siis ta peab alati seda tõestama. Aga kas te mõtlete, et seda on väga kerge tõestada? Eriti näiteks võtame las skaala etendust sinna, kuhu tahab kogu nõukogude liit saada, aga me teame, et ka suure teatrisaal on ju ka piiratud võimsusega. Ja me teame seda, et, et näiteks las skaala etendustele määrati praktiliselt vabariikidele, terve vabariigi peale määrati viis piletit näiteks laskala, esimene kas troll, teine, kas tal oli natukene rohkem ja minna siis ja midagi tahta ja soovida, see on kõik väga ilus. Ma võtsin selle jah vastu, ma läksin Moskvasse, aga ma võin öelda seda mul ei olnud siis mitte. Ühtegi tuttavat polski polstrit ei olnud Moskvas ja ma ei saa inimest niivõrd palju töötada. Kuskil peab olema piir ja nii ma katsusin kõik oma jõuga saavutada. Mul oli kogu aeg see asi hinge peal, mingi usaldati, mind ju saadeti, kuidas siis ma pean neid alt ja vot see oli niisugune asi, see oli nagu mingi võim, mis küttis mind üles. Ja ma püüdsin teha. Ma võin teile öelda seda. Selleks, et saada piletid etendustele, laskalasse etendustele, Moskvas olid tohutu suured järjekorrad. Näiteks üksikinimesel oli peaaegu võimatu, ta seisis kuid otsa sabas kogu aeg pidi iga kahe nädala tagant kontrollima seda nimekirja siis ennem etendusest tulid öised sabas seismiseks. Ka mina seisin niimodi sabas. Samuti ma käisin erinevates asutustes, ma kogu aeg rääkisin, mis eesti teatel tähendab, eks ole, miks nende inimestel on vaja. Ja siis mul õnnestus ühe, kahe piletihaaval koguda kokku selle summa, millega ma tulin Tallinnasse. See oli esimene, tähendab laskalakas troll, kui ma tõin piletid Tallinnasse, nii et keegi tol momendil ei kahtlustanudki seda, et mis vaevaga see oli saadud. Aga mul oli hea meel näidata, et ma inimestele siiski sain ja sain endale kasulik olla. Mul ei jäägi praegusel hetkel midagi muud üle, kui sind tänada meie selle sarja esimese teatril osad eest jätte sellel põneval kohal, Jutan pooleli, et taas kohtuda kahe nädala pärast loodetavasti, sest teemad las skaalast Marja Kallasest, Leningradi teatritest, Tallinnasse me ei ole õieti veel jõudnud ja me ei ole väga paljude teemade juurde sinu puhul sinu elu käigus jõudnud. Nii et tänu ja kohtumiseni uutes saadetes. Suur tänu.