Raadio seitse 30. mail oli Estonia teatri talveaias palmide suguvõsa õhtu. Kohale oli tulnud palju palme, talveaed oli rahvast täis. Vestlesid mitmed palmid, mitte ainult Tiina Pall, Maie sepall, Juhan Palm, Peipan, Jüri pall ja Mati Palm velt teisedki palmid. Õhtut juhtis Ene Pilliroog, kuulame, mis jäi helliidile. Tere õhtust, kallid inimesed. Nagu te näete, on siin saalis kevadel tärganud väga palju palme. Ja et meid on tõesti niipalju siis siingi lauas. Mõned palmid said veel mõnede Palmidega tuttavaks. Mina olen valmides sugu võsa selle väga keerulise üles pandud ja mittetäieliku ehitusega tutvunud kaks nädalat ja mul on parasjagu nad kõik segi läinud. Nii et ma vabandan juba alguses ette, kui ma mõned palmid ajal segi kloorinite Gilgaste, Peipmanide, Karendite ja ma ei tea, kellega kõik veel, ma arvan, et tänasel õhtul selgub veel, kes kõik omavahel sugulased ongi, seda ei teagi. Igatahes aastal 1747 sündis Mats ja 1755 sündis mari. Ja sellest mütsist ja marist on siis tänaseks teada üheksa põlve tänasesse päeva. Noh teada paremal või vähemal määral, aga ikkagi üheksa põlve, seda juba on midagi. See aasta on pere osta. Iseenesest ütlen, et mulle ei meeldi, et on päri aasta kuidagi kampaania viisi, mida me oleme harinud meie endises elus nii paljus läbi viima. Pere aasta oli eelmine aasta juuli, üle-eelmine aasta ja oli üleeelmine aasta tuleb neid pere aastaid järgepidi ettepoole, nii kaua kui on elu ja on inimesi. Aga on tore, et pere aastal siin talveaias on kokku kogunenud ka palmid. Alustame siis tänast õhtut, milles on lauluja Viola mängu ja viiulimängu ja teie ees on kaunid pildid. Jüri Palmi pildid, mida te võite vaadata lähedalt ja kaugelt. Ja seal vasakul pool nurgas on ka pilte ja fotosid ja palmide sugupuu. Kõigele võite mõnusasti läheneda, kohvi võite juua. Juttu võite ka ajada ja, ja kui minu küsimused otsa lõppevad, siis olen tänulik, kui teie edasi küsite. Aga võtaksin ette pika sirge palmi Peipmani, Austraaliast, sina oled sündinud üldsegi mitte Eestimaal, nii et Eestimaa ei ole sinu sünnimaa, vaid Eestimaa on sinu kodumaa. Juhan Palm Peipmann millal tulid esimest korda Eestisse? Mina tulin esimest korda Eestisse 1984. aastal ja kuidas oli tulla sealt soojalt maalt külma põhjamasse? No ma tulin juba sel aastal juba kevade ajal, nii et see ei olnud minu jaoks niivõrd külm, aga, aga mis oli muidugi kõiges kõige põnevam oli lihtsalt see uudishimu Eesti vastu. Ühe väliseestlase huvi oma kodumaa vastu. Johaniga räägime pärast edasi, nüüd tema läheb, võtab sealt oma Viola välja, paneb häälte ja ja sätib ennast mängimiseks valmis, klaveril saadab teda Tiiu, Jorma ja esimene lugu ei ole üldsegi, mis see, mis seal kava peal, esimene on, vaid esimene lugu on Kaljo Raidi Largo. Ja siis ta mängib teile veel, aga enne nii kaua, kui ta seal ennast sätib, küsiksin ma Mati Palmi käest seda, et sina oled siin nii agarasti ja aktiivselt kogu seda seltskonda ja seda üritust toetanud mõte ja idee ja tegudega. Kust ta selle idee said palmid kokku? Kutsuda tegelikult see idee tuli ka sellega, et Juhan tuli pikemaks ajaks taas Eestisse, seda kaheksandat korda koos oma Tallinnast võetud kena abikaasaga. Ja mul tuli see mõte, kuna andsime toimud perre õhtut, et miks mitte teha siis suguvõsaõhtu? Siin on olnud Trallade sugu pereõhtu ja kes neljandasse. Aga igal juhul mul on niisugune mõte, et teeks õige niiskusõhtu, et võib-olla see on ka eeskujuks teistele muusikalistele suguvõsale. Nagu näiteks Sütiste Südsid. Millib pere, kes on palju viiulimängijad, muusikud võib-olla väin, mad, vein, manid ja nii edasi kindlasti oleks palju niisugused niisugused perekondi suguvõsasid, kelle noh, niisugune elu läbilõige oleks huvitav paljudele eestlastele, tallinlastele. Tore vaatame, kes siis kõik täna siia kogunenud on ja kuuleme Kaljo Raidi Largot mida esitavad meile siis Juhan Palm petman ja Tiiu Jorma. Me kuulame nüüd veel teist ja kolmandat osa kummeli sonaadist, altviiulile ja klaverile. Suur tänasele Johan Johani abikaasa taimi peaks istuma seal tagapool, kuskil Daily on Tallinna tüdruk. Aga nüüd on juba kaks aastat elanud Austraalias küllap saanud liikuda mujal Taivi pysti. Oma musitseerimisega avas Juhan nii-öelda Palmide Hermanni liini mis on siis jah, liikunud Austraaliasse. Herman oli aga Rudolf Palmi vanem vend ja Herman oli jällegi see, kes, kelle õhutusel olevat hakanud Rudolf Palm viiulit mängima, kui ta väike poiss oli. Aga Rudolf Palmist on saanud Eesti kultuurilukku üks suur ja vägev märksõna. 34 aastat oli ta sümfooniaorkestri kontsertmeister, see tähendab seda, et 27.-st aastast, kui ta veel konservatooriumis õppis, kui ta sinna orkestrisse läks tookord orkester oli küllalt väikese koosseisuga. Praktiliselt tema tööajal kasvas see orkester suureks täismõõdulise sümfooniaorkestriga. Ja selge on see, et üks kontsertmeister omab väga suurt rolli orkestrist selles mõttes, et ükskõik kust see külalisdirigent ka ei tuleks. Esimene tutvusorkestriga on tal kontsertmeistri läbi. Ja öeldakse ja kirjutatakse, et Rudolf Palm oli selge sirge sõnaga muusik, kontsertmeister, keda pillimehed respekteerisid. Kuid oma elu jooksul jõudis ta mängida aga väga paljudes kammeransamblites. Ja usutavasti nutetakse tänase päevani veel taga kuulsat Eesti akadeemilise helikunstnike seltsi keelpillikvarteti palm, Laansad karjus nende musitseerimist ja inimesed, kes te jõudsite täna siia õhtule veidi varem kuulasite, et siin mängib mingi muusika. See muusika oli valitud vanadest helitükkidest, kus mängis veel Rudolf Palm sümfooniaorkestri helisalvestused aastast 59. Seal olid kaks Eduard Tubina tantsu ja viimati kõlas Mozarti sümfoonia sama aasta salvestusega. Aga siis seal vahepeal mängis veel selline trio nagu Rudolf Palm, Juhan Kaljaspoolik heliots. Ja nad mängisid Alfred Karindi trio. Me kuulame, Rudolf Palmi veel musitseerimas, aga. Tahaksin küsida Tiina Palmilt ja Jüri Palmilt, missugune oli Rudolf Palmi perekond, kui paljude peres oli lapsi? Peres oli siis viis last ja Me kodu oli muidugi täidetud kogu aeg viiulimängust. Ja isa armastas pele viiulimänguga klaverit ja ta mängis kas klaverit või viiulit. Meie kodu oli selles mõttes väga mürarikas, nii et õieti muud ei jäänud üle, kui sega, kata müristama ja nii kaks Isalastest, mina ja minu õde Kersti lõpetasime ka klaveri erialal konservatooriumi. Mina küll hiljem vahetasin eriala, läksin lauljaks üle, aga õde praegugi on pedagoog. Noh, ma võiksin oma isast mõned niisugused inimlikud jooned võib-olla avada, mida kõik ei tea. Isa oli väga põhimõttekindel ja väga raudse karakteriga mees. Ja ta ei varjanud oma tõekspidamisi ka mitte siis, kui sa talle osutus komistuskiviks. Niisuguse näite ma võiksin tuua sellest ajast, kui ta oli konservatooriumi õppejõud. Ja see oli siis, kui 45. aasta Ždanovi otsusega tehti uued perspektiivid muusikale. Ja tookord kuulati läbi Jalmar Ilvese kvarteti ja minu isa meelest oli see väga andekalt kirjutatud, aga tehti tookord ääretult maha, et ei vastanud nendele nõuetele. Ja siis isa tõusis püsti ja ta natuke isegi valimatult väljendas ennast, ütles niimoodi, et kui te hakkate ka Bachi ja Beethovenit läbistanovi toru laskma, et siis ei jää ka nendest midagi järgi. Ja see oli siis põhjus, miks ta kohe vallandati. Seal oli muidugi ka teisi põhjuseid, sest isa oli usklik mees, tema vaatas üles siis, kui selle tõttu tegelikult sai põlguse osaliseks, tihtipeale aga ettekäändeks toodi siis muidugi see tema väljaastumine ja ja see osutus talle nüüd pedagoogina saatuslikuks. Mida ma veel võiksin oma isast öelda? Oma elu viimastel aastatel kell hakkas ta eriliselt orelisse kiinduma, tal oli mõningaid võimalusi ka selleks ja siis ta mängis kodus klaveri peal kätega, nii nagu orelit, aga jalgadega tampisid põrandal, nagu oleksid need pedaalid. Nii et põrandalauad olid sealt väga kulunud. Ja ta sai natuke maakirikutes siis improvisatsiooni harrastada ja harjutada ja nii et see oli tema üks niisugune lemmik lemmikala. Ja siis veel paari sõnaga võib-olla seda, et ta oli muusikamees läbi ja lõhki. Nii et viimased aastad, kui ta enam viiulit ei suutnud käes hoida, siis ta sidus selle omale lõua alla ja teise käega natukene kriipis sealt pealt, aga ta ei võinud seda oma lõualt mitte ära võtta. Nii palju sellest siis jüripull. Kas isa ei tahtnud, et kõik lapsid viiulit mängiksid, tal oleks nii kergkulunud õpetada kõik korraga Bild käte ja. Isa pakkus mulle tšellod välja. Mäletan, et ta ütles, et õppijaga mängima kohe on esmaklassiline pill majas. Mingisugustel põhjustel siiski sellest asja ei saanud. Ja minu muusikaoskus on muusika. Minu mänguoskus on muidugi iga igal pillil null. Aga siis. Jälle muud oskused sind näha. Ega ma jah, isas ma ikkagi muidugi möödunud mööda ei pääse ka, sest et isal oli kunstianad ka parasjagu teda haarata, ta oli väga hea, täpse käega joonistaja. Ja ta on oma mälestustes mulle öelnud, et et jah, et nii, mõnikord noore poisina ta võttis, võttis akvarellid paberi, läks loodusesse ja siis püüdis midagi teha. Aga preili teatavasti on oma kergusele vaatamata tehniliselt raske. Ja enamasti sellest Sellest tema mälestuse järgi midagi eriti välja ei tulnud, aga igatahes tal oli mingil määral ka kujutava kunstisoont. Mis siin meie ees nüüd seisavad, mida me kõik võime vaadata? Noh, alustame siis servast peale, vot see kaunis naine, seal kuulub minu ülla onupoja Mati Palmi kollektsiooni. Ja võib küsida, et kuidas ta sinna sai. See on nimelt niisuguseid tegevuse tagajärg, kus raha läheb ühe mehe taskust teise tasku. Tähendab ärilise tegevuse tagajärg, Tagerg uksematile, see see kaunis noor naine siis need kaks pilti, mis seal keskel on, on õieti on õide tehtud. Poolast on tehtud ökoloogilist ökoloogiliselt teemal korraldatava konkursile. Kuna konkursi ära siis paar päeva tagasi ma sain pildid Poolast tagasi, siis ma panin nad siin välja. Konkurss oli kavandatud 92. aastal. Ja see kolmas pilt doviiulise kulub jälle minu küllale onupojale ta, aga siin ei ole mitte enam äri, vaid siin on küsimus selles, et ta sai viiekümneaastaseks. Ja siis see on nüüd kingitusena. Kingitusena oli mõeldud. Sevillas onupoeg oskab selle kauni naise väga ilusasti lahti lahata. Tähendab, mis puutub haridusse poolteist, see on asja kõige viimane tõsisem külgsest särjei võrdlemisi tagasihoidlikuks, aga mul oli mõte, et kui hakkas lähenema 10. pulma-aastapäev võiks natukene siis selle peale ka kulutada ja midagi siis endale selle mälestuseks soetada ja siis ma mõtlesin, et mul ei olnud midagi, Jüri Palmiste, et kui ta nii ja ma talle, siis teadsin ma soovist, eks ju, et läksime siis abikaasaga siis valima ja ta pani mulle väljasse hulga maatöid ja see on üks niisugune seeria kolmest pildist koosnev kemm ehk pitsatsõrmus. Ja neid oli seal kaks tükki, ovaalsed ka, aga ma mõtlesin just selle ümmarguse, seal pealas see Kemi keskne kuju kõige parima näha. Ja siis see tähendab seal veel niisugune asi käib sinna juurde, et vasakpoolne kujutisse pidi olemas nagu mikrokosmos ehk see nii-öelda see väikene maailm ja see parempoolne, see värvilaik, sajalase makrokosmos, eksmaailma plahvatus, mõtelge ise sinna juurdes. Mis puutub aga sellesse riiulisse, mis on vasempoolse pildi peal, siis see on tõesti mulle väga südamelähedane kingitus juubeli puhul. Jüri Palmi kohust tema suguvõsa poolt. Aga see on ka sümboolne, noh, niisugune muusika ja ka tema isa ja viiul ja kõik kokku, nii et. Kusjuures väga sügava alltekstiga vikerkaare värvid seal ja Jüri Palm, kui te maalite, kas ümber ringe on haudvaikus või? See on kuidas kunagi, aga mul siiski mulle meeldib töötada ka muusika saatel kusjuures mina eraldi, erinevalt teistest kunstnikest saatemuusikana ei kasuta mitte ei roki ega sellist populaarset kergelt, vaid vaid ikkagi oma lemmikautoreid, Bachi fuuga ja, ja siis, ütleme Moodsad mehed Šostakovitši ja nii et igatahes saatemuusikat ma kasutan jah, meelsasti. Ja autoriteks on tõsised, tõsised helilooja. Kuidas siis ikkagi kunagi teie iso viiulit mängima hakkas, kui ta poisikene oli? Oli tal kohe mingisugune Amotivistradivaarius võtta? Ise olen sellisest ühest küla talu perekonnast, kus oli palju lapsi peale lasta, õieti palju midagi muud ei olnudki. Ja siis tuli see pill omale ise meisterdada. Esimene pill oli siis midagi, mis ta ise kokku keeras seal ja, ja selle küla rehe talu rehetoas olid siis kõik külanoored koos, seal mängiti kandlik ja viiulit ja mis seal siis veel oli? Eks sealt peale see algas, aga hiljem, kui ta ikka mingite pillidega nii kaugele jõudis, konservatooriumi sai, siis ta sai riigivanema preemia ja, ja siis riigi toetusel tal libaõnnestus ka endal ise hiljem paremad pillid muretseda. No preemiaid on palmid väga palju saanud. Jüri Palm. Jah, kahe korral olen, on mul tõesti olnud au saada Kristjan Raua preemia ühel korral. Esimene preemia balti maalikunsti trenalilt. Ja Mati Palm. Mina sain üheksa tükki, kui ma lugesin sealt leksikonist, oled sa ka üle lugenud, palju sul preemiaid, autasusid ja igasuguseid medaleid andma? Tähendab kui medalite peale jutt läks, siis on jah, spordimedaleid palju, aga. Aga nii-öelda kassikullast nendel häiriti ars ja tõsiseltvõetavaid asju noh mingit arvetele kohta ei pea, on ja kõik sonaat juhtunud stagnaajal. Sellest praegune üldiselt vaid vaikitakse. No me mu meelest on see kõik laulu Est olnud, aga sinu sportlasi veel kelle ilunumbreid me täna ka neeme. Aga. Rudolf Palm mängib meile nüüd niisuguses toredas koosseisus. Muide, Karl lehter kirjutas kunagi ühes oma arvustuses väga kaunisti Rudolf Palmi tooni kohta, et see olevat niisugune taga jõud ekspressiivne väljendusrikas olnud. Kahjuks on aeg oma töö teinud ja. Ja viinud ajahõlma helilintide ja, ja muu näol ka selle muusika, kus ta on mänginud tänases koosluses, mida me nüüd kuulame, veel mängib ta niiviisi Elsa Maasik, Rudolf Palmi, Artur Lemba, Elsa Maasik, Sis laulab Artur Lemba hällilaulu. Rudolf Palm mängib viiulit ja Artur Lemba mängib ise klaverit oma kompositsioonis ja kõik see on 59. aastal helilindile jäänud. Palmide sugupuuga on võib-olla et kõige parem kõige lähemalt tegelenud Ilmar Palmi pere. Maie Sepp, tema tütar. Millal siis need uurimistööd alguse said, kes uurisid, mis kõik välja tuli? Kõigepealt enne kui ma hakkan sellest ajaloost rääkima ja nendest uurimustest mul oleks niisugune mõte. Ma süütasin küünla kõigi igaviku teele läinud esivanemate mälestuseks. Nüüd uurija ei ole minu arust olnud seal natuke palju vist öelda, et ma pigem olen olnud uurijal kõrval ja natukene teda aidanud. Kõige rohkem teadis sugupuust ja tema ajaloost minu isa Ilmar Palm. Ja nüüd hilisemate juttude järgi ja ema Ella palmi käest kuuldu järgi olen ma saanud jälile ka sellele, kus temas ained, materjalid. Selgub, et. Mats Palm, kes oli leedi talus esialgu Noh, kuidas öelda kasulapseks, kuna leedi talu ja talu peremehel Hansonil Amal ei olnud lapsi ja peitama Matsi poeg väga noorelt suri, siis tema sai seal hiljem peremeheks. Algul kutsuti teda leedi matšiks, aga siis 1800 kolmekümnendatel aastatel, kui oli nime andmise aeg. Siis sai tema oma suure uhke habeme järgi nimeks Palm. Tuleb välja, et beib, beib, tema matsi, veel ühe poja järglastele on antud nimeks Palm. Kuidas see juhtus, seda mina ei tea, seda teadis ilmselt isa kõige paremini. Nüüd. Mads Palmil oli jällegi palju lapsi, üheksa last nimelt. Ja üks nendest oli Tiina Tiina kintsler. Ja temal tütar, tütar, minda hilja hilisema nimega Maikop. Minda meid Cup oli Eesti vabariigi algusaastail väga riigivanema lähedal seisev inimene, aitas koostada ka meie põhiseadus, tol ajal ta on. Kui siin enne räägiti autasudest, siis vast kõige tõsisemate autasude omanik olnud nimelt oma teenete eest Eesti riigile on teda autasustatud mitmete organitega. Ja tõenäoliselt tema oligi see inimene. Ütlen veel kord, ma ei tea seda täpselt öelda, aga siin kuuldu põhjal kes alustas nende sugupuuuuringutega ja mis teid kaudu jõudsid need. Mats palmi jälle ütlen veel kord selle inimese, kes nime sai, perekonnanime tütre. May hilisema nimega Gilgase poja Augusti kätte. Ja kolmekümnendatel aastatel oli August Kilgas Eesti riigi kunstitööstuskoolis direktor. Seal õppis ka minu isa Ilmar Palm. Siis oli ta noor, siis ta veel neid andmeid tõenäoliselt tema käest ei saanud, aga nagu mul ema ütleb, et kusagil viiekümnendatel aastatel andis härra August Kilgas, siis need andmed nii palju, kui nüüd neid veel järgi oli minu isa kätte ja nii nad sinna siis jõudsid. Isa võttis tööd päris tõsiselt ja, ja paninate nii hästi või halvasti, kui nad välja kukkusid, seal stendil on need olemas, kuidagi triidi järjekorda. Ma võin neid tutvustada, kui keegi tunneb huvi, ma vast nii pikalt sellest rääkima ei hakka. Mis liidi pidi, kõik need nüüd lähevad. Aga kui nüüd rääkida sellest, kuidas ikkagi nii palju on sellest suguvõsast tulnud kunstnike ja, ja näitlejaid, lauljaid, muusikuid ja. Ma usun, et igal elualal oma tööd, hästi oskavaid inimesi. Kui nüüd rääkida ainult muusikast ja siis vast sellest, et Mats Palm oli oma aja kohta väga niisugune. Ka kunstilembeline, ta luges ajalehti, tal olevat need olnud ka tellitud. Ja. Oskas mängida orelit, kui vahastu kirikus ei olnud, vaat siis, kui vaja oli orelimängijat, siis ta oli võimeline ise orelit mängima. Ja võttis ka kesteri ameti teinekord oma peale. Sest aastuge riik olevat olnud Türi abikirik. No lapsi oli tal palju, ju siis see muusika, kunsti ja üldine kultuuriarmastus sealtkaudu tänase päevani ongi tulnud. Ja kui nüüd rääkida veel ajaloost, siis tean ma ka seda, et näiteks Madis Palmi noorim poeg Aadam oli siis teeninud tsaari puhkpilliorkestris ja, ja hiljem olnud ka muusikakoolis Moskvas ja Varssavis, orgastrandina seal ja kolmekümnendatel aastatel sauel juba siis õpetas ta ümbruskonna Noortele laadi lugemist ja pillimängu ja juhatas sauel puhkpilliorkestrit. Need seal siis see. Tänapäevani jõudnud lugu, aga võin veel öelda, et ei ole mitte ainult niisuguseid, kuidas öelda meile kõigile tuntud kunstnikke ja ja muusikuid palmide suguvõsast, kes on pann, kes mõne teise nimega juba vaid on kodus musitseerijaid ja isetegevuslik, kunstnikke ja muusikuid ja muidu hea käega inimesi nende hulgas väga palju, ju siis sealt ongi tulnud. Läheme siis otse edasi kohe Mati Palmi ja kuidas Aadam sinu liiniga seotud on? Ja selle nimel palminime saanud matsi noorem poeg, nagu oli öeldud, oli Aadam Palmis minu vanaisa kellel olid siis nagu tänasel õhtul jutuks tuleb skaks mitu last, aga näiteks kaks poega Ilmar Palm, kelle tütar praegu rääkis. Ja mina alles selle vanema poja Johannese poeg. Aga kui rääkida sellest, et sellele selle Madis Palmi oli üheksa last ja kaks naist olnud eluaja jooksul, siis vanemal neist Jaania, kellest siis emaliini pidi kassa salle, Klooreni sugupuu ja tal oli tütar Mai, kelle st kassas olla Gilgast liin nagu Paul ja Gunnar Kilgas. Ja siis oli Madis madise poeg, siis Rudolf ja Rudolf lapsed juba rääkisid. Nii et asi iseenesest on küllalt lihtne ja selge. Me oleme enamasti nagu praegu siinolijad, kõik nagu vanaonude vana onu liini pidi vanatädide liini pidi siis nagu sugulased. Teeme niimoodi, et asi veel lihtsam selgem oleks, et vähk laulab meile nüüd kolm laulu ja ja võib-olla siis teeme ühe väikese kümneminutilise kohvipausi. Sest te olete pingsalt kuulanud ja kuulamisest on suud ära kuivanud. Mati Palm musitseerib koos Riina pikkaliga ja kõigepealt Me kuulame folkonieri. Kaunid kiharad. Tasti ideaal. Arena Otar. Estonia teatri talveaed on tulnud Tartust kiir Telegram. Tervitan kõiki Palmina sündinuid Helle-Mai Pall nõmmelastega. Lavale liugleb üks Eesti meister, rullluik Heili pall, millist palmide liini jätkata? Minu isa Ülo Palm, Ilmar Palmi poeg. Rulluisutamine, ballett ja, ja filmid ja, ja mis tüdrukud ikka võluvad, kuidas need rullid tekkisid? Tähendab ennem ma käisin ele uisutamas kaheksa aastat ja nüüd on neljas aastarullide peal. On seal mingi vahe, täiesti rumal küsimus, aga noh, ma ei ole ei üht ega teist teinud. Tehnikas on küll vahe, aga no põhimõtteliselt uuritakse sama. Eestis millised perspektiivid? Nüüd selle nelja aasta jooksul oleme ikka üsna palju saavutanud, oleme käinud Euroopas, Itaalias, Prantsusmaal, maailmamodelkesti treenib Külli Tammik, skulptor, kas ka siin ei ole? Kaheksat. Kust need rollid on pärit? Need on Prantsusmaalt? Ei tea, kas millalgi aeg nii kaugele jõuab, et Eestis ka rulle tegema hakatakse? Ma ei tea, lähitulevikus küll mitte. Aga välismaalt sisse osta saab küll. Muidugi väga kallid. Kui palju? Või? Ma ütlen, et täpselt. Need koosnevad kahest osast saapad ja tald, saapad maksavad? Ligikaudu ei, mõtlen täpselt. 180 dollarit ja tallad olid. Jah jah, 100 170 viisakama treenimine maksab ka midagi. Ja muidugi üsna kallis on, sest see saal, kus me trenni teeme Lasnamäel metallist. Üsna vilets saal. Aga maksa peame kuus ligikaudu 100 krooni, nii, mida siis te nüüd edasi hakkate tegema, meistritiitel on käes ja rullid jalas ja noor elu ees ja. Tahaks veel üks paar aastat sõita kindlasti veel ühtedel maailmameistrivõistlustel ära käia, sisaatamise osa, juba need võistlused paistavad nagu kätte 95.. Edu luigele. Johan Palm, Peipmani mängud jäid ennist poole, me palume teda nüüd jälle lavale. Või olete mängima ja? Kõlab Eduard Oja melanhoolselt öökullid. Klaveril Tiiu Irma. Nende kahe lühikese valas aladele paar sõna öelda. Nimelt Altviiulile eesti heliloojad on, on kirjutanud väga vähe muusikat, põhimõtteliselt on Eduard Tubin kirjutanud kaks sonaati. Ja need kaks palad ilmusid 1984. aastal teatri- ja muusikamuuseumi muuseumist, käsikirjana ja tol ajal Vardo Rumessen pakkus neid mulle mängimiseks, kui ma esinesin sel ajal Nad on kummalised palad, nendel on nende tiitlite all, on ka mõned sõnad, mida Equador oja on kirjutanud ja ma paluksin, et Tiiu võib-olla oleks nii kena ja tutvustaks. Esimese koha pealkiri on paraad ja selle sisu võiks olla selline miljonid miljardid öökullid. Neil kõigil on seljas piss ja puusal mõõk. Nad laulavad ning sammuvad teadmatusse. Ja sellepärast nad ongi melanhoolselt.