Algab saade Raadio hääli Tallinna lainepikkuselt. Ringhäälingu saate, et Tallinnast on kestnud lühiajaline saate paus sõja päevil, välja arvatud nüüd järjepidevalt 70 aastat. Aidaku mind täna nende ammumöödunud aegade tagasi. Toomisel eelkäijad eelkäijat mikrofoni ees, kelle hääl on säilinud helikandjal. Teatrimees Albert üksik kuuldemängude lavastaja ja Ringhäälingu muusika lektor. Sel ajastul, esimestel aegadel, esimestel kuudel ütleksime täpsemalt keegi tahtnud esineda. Seda võeti nii rohkem niisukeseks nalja asjaks ja laste innugu poisikesed siin midagi teevad. Ja ei, ei võetud seda kuigi tõsiselt ja nii-ütelda tõsiseid inimesi saadud loenguid pidama. Üks esimesi inimesi, kes esines. Tamm, tema oli üks nendest asutajatest väga hea lektor, kõigepealt selles mõttes, et temale üteldi mõni minut enne seda, et millest rääkida ja ta võttis, hakkas kohe peale. Siis võiks ikka elus mul ka minna kuidagi. Aga muidu läheb Ksenja sõnade otsimist sõnastamiseks. Seni oli ei nägu ega tegu. Mina imetlesin sageli, tema ei istunud laua taha võtima tingimata püsti seistes, mikrofonid seisid kõrgetel ilvestel jala otsas ja ta tuli lihtsalt pani ühe käe Napoleoni moodisi. Liigu pärast kuuleme ka meie teda, Eesti ringhäälingu esimest lektorit ja halloo meest. Kui Aleksander Tamm sai 80 aastaseks, käis tema jutul reporter, heinumits helisalvestus kaheksandal märtsil 1948. Lubage, seltsimees tamm, et soovin teile õnnetäie 80. sünnipäeva puhul ma täna minu tänane palve teile ütleks seda vahest oma tänase tähtpäeva puhul mõni sõna raadiokuulajaile, teie olite ju siinses? Häälingu kaudu üldse üteldud on sellise ringhäälingu esimesel päeval ja seltsimees Tamm, teie olite Ringhäälingu asutamise mõtte üks algatajaid ja siis meil on nii-ütelda entusiaste, kes vaatamata takistustele tegi meie rahvale kättesaadavaks. Tekkis selle tõttu, et lina ja minu sõber Oll Reinsalu praegu surnud. Elasime mees Eestist Pääskülas, sõitsime igal hommikul tööle, mina olin kooliõpetaja ja tema kuskil raamatutega ja omavahel juttu. Igatahes jõudsin otsusele, et me peaksime kaitsjad ja välismaale jahelgi jõudma, igal pool olnud juba raadioalal nii palju ära tehtud, aga meil nii vähe. Ja peatasime selle mõtte juures, sest meil omakapital ei ole ja riik on küll selle vastavalt tolleaegses riigimehed olid väga külmad ja me peame siis lihtsalt asutama Osaühing pikkamisest. See mõte sai küpseks. Nii et ei maksa. Tulime välja Sänna, kuhu me tahtsime välja tulla ja eesti tekstis esialgne raadiojaam Ringhäälingu algupäevil andsite teie iseloomu tolleaegsele saatekavale jälgi tema sõnaliga osale. Tahtsite tookord ringhäälingu kaudu meie rahval ütelda. Rahvale tahtsin ma seda ütelda silmas pidades, et enamus nägu ja poolgi on lihtrahvast ja lihtrahva hulgas on väga palju neid, kes ei ole jõudnud minna kooli ennast edasi andma, siis olin mina, kuid kooliõpetajat ja vilunud kooliõpetaja loomulikult kinni selles mõttes, et tuleb neid hakata kihutustööd tegema, et nemad edasi õppida. Kui Aleksander Tamme esimesest esinemisest mikrofoni ees oli möödunud 40 aastat koostöös tähtpäeva saate Eesti raadio muusikasaadete toimetaja Harri külvanud. Püüame sooritada põgusa ekskursiooni Eesti raadiosaadete algaastatesse sellesse kaugesse minevikku, millest meid lahutab mitte vähem ega rohkem kui 40 aastat. Ringhäälingu esimene saade algas 18. detsembril 1926.-na aastal kell kuus õhtul. Pärast ringhäälingu tollal Väikse juhtiva tegelase Aleksander Tamme sissejuhatavat kõnet asus mikrofoni ette orkester, jutumärkides, tähendab trio, kuhu kuulusid viiulikunstnik Huošüts. Sellist Alfred Vaarman konservatooriumi klaveriklassi, õpilane Annašiwitzki et anda esimene kontsert raadios. Neist kolmest tegutseb ainsana tiivset veel Hugo suts, kes teatavasti on Estonia teatri orkestri kontsertmeister. Mängisin tol ajal nimelt kidur massaažis Viru tänaval. Ühel päeval tuli minu juurde keegi ringelgul tegelasi. Savitski nimeline ja küsis, kas ma ei tahaks esinenud raadios. Muidugi ehmusin ja mõtlesin, mis arvutis on. Juuniori nõustusin nujah, algasime siis tööd. Tegime siis kuuega hoolega proove, tulise esinemisi, näiteks kuupäeval see oli ja mängisime sellel kalal ühe õhtuga maha ühe korraga kõike ja ja ongi rohkem midagi näidis menetleda. Mis mulje teil olid esimesed niisugusena stuudios näiteks ja Vilde mikrofoni esinemisest. Alul muidugi oli mikrofonis esimene natukene kõhe tunne, aga ilm muidugi harjus ära. Teadustaja oli meil, seisame, Aleksander tabab Aleksandar iga tüki vahelides üks minut vaheaega läks mikrofonid telefone, vana mees kopaga hüppab mikrofonide, astus jälle siin Talindi laine, Niibika ballemeetrid ja, ja siis jälle ühte mängitud jälle vaheaeg viisi kestis umbes üks päev vaipa ja siis oli ka üks niisugune. Kurdaks, pahandavad, ja see käib närvidele ikkagi vahel jälle lainepikkusi, neelasid, uitavad mitte näiteks esimesel kontserdil mängisid, kas näiteks ei võiks midagi sellist repertuaarist ka täna Etti randal, mängisime Urbachi fundvaid mälestus kriigist, esitame Kenny sellest Urbachi fantaasiast sõda või hästi, siis kuulame, seda on tegelikult on meie käsutuses nüüd küll teistsugune trio peale hoovushitzi esinevad seal August Karjus ja klaveril Thekla koha. Nemad aga on samuti kauaaegsed, raadiotöötajad. Dollaral intervjuu kommiga läks hektarit, et tema laulja kõikas bass või bariton tänave kulleri lahketi lautselisel on ju korras. Keegi teda ei proovinud, ei kuulanud. Niisugune juhus oli, kord läksime stuudiosse prooviks lauljat karsale, laulis nii võimaldada. Lihtsalt asi niisugust lauljatee sellest välja. Ei olnudki midagi muud. Aga ära ööd ei saanud, laule laulis, panime makstud ka, olen makstud ja laulis ilusti mikrofoni, annan mikrofoni tagatise, garade kinnijatel alles tunnedega valesti või on sellest teada veel, et 1927. aasta suvel korraldati raadiokuulajate seas esimene ankeet? Sellest nähtub muuseas, kes olid kõige populaarsemad solistid. Esikoha hõivasid lauljad netti kanarik puutset Helmi Einer, Aleksander Arder, Karl Ots viiendana, aga, ja esimese instrumentaalsolistina näeme, Hugo Südsinine. Tähendab, et teil tuli paljuga solistina esineda ja võrdlemisi palju peaaegu nii, iga nädalas mõnikord isegi parvede nädalased, aga mul on veel üks saladus esimeste kontsertidega, kas esineb Hugo Fitzi nimi? Ka autorina? Oleks siis päris huvitav kuulata huugoshidzee serenaadi autori esituses. Me eilse ja tänase raadiomehe õpetajaks mikrofoniga suhtlemisel on olnud Eesti raadio kauaaegne peainsener. Aleksander Sillart, kes tegi seda temale omasel leebel sõbralikul moel, ta ise tuli ringhäälingusse enne sõda. Sel ajal ei läinud need helisalvestusseadmed nii kohe käima ja võtnud õiget usulisi. Selle sellepärast oli vaja alati öelda salvestuse eest tähelepanu. Lõige siis õieti kokkuleppel kas viis sekundit või 10 sekundit, vahed siis alles hakkas kõnelema. Head kuulajad. Te olete sageli istunud teatri ja nautinud lustliku muusikalavastust. Olete imetlen, millise kergusega ohjeldamatu huuga etendus rullub näitelavaks. Olete olnud võlutud solistide armikusest ja tantsijatega silisused. Olete olnud haaratud koori võimsat esinemised ja orkestridistsipliini eesriie, avanenud teid kiki olnud lausa hämmastanud silmipimestavalt kirev lavapilt. Ja nii mõnigi naissolisti kostüüm on põhjustanud saalis istuvate daamide. Oo kas teada olete teadlikud sellest, kui palju eeltöid on tulnud teha selleks, et kõik lavalt pakuta läheks libedalt ilma takistuste ja viperusteta kui palju vaeva on näinud juhid ja tegelased on, et kogu seda hiigel. Tema muidugi valmistas enne ette ka üsna põhjalikult. Ma ei tea, et oleks neid kirja kõiki pannud, aga tal oli umbes sarnane stiil, nagu ta kuulda mängus tegi, kõik oli paberi peale ära märgitud millal üks või teine sündmus toimub, mis siis teha või kellega siis juttu ajada ja see oli teada, taoli võrdlemisi rahulik ja ja tundus, et ta oli alati oma oma kindel, mida ta tegi. Kasmoori esinemislaad rahvale meeldis, see oli vastuvõetav. Ja väga meeldis just tema esinemise laad, sest tema hääle värving ja ja see, see oli nagu sissekasvanud see moori hääl, see tundus olevat nagu ringhäälinguhääl. Ja kui nüüd tuli teine hääl, siis, siis see nagu ei olnudki see õige ringhäälinguhääl. Viibimegi töökojas haudadel jahve internaine kavandeid, millede järgi valmistatakse kostüümid ümberringi sente. Ääre asetatud varnadel on riputatud igasuguseid kirevaid kostüüme, mis lavalt peavad rõõmustama publiku silma. Üks munder on asetatud niinimetatud mannekeenile, kus taland tahtsin veel viimast lihvi. Üks Rätsep on parajasti ametis juurelõikamisega. Kas kuulete? Teisel rätsepal on tegemist õmblusmasinal juures. Valvas rätsep on pressimisega tegevuse eest. Ega see kerge töö ei ole, võtab suu alul veel. Aseta siis märjale riidele tulise pressraua riia aiva susiseb. Kuule, kuule, kuule, kuule, see õlg. Alla panna. Aga kuidas talje on? Sarja peal on muidugi ka kutsunud õige tiheduse kurde. Ringhääling oli kõigest kümneaastane, kui Felix Moor selle reportaaži tegi. Ja mulle näib, et Felix moorile meie esimesele reporterile oli see töö huvitav mäng katsetada, otsida, proovida, mis võimalusi pakub. Stuudiost välja viidud mikrofon sai nüüd tuua teatri rätsepaõmblusmasinaid raadiokuulaja tuppa ja küsida, kas kuulete? Täpselt samuti oli suur huvitav mäng, ringhääling ise, võimaluste avastamine, mida veel ja veel saaks teha. Moor deklameerib ja ronib mikrofoniga Oleviste torni esineb lastetunnis ja lavastab kuuldemänge. Teeb esimese spordireportaaži ja avaliku raadioõhtu. Ja nüüd teen ma vaikse lahkumiskummarduse Felix moorile, et esitleda teile teist meest, kes seisab väärikana tema kõrval. Friedrich Olbri riigi ringhäälingujuhataja aastail 1934 kuni 1940. Ringhäälingu moderniseeria, kelle eestvõttel hakati ehitama raadiohoonet, kus töötame tänaseni ja kust läheb eetrisse seegi saade. Tema meeskond tegi eestlasest raadiokuulaja rahva. Ma võin päris puhtast südamest õlled sobivamad inimest. Teadustaja koha peale, kui Felix Moor ei ole ma siia maale kohanud ja peab ütlema, et kõik need teised teadvustatis siiamaani mikrofoni esineda püüdnud moori jäljendada niimoodi et näiteks Felix Holm, mis temaga paralleelselt töötas, omandas mitanud moori kõneviisi, vaid ka tema hääletooni ja vähem mooritud tuld ja inimesed ja ringhääling vähem kul siis isand iialgi vahet, kummas rääkis, kas voor või kolm, tema oli äärmiselt intelligentne inimene ja laialise silmaringidega ja andekas igatepidi andekas mees. Ja peab ütlema, et ringhäälingu edule saatekava edule on igatahes tema väga palju kaasa aidanud. Siit jätkab Saadet kolleeg Hubert Veldermann. Teie tulek ringhäälingusse oli küll väga ammu ja ja oli ringhäälingu alguses astail minu mäletust, naljatas Ma tulin raadiosse 1009. 129. aasta sügisel oktoobrikuus, seal vajati raamatupidajat. Aga seal selgus, et Felix Moor oli tol ajal üksinda ringhäälinguteadustaja ja kõik seda tööd tegemas, mis sellega seoses on ja Tandoni tarves abiliste asetäitjat. Mina muidugi selle mõttega ei teadnud. Raamatu ei tahaks minna, aga siis pakuti mulle võimalused, võib-olla ehk proovime, et kas te saaks teda abistada. Aga see oli vist juba üks pool aastat, siis mööda järgmise aasta alul midagi. Felix Moor kutsus mind siin stuudios, siis tegime mikrofoni proovi, aga muidugi kohe saatesse, mitte mitte kuskil, proovi aga lindi peale ka midagi neist asju ei olnud üldse. Ega esialgu vist ei oskagi vist mikrofoni ei, siiski, ikka oli närv sees, ma nüüd jutustan teile sellest. Kõigepealt ta kutsus mind stuudiosse ja edasi siis heliplaate konfereerida, tähendab seal iga hälli plaadi juures, siis tuli teadvustada enne seda, mis palaja, kes mängib ja laulab minu kätte sattus teadvustan esimeseks teadvustamiseks esimeseks heliks mikrofoni ja ühtlase ringhäälingusse. Üks plaat, mille palama ei mäleta, aga mille esitaja oli tol ajal Itaalia kuulus bariton Ricardo stratiaari. Nüüd ma siiamaani ei tea, ega ei ole mul meelde tulnud Felix moori käest küsida, kas ta meelega andis mulle sellise pähkli teadvustada või oli see juhuslik. Igatahes kui ma hakkasin teadvustama, siis ütlesin. Järgmiseks laulab Ricardo strats, jäi pooleli sõna siin uuesti. Kardonstratsiaari. Abba. Tol ajal oli väike ruumikene Pahe riidega pooleks tehtud, et see sumbutaks heli põrandavaibaga kaetud. Ja siis ühe seina ääres on Cap grammofon, neljanurgeline marmorkarp, söemikrofon nimetati sellel metallrõngas ripub seal, see on seal grammofoni kapi ees ja siis teadustaja pidi kõigepealt sinna mikrofoni, ütleme, selle pala ja siis lülitama mehhaanilise grammofoni käima, siis käega panema ja sinna peale. Ja kui vedru maha käis, siis pidigi vahepeal muidugi üles, keerame jälle õue vedru. See oli siis alguses ja neid plaate tuli ise käia, istu muusikast toomas plaadikogu ega midagi niisugust mingit kohvikud ei olnud seal muidugi kui temal tarvis oli, siis ma hakkasin tabusid lugema ja harjusin nagu mikrofoniga, rohkem saime nagu sinasõbraks mikrofoniga. Lugesin päevauudiseid ja tegin siis saateid kõikkimist tarvis. Felix Mori Roy tarvis kuskil ära olla või ära minna siis mina asetasin teda. Ja nii minu mälestust mööda. Me töötasime kahekesi koos kuni 34. aastani, kui ringhääling riigistati tekkis riigi ringhääling. Enne sõda leidis kuulaja Eesti Ringhäälingu kesklaine kolmelt lainepikkuselt ning saate algust kuulutati sõnadega. Siin Tallinn, Tartu ja Türi. Tuntuim naishääl oli Irene, lebas Irene Menning. Lambert. Ja siis tuli jutt, et sinna otsitakse diktori, täitsa need riigi asi, jätad osa helisus, mis ta oli enne vist. Osaühisus ahistati ära, et kas mina ei tahaks, et muniskne madade, kas mina ei tahaks ka proovima minna? Nagu Pariisis just ilma tööta? Isa, ema, Korol, elasin tütarlaps ja otsustasin, et lähen. Ja siis oli meid seal. Ma ei mäleta, mitu inimest meid oli, aga kaks tulime välja, siis sinna kohale nii-ütelda üksoli Leela tockman ja teine oli eelmine oli see konkurss konkurss ja kuna mina olin ainult keskkooli baasil haridusega, siis võttis moorumindava orjale ja hakkas mulle välteid õpetama. Esimene asi, see seda kuuleb ja praegugi kohale vältida ja mu arvutis selle südameasjaks, et ma ikka õigesti eesti keelt räägiksid. Mitu tõhustas tuli raadiost tulnud Vardo Holm ja mina ja Felix Moor vahetevahelisega, aga varda kolm just ja mina kolm säält ja teie olite esimene naishääl? Ei, ma päris esimene ei olnud enne seda oli olnud Erika viirsalu aga tema läks siis Soome. Millegipärast jäigi soome ja surigi soojas, kui te kuulnud olete. Ta on tuntud nimi. Aga teda mina oma ihusilmaga näinud ei ole ja siis jäin mina ainukeseks naiseks. Teadustöö oli nõukogude hoolsalt uudistelugeja ja kontserdipalade teadust ja lihtne võrreldes lihtne, sellega ikka, mis praegu on. Tekst anti sulle kätte, ega palju aega ei olnud seda eesti keelevõide päewoodiste teksti lugeda. Lugesid läbi võõrkeelsete nimedele, tõmbasid kriipsu Talle liitsõnadega tõmbasid kriipsu alla. Kõige ilusam lapsus olises põlu vajadust saates. Ei osanud välja lugeda sõna harkadraga. Kas see on jäänud? Sama mäletad, epa jäi pikka aega vaka selle harkadraga peale. Millal tööpäev algas? Tööpäev algas hommikukümneseid. Seitse olid päevauudised, kella üheksani läks siis jooksev saade siis oli kella üheksast kuni no siis tuli see päevane surmaal sisse kanda, mis on tehtud päevane sissekanne teha. Ja siis oli mul natukene kirjavahetust prantsuskeelset, siis tuli see teha. Ja siis oli mina vaba pärast lõunat kella viieni veel graafika oli nii, et olid hommiku ja olid peale lõunat. Hommikul ta ei tulnud varem tööle, kui 10 minutit, veerand 10 minutit enne sõitsid, mul ei olnud vaja varem tulla. Kell seitse hakkas peale, valvetehnik oli seal, kui May juhtusin hiljaks jääma isegi haruharva. Siis tegi tema juba selle sissejuhatuse ärapilliks, oli kange mees seda tegema. Seal oli üldse niisugune hea kokkumäng tehnikameestega. Meenutab raadiomees Heino pillikse. Aga muidu üldiselt jah, ja näiteks kui ringhäälingu teadussaate võistlus oli 36. aastal ju kandideeris seal terve rida inimesi, teatas ta kohale. Sealt valiti isegi teatud grupp välja, kes siis esinesid mööda mikrofoni ees diktoritena muidugi anonüümsel, kelle numbri alla tead, tulin nii, et teeks 60 hot kirja, midagi tuli, zürii oli rahvas, kuulajaskond, riiuli kuulajaskond ja ja ringhäälingu korrespondent soli tohutute mõõtmetega. Seal oli tõesti nii, et üks inimene, kes sorteeris ja peab ütlema, et rahvas reageeris ju väga aktiivselt ja kiiresti need tarvitses, näiteks kui ringhäälingu mõni asi ei klappinud siis otsekohe paar-kolmkümmend kaebekirja. Ja kui ringhääling kutsus midagi küljest tegema, siis ilma pikemalt mõtlemata seda tehti. Üks huvitav näide oli 36. aastal. Ringhääling tahtis teada, mis on eesti rahva lemmikhelinat. Ja muidugi kirjutas ja kuulutas selle välja. Tuli kirju, kui palju neid tuli, ma ei mäleta, aga häda oli, see ei šitreerunud. Ühtegi markantset asja ja siis oli nii, et tehke statistikat ja tuli välja, et kõige rohkem tunnustavaid sõnu sai agulüütiku laudade laul, rikas ja vaene, kes on rikastanud lasta õhulaeva. Muidugi sellises eksperimente loputada. Sõjaeelse Ringhäälingu heliplaadikogust on säilinud armetu vähe. Veel vähem on reportaaže mu tundmatu ametivend. Andesta palun et annan su salvestusest eetrisse ka selle osa, mis ei olnud määratud kuule kõrvadele. Terane kuulaja, taipab, miks alustad sa kaks korda ja selle eest saad sa tegelikult plusspunkti. Tere õhtust, veduriga. Peale panga uuesti. Tere õhtust, härra vedurijuht. Tere õhtust. Kuhu sõit läheb? Läheb Valka. Millal laadata gimme jõuda? Õhtaks kell 10 20. No siis on ju jõulupidamise mööda ja mööda küll, ega siis ei saa jõulupidama minna, siis tuleb veel vedur varustada ja kui see saab. Need neli kella 12-ni öösel alles koju ja eelnevad ei saa kuskil, umbes sel ajal olete, kui teised jõulupuud peavad. Umbes sellel ajal oleme küll Valga jaamas kujudel näituseks õhtu pannaksegi jõulupõlema kella 10. Ei ole teada, mis aasta jõulude aegu käis raadiumi saatmas Valka väljuvat rongi. Kuid talvel 1938 viis hõbehall Eesti linna Betsyorisse saatekava juhataja Karl kesa ameti poolest mõjukas isik. Ringhäälingus haaras ta sageli ka ise mikrofoni. Palju onude kloostrist praegu mõõkasid. Praegu kloostrivend oli, koosseis on järgmine. Reetre munki, teistkümmend. Neist elamud on vanad ja laastanud kas on aga ka uusi Klootus, saastujad, uudinantki? Tänapäeval kloostrikellade endiste aegade kloostrielu, kord igapäevased jumalateenistused kaks-kolm korda päevas. Juubelijutus ei oleks tahtmist meenutada raskeid aegu, kaotatud ka ringhäälingule tekitatud kahju. Kuigi enam kunagi ei alanud saade sõnadega siin Tallinn, Tartu ja Türi suudeti eetris elavana hoida eesti keel. Siin Tallinn. See algas nii. Elu elu lõputu ring. Ja ühtlasi Saatesari eluring. Keegi saab emaks. Kusagil sünnib inimene. 21. jaanuaril 1928 näitavat kirjad sündis Valdo Pant. Eesti raadioreporter TV-mees. Nüüd. Kui tema eluring oli täis saanud ilmus raadiomaja valvelauda väike karbike. Sellel seisis kiri mälestuseks valdo pandist. Selle sees lindiketas, mille salvestanud keegi kuulaja. Ja eks istunudki ühel heal päeval kõmpida Kreutzwaldi tänavasse. Praegusest pilvelõhkuja ei olnud seal siis loomulikult jälgegi, see oli alles kapsama. Vanast raadiomajast olid olemas ainult alasti seinad, mis olid püsti aetud enne sõda. Sellest tellingute, palgivirnade, mördikastide ja plankaedade Segadikus, mis meenutas maailma loomise esimesi päevi, kohmerdasid ringi ja nokitsesin tasapisi kunagise kindral von Lindemanni 18. armee riismed Wehrmachti sõjavangi. Nagu märgitud, oli raadiomaja alles tellingutes. Aga selle kelder oli juba suhteliselt valmis. Kuivõrd keldrit valminud üldreeglina jo pööningutest märksa varem ja sealse ringhääling nagu teller öelde, siis pesitsevadki. Nii saab valdo pandist üks selle toimeka pereliikmeid ja temagi elu hakkab nüüdsest dikteerima stuudio kell ja saatekava. Aasta 1948. Kusagil kuninga ja vana postivaremete nurgal on peatunud hõbehall auto. Sellest keritakse mikrofonikaablit taastajate juurde. Tervist ja jõudu, taastajad. Missuguse käituse või asutuse töötajaid olete väärismetallides teas metallmärk. Kui suure kohustuse täitmiseks praegu töötate? Mõtlesin, läheb näiteks 80 tundi. Kuna algaste kohustuse täitmisega 16. mail kaaslane on ka edaspidi täitsa nii-öelda kohe üle 80 kõvasti. Nii et ta ikka kindlasti täis. No loodan. On näha, et kodulinna taastamine on tallinlastele südamelähedane. Valdo Pant on kolmandat kuud raadiomees kuuldu on esimene temast säilinud helilõik Eesti Raadio arhiivis. Ajad muutuvad, muutuvad ise ja muudavad inimest. Aastal, mil Valdo Pant lõplikult otsustab astuda mikrofoni juures telekaamera ette on ta saavutanud imeteldava sundimatuse sädeleva vahend kuulamisoskuse. Olgu vaadata kõigest mõni neljajalgne kuskil metsavahiõuel. Jutt on kahest väikesest rebasekutsikast kes siin õues on just nagu, nagu koerakutsika ketis, kuidas? Neli, kus veel on? Et see on siin nurga all ja ja kõik on kohe varjule pugenud nagu mikrofoniga õue. Tule, nii, esinejad läinud, kõik end saba, otsad väljas. Kuidas nemad seda teavad, peljata ja on teada juba näinud kui vanad nad on, mis nad on, umbes kaks pool kuud on minu käes olnud poisikest koma metsast, nad sain sellised võib-olla 15 sentimeetrit või sedasi ikka, aga kuidas selliseid iluasju metsast saadakse meie ka siin süstlaga metsa vahel juba mitu päeva kevade eino otsima, siin köin on läpa lohu peal ja läksin sealt heinu otsima ja märkasin jätuks, Rebane läheb, on jänes, temal või midagi, oli see uus, märkasin. Ja hiljem läksin seda jälgima ja muidugi, ja siis tema oli kärmas haaramat oma saagi ei jõunud joosta ja vaatasin, et oli jänes talle hammaste vahel ja siis kolm hiirt oli ja need mattis. Valdo Pant Jaan Rummo, Kaarel Tooma, Aarne Ruus, Kärt hälbe mäe Voldemar Mettus, Aino rippus Elfriide Ilves, Silver Anniko, Bernhard Lunden, Oskar Lõvi, Heino Mikkin, Paul Viiding. Raadiohääli Tallinna lainepikkuselt. Ja kui ta puhkab Ja millega võrrelda tema kustumist ja suurt tühjust? Aeg aga ei peatu. Elu läheb edasi. Need kaks ei peatunud ka tõeliselt rasketel aegadel. Ei mõtlegi peatuda nüüd, kui raskem on ammu-ammu selja taga. Ajaratas, veereb oma rada. Kõik muu oleneb meist endist.