Te kuulate raadio kahte eetris on saade kõik puhuvad ja me räägime teatrist, mehega, keda on tõeline au oma saatekülaliseks saada. Meil on siiralt hea meel näitleja Aarne Üksküla. Tulite, aitäh teile, palun, palun. Närvilisus või sellist stardipalavikku esietenduse eel see tunne vist ei kao mitte kunagi, ükskõik kui palju aastaid ja aastakümneid laval olles on alati olemas, eks. Ja isegi on hea, et see on, sest kui kuidagi nagu seda ei oleks, siis on väga imelik, lihtsalt arusaamatu, kuidas inimene rahulikult võib esietendusele tulla ja seda nii külma kõhuga mängima, see on normaalne ja ainult, et ma ise armastan käia esietendustel, sest on vaestest näitlejatest kahju, ma tean, kui närvilised nad on, ja raskes Se neilgi. Ma vaatan pigem hiljem, nüüd kus ma ise seda olen läbi elanud, tundnud, siis ei kipu esietendustele, kuigi see on mingi pidulik asi. Aga tore, kus sa seal Kahalale? Kui te mõtlete tagasi kõikidele nendele paljudele paljudele esietendustele, mis teie karjääris ette on tulnud, siis on näitlejate pigem sellised A kontaktsed sel hetkel, kui asi hakkab lahti minema, et igaüks hoiab enda, et või on ikka selline kambavaim ja lõbus lõõd käib, kuidas see moment enne algustan? Igas teatris ja igas trupis isegi on see ilmselt erinev. Kahju, kui näitlejad hoiavad omaette, sest minu meeldib ikka see põhiprintsiip, et sa lähed lavale partneri pärast. Kui sa seda ei tee, siis midagi katki mitte vaataja pärast. Või te iseenda pärast, et kas mul õnnestub hästi mängida ja kõik õnnestub ainult siis, kui sa lähed lavale partneri pärast ja ma ei oska oma ettehoidmise, ma ei tea. Kõik on ikkagi nagu koos ja kõik nagu tunnetavad mingit ühte ja sama asja keegi nurgas niismi, harjutan veel asutamine, viimasel hetkel harjutan ära, sega mind ja siis ega on tema enda partner, niisugust asja ei ole olemas. Kui te näitlejana alustasite ja mõtete praeguse peale, siis kas teatris töötamisel ja töötamisel on vahe sees, ka on ajastut midagi muutnud? Põhimõtteliselt näitlejatöös? Ma mõtlen, just meie kontekstis on see eriti huvitav, eks, et meil ei ole selja taga aastakümnete kaupa kapitalismi nagu läänemaailmas näiteks, on ju, meil on siin nii palju muutusi vahepeal toimunud peegeldub see kuidagi või kajastub teatritöös ka. Või see on nii omaette maailm. No mulle tundub, praegu, praegune aeg kipub natuke liiga olema režissööri teatriaeg. Mulle meeldivad need väljendid, et hea režissöör on see, kes sureb näitlejas. Vana ütlus mingi ja, ja see on õige. Kui on vastupidi ja siis on väga halvasti, siis on muliga, kui näitleja sureb, lavastas ka niisuguseid asju, tuleb ette, aga mitte pidevalt mitte need on tähendab ta, tundub, et ta on praegu niisugune enam valitsev, kui on vaja režissööri teater. Aga samas on ka olemas väga häid näitlejaid. Teatri. Kuigi nagu ma esimestel aastatel oli ta ikkagi oma, sattusin Rakvere teatrisse, eks ole, alguses seitse aastat, seal ei olnudki mingit kõvaressis seal tulija režissöörid, kes olid, ütles seda teeme koos seda asja, aga praegu on, tundub natuke liiga palju kipuvad need režissöörid nagu tahtma, nende Nende looming pääseks esile väga, ta pääseb niikuinii esile. Shapiro on kõige tähtsam laasta, kes mulle on üldse olnud ja parim. Ta oskab kuidagi niiviisi teha, et, et ta ise kaob, sureb ja tekib näitlejateater ja kuigi ta on lavastanud selle väga hästi, aga sa ei tunne seal ei ole seda tunnet, et vaat nüüd on Byron niiviisi teinud midagi, et et kõigil jääks meelde, selle etenduse tegi Adolf Shapiro. Seda tunnetavad näitlejad ise. Et see on tema tehtud ja sellest saab võib-olla publik aru, et aga kus siin Shapiro on. Sest vajagi teada. See tuleb läbi näitlejate. Aga väga palju on niukseid asju, mitte väga palju, aga suures osas on neid asju, kus ma näen, et ta siin on neid lavastaja midagi siin pannud käima ja tema efektselt seda tuleb isegi seade lavastajate juures etena. Nüganen, kes on üks väga hea lavastaja, aga mõnikord kipuvad tulema temal ka niuksed asjad vaadata, miks Thelma siis nüüd nii tegi, see on ju puhtalt lavastaja nipp, mis näitlejat aitab, noh nagu mõte tekkinud, ju ta sobib siis sinna, aga. Aga mis te arvate, äkki see on näitlejate selline noh, natukene nagu professionaalne kretinismist, nemad, seda näevad. Publik ilmtingimata märg. Nojah, võib küll olla, et küll on, ega publik jah, vaatame natuke teistmoodi asju, aga ta vaatab ikkagi näitlejat ilma, näitlejad ei oleks niisugune. Mis etendusse siis oleks, nad on kehvad. Kas õnnestub, kui te käite teatris, siis vaataja poole ta ennast nii-öelda välja lülitada, öelda, et nii ma olen nüüd Aarne Üksküla, kes ei ole teatriinimene. Ei ole võimalik, päris, see on ikka päris raske, tähendab, ma ei käi enam juba ammu üpris küll, aga, aga mind segab see, et ma ma tean, kuidas seda kõike tehakse ja toimib ja see peab olema siis ikka super hea etendus, ma unustan, kus ma istun, nii nagu ma praegu istun ma najatuna ettepoole ja jään vaatama, mis toimub, aga see toimub siis mitte mingite efektide tõttu, vaid see, kus, kus hakatakse, kus ollakse, laulma ei mängita, ollakse partneri pärast laval, kus elatakse, tubee tähendab Smotonovskile raamat, olla sellest Hamletist olla või mitte olla. Vaat see on see, mis mind köidab, siis mulle ütleme, see tabamatu see on, tähendab hästi mängida ei ole sugugi raske. Kui inimesel on annet ja kogemust, on hästi mängida, hea, aga hästi olla laval. See on väga vähestele yldse kättesaamatu, ma olen tunnetanud, et mina sinnani ei ole küündinud ja, ja võib-olla sellest olen ma ka natukene tüdinud sellest teatritegemisest. Olete te nõus nendega, kes ütlevad, et Eesti inimesed armastavad teatrit ja Eestis on hea teatripublik. Nii räägitakse, inimesed käivad, testib palju teatris. Ei tea, kus mujal nii palju üldse käiakse. Nii väikse rahva hulgas on see tõesti suur protsent, kes käib. Mille tõttu see niimoodi, et mis te arvate, kas seetõttu, et Eestis on palju häid näitlejaid, kelle pärast tasub teatris käia või on meil konkureerivat meelelahutust nii vähe, et noh, et ei olegi kuhugi minna, kui teatritükid, mis teadus on need, mis toovad publiku. Kui oskaks sellele vastata, siis oleks hea tea, ei oska öelda, tähendab, võib-olla oli see variant on nagu sinnapoole, et vot just see konkureerinud neile, kus võib vaja nagu, nagu puudu või ma olen tihtipeale mõtelnud, et et kui meil oleks statsionaarne tsirkus siis käiakse nii palju teatris. Sest ma nagu millegipärast kõhklen, kui hea teatris käia ja ja kui hea publik see eestlane siis Nikaga on. Aga kuivõrd. Kuna ikkagi selles väikeses riigis on nii mitmed teatreid ja kui need teatrid ja väga ei kurda publiku puudumise üle, siis vist ei ole mõtet seda statsionaarset tsirkust teha. Aga selle lausejupi head näitlejad, lasite te praegu meelega mööda. No mõtlen, mismoodi ta nüüd mööda lasin, selle käset on nii palju häid näitlejaid ja ma ei ütleks, et neid on tõesti palju. Vot see olla laval, meid on ju väga vähe, aga võib-olla see ei ole tegelikult tähtis. Sest häid näitlejad on meil tõesti palju ja ma, ma tean, mul on need juba lemmikuid, neid mitmeid tykki, kui ma nüüd hakkaksin yles lugema, kes mulle väga meeldivad ja rääkimata sellest, et teistelegi on juba, kes meiega Sellel samal toolil on istunud meil viimase poole aasta jooksul päris palju näitlejaid vähemalt kelle käest me küsinud oleme eeskujude ja, ja eesti teatrisümbolite kohta siis nimi üks küla on eranditult alati selles loetelus olnud. Nüüd oleks huvitav teie käest teada saada, kelle töö teile on korda läinud. No minu iidol on olnud, minul endal on olnud iidol, on olnud Ants Eskola esimestest teatri tegemistest peale ja, ja paljud need teised eriti just sellel ajal draamateatri näitleja nagu Hugo Laur ja Franz Malmsten ja veel paljud teised praegu ma ei tea, noh, ma võin ju mõned nimetada, kes mulle tunduvad väga lähedased. No mul on kuidagi lähedane inimene, on Aleksander Eelma, mulle meeldib Kangur ja ja mitmed teised, aga nagu kuidas ma seletan, mõnikord on nad halvad ka mõnes etenduses. Aga kuidagi alati ma tean nagu filme, vaatan, vähe ju, vahin telekat üldse ja vaatame kõigepealt ära, kes mängivad. Mu ema, Diana siis ma vist vaatan, kui see mees mängib naine ja näiteks Katariina lauk on minu jaoks üks kõige huvitavamaid nähtusi, peaaegu, et parim. Nii palju, kui ma teda näinud olen ja seal kõrval on ju neid nii mitmeid ja mitmeid, no kuidas ma neid hakkan nüüd järjekorda võrdluses mul on siiski väga palju neid inimesi, kes mulle väga meeldivad ja keda ma tahame alandada. Näha te olete lavakooli kaudu ka saatnud eesti teatriellu juhendajana siis mitmeid väga tuntud näitlejaid. Kui üks või teine neist ühel viisil teile ette satub, siis kas süda hakkab kiiremini lööma? Ka on, on see nagu eriline sideõpetaja ja õpilase vahel või isegi? Ja noh, hiljem on siin teistsugune asi, tähendab see. Ma ei ole kunagi ennast pidanud heaks õpetajaks, mul pedagoogilist talan, nii nagu ütleme seal teistel, kes on head pedagoogid ja ma olen neile endale selgeks teinud, et ma olin teil kehva õpetaja. Aga nüüd on juba minu kolleegid ju nad on kolleegid ja ma olen nendega seotud, aga ma, ma tahan vältida seda, et ma olen neile nagu olnud õpetaja. Lihtsalt mulle need inimesed on mulle muidugi lähedased, ma tean, et nad on olnud, ma olen üks õpetamine olnud, sest ega ma ei ole ainus sellel kursusel ütleme, kümnendas lennus või ma ei ole ju ainus. Me leidsime neile ju teisi õpetajaid, juurivik Sillariga on seal ja aga ma olen olnud üks lõpet, üks nende vaatajatest, aga noh ma ei tea, kui me kokku puutume, siis me oleme juba nagu kolleegid ja vanad head tuttavad. Ja see suhe on muutunud ajaga. Ma vältida seda, et ma olen olnud nende õpetaja. Õpetada ei saa õppida, ainult saab. Ma olen aidanud neil seda teha. Aga hiljem teatris reaalselt juba tööd tehes koos suunamisel ja õpetamisel või, või miks mitte ka kriitikal omavahelised enam kohta ei ole. Ei on ikka, on, kui on vaja, siis ma ütlen, talle midagi peab, aga ma ütlen talle kui juba oma kolleegile ja sõbrale, mida tehakse, aga mitte ainult et õpilase vahel. Et see, see on hea suhe, kui ka ükskõik, su partner sulle midagi ütleb ja või kui sa räägid, kui partner, ilma et oleks olnud õpetajana. Tunnen vajadust vahel küll jah, et iga kord mättad sorkimaga minna. Aga ma olen näiteks ka väga rahul olnud nendega. Niisugune hea tunne on, et ma olen natuke nende alguse juures olnud lihtsalt. Räägime rolli sisseelamisest natukene, kui kaasas on korralik pagas nagu, nagu teil siis kas nii-öelda vormistamise küsimus tuleb päevakorda või iga roll on mingis mõttes ikkagi selline uuestisünd sa alustad ikkagi nagu justkui nullist või on töödega erinevate rollidega kogunenud selline nagu teadmist ja, ja kogemuste pagas, mis öeldakse, et nii teete seda osa siis hops kusagil alateadvuses või mälus, keerata Maide kambrikese lahti, kus sa võtad need jooned aha noh, midagi sarnast või taolist on kunagi ette tulnud ja see aitab tuua uut tegelast lavale. Neid kambrikesi, need on nagu teistsugused kambrid, need on need, mida sa korjad kokku, mitte eelmistes trollidestades korjad kokku. Elus tähendab, mul on hea meel, et mul ei ole autot sellest, et ma olen alati ütelnud, kuulge, ärge sõitke autoga, sõitke vahel ühiskondliku transpordiga ka oma kolleegidele, sest see, mida sa näed selle poole tunni või vähem, isegi või pikema ajaga, see on niivõrd huvitav, sa näed, Neid kummalisi suhtlemisi omavahel ja kui sa selle paned omale tallele ja see jääb meelde, sest mul tuleb, tuleb praegu meenub see, ma nägin, kunagi mängis meta luts kes oli mulle lapsepõlves üks kõige huvitavamaid, ütleb minu jaoks mängis kunagi seal tagahoovis seda veika, eit oli vist selle nimi ja tal oli väga kummaline kõnnak, niiviisi ta käis. Ta käis nagu jalad ja käed paralleelselt või kuidagi väga kummaline käike, ma vahetustele huvitav käik. Ja ma olin seal etendusel käinud ja kuskil natuke aega hiljem näen kino foorum oli see pisikene kino seal Narva maanteel ja ma olen sealt mööda, seal käib üks naine täpselt nagu metalit selles veikaides. Aga ma sain aru, et kust oli võtnud meta luts selle käigumaneeri, selle kõnnaku ma meelsasti sõidan just ühiskonna ühiskondliku transpordiga hea meelega, sest seal on nii palju selle poole tunni jooksul vaadata nii palju igasuguseid kohandumisi, nagu nüüd öeldakse, vene keeles pris passableni ja need on neid seal leiad sealt lõpmatult palju, kui sa suudad need talletada, vot see kast, see must kast, nagu Panso nimetas. Et see on see, kus sa võtad või mõned noh, mõned, Jah, kas sina oma nii-öelda musta kasti või veimevaka, mida te kogute pidevalt, kas kas sinna kogudest ainult jälgida nii-öelda väliseid detaile, kui te hakkate mõnikord sõites bussiga, siis ka lahti enda peas jutustame mõne inimese lugu. Jah, no midagi taolist välislugu ei hakka, ma mõtlen, nende suhtlemisest tõtta, milles asi on? Või teine juhtum, oi, jummal, kuidas ta nii armunud olla, kuidas poiss. Ja siis ma hakkan mõtlema nende nende lugu praegu, mitte nende elulugu, mis toimub nendega praegu, et kas nad on nüüd? Ma ei tea, see on isegi kohaninud Austraalias, ma vaatasin sedasama, sõitsime ju päris meil, see on nii suur linn, et seal sõidab kaheksa, kui sa tahad kuskile kesklinna jõuda. Kas seal on ka seda näha? Sa ei saa mitte midagi aru, sa ei saa ju. Sa ei kuule ju nende jutt. Ja ega seal sa ei saa ju ka midagi aru, aga see on, see on kõikidel inimestel. Kas seesama asi, peaaegu see suhtlemine, kuidas nad suhtlevad ja sa hakkad mõtlema. Noh, praktiliselt sa ei kuule seda ka Eestis, mis nad räägivad ja mismoodi nad suhtlevad, aga see need vahendid või need? Ja sa aimad, mis taga? Sa võid aimata, millest nad räägivad. Nii et näitleja on vaja sellist situatsiooni või kohta, kus ta astub oma harilikust näitlejakäikudest sõdadest välja ja saab vaadata nii-öelda uut materjali peale, võtta. No peab olema alati niiviisi, peab olema. Ma lihtsalt kadestan ja imetlen ühte oma kolleegi nooremat kolleegi Raivo E. Tamme. Sest ma tean, et ta terve päeva kirjutab üles kõike seda, mis ta selle päeva jooksul nägi. Nii palju kui mina temaga olen kokku puutunud töö asjus, tean, et ta teemalt kirjuta, mis sa kirjutad, mis päeva jooksul nägime mind nägid, mis juhtus temalase mustkastiga täiesti olemas. See on see, mida Panso nõudis Welt koolis ju ka, et igaüks peab kirjutama tööalast päevikut või no just seda, mida ta näeb. Sest see ei peakava kinni siin. Ja paljud asjad võivad ununeda. Raivo Tammel peaks olema see ikkagi mingi kohutav kapp Gital, sest see jätkub ta nagu harjumuseks talle saanud. Ja kui kunagise raamatuks pannakse Nagu teatriõpik või ma ei tea, asub vähemalt neid on, võib olla teisigi, aga ma lihtsalt tundes teda, tean, mis ta teeb. Olete teie kellelegi tavalistest eestlastest tänavalt lavale toonud üks-ühele? Ei, üks-ühele mitte kunagi. Ma tean, et seda ma olen, mitte ainult tänavalt, vaid omas sugulaste ja tuttavate seast mingid detailid, mis mulle tunduvad, et vot need sobivad nagu, nagu täpselt sellesse rolli. Üks-ühele ma ei tea, see on imitatsioon. Yldiselt huvitav, naljakas, imeline, ise Paulboomiga ju imiteerisime. Filoloog läks närvi, närvi ja hakkas lõugama. Sünnipäeval lõpetage ära, sest meil oli Paulboviga niisugune komme, imiteerisime igasugust keeli ja nagu vestlesime. Ja me olime, meeldis seda mängu mängida seal nagu Triülesanne, vahest teatrise vedagoogid kasutavad seda meeldiseks Mil meeldima me võisime ükskõik mis keeles rääkida, meil oli, ideaalunistus oli muidugi see, et me jõuame ikka täiuslikkuseni siis, kui me suudame emiteerida eesti keelt. Aga noh, Paul Poomiga juhtus nüüd nii, et ta on nagu invaliid ja nüüd enam ei saa seda mängu mängima. Aga noh, see on need imitatsioon, mis, mis on muidugi kasulik ka. Vaat niisugune võõrkeelte või siis nagu tehakse ka mingi lastekeeles ja neid harjutusi on mitmeid. Et see annab suhtlemise. Tähendab, sa tõesti usud, et ja see pidi olema nii usku. Ta on siis sellele filoloogile närviliseks, sest ta ilmselt ei saanud aru, miks ta räägib ju praegu rootsi keeles, on, miks ma midagi aru ei saa, ma olen õppinud rootsi keelde endast väljas, meile oli tähtis mitte see c-keel oleks perfektne sinna no enam-vähem. Aga see, kus me suhtlesime, Te paus ja tegime ja ja kuidas mäki naersime teise jutu peale, millest ta muidugi midagi aru ei saanud ja see mäng, noh. Aga see on nüüd niisugune värk, aga, aga, aga mitte üks ühele kedagi ma ei ole, vähemalt ma ei tea, et oleks. Aga igas inimeses sa leiad midagi, kui on niisugune hetk käes, tattattattattat, vaat see on huvitav, kuidas tema käitub või kuidas tundub, et ta mõtleb. Jah, niiviisi küll. Ja seda mitte ainult tänaval või seda igas seltskonnas on midagi niisugust, mida sul tasub kaasa võtta pärast. Keegi pärast hiljem ei ole tulnud ütlema, et kuulge, see vist olen mina. Ei olnud niiviisi vist ei ole küll, jah. Ega sa mind ei ma tea, mind on Kaimiteeritud. Aga ma ei saa aru, keda sa tegid. Sind tegin praegu järgi ja. Ma ei saanud aru sest ma ütlesin, et sa oled endast teistsugusel arvamusel. Tema sind näeb lihtsalt, selles on asi. Kirjutamisest raamatutest rääkides, kuidas teil sulg jookseb, on teilt oodata mõnda raamatut päeviku pidamist, mis ilmuks lõpuks raamatud. Ei, vaevalt, ei nagu ei ole selle selle peale mihkel ja mul on olnud nii palju tööd ka, et noh, ma tean, taheti, et teeksime raamatuva Anu Lambiga ühe lemmikõpet õpilasega kes on meister kirjutama ajaga. Ma ütlesin, et mina ei oska rääkida ja väetised, aga kirjuta ise osa jäi, see jäi katki ja seda ei ole meeldinud siis teatrikooliõpikuraamat ei, lihtsalt noh, rahva nagu kirjutatakse raamatut, nagu mikkust ilmus ja pärast surma külla Krjukov varast surma, siis kirjutasid teised, aga no mul oli hea meel, et Anule selles anud anti, sest Anu on mulle nagu õpilane, kes, kes sul oli mulle nagu tohutult oluline, kellest ma nagu kohe märkasin, mingit teistsugust annet või? Seda ma võib-olla oskan näha, oskan näha, kes on ilmselgelt andekas inimene. Aga ma olen näinud ka niisuguseid, kes on andekad, aga kellel puudub üks asi, on töötahe tahe üldiselt. Ja mul on kahju olnud, kui nad kukuvad välja sellepärast et on, on küllaltki andekad, aga nad ei oska teha teed või ei viitsi või miski segab neil seda tegemast. Miks asi on väga huvitav, et mul vahepeal tegelesin seal koolis ja olin nendele vastu juhtudel ka mitte ainult enda, vaid ka järgmiste õppejõudude vastuvõttudel. Kummaline asi, ma nägin mitmel korral, kuidas lava põlgab inimese ära. Tundub müstiline, aga, aga ta on paaril korral on lausa niiviisi olnud. Tean inimest. Ta töötas teatris mitte näitlejana, vaid mingi teise tee peal ja väga sümpaatne tütarlaps, näiteks oli üks väga sümpaatne tütarlaps ja kena ja, ja kuidagi nagu tundus, et sellest võiks tulla, ta tuleb lavale jääke. Midagi muutub, inimene muutub inetuks ja tähendab, ta ei ole enam ilus ja ta on kuidagi võõras ja ja ta ei saagi sisse. Lava on ta ära põlanud, seda mõned teised ka rääkinud, et neil on ka mingid niuksed hetked olnud, kus miks ta, miks ta moondub, häkkida ta nagu nagu tõesti nagu müstiline asi, aga ta. Ja siis ma mõnda lava tõukab ta ära, ära tule. See ei ole sinu ala ja ta ei ole ka iseseisvalt, sest paljud inimesed, kes ei saa sisse, kes on andekas, ei mahu ju kõik sinna teatrikooli ühele korrusele, eks ole. On läinud teisiti pidi, aga enamuses need, need paar-kolm inimest, kes, keda ma olen niiviisi äkki näinud ootamatult ei ole ka teistpidi kuidagi teatrisse toonud, need ei ole minul mingi viga, vaimne puudus, et ma näen inimest moondumas. Aga on mingi nisuke asi. Teie olite lavaga algusest peale sõber, ma viitan sellele, et Tõnu Aav on öelnud, et temale tuli vähemalt üllatusena teie siirdumine teatrisse. Lavakooli lavale täna ka niisugune asi, et tänavakest olla küsitud, kuidas suhteliselt teatrisse minek läks üks ja tema oli vastanud, et Aarne tuli ja koputas mulle aknale ja eks me siis niiviisi läksime. Asi on selles, et me tõesti elasime lähestikku ja tegime näiteringi juba kooli ajal. Ma ei tea, miks talle üllatusena tuli, aga mulle tuli üllatusena see, kui ta niiviisi oli väitnud, et vaata, et huvitav, et tema elas ju teisel korrusel ja mina lasin esimesel kumb siis kumma aknale koputas. Tõnu Aav, aga olime me ju koos näit ringis ja koolis ja, ja ma, kui ta oli üllatunud seal, naljakas, miks ta üllatunud oli, sest meil oli see koos, minek oli juba, et ta oli üks aasta küll minust noorem, ma käisin ju vahepeal, sest siis ei olnud vastuvõtu, kui mina lõpetasin, üks aasta olin pedagoogilises instituudis ja siis jõudis Tõnuga järgi kus vastavalt 57 oli ja, ja me oleme olnud nagu enne seda kõvasti koos ja. Ta mainis seal veel selliseid asju nagu balalaikamäng ja koroona ja. Midagi ma mängisin, aga mitte nii nagu mandoliini mängis lihtsalt lugusid enda jaoks nii-öelda nagu, nagu klaverit ühend. Ega see mulle muidugi kohutavalt meeldis, ma käisin igal pool ja mulle tundus, et ma jõle hästi mängin ja ja, ja tüdrukud, kes mulle meeldis, käisin nendel vahel külas ja mängisin mandoliini, mõtlen, mul oli repertuaar, oli pikk, päris niiviisi ühe, ühe noodi peal mängides mitte nagu mängib, eks ma mõtlen tagasi, vaesekesed, nad küll võisid olla ikka tüdinud, et Kaarne tuleb ju ikka see kuramuse mandoliin kaasas ja idioot. Ma võisin olla. Panin, tegi ära teid ometi ei aetud, ei, ära ei aetud, ega midagi ei juhtunud, sest muidu nad suhtusid minusse hästi ja ilma selle mandoliinid oleks paremini nisu. Aga suhted teatriga, kuidas te arvata või mida peate sellisest sõnast nagu edevus? See on jälle üks teooria või räägitakse, et inimesed, kes avalikult esinevad, olgu siis raadios või televisioonis või kui nad siirduvad publiku ette. Juusal kraad, edevust peaks mängus olema. Aga teisest küljest mulle personaalselt isiklikult tundub selline pisikene vastuolu, et näitleja, kes võiks ju ka olla olemuselt edev Teie, olete üks näide tagasihoidlikkusest on hulk näitlejaid, kes tõesti pigem hoiavad ajakirjanikest ja meediast eemale, kes vähemalt sel viisil end ei presenteeri, et, et ju siis edevus asi päris õige ei ole või lavale. Ikkagi edevus, diatähendab edev näitleja minu meelest see, kes mängib publikule puhtalt, kellel on kama, neid on ka ja nad võivad olla päris head näitlejad. Aga nad seda tõde nagu hästi taha silmas pidada, et nad on ikkagi partneri varast laval ja ja nad ei näe partnerit, nad vaatavad, aga ei näe ja meil on tähtis publik. Aga no ma, see, see ei ole nüüd. Edevus on jah niisugune sõna, mis võib-olla seda väljendab, aga mis teid lavale pis? Oi kui rängalt ei oska. Mulle meeldis, ma ei tea mulle miski asi, millisest, sest et kodus, seal rahumäel, kus me elasime ja ma tean, et ma kutsusin maja lapsi kokku. Et ma tahaks teile midagi mängida ja ma mängisin üksi, meil oli suur ema isa kaheinimese voodi toas vahel ja ja siis ma seal teisel pool voodit midagi tegin, aga mind nagu ei huvitanud see, et kas neile meeldib või ei meeldi, aga, aga ma sain aru, et keegi peab ikka vaatama ka. Aga malevad ka liivakastist aknal malevad, ka oma mitte midagi mänginud täitsa ilma publikuta või rääkinud mingeid tekste või niiviisi teinud mingeid kujusid, teinud, et no ma ei tea, kuskil see niiviisi tuli. Minule see edevusega nagu asja ei olnud, oi see, aga mulle meeldis nagu mängida midagi. Aga see oli kindel valik, et teatrikooli minna või oli seal konkurente? Jah. Ma olin nagu niuke tehnikahuviline sõitma, lõpetasin seitsmeklassilise koolirahumäe seitsmeklassilise kooli ja meil oli nagu mõeldud, sest onu või, või õigemini lell kui nii-ütelda, kes meid lapsi kasvatas pärast sõda, kui isa-ema surid, siis oli juttu ikka sellest hüdromehaanika tehnikumis oli seal kunagi Pärnu maantee ja seal nurga peal. Et see nagu ikkagi val tundus ka, et see on huvitav asi, aga siis teatriseks neljandas klassis viiendast hakkasin nagu näitemängus kaasa tegema ja kas see nagu põllumaa ja, ja ma tean, et meil oli üks matemaatikaõpetajaks meesterahvas väga hea õpetaja, ütles mulle, kuule, saab poiss abiks näitlejaks minema ja siis nagu ma ütlesin, seda ka tõsiselt. Ega ma ise ei saanud aru, kui hästi või halvasti ma teen, aga seal baaris näitemängus juba viimastes klassides kuus, seitsmes juba sai tehtud ja ja siis ma sellele ütlesin, et kus sa tahad minna, kas läheme nüüd siis sinna elektromehaanikatehnikumi vaatama või mis ma tahaks teatrikooli? Tead, tõsiselt siis ma tahaks teatrikooli minna. Ja eks lell käis siis terve linna läbi ja ei leidnud mingit teatrikooli. Viiel teisel aastal pidi see olema vist. No ma ka ei teadnud midagi sellest ja ja siis siis ma sattusin reaalkooli, kuna lell oli selle kooli lõpetanud ja seal esialgu ma teinud mingit näitemängu seal tegid vanemalt kursuselt vanemad klassid, Aarne Mikk oli seal näiteks, aga seal oligi kohtuminega Tõnu Aava, Tõnu Aava on see jäänudki, nii et ikkagi meie olime siis need, kes tingimata päästsid mind, nagu segamini aeti veel seitsmenda keskkooliga. Mis oli tüdrukute kool, eks reaalkoolipoiste kool sel ajal siis kuskil 53. või neljandal aastal tehti need segakoolid ja sattusime seitsmendasse. Ja ikkagi Tõnuga koos tänu sattus ka seitsmendasse keskkooli siis oli niuke kindel jutt midagi ja kuna sel aastal ei võetud vastu ja ja noh, Meli Ale Meeli Sööt, eks ole, hilisem oli mu paralleelklassi tüdruk ja tema näitlejate laps ja siis ta ütles maitsmis teha, et ma lähen Moskvasse vä õppima, et seal on nagu niisugune mõte tuli, sest seal õppis sel ajal kiti, siis Kitiselendist õppis ja eiramine, et tema teab, et Panso loob siin ka teatrikoolid mõlemad näitlejate hulgas see ilmselt juba liikus ja siis me mõlemad nii meeli kui mina läksime siis Pedasse üheks aastaks ja siis läheme ja nii läks. Tõnu tuli siis juba õigel õigel ajal sinna kohale, et tegelikult ta ju kuskilt sealt jah, sellest matemaatikaõpetaja lahusest hakkas seepeale, sest ega ma ise mõtlesin, et ei tea midagi veel kindlalt, aga kuna see karm õpetaja ütles, pass teatrikooli minema jäta matemaatikaõpetaja just ütles. Siis võib-olla oli see mõtlemine hakkas siis kujunema. Ja see ei olnud naljaga pooleks öeldud, et poiss oskad väga hästi valetada, mis kodused tööd tegemata on. Teisele seda käis, ta vaatas neid asju, mis me seal tegime ja ja tõsiselt elas veel mul kaevu tänaval, seal vastasmajas. Minu meelest ta ütles seda nagu tõsiselt, mitte sellel põhjusel, et ta ikkagi niisugune komejant või seda kuidagi tõsiselt ütles. Kas teil on oma pikast karjäärist meelde jäänud pigem rollid, millega süda ja hing on jäänud absoluutselt rahule, on kohe selline rahulik tunnet, maksimum või parim on antud ja kõik toimis nii, nagu visioon või ettekujutus oli. Ja see sidend saavutati või jäävad pigem kripeldama ja meelde need rollid, kust seda kõige paremat ei saanud kätte. Et midagi jäi puudu. Kõik rollid, kus sa seda kõige paremat ei saanud kätesse, ähvardavad neil kogu aeg. Tegelikult mul oli see seitse aastat, mis ma töötasin Rakvere teatris, ma unistasin pisikesest rollis, sest ma võin nagu teatrikoolist tulnud, eks ole, ja ja seal ei olnud sel ajal ju eriti need, kes on nagu koolitatud näitlejad või tähendab mingi vanad vanad jah, kes olid mingi vanematest teatrikoolidest ja see koormus oli kaunis ränk. Ja selles mõttes ma tundsin, et ega ma neid Ühtegi rolliga lõplikult valmis ei ole võimeline tegema, et ma tahaks midagi, väiksemat ei kuma, ühe selle sain, siis olime äärmid ääretult õnnetu, sest selle ma sain nagu enda meelest nüüd lõplikult valmis jaksasin teha ja seda oli ka edasi Pärnu teatris. Mulle meeldisid ikka need, mis on natukene väiksemad rollid ja millega ma seal põhjalikult töötada, aga ega ma kunagi lõpp, mulle tundub ikka midagi puudu, ma tean, et isegi noh, mis, kus ma esimest korda kohtusin Shapiiruga, see. See oli mingi eriline, et töö ja, ja on niisugune. Sest see tundus, milleni võimatult raske ja keeruline etendus või tükk aga Shapiro oskas teha kuidagi äärmiselt lihtsaks seda suunas kuidagi märkamatult sind õigele teele ja andis, andis nendele tagamaadele, mis võisid tunduda meile keerulised, hoopis lihtsa seletuse ja selge ja arusaadav. Aga kui ta oli valmis saanud, siis ma tundsin, et et vot selle maksimumini on ikka veel väga palju. Ma, nii et ma päris rahul ei ole, võib-olla ma olen rahul just nende väiksemate rollidega või mis, kus ma tunnen, et see on nüüd küll päris valmis, enam-vähem, aga ülejäänud, aga ma tunnen ikka, jääb miskit puudu ja ei saavuta seda, mida sa tahad. Mis on teie rolli valikutes, printsiibid, põhimõtted, millest te lähtute. Üks asi on majanduslik külgeks elada on vaja, arusaadav, töö tahab tegemist, aga kehtib. Mingisuguseid põhimõtteid teie jaoks, millal te ei ütlete või, või millal ta kindlasti kunagi julgenud ütelda, ei, kui ma juba nagu läksi olin juba sipse tähendab füüsilisest isikust pensionär, siis mul oli nagu õigus, kui ma ei olnud kuskil palgal, siis ma hakkasin tasapisi ära ütlema, aga muidu mulle tundus, et ma pean Teatris, kui ma olen palgal, ma pean tegema ja mul ei olegi olnud niisuguseid asju, mis mõtlesin seda tahad ja paar asja, mis mulle tundusid, et tule midagi head välja ja ega võib-olla ei tulnudki head välja. Aga nagu tundsin seda õigust, ei ole. Keeldun tegemast. Aga eelistused? No tähendab, kui sa tunned ära, et on hääe materjal ja nagu kolleeg mulle Arvi Hallik ütles alati, et vaat, see on ja see istub hästi hammaste taha või vastupidi, seda nii paha tehase, istu hammaste taha. No see on niisugune niisugune asi, aga, või materjal on väga hea ja kõik siis siis, siis siis vot see on see, mida tahad teha ja kõik siis kui kaugele sa suudad, sõnute. Kui palju te olete filmi armastanud või ära öelnud filmi puhul? Kas filmi puhul on ära öelnud nõukogude ajal, tähendab selles mõttes, et Eesti filmidele ma pole eriti ära öelnud ühelegi, sest mulle tundub, et ma ei sobi nagu ütelda ära Eesti filmidele testi. Inimesed tahavad ju ka filme teha ja režissöörid on ju toredad inimesed ei ütle. Kuigi ma leian, et ma nagu filmides pole eriti millegagi hakkama saanud tundus mulle võõrana, võib-olla ma nüüd juba, kui ma mingeid väikseid asju olnud, endale hakanud, taipama, mis moodi see asi tegelikult peaks käima, aga siis tundus mulle, et see on üks niisugune pikk ja mõttetu ja ja mulle kuidagi arusaamatut. Ma tean, et pärast seda peata ratsaniku, mis ma tegin seal filmis ikkagi ütlesin ära küll, paljudele. Mis see põhjus on, miks Venemaa on lihtsalt ei olnud mõtet minna. Tahtnud seda jampsi seal on, see on, ma ei tea. Või kui ma niikuinii tulnud mul selle asjaga midagi välja sutsus, ma vist tegin kaas. Ühes vene filmis toimus Tallinnas sellepärast väikest sutsu, mis suures osas ei läinud üldse sisse, küll pärast, aga ma kardan igasugust filmitööd, sest külgesse Bergman ütleb muidugi et ega teatri näitlejale filminäitlejale muud vahet nagu kitarril, kes seal teri häälestus, tuleb osata panna. Aga ma nagu ei saa nagu päisest jalad sellega hakkama nüüd juba vanemas eas, kui kahest sind kutsutakse mõnda väikest asja tegema, siis, siis ma juba nagu natuke oskan. Viimati ma praegu mõtlesin tagasi pärast filmi küsimust, et viimati, nagu sa tõid filmimaailma kaudu teie tööd nägin, oli tol Leiutajateküla Lotte, kus te mängisite vist mutiga stseenist. Need olid ja no need on need, mis mulle meeldivad, teha multikaid, sisse, rääkida, need, need on, need asjad mulle istuvad seal seal ja seal on seal lood seal nihukese leiad seal oma häälega lihtsalt nagu kuuldemängu või, või on ka tore teha mingil määral. Mul lollakat lõusta ei ole seal näha, eks ole, ja ma noh vot need on tore teha väga harva, kui ma meeldin ennast endale ekraanil, aga, aga üks roll, see on niisugune väike roll vis mulle tõesti meeldis, vaatasin, teeme ikka päris toredasti. Seda see oli. Mäletad, endal oli nime plink või miski oli film oli mingi osakonna hu 31. osaga nokk Est ja seal on üks mingi Fling või mingi vanamees, kes raamaturiiulite vahel ronib. Palju hiljem muidugi vaatasin oma esimest filmi, mis ma tegin. No mitte päris esimesse. Telefilmima tegemist esimesena, aga teine oli siis kirjad, sõgedad, müüri film, seda ma vaatasin esimest korda 15 aastat hiljem, sest ma ei tahtnud vaadata. Ma nägin materjali, noh siis, kui see sisse rääkis juba siis ma ei taha seda näha. Tervet filmi nägi 15 aastat hiljem ja edasi oli ka niiviisi, et ma ei vaadanud teda enne, kui läks mõningaid aastaid mööda, siis olin maha rahunenud, siis võis vaadata, aga ka niukse pika hambaga. Aga selline enesekriitika mulle tundub ja väga tugev enesekriitikaandeid pidevalt saatnud, koguda ja lavakarjääri jooksul. Ka on avalik kriitikuna, mõtlen teatrikriitikute ametlikke kriitika ikka kuidagi morjendanud või üldse teie jaoks oluline. Mitte eriti, sest et mulle tundub, et piibelehel oli õigus, kui ta ütleb, et nad on iseenda esiendale pisu, Ennu Tenno ja arvustava toda paleigin suures osas, sest ma olin juba nooremast peast ka Rakvere teatris, kui ma tegin mingi asja ja ja mitte väga, mitte rumal ei olnud teatrikriitika kirjutaja Elem Treier kirjutab mulle nii huvitava asja, et ma polnud elus mõelnud seda, mida tema seal näeb ja mismoodi temal seda tõlgendab. Tundub, et miski asi oli seotud Helmi Tohvelmani lahkumisega, sest mulle tundus, et pärast Helmi Tohvelmani lahkumist hakkas teatrikriitika minema väga kurjaks ja tigedaks. Ma ei tea, mul on nagu Helmi Tohvelmani, kes oli minu jaoks ääred tult oluline, õpetaja kandis endaga kaasas mingit nihukest soojust jal lihtsust ja nihukest hääldust, kui mulle ütles keegi, kuule Sa loed ka neid kriitikuid kogu aeg, mis nad teid nii palju sõimavad, et siis ei lähe ju keegi teatrisse enam? No ega ega ma neid ei loe eriti ja ega ja mulle pole nad kuidagi midagi nihukest andnud, millest kasu on olnud. Aga ma olen lugenud väga huvitavaid artikli, kus ma ise ei mängi. Ja kui ma Valdeko Tobro oli üks niisugune inimene genema raudselt lugesin ka siis, kui ma polnud etendust näinud, sest ta kirjutas kuidagi huvitavalt ja ta ei seletanud tüki ja ta rääkis seal mingitest tagamaadest, mismoodi tema tunnetab neid neid tagamaid ja neid teisi ja kolmandaid plaanemise etenduses on. Vaat need on huvitavad lugeda, meil on andnud häid, Lea Tormis on erakordselt hea tegeleda palju teatrikriitikaga, aga paljud on kuidagi nagu mulle jäävad võõraks nende mõtted ja tahtmised ja mingi lavastaja, siis usun ma teda oma partnereid. Võtame meie jutuajamise kokku. Mind väga lõpetuseks huvitaks, mis pilguga te vaatate sellele teatrile, mis õhtul telekast koju kätte paistab või lehest, niipalju kui te pilku peale viskate No väga veider on see pilt yldiselt näide mulle hästi, tundub nagu natuke pessimistlikult vaatan selle eestimattale üldse selle eesti keele ja ja selle hoidmise peale õieti valusasti ja ma ei tea, aga midagi on korrast ära, aga ma ei oska seda. Kas kehtib ütlus, et kala hakkab mädanema peast? Ma arvan, et ei kehti päris meie puhul, see ei ole äkki ega seal peal nii väga viga ei ole. Aga muidugi üldine hoiak, mingi üldine. Kirutakse alati, nagu seal tükis on ka need need vanad pensionärid, valitsuse kirumine käib kogu aeg. Et see on ka üks puudus, et seda valitsust kiruma tahaks väga palju ja kõigi kallal õiendatakse, ei ole üksmeelt ja võib olla parteid on nagu nimme üksteise vastu mitte sellepärast, et asja edasi viia. Kunagi rääkis mulle Mikk rääkis sellest, et kuidas oli isa nagu isa oli vist nagu linnavalitsuses ja vallavalitsuse teine mees kes võisid üksteise niivõrd vastastikust seisukohad olla, aga kui terve valla küsimus oli, siis nad olid kõige lähedasemad inimesed ajasid seda asja. Aga meil ei ole nagu, et. Ma ei hakka niisugust poliitilist juttu rääkima seal, Nora. Ma ei oska. Öelge vähemalt, kes valimas käite, selles mõttes usku kaotanud ju ei ole. Okei, nojah, ma olen eluaeg ainult ühe partei poolt hääletanud, need sotsid seda välja öelda. Ma ei oska teiste poolt ära hääleta. Aprilli lõpp on lähenemas neid sündmusi, mis aasta tagasi toimusid. Ma ei tea, kas teil oli isiklik kokkupuude nendega isiklikult ei olnud, mingi ei pelgab, mis hakkab nüüd aasta hiljem sündima. Millegipärast ei pelga, seal võib midagi olla, aga see on siis juba naeruväärne või ma ei tea. Ma ei, ma ei arva, et siin midagi erilist sünnib, sest midagi tehakse, aga ma ei tea, mida need kokku leppisid, see seal Madisson, atrankov, see asi. Aga, aga ma arvan, et noh, eks midagi üritatakse, sest vaadake neid vanu, neid, kes veterane on ju veel ja, ja huvitav, et on ka neid noori, kes. Ma ei tea, ma ei oska seda öelda, aga see oli juba isegi arvata hullemat. Ma kuidagi aimasin ette, et niukseks asjaks läheb, aga ma ei arvanud, et nad näitasid ära, kui palju on siiski meie rahval vaenlasi sisevaenlasi inimesi, kes ei taha tunnistada, et meil on niisugune oma riiki rahvas? Tähendab, see oli meile kasulik. Me nägime ära seda, ega ma ei usu, et nad rohkem tahavad näidata ennast paljastada. Mis ma räägin nüüd poliitilist juttu, ma võtan need ära, et ma ei saaks häda midagi või. Aitäh teile, Aarne Üksküla.