Tere õhtust. Ma olen kirjandussaadete toimetaja, Mari Tarand. Täna on mul soov aidata teil luua tutvust Eeva pargiga, kelle romaani tolm ja tuul loodetavasti mõningatest lugenud on. Ja kui ka ei, siis kuulanutena Eeva pargi mõtteid tekib. Teil võib olla tahe lugeda seda raamatut. Tegelikult on Eeva Park nelja raamatu autor. Luulekogu mõrkjas, tuul ilmus 1983. aastal, jutustus Hullu Hansu lugu 1988. aastal, luulekogu öövalgus 1990. aastal ja romaan, tolm ja tuul. Aastal 1992. Üllatavalt vähe, mulle tähendab minu enda nimi trükitult. Ma olen näinud inimesi, kellele see tõesti suurt rõõmu pakkunud ja kui aus olla, siis. Ma tunnen, et ma olen millegist sellega ilma jäänud. Et ma näiteks on kõige suurema rõõmu saanud hoopis sellest, kui ma viisin oma esimese kogu käsikirja toimetusse ja kuna seal ei olnud toimetaja, toimetaja Linda Ruud jätsin sinna lauanurgale käsikirja, minu nimi ei öelnud midagi, ma polnud ühtegi asja ei olnud. Ja Ma ootasin kuu aega ja helistasin sinna ja olin valmis seletama, et nad, ma olen see inimene, kes selle käsikirja sinna tõi ja kõike on kindel, et mu nimi talle mitte midagi ei ütle. Ja siis ma sain oma kõikide aegade kõige suurema kirjanduslikku rõõmu, mis mina olen saanud, sest kui ma ütlesin talle, et Eeva Park räägiksin, siis ta mitte ei öelnud, et oi, et noh, et vabandust, kes te olete vaid ütles, et ma olen juba oodanud tükk aega, millal te mulle helistate. Et käsikiri on siin ja seal võetakse vastu. Ja siis pärast, kui ma läksin kirjastusse ja ja kui sealt hakati mingisugust käsik kellegi teise käsikirja otsima siis ma Ma sain aru, mida tähendas see minu oma lauanurga peal oli, sest siis kui tehti kapp lahti, siis voolas avatud kapist niimoodi, nagu väike nägi välja. Sest neid oli võimatu, neid lükati kõik jõuga niimoodi tagasi, sest niimoodi rid hunnikus käsikirjad. Aga see kapp kustuaalas käsikirju tähendab seda, et nii palju on neid inimesi maailmas ja isegi siin, meie väikses Eestis, kes tunnevad suurt vajadust teid ja oma Kogemusi konstilistesse vormi panna ja ikkagi teistele edasi anda, sest eks see on ikka ju kirjutamise mõte, et teised seda vastu võtaksid või et seda keegi laeks. Endiselt võib-olla on see siiski hetkel vähemalt on see, et sa saad enese midagi selgemaks. Ja isegi mingisugune noh, nagu alati üllatus ka enese jaoks. Sest hea luuletus on tõesti nagu üllatusmunal. Võib-olla ei ole palju, mis niukse selge üllatuse annaks aga see on täpselt samamoodi, nagu sa võtad mõne luuletaja ja ja isegi keda sa nagu, et enne lugeda kangesti ajameelsed, hakkad sirvima ja siis järk leiad mõne asja, mis tõeliselt hakkab elama sinu jaoks ka. Ja see on, see on see ime, mis sünnib alati, siis hakkab midagi taustal kaasa mängima su enda kogemus, et su enda enda mingisugune võib-olla varju jäänud hetk lööb järsku elama. Aga kas te mäletate, millal teile tekkis niisugune arusaam leitud luuletusest või üldse raamatu võlust? Ilmselt lugesite palju lapsena juba, kas võiks seda öelda? Mis eas see oli, kui hakkasite näiteks mõistma luulet? Või noh, tõesti väga väiksem Sest et raamatuid alati kodus oli luule alati kodus, oli aga näiteks, mis mulle päris väiksena meeldis seal jah, aine tema, need juba see vaimukus. Just nimelt ja, ja, ja kõik need niisugused Eedit luigekael ja mis mulle asendusid täiesti noh ja asendan, ma väga olen alati armastanud muinasjutte. Need olid samaväärsed minu jaoks just nimelt niisugune. Et sealt edit luigekaela hambajäljed otsiti sealt lahinguväljalt näiteks. Rüütel, Olaf ja niisugused, see oli juba noh, nagu lapsena klassis nagu. Nüüd see kirjandusmaailma salapära on ilmselt saatnud niipalju kui ennast mäletate. Esimene luuleraamat ilmus, see oli esimene raamat ja siis tuli proosaraamat. Jah, see proosaraamat on Viljandimaa pärimus, võiks nii ütelda. Lugu vanalt Viljandimaalt ja ühes juba hilisema teise luuletuskogu luuletuses. Lausa ütlete, et ma olen pärit Viljandimaalt aga tegelikult olete ju Tallinnas elanud ja koolis käinud, aga see suhe või mingisugune kuuluvus sinna Viljandimaale paistab välja igalt poolt. Kas ma olen õigesti aru saanud sellest? See oli nagu minul, aga ainuke niukene päriselt kindel koht muidugi seal ka kõik muutus ja need olid, tegelikult olid ikkagi sünged ajad, need. Nojah, te olete sündinud 1950. aastal, eks ole? Kas kõik lagunenud ja see oli see tegelikult, mis oli nagu sünge, sest sinnamaani ta nagu enam-vähem püsis. Aga seda lagunemist ja mitte ainult asjade lagunemist, inimeste lagunemist oli kõle vaadata. Ka tühjaks ei, meeletult joodi ja ma saan aru, et joodi, seal ei raskele endale mingisugust pidet leida. Väga raske inimestel. Et selles mõttes nagu oli. Aga ma olen alati see olnud, et inimene rohkem inimene ta on inimene, teiste jaoks palju rohkem, seda võidakse niisama uudishimu, uks ja ja kas või norinsiks üksteise kallal. Ja siiski sa oled inimene teiste jaoks. Et linnas kaatse rohkem ära, jah, muidugi linnas võib-olla jälle on isiksustel suurem võimalus suurem tee edasi minna. Aga seal olid kõik see oli see minu jaoks niisugune õpetus ja iva ausalt öeldes maal, et igaüks oli siiski omaette isiksus. Kas teil vanavanemad elasid, mäletate neid? Ja ma olin kümneaastane, kui vanaisa suri ja neljane, kus oli vanaema. Aga vanaisa jäänudki mulle üheks kõige tähtsamaks inimeseks. Nüüd selles hullu antsu loos. Seal on otsene tegelikkuse tõuge või ja. Sellepärast need vahelõigud on vanaisa vanaisa päevikust otse kirjutatud, vanaisal oli see lugu muidugi aint 20 kirjalehte oma päevikusse kirja pannud. Ja siiski suhteliselt palju oli veel alguses nagu säilinud Nolani seal vanu sugulasi, kes, kes oli käinud elus kaks korda Viljandis kohe. Nende jaoks Maria, äkki veel eilne päev ja, ja kõik need lood elasid ja, ja kuidagi noh, kuna see ümbruskonnas kõik aimata ja, ja, ja kes tahtis näha seda näki, kas ma tunnen ennast väga olevat just nimelt Viljandimaalt, kuna mu raamatud on Viljandimaalt kirjutatud? Tegelikult on ja ka ei saa öelda nii, kui ma sõidan Eestis ringi. Ja kuna ma olen nüüd ka mujal käinud, siis ma võin öelda, et see tõesti on niimoodi just nimelt kui ma sõidan Eestis ringi siis ma vaatan kõike, nii et see on minu kuidagi väga-väga lähedane ja, ja ja väga armas on, on igal pool, kus ma olen Eestis olnud, see oli 88. aasta, kui me sõitsime Otepääle läbi kevadise Eesti ja siis oli järsku nagu peale seda kurba aega, kui kõik koguneb kogu aeg, ainult lagunenud oli. See oli nagu esimene aasta, kui ma järsku märkasin, et on tulnud uued katused, lae laotakse uusi nööre ja. Mul on nii hästi meeles, et ühe sa näed kohe, et kohendama hakatud talu juures oli üks noor naine põllu peal koos lapsevankriga. Seda ei olnudki nagu tükk aega näinud, et üks tõeliselt ilus noor naine maal ja kes täitsa ilmselt jääb sinna elama ja ja hakkab oma lapsi seal kasvatama ja neid saama ja see kuidagi tegime niivõrd õnnelikuks. Ja just nimelt nagu osaliseks Et Türil need ilusad aiad ja need korras kodud, et see teeb mulle niisugust rõõmu, et tõesti, et see on minu. Meil nagu paljudel teistel noortel peredel ei olnud üldse võimalik Tallinnas mingil juhul korterit saada, on meil ei olnud ei raha ega, ega ka ei rikkaid sugulasi. Ja niimoodi me läksime. ESC tööga seoses ja hiljem saime krundi, kuhu me hakkasime ehitama lootes, et me saame kuidagi jalad alla kujunenud, ehitanud vundamendi ainult valmis ja näiteks esimese luuletuskogu honorar läks viimse Bennini kividesse, sest meil tegelikult iial ei olnud raha ei ehitamiseks ega millegiks. Lõpuks olime ainult meie ise ja, ja minust tuli kirglik ehitaja. Ja siiamaani ma tegelikult, kui keegi kusagil midagi ehitab, siis ma lähen ja vaatan teda täis harrast nihukest kaasaelamist. Niimoodi, et kui me näiteks õhtu kella 12-st ära läksime, oma ehitused ratastega kodu poole siis oli niimoodi. Ma sõitsin peaaegu teen kogu aeg seisma ja sõitsin peaaegu tagurpidi, vaadates. Sellepärast, et ma kogu aeg vaatasin seda, mis oli selle päeva jooksul kasvanud ja see oli kõik niisugune tõeline rõõm. Aga me jäime päris puupaljaks lõpuks. Ja meile pakuti Saku lähedalt talu vana lauta. Ja pealegi ma nagu mõtlesin, ma tahan tõesti veel üksinda samasse kohta, kui see maja krunt oli ja me mõistsime ära suure maja, mis oli siis tegelikult juba katusel jõudnud. Ja läksime, hakkasime jälle ehitama ja jälle otsast peale ehitama. Või õigemini isegi nagu miinustest ehitama, sellepärast et see oli vana laut, täis paarikümne aasta sõnnikut ja vahelagesid ja seinu ja ja seal tekkis küll, et kes enne tööle asumist ma mõtlesin niimoodi, et ma ei vaata ja ma ei mõtle, ainult teen, sest muidu ma ei julge üldse pihta hakatagi. Ja noh, enam-vähem me kõik tegime, ehitasime kõik kahekesi mehega, tegime mitu korda metsas, ise käisime puid tegemas ja see oli ka erakordne elamus. Põhiline töö talvel oli neid uksi siis kokku vedada ja need hiigelsuured lõkked, mis talves põlesid. Minu õnn, et ma tegelikult juba tol hetkel seda tööd tehes nägin, kui ilus muidu vahest on, nii et sa nagu mõtled tagasi ja mõtlesin, et oi, et see oli eksootiline ja see oli ilus, aga minu jaoks oli juba siis tore seal kõik, nii et. Aga see laut sellest näitasime niimoodi, et enne kui panime seinapaika, siis istusime kahekesi maha ja mõtlesime, kuhu me täpselt selle seina teeme. Et kas me nüüd teeme ta sinna või tännapoole, sest kuidagi ehituse käigus samal ajal nagu ka valmis ausalt öeldes meie projekt, mis tegelikult loomulikult üleüldse seaduste järgi ei olnud lubatud ja kõik oligi tore, sellepärast et miski on seaduste järgi lubatud. Jaa jaa. Aiatööliik on mul alati on täna tähtis ja see annab minu meelest tegelikult kogu kodu mulle see aeg, mis on seal ümber, võib olla äike, maja. Aga kui tal on ilus aed ümber, siis on see tegelik tõeline ilu. Nii et mul on 13 roosi. Ja järjest kasvav muru, mis tahab niitmist, nii et ma vahest kaks päeva järjest niitmed, ma seda kõike ära niidan, sest kogu aeg kuidagi seda tuleb ikka rohkem ja rohkem tuleb joosta kõike. Ja noh, kõik niisugune, et me oleme istutanud sinna 27 õunapuud sest seal ei olnud ei õunaaed, kaalid väga ära kasvanud vanad vanad marjapõõsad, mis on nüüd ka siis nagu. Ja arvatavasti öeldakse, et näeb väga romantiline väljaelamine seal, aga ongi ongi 13 Traasi. Siis ma tahaks öelda, et ja kolm ilusat tütart. Ja tüdruk on hästi kenad ja noh, eks igalühel ole see tema oma muidugi kõige ilusam ja ja kõige armsam ja Ja kõige andekam, vähemalt tahaksid kõikidele emadele see niimoodi läks? Ei, ma usun, et need lapsed on need sees kasvanud ja näinud isa ema pidevalt teevad tööd. Et see on need käe töökaks kõlandanud. Maal on ikka niimoodi, et seal ei saagi teisiti, sest ikka see on väiksem, on lausa häda, sest ta tahab igal pool rohitaja igal pool ka seemneid panna, just nimelt, et mina neid budistan. Aga noh, ja seda muidugi keelata kuidagi ei saa, sest hiljem seda hakata kasvatama. Kui sa enam ise järsku ei jaksa, sa ütled, et nüüd sa pead minema ja tegema ka midagi sellest ei tule midagi välja. See, see tuleb teha siiski nii sellel hetkel tal lubada juba teha seda kõike, kui ta sellest avastusliku rõõmu tunneb. Teie läksite üsna koolipingist tööle? Jah, ja ma olen alati tundnud, et mul on. Töö, mis ei ole üldse seotud kirjandusega kirjandusringkondadega on mulle andnud omamoodi nägemisviisi, et kuna ma veel siiski kirjanduslikust kodust pärit tarand oli see mulle eriti tähtis, kuigi ma olen alati olnud nagu inimestega kontaktis ja mu naabritädid on olnud läbi elutähtsad ja, ja mind on alati väga huvitanud inimesed ja, ja mul on see tähtis olnud, et, et nad ka mind nii-ütelda vastu võtaks inimesena töökohad on mul alati olnud niisugused, et et kus ma olen, on kõik olnud nagu tükitöö küll see Patika maalimine kui ka portselan ja ja siis see, et nagu sa ei saa kunagi istumise eest raha, et selles mõttes muidugi kirjanduslik töö on täpselt seesama, et sa saad raha ja teed, Su töö on tõesti see, mida sa just nimelt teed ise ära. Et keegi sinu eest seda teine idee. No mina kirjutan tavaliselt kaks-kolm korda ümber asja aga mul on õudselt ebameeldiv omaenda tööd uuesti kätte võtta. Ma näen, iga kord oleks vaja nagu täiesti uuesti kirjutada, et kõik need vead paistab nii kaugele silma, et kui sa hakkad näiteks puhtalt üle lööma, siis tegelikult viskad pool väljakirjutatu uuesti kogu aeg niimoodi, et see nagu oleks tegelikult lõpmatu lõppematu protsess, kui nii, et võib-olla sellepärast mulle ei meeldigi mu valmis asjadeta. Näen, mida tegelikult oleks kõik pidanud ja võinud seal teha, aga noh. Luuletused, võib-olla sünnivad siis selles mõttes noh, ma ei taha kasutada sõna hõlpsamini, aga ta on rohkem nagu niisugune noh, inspiratsiooni valgusse hetk tuleb peale ja midagi hakkab kumisema ja isegi umbes et pesu pestes saastuda edasi mõelda. Jaa pealegi, ma pean ütlema, et tegelikult niisugused tööd just nimelt kas või sa tassinud kive, et ehitusoi-oi kõkled seal põllu peal või? Muidugi ei saa niisuguse töö juures, kus sa pead nagu mingit kontoritööd või kus sa pead siiski midagi jälgima just niidi täiesti lihtlabane füüsiline töö. Et see on mõnes mõttes vaimule väga vabade. Üldiselt ma kõiki asju teinud siiski laste kõrvalt, mul on nii pika aja peale ära jaotatud lapsed kõik, et me justkui naeran alati väike laps olnud. Ja enamus ma olen kirjutanud öösiti, mis mind alati on üllatanud, on see, et aja mõiste täiesti muutub, kirjutades minul küll. Näiteks mõtlen, et ma olen näiteks viis minutit teinud, mul on seal kolm lauset kirjas ja ma olen kogu aeg kirjutanud ja möödunud kaks tundi. Te kuulete keskkava, räägib Eeva Park. Ja nüüd ta loeb oma uue jutu teadjamees. Mees magas, käed ja jalad rohu metal laiali, magas niisuguse sügava une ja rahuga, nagu oleks ta omaenda kaitstud kambris vanematelt päritud sängis. Ta hingas pikalt ja sügavalt, rind kerkis ja vajus. Karm pruunikas habemetuust oli otse taeva poole püsti. Kaks väikest marjulist, kest mäe külge pidi kummargil rohtu olid uurinud, et esimesi maasikaid leida olid teda märgates hirmunult seisatanud ning siis käest kinni võttes kükakile vajunud kõrge hein pooleldi varjas, neid paistsid vaid heledat pead pärani silmad. Lapsed ei julgenud end liigutada, sääsed tiirlesid nende kohal, paar tükki sättis end paljale nahale einele. Suur mets, kummalane ronis avali lille südamesse ja lill paindusta raskusest alla poole. Mees magas ning oli just oma rahuliku liikumatu une pärast lastele hirmuäratav kesktöönädalat. Keskpäeva päikese pillavas valguses, kui kõik suured liikusid tööl, bematus liikumises, oli see imelik ning tõi lastele meelde jutud, mis nad selle mehe kohta kuulnud olid. Meespon on niisugune nagu teised lapsed kükitasid, võimetud end liigutama, jalad juba surisemas ning tüdrukule nutt peale kumas vait, ütles poisse, pigistas palavalt kuumavaid sõrmi, oma peos tüdruk, aga oleksite seda nagu oodanudki, sest nüüd vallandus ta suust vali kõrgehäälne nutt. Hele ja omaenda nutuhoost hoogu saav mees tegi silmad lahti vaates viivu otse üles ja keeras siis pea laste poole. Kui lapsed jooksust hingetu koduõuele jõudsid, nõuti poisilt, et ta räägiks, mis juhtus, et tuli nii takus. Piira Jüri, ütles poiss, ta magas, habe püsti ja pärast vaatas meid ja siis me jooksime. Aga ta ei osanud esialgu öelda, mis ta neile ütles. Magas ja käed-jalad laiali ja siis vaatas, aga ta ikka ütles ka midagi ning pikapeale hakkas poisina meelde tulema, et Jüri rääkis ussisõnadest ja kaetamisest. Vere seismapanekust ja vihmategemisest olid tuultki vilistanud ning see oli tulnud keset vaikset suvepäeva üle viljapõllu, niiet Phili lainetas ning kõrvus tükk aega undas lora, öeldi talle ja vaadati kaheldist poisi ärevasse enda ootamatust tähtsusest elevile näkku. Ning kui poiss ikka enam rääkima kippus aiadessegija sassi kõik siit-sealt kuuldud jutud sakutati teda korraks karmilt kollasest juukse pahmakust ning kästi minna ja järele vaadata, kas kanad on jälle peenramaal paha peal. Poiss läks viha ja valupisarad silmis. Korraga oli ta meeles kõik see, mida mees talle nende kahe Ohiga öelnud oli. Ta vaatas üles, silmad läksid ergavast valgusest tuliseks. Kana kui kes valmistus alla sööstuks, püsis hetkedel liikumatuna. Lamav mees aga oli, pean oma lühikest rahustamiseks mõeldud mõminat küünarnukile toetades, vaadanud järele käest kinni jooksvatele lastele ning ajanud ennast siis aegamööda üles. Lastest olid tallatud roht jäänud lepakoorest marjatorbik mõne pool punerdava esimese maasikaga mees kallutas nad oma sügavate vagudega peopessa pani korraga suhu marjade hapukas maik keelel kõndis ta aeglaselt sinnapoole, kuhu oli jätnud sööma küla karja. Kaks korda oli ta käinud aeglase, mõõdetud sammuga ümber loomade ning jätnud nad siis selle tõkke taha, mis oli kindlam igast aiast. Korra jäi ta seisma, nuusutas peopesa maasikalõhna ja mühatas naerda. Lehmad pöörasid töid, lambad kogunesid tropi, mehe jalge ees liikus ta vari. Kui sööstis läbi õhupoiss, kuulis statiipade kohinat. Tegelikult on see ajaloost päriselt olnud see mees. See piira Jüri, seal Viljandimaal ei, Ida-Virumaal akust teda leidsite. Ma leidsin ta oma tütre lõputöö ülikooli lõputööraamatust ja see oli mees, kes tõesti oskas ravitseda ja oskas panna karja siis koha peale sõnade ja sammudega, tundis ussisõnu ja hundisõnu. Ja mis oli kõige lõbusam? Ta oli see, et kui naised ma ei tea, kas nad olid siis ta ära pahandanud või, või, või mis seal siis oli juhtunud. Igal juhul läksid kas kiriku poole või tulid sealt mööda teed mööda tolmust teed. Siis ta Sõnas niimoodi ära nad, et nad kõik tõstsid oma seelikud üles ja kahlasin nagu jões. Nii et terve külarahvas peaaegu. Nii et see, see tee täitus nende meelest veega kuni põlvini. Kes te olete siis oma loomult? Nalja haua. Aga noh, see on ka muidugi üks ütlemine mulle muidugi meeldib nali. Ja ja nelgid iluilusad asjad. Vihkan kaklemist, õelust, argust, argust kõige rohkem. Tahaksin, et inimesed muidugi näeksid, et just nimelt seda Seda õnne, mis tegelikult on iga päev meie ümber, et inimesed kohutavalt arvavad, tõstavad pea ja vaatavad nagu niuksed, väikesed tülitsemise nahka näib minevat enamus elu. Ja sellest me üldse aru. Niukest meil nagu ei talu Ilmselt ise olete, siis on teil õnnestunud jää, olete suutnud seda vältida oma näiteks kas või peres. Noh, meil oli, mu õde on väga tahtekindel ja väikseid, siis ta alati ütles, et et mina hakkan elama, et siis ma enam iial ei lähe lahku, kuid minu lastele ei tuleks rasket elu ja ja mina ütleksin niimoodi, et mina lähen kohe lahku, niipea. Hakkame mehed. Et ma mingil juhul ei elaks ühtegi päeva sagedes kellelegi ka. Et noh, et lihtsalt niimoodi hambad risti disära elada, et sellel nagu ei ole mõtet. Mulle meeldiks väga uskuda, nagu tänapäeval müstid siis moes, mulle väga meeldiks uskuda, et me sünnime uuesti, et me, me ei tea. Ma ei teagi, ma ei tea, kas ma tahan uuesti sündida, aga vähemalt see lohutus mingisugusest teispoolsusest see oleks kõik väga kena, aga esialgu on kindel see, et see on meie ainuke elu, mis meil on. Et on kurb mõelda, kuidas ära elatakse. Et seda mõtet peaks, võib-olla peaks olema üleüldse eluks põhimõte, et, et tõesti, see on vähemalt praegu paistab, et see on meie ainuke elu. Et mida ma sellest kätte saanud, et mille pärast ma õieti kaklen. Ja mis asi mulle tegelikult rõõmu teeb? Ja kui siis mõtled, kui palju tegelikult on päris õnnetusi ja päris haigust ja ja päris sõda suruma viletsust. Et, et siis võib-olla seda enam peaks nagu rõõmustama. On enam-vähemgi elu tõesti ja ikkagi ma ei, olen täiesti kindel, et inimesed väga suures osas ise oma elu loovad. Pärast seda, kui ma olin abiellunud siis ma nagu mõtlesin, et ma vastutan oma mehe eest ja oma laste eest, et ma olen nagu siiski ma nagu tegin ütelda kas nüüd tol ajal taevas ei tehtud, aga igal juhul ma andsin lubaduse. Ja, ja ma usun ka, et et ka tema andis lubaduse hoid. Ma tegelikult tahtsin kirjutada raamatut omamisest nii inimeste kui asjade omamisest ja selle võimatusest. Võib-olla ainult omakasupüüdmatu armastus annab meile mingisuguse päris omamise, nagu ma ise lõpuks avastasin enda puhul. Et mulle see tegelikult ammu olematu kiini mis on aluseks tuuled talule. Et minul on see andnud läbi kõikide aegade siiski minu suutmise. Ma lähen ennast tihti nagu mõelnud, et, et kui, kui nemad suutsid, et kuidas siis mitte, mina. Ja ja alati imestanud, et kuidas nad suutsid nii palju. Sealne kodu oli, vähemalt juttude ja näiteks ka minu tädi Salme raamatute põhjal oli see kodu, mida ma oleksin endale väga tahtnud. Ja kuigi ka vahest olen nagu väsinud lausa kõigest sellest ja ja mõtled, et kas nii palju ongi vaja niisugust igapäevatööd ise endale kaela, et siis ma olen mõelnud, et ma tahaksin, ma teen seda tööd just nimelt sellepärast, et ka oma lastele anda niisugust kodu, kui ma vähegi suudan anda, võib-olla sobib ka mu raamatu kirjeldamiseks luuletuse mõned read. Tahan peatada, peatamatud, kirjeldada olla veel kord selle õrnuse viha armastuse ja raevu valusalt selgel piiril elus. Kirjutades Me ikkagi jälle uuesti, tõesti elame seda läbi siiski. Ja teeme omale selgeks, palju, mida, mida lihtsalt ei saa elamise hetkel kunagi päriselt selgeks teha. Ja mingil määral on segamuidugi austusavaldus. Ja armastuse avaldus mu emale kellest maga palju, hiljem hakkasin alles siiski täielikult aru saama. Ja, ja ma pean siiski ütlema, et, et majad ei tundnud, et kirjutada saab vähemalt mina suudan ainult siis, kui ma päriselt toolini armastan. Võib-olla oli vahetevahel valus armastada. Aga. Kes on öelnud, et armastus alati, just rõõm peaks olema? Tuul on kahe raamatu pealkirjas esik koos esikkogu pealkiri mõrkjas, tuul, ja nüüd see viimane romaan on tolm ja tuul. Need kriitikud kõike rõhutavad kogu aeg seda, et see on teadlikult Alveri luuletuskogu. Kuidagi pealkirja kuidagi kasutada sellele viidatud kas on sellel alust ja mis on tuulega tegemist? Väga raske on juba pealkirja, aga muidugi on. Tuul on. Esiteks on see sõna on väga ilus. Keeles, ja, ja ta on. Ma lihtsalt mõtlesin selle pealkirja puhul seda, kuidas tuul võib minema tolmu ja see, mis jääb, on vahetevahel isegi üllatav. Et sa kunagi ei tea, mis tolmuks tegelikult osutub. Elades seda päeva. Stuudios rääkis Eeva Park toimetaja Mari Tarandi toel. Ja nüüd loeb Eeva Park oma uuemaid luuletusi. Tuules oli lume lõhna, sinu armast nägu, kõhna imekaunist, ime, kurba teadvusetut teispool lumma, teispool kõike kõigest ära näen ja juba sajab rasket rahet, alla ajab tuul ja lume külma lõhnapeeglis näen su nägu kõhna kurvasilmset kõigest ära. Hirm. Rõõm on kõik Moskaja. Ma näen su näost, sa usud ainult tähtedesse. Nii kaugele ei suuda mina sinust minna. Ehk aitab, kui ma sukeldun suunedesse ja sellest kõigest väsinuna, jängisin. Sina hukkuda alati esimeses lahingus, silmis kurbus, vaatad sa meid püha uues lunastusest aina julmemas surmast tuled sa tagasi? Sina, keda nad nimetavad taevaste vägede ülemjuhatajaks, hukkuda alati inimeste esimeses lahingus. Marjulised teed, sumendad, avanevad ja sulguvad koheselt, aga lehtede kahin loendab tuulehooge sinu ees ja tagasume on üksildus peaaegu vabadus. Seni kuni on veel tagasitee kasvõi kobades kellegi poole. Retsensioon kirjanikule. Ma tean, mida temaga teha, ära põletada Pirita rannas, kui jää veel pole tulnud, kuid päevitajad on ära läinud. Kui liivam valget tuulest kui muistsete loomade luud siis me saamegi kokku just nagu juhuslikult, just nagu randa ohutuna, seisame ta ümber ja ta põleb meie pilkudes, nii nagu issanda põõsas eredas valu tules tühjas Pirita rannas. Hetke lõputus igavikus. Süda on andeksandmatu, mõistus saab aru, tunded tunnevad kaasa, aga süda lööb seni, kuni ta lööb oma takti. Olen tänulik, et sa oled olemas nii ilus, nii suur üle kõige, mida tean, mida aiman. Ega taha ma sind omada, puudutada ehk ainult su südant. Tahan vaid, et oled olemas, et saan olla tänulik, et oled. Tahan peatuda peatamatut, tahan kirjeldada neid virveid vee peal. Tahan otsida mingitki selgust sinus endas ja meis kuna nii raske on mõista, kuna mu mõistmine on vaevaline, kuna mõistmine on võimatu, olles ühtaegu kõik ja mitte midagi. Peatada peatamatut kirjeldada, olla veel kord selle õrnuse ja viha armastuse ja raevu valusalt selgel piiril. Elus.