Täna on Eesti Ringhäälinguaastapäev. 1926. aastal astus ametlikult kuulaja ette meie oma ringhääling mis hakkas kiiresti jõudu koguma. Arenes tõusude ja mõõnadega, küll on teda turgutatud, lammutatud ja lapitud. Uuesti on ta jalgadele tõusnud ja jälle on teda lõhutud nii otseses kui ülekantud tähenduses. See on ka Eesti rahva ajalugu. Võõrad ja oma võimud on teda kallutanud ikka oma suva järgi. Viimastel aastatel on jälle hakatud kõnelema ringhäälingust kui kultuurihoidjast kahjuks ainult kõnelema. Ometi on ringhäälingus tallel hindamatu väärtusega kultuuripärand. Esimestest aastatest alates hakati säilitama heliplaate, loodi plaadikogu. See ei olnud veel eesti oma kultuur. Niipea kui ringhääling sai rikkamaks, muretseti plaadi lõikeseadmed, võeti meie omad laulud, muusika ja ringhäälingukõnelejad plaadile. Need aga juba säilitati. Kui tuli magnetofon, sündis plaadikogu kõrvale helilintide fonoteeki. See kõik juhtus juba enne sõda. Magnetofon oli Eesti raadiol siis juba olemas. Algas idanaabri okupatsioon, algas sõda, tuli Saksa võim ja lõpuks jäi Nõukogude oma. Kõik tehti uutmoodi ehk ühe ideoloogia malli järgi. See kõik kajastub praeguses Eesti raadioarhiivis. Esimene muusikasissekanne on inventariraamatus 1951.-st aastast so rahvaviisi virulaste tants tol ajal riikliku akadeemilise meeskoorikvarteti esituses. Klaveril Ilmar Talvik. Rahvaviisi seadsid Harri Kõrvits ja Hugo Lepnurm. See tuba, siin raadio vana maja neljandal korrusel on arhiividaamide tööruum. Laudadel kuhjas lindikarbid, paberid, kartoteegikaardid, inventariraamatud, kuid arhiivilindid on mujal ruumides. Kahe daami. Leili Karise ja Imbi Rimmeli hoole all on arhiivi kaks eri poolt. Kõige vanem on muusikaarhiiv, pisut nooremon, sõnaline arhiiv. Kui palju on arhiivis Eesti kultuurilugu tallel? Kui suur on see lindikogu? Nii ühikutes siis 14446 ja ajaliselt 8000 kuskil 750 tundi. Millal siis meil praegu teada olevad andmed arhiivis algavad? Kui muusikat vaadates siis jah, 51.-st aastast on esimesed, aga sõnalised siis. Külaliste puhul on 45.-st aastast esimesed tisse kirjutasid raamatusse tehtud. Ja siin on muidugi huvitav märkida, et esimene lint, mis on siis raamatul sisse võetud on seltsimees Stalini kõne 25. novembril 1936. aastal. Ja siit juba järgmised saated tulevad siis. Praegu uuel Eesti iseseisvuse ajal ei pruugita arhiivi tühjaks, aga varasematel aegadel tehti seda nõndanimetatud vaenulike kõnede ja lintidega küll ja küll. Kas meil on säilinud näiteks Eesti ajakultuuri ja, ja poliitikute esinemised ja nõnda edasi? Minu arust päris niisugust välja rookimist või kui sedasi öelda ei ole toimunud lintidega nad on lihtsalt kõrvale pandud ja jäänud ootama seda aega, millal neid võib uuesti kasutada. Aga mida võib ütelda, et on teinud loodusõnnetused kahju arhiivile? Sellepärast et arhiivilindid, laenud uputuse ja seisunditele aastatel oli vist ka põlemine ja nagu ma olen kuulnud ja eks selle tagajärjel on hävinud palju liite, aga siiski on säilinud kolmekümnendates aastates mõningad lindid, mis on muidugi hiljem arhiivi suunatud. Aga noh, rõõm, et seda natukest Geon ja mina võitsin. Siia nii palju juurde lisada, et tõepoolest suhtumine muutunud, sest praegu näiteks võetakse niisugust nõukogude aegset muusikat, korjatakse, kogutakse, et sellest ka mingi mälestus jääks. Aga mitte nii nagu vanasti, et kõik, mis ei kuulu reziimi hulka, kõik minema. Jah, arhiivis kajastuks väga-väga kenasti, arhiiv on niisugune, mis on meie ajalugu tervikuna. Mis muusikat pärast sõda siis on meil olemas? Muusikast esimene, mis on säilinud, on rahvaviis virulaste, ta on näidanud muidugi vanad täiskiirusega lindid ja need siis on praegu nende restaureerimine, käib Heino Pedusaar Resealt liinist restaureerimisfoolikast läbi. Neid on kuskil 500 linti ümber jäänud. Ja nendega käib siis pidev töö, need on siis need varasemad, mis, mis üldse säilinud on. Palju rahvamuusikat ja, ja palju meie vanu interpreet ja, ja, ja kõike seda siis. Nõrgalinti säili ju eluaeg, ega muidu ei ole vaja seda restaureerida. Sellepärast siis toimubki sisese lintide ennistamine ja, ja ja püütakse päästa veel, mis päästa annab, millel vähegi kvaliteet on säilinud ümber võtta neid siis restaureeritakse. Fonoteeki arhiiv on täiesti eri asjad, arhiiv on niisugune, mida kasutatakse siis erandkorras või ainult teatud asjade tarbeks. Fonoteegist võib laenutada linte igapäevaseks kasutamiseks, nii et arhiiv seisab eraldi. Jah, ega arhiivilinte otsesaatesse ei tohi panna ikka kui vaja on, siis võetakse sealt teatud lõik, mida vajatakse või või siis esinejad, mida konkreetselt vaja on ümber ja siis saab kasutada saates. Juba sellepärast, et arhiivilindid on siiski ajaloolise ja kultuurilise väärtusega, siin on sellisena terviksaateid. Raadioajalugu on televisiooni ajalugu, on, on raadio, Surnalistika ajalugu ja, ja need ei saa käia otsesaates. No ja tervikuna Eesti kultuurilugu kõik siia kaasa arvata, küll heliloojad ja tähtsamad kultuuritegelased. Väga väärtuslikud asjad on eesti vanad rahvalaulud, jutud, pillilood, mis on võetud ümber Eesti rahvaluule antoloogia plaadilt. Need on ka käinud restaureerimisMonika kaudu, siin on töölaulud, kalendrilaulud, perekondlikud laulud ja nii edasi ja nii edasi. Et selles suhtes on meil palju arhiivis vanu esinejad. Aga sõnaline arhiiv siiani unikaalseid asju, kuigi tuleb öelda kohe siiski väga vähe. Ja seda peab küll mainima, aga seda vähestki on natukene siiski alustamisest riigitegelastest tõesti, riigivanema Konstantin Pätsi esinemised, riigivolikogu 38. aastal ja Konstantin Pätsi kõne ikka ja alati tõsises töös, 1936. aastal need ümbervõtet dokumentaalfilmidest nüüd hiljaaegu jõudis meie fondidesse selline materjal nagu Konstantin Pätsi kõne vabariigi 20. aastapäeva puhul väliseestlastele ja alkoholi lõpetanutele, samuti Johan Laidoneri esinemine 1939. aasta jaanuaris-veebruaris Helsingis. Ühte-teist on veel teada Johan Laidoner-ist juba 36.-st aastast. Ka need, aga need tulevad kõik tagantjärele. Jah, paistab küll nii, võtsid sellepärast, et neil on tõesti antud teada, et, et paljudel toimetajatel on nüüd saadud kontaktide kaudu materjali küll Soomest ja Rootsist ja aga need lindid kahjuks ei ole jõudnud veel meieni. Aga me loodame, et nad jõuavad. Siis on ka väike killuke Jaan Tõnissoni esinemisest 1939. aastal ja see on siis pöördumine järelpõlve poole. Nüüd kõige vanem kuuldemäng, mis on raadioarhiivis säilinud on kosjasõit, see on siis kuulsimegi August Kitzbergi Juhan Simmi laulumängust, mis on lavastatud Tallinna töölisteatris 36. kolmi seitsmendal aastal ja lavastajaks on olnud Priit Põldroos. Raadio lindistus on sellest tehtud 41. aastal, siis on meil fragmente reportaaže sperlil olümpiamängudelt 36. aasta augustis. Ja muidugi on rõõm, et on säilinud meie vanade raadio inimeste hääli, kes on olnud raadio algusaastate juures. Siin on veeriks moori portaaž esietenduse ettevalmistamise käigust Estonia teatris. See on salvestatud siis 36. aastal ja reportaaž muuseumist 37. aastal, kus on olnud siis reporteriks Felix Moor merenduspäevast 37. aastal. Reportaaž Tartu ülikooli kartseris 38. aastal. Reportaaž Tartu kohvikust. 1968. aastal. Ühtteist Felix Moore'i reportaažid Eston kuulaja varasemate saadete kaudu kuulnud. Aga. Aga mis puutub muusikasse, nagu ma siin ütlesin, et esimene sissekante tehtud 51. aastal, see ei tähenda veel seda, et varasemast rajas muusikat Meil ei ole. On küll. Ja muidugi väga suur tänu selles suhtes Heino Pedusaar lehes, tema on kogunud seda materjali restaureerimishoolikas siis ümber võtnud ja siis arhiivi saatnud meie esinejad ja niimoodi oleme siis saanud ka varasemat muusikat. No mis siin võiks olla, kui kaugele võib aega tagasi minna muusikale? Kuskilt päris sajandi algusesse ikka. Siis, kui ringhäälingut veel ei olnudki ja te puutute kokku väga unikaalsete asjadega, mis teile endale annab, olete niisuguste materjalide, sündmuste ja inimeste sees häälte muusika sees, mida ka raadioinimene ei tea. Seda nagu kunagi ei ole mõelnudki, aga kui praegu mõtlema hakata, siis võib-olla seda, et tõesti tunnetad rohkem, et sellist materjali peab säilitama tulevastele põlvedele, eriti kui siin hakkas meie uus ärkamisaeg peale ja ja noh, paljude materjalide kohta, mis kuulsid raadiost või teadsid, et need sündmused toimuvad siis oleks nagu tahtnud, et see või teine asi tuleks konkreetselt siia arhiivi ja siis nagu ise hakkasid huvi tundma ja toimetajatega kontakti pidama, et kas ei saaks rutem ja kas ei võiks tulla ja et võib-olla tõesti seda kõige rohkem pannud Minu jaoks on avastamisrõõm, kuna ma olen noorema põlvkonna esindaja, majandab kõik need vanad esinejad, tähendab keda ma võib-olla ei ole üldse lava peal või kuskil esinemas näinud näitlejatega tegemist kultuuriinimestega tegelemist ja siis kuulata nende häält elavat väärtindilt, tähendab, see on juba midagi omaette. Sellist sündmust. Seda enam tahad, et need kõik säiliksid ja seda suurem on rõõm, kui keegi tuleb mingi sellise materjaliga ja toob lauale pitsat, tead, et kuskilt mujalt enam saada ei ole? On küll mõni väike. Tähendab mind teeb kurvaks see, et ma olen eetris kuulnud neid väga palju sellist materjali, mis veel ei kajastu meie arhiivis. Ja, ja ma väga tahaksin, et see materjal jõuaks ka kunagi meie arhiivi. Ma ei tea, kust toimetajad saavad, arvatavasti noh, ikka tutvuste vahetuste kaotaja sedasi, aga eks see ole ka niimoodi, et iga toimetaja tahab seda materjali ise esmakordselt kasutada, et ta jõuaks eetrisse sedasi. Aga ma loodan, et ikkagi jõuab meieni ka. Kuidas te leiate lindid üles, missuguste tunnuste järgi, kui teie juurde tullakse, oma tulen, tahan ühte või teist asja saada, sest annate alati nõukogus seda otsida, kuidas leida, kuidas see süsteem teil töötab? Kartoteegisüsteemi järgi, kuidas ta on muusika, heliloojad, interpreedid, ansamblid, võiks olla ka niisugune alajaotused, ütleme seal ta teatud aastate kaupa 20.-te 30.-te aastate muusikasõjaaegne muusika ja nii edasi ja nii edasi, aga sellist ruumi neil ei ole. Seda tööd ei ole kunagi varem tehtud, nii et seda kõike peaks siis otsast peale päris hakkama. Ealistel muidugi, meil on põhjalikumad teemad ja. Seal on ka isikute järgi teemade järgi ja siis on väikesed kaotused ja, ja siis ma raadius on palju selliseid saateid, kus räägitakse inimesest, kas need on mälestussaated või jutu sees tuleb mõne inimese kohta midagi iseloomulikku välja, siis on noh, on võimalik sedamoodi leida ja ikka leiame, suudab abistada, tähendab, ja lintidel on oma märksüsteem ja seal on tähekombinatsioon ja numbrikombinatsioon, raamatud on abiks ja nii et ikka leiame selle materjali ülesse, mis on vaja, kui ta meil on olemas. Väike näide arhiiviriiulilt mängib kurt stroobeli orkester. Orpheus põrgus on loo pealkiri, mis plaadistatud seitsmendal juulil 1933. aastal. Ei saa me öelda, et ta Mängid kurt proovile tema põrguorkester heli võta Alec Trading. Helilintide restaureerimisFoonika asub vana raadiomaja teisel korrusel. Seda on entusiastlikult aastakümneid juhtinud helirežissöör ja restauraator kuulajatele tuntud mees Heino Pedusaar. Sa oled seda tööd teinud, suure innu ja visadusega pidevalt taastanud, restaureerinud, helilinte, heliplaate otsinud ja leidnud. Meie arhiiv on mingi imeline konglomeraat. Meie heliarhiiv muidugi on mingi imeline konglomeraat minu arvates sellest, mis seal olema peab, mis seal olla võib ja mida seal tõesti olema ei pea. Millegi pärast. Võimalik, et see on minu enese subjektiivne arvamus on sinna kuhjatud aegade vältel kokku selliseidki materjale, mille õige koht võiks olla näiteks tavalises fonoteegis. Sest raadio tavalise fonoteegi alla kuulub ka üks niisugune rubriik, mida tinglikult nimetatakse ajutise säilitamise salvestised, lindid, kuidas soovid, arhiiv kui niisugune peaks siiski olema midagi sellist, millel pidevalt hoitakse hoolitsevat silma peal et tema säiliks, et tema ei häviks. Kui see arhiiv on kunstlikult natuke liiga suureks paisutatud sellise materjali arvel millel tõesti ei ole kultuurilooliselt poliitiliselt või tont teab, kuidas tõesti püsivad säilitamisväärtust siis ainult koormab neidsamu arhiiviriiuleid. Sellest kaob ülevaade ja kaob ka võimalus mingisuguse katastroofi puhul õigeaegselt neid kõige õigemaid kõige väärtuslikumaid salvestisi kõrvale tõsta katastroofi puhul nagu näiteks läbijooksev katus, mis meil on paraku korduvalt juhtunud. Rääkimata sellest, et aastate eest oli paigutatud kõige tähtsam osa kõige tähtsamast arhiivist kõige sügavamale keldrikorrusele, kus siis ühe tulvavee puhul? Jah, tekkis väike ookeal, aga kui mõelda sisu poole peale Palju niisugust on ära, mis peaks meie arhiivis olema ja mis Eesti ringhäälingust on eetris läbi käinud, mis on ka salvestatud, kuid arhiivi jõudnud ei ole. On ka kurjad käed arhiivist üle käinud poliitiliste olude sunnil siia juurde väike pisidetail oli kena aeg, kui tehti arhiiv lagedaks kõigest, mis puudutas Stalinit väga hiljem hakkas seda ei ole vaja minema ja siis siis leidusid mõned päris juhuslikud erakogud, kus oli taolisi plaate veel olemas, eks siis sealt sai vastavalt vajadusele üht-teist juurde jälle toodud või tagasi toodud. Aga muidugi, palju hullemaid aegu on olnud ja palju karmimaid, ütleksin isegi palju nõmedam, vaid käsi on meie arhiivist üle käinud. 40.-te aastate lõpus, 50.-te päris alguses, kui mina juba raadiosse tööle tulin, ma isegi ei tea, mis ajendas inimesi raadio, inimesi Rõuga, selle liitsõna esimesel poolel, mis ajendas neid inimesi selleks, et võtta kätte, loopida fonoteegist tollal veel arhiivi kui sellist, võib-olla nagu päriselt ei olnudki meil kõik oli ühine loopida sealt välja näiteks karusooplaadid, soli, abini, üht-teist, kolmandat, neljandat sellelaadilist tähendab maailma kultuuri kõige eredamaid dokumente, helidokument muidugi säästetud Eesti omi asju, mis olid enne sõda tehtud ja nii edasi ja nii edasi, mis oli täiesti loomulik. Ega neid enne sõda tehtud, asju palju ei olnud, palju ei olnudki. Paraku enne sõda käis veel üks väike tuuli üle kus oli ringhääling, see oli Estonia majas ja siis oli see põlemine õnnetu põlemine. Tähendab sinna kõik see värk läks. Pärast seda polnud mitte midagi olemas. Nii et kõik, mida on suudetud raadiosse tagasi tuua Eesti ütleme sõjaeelsest pigemini isegi juba sõdade eelsest sajandi algusest peale olnud neid asju helivaramust, kõike seda nüüd hiljem püütud kokku koguda, korrastada, restaureerida ja nagu sa isegi hästi tead ja ilmselt oled teinekord enesegi saadetes kasutanud, eks neid koondrull küll Benno Hanseni küll Karl Otsa omaaegsete kuulsate kooridega neid on. No ma ei tea, võib-olla nüüd Istiva sadu, aga üks rull, see ei ole mitte üks pala, seal on 20 30 pala peal. Sul on tulnud taastada nii sõna kui muusikat. Laulu ja linnuhääli linnuhääli ka. Missugune peaks olema üks korralik? Fantaseerime pisut, me teame, et meie heliarhiiv on üsna tagasihoidliku tehnilise sisustusega. Töötatakse justkui kiviaja meetoditega ja võib öelda Nojah, praegu on maailmas selleks tööks digitaalseadmed. Kompootoritest tähendab suurtes traalidest arvutites lastakse heli läbi tehakse sellega imet. Minulgi on siin kapinurgas kompakt, diskid karuusoga. Kuula ja imesta, mida on kõike suudetud teha. On kuulsate lauljatega, Benjuminutilliga oopereid, 30.-test aastatest, kõlavad nagu peaaegu nagu kaasaegsed salvestised. Jah, ja meie muidugi, millal me nii kaugele saame, ei tea. Aga muidugi oleks vaja jõuda selleni, et saaksime näiteks oma arhiivimaterjale digitaalprintsiibil ümber salvestada, sest see on nagu asjatundjad teavad. Menetlus, kus ümbervõtete jadas helikvaliteet absoluutselt ei kohale. Ja see on just arhiivinduses tähtis. Sest praegu on nii, meie peame aeg-ajalt teatava perioodi tagant ümber salvestama arhiivimaterjale tavaline magnetofoni lint, see on üks ajaga hapruv ja kvaliteedis tunduvate kadudega materjal. Ja maailmas on üldiselt tavaks olulised arhiivimaterjalid ümber salvestada 12 14 või 16 aastase perioodiga. Mitte väga ammu kuulsin sellest keegi heliala inimene oli kusagil välismaailmas. Ma ei tea, kas uhkustundel või kuidagi märkinud, et meil käivad saates 40 aasta vanused lindid. See tekitas siis hämmeldust. Missugust, aga kui nüüd seda ümbervõtete jada kujutad ette tavalise senise tehnoloogiaga ümbervõtet tavalisele magnetofonilindile? Iga kord tuleb juurde kahinat, iga kord tuleb juurde moonutust, mida me küll loomulikult kõigi meie käsutuses olevate vahenditega püüame alla suruda, vältida, aga ega sellest päris lahti ikka ei saa. Kui seda nüüd ette kujutada, mis siis meie kultuuriväärtustest, helisavatest, kultuuriväärtustest praeguse tehnoloogia puhul näiteks 50 aasta pärast järele jääb. Praegu restaureerinud mina juba mõningaid neid linte, mida ma olen juba restaureerinud, absurdne. Aga see asi on nii, kui siirduda digitaaltehnikasse. Olgu see siis mingisugune digitaalkassett Maggie lindiga kasvõi esialgu see tähendaks seda, et kui see lint seal hakkab noh, nagu me siin mingi noh, vulgaarkeeles ütleme hapuks minema siis tarvitseb see ilma mingi restaureerimise ta ilma mingisuguse vaevanägemiseta lihtsalt vahekorras üks-ühele ümber võtta. Kas uuele samasugusele kassetile või võib-olla selle aja peale on juba tulevad mingisugused paremad täiuslikumad vahendid isegi meile ümber võtta ja kvaliteet ei kahane absoluutselt igale. Ja see olekski heli arhiivinduse, ma ütleksin, tippnõudmine. Nende töiste tulevikumõtete kõrvale sobib pala 20.-te aastate repertuaarist. Lapsepõlvekodu laulab Aarne Viisimaa Chan poriorkestri saatel.