Tore sa. Tulega Bel keevatooja. Tuulelaulvaks linnupoja. Tänase õhtu tonni veedame Hando Runneli seltsis tema mõtteid kuulates ja kõik laulud, mis saatis kõlavad, on Hando Runneli sõnadele. Kas sa oled kunagi kokku arvanud, kui palju neid sinu luuletusi sinu tekste on, mida teised inimesed on lauluga ette kandnud? Sest ma ei tea sedagi, kui palju luuletuse Ma olen kirjutanud mitu tükki need avaldatud. On jah, aga kord oli niisugune periood, kus enamasti köik olid viisistatud, mõni veel kahe-kolmeviisiga. Nii et ma ei tea, 75 protsenti vastan saanud viisid. Ükskord oled sa võtnud kätte seda üldis väga ja nende viiviste peale mõelda. Nimelt tänavu kevadel pidasid üliõpilastele ühe loengu nendest asjadest. Kuna ülikoolis maad mööda läinud aastal kõnelesin luuletaja loomingulisest köögist, rääkisin, mis kogemusi suhteliselt pika elu jooksul olen olnud. Ja lõpetasin siis kevadel niisuguse matkaga loomingulise kööki, mida kõigil luuletajatelgi ei ole. Eriti rikkalikult. On see võimalus kuidas heliloojatega koos on tööd tehtud või kuidas heliloojad omaette on sinul luuletusi kasutanud, kuidas need on inspireerinud küll professionaalne Maal said küll isetegevuslikke lauljaid ja heliloojaid ja siis ma kogusin linditäie neid laule ja kandsin siis üliõpilastele ette teadvus järjestusest, näidates, mismoodi koostöövõimalusi on kui con, geniaalsed onla majandus, et kui üllatuslikud on lahendused, millised on tavaliselt lauljate defektid ja millised efektid. Laulu tegemise juures see on sisuliselt delikaatse sai küsimus, kui palju üks poolteist halvestakse on igas niiskes kollektiivses kunstis alati teada probleem alguse kino olgu see teater, kus hulk inimesi püüab saavutada üht ja sama eesmärki, eri vahendeid ja võimeid ja võimalusi liites. Vaat ja siis minul loonud see õnnelik juhus kogeda seda, kuidas minu luuletused ei ole jäänud ainult silmaga loetavaks, vaid nad on muutunud hoopis teiseks asjaks. Nad on saanud tõeliseks luuleks tagasi just hääle läbi laulu läbi. Sest kunagi ma olen öelnud niisuguse kokkuvõtva hobused. Luuletus ei ole midagi muud kui hääle kaotanud laul, tan, Reedutseerunud laul, laul ja luule tõelisena algsena on ikkagi elav sõna, lauldav või, või hääldada sõna luuletus raamatus on, on võib-olla konserv veeritud luuletus oma olemuselt. Me ei tea täpselt, mis asi see kirjutamine või kunstitegemine On ja sageli ikkagi sünnib asi niimoodi, et et üks pilt või või nägemus hakkab avanema ja seda avanevat nägemust sajakat sõnadega kirja panema. Ja lõpuks vaatad, kus sa oled ja mis sa oled näinud, mis sa oled tundnud, mis sa oled mõtelnud. Nii et see ei ole päris päris etteplaneeritav, alati ei saagi öelda, mis sa mõtlesid näiteks seesama luuletus varjust. On mingil imelikul ürgse Laathe tüübil. Me tunneme seda inimese ja tema varjusuhet või varjude maailmasuhet reaalsusega ja ta on väga metafüüsiline. Ja me ei oska selgelt defineerida, mida me teame või mida me tunneme. Aga kui see luuletus ka äkki sai lauluks siis ta avanes jälle uutmoodi, ikka seesama teema, seesama probleem, seesama suhe püsib nii nagu invariantsena öeldakse. Ja kui saalis publik kuulas, kui see väike poiss tuleb lavale ja hakkaks laulma jälle jälle vangistus, sama vangivõtmise võime on sellel motiivil. Ja siin ei olegi nagu tegemist autoriga, vaid nii luuletuse tegija kui viisi tegija kui laulja, kui kuule, kõik on äkki näinud korraga seda ühte sama probleemi, mille mõtet ma ei tea, vaid, vaid on üks vahekord, eks olemine maailmas. Meie olemise peegeldus olemise ilmutus. Kuidas sinul endal on selle häälega laulmise mulje, et mälestused ja seosed? Kas sa oled näiteks oma lapsepõlvekodust, mäletad mingit laulmist või kuidas selle eestlaste laulmisega on? Ma võin omalt poolt ütelda, et mina olen näiteks onu sees kasvanud, minu ema laulis väga palju meile kodus, aha tegi süüa, laulis koristuse, laulis pesu ja laulis tõesti, tõesti. Aga ja meie laulsime ka palju. Hiljuti lõppes üks ema sünnipäev sellega, et minu noorem õde ütles, et ma pean ära minema, laulame ometi lõpuks ka midagi. Aga seltskond ei olnud lainel ja lausei tulnud välja ja õde läks kurvana ära, et pole enam endine ema sünnipäev, laulda essaaki. Ja minu kogemus on, on pärit lapsepõlvest ja algkoolist, kus me laulsime ja ilusti on kõnelenud Jaan Lattik laulust. Ja ta on öelnud niimoodi, et vaat, laul on väga tähtis, laulmine on väga tähtis, et see ehitab silla inimese inimeseni ja, ja ühendab inimesi, muidu tavaliselt inimesed on üksinda enesesse kapseldunud, aga laul on see kus saadakse teisega üheks, kui me filosoofitte argutavad sellest, kuidas võib teisesse sisse tunda ja mis, mis see on? Inimesed oma elus lihtsal viisil on seda kogenud, ise lauldes saadakse üheks ja see, kui Eesti rahvas on öelnud, et tahan ennast vabaks laulnud, see on iseenesest tõsisest lauldes see natuke, põrnitseb ja umbusklik ja ja vähe kontaktne eestlane äkki liitus teise ka, ilma, et tal oleks sõjaväge ja relvasid oli selle laulu kaudu tekkinud hoopis teine uus vägi ja kõik, kes on kord laulnud koos need lähvad jälle üksindusse tagasi, kannavad seda väge endaga kaasas on hoopis võimsam. No isegi niisugune naljakas asi, kui vaadata mees meessoo esindaja pilguga naissoo peale. Kordon, naisterahvas, noor, lapsukene, neiukene ja ükskord tuleb aeg, kus ta on juba vana inimene. Aga see vananaiste rahvaski saab saat nooreks tagasi just laulmise läbi. Ja siis, kui ta hakkab laulma siis tema seal läheb uuesti noorte põlve tagasi, ta on jällegi vaimus sealsamas, kus ta oli noh, paarikümneaastasena teiste tüdrukutega või neiudega koos lauldes, ühesõnaga see inimese seal see säilib kõige kauem muutumatuna ja need laulud, mida kunagi on lauldud noores eas laulma hakates, viivad ka vanainimese jällegi tagasi noorte elule Harku ja sellepärast on laulmisel see imepärane vägi ka ka individuaalses isiklikus elus, et inimene saab laulu läbi nooreks tagasi. Ja, ja nii ta on, aga praegu on meil niisugune aeg, et ei, lahuldavaid, kuulatakse masinast tulevat laulu. Jaa. Ja kui ma rääkisin naistest või tüdrukutest, kes laulavad siis, kui me laseme silma eest või maname silma ette veel kord need laulvad neidised ja, ja naised siis me näeme, millise, kuidas muutub nende lauljate hoiak, nende keha, kehahoid, nende isiksus, muutukseeruke virgub ja, ja see vaim neis ärkab ja see uhkus, kasvav neis ja nad muutuvad teiseks inimeseks ja koos lauldes nad astuvad teise olekus, teise ilma sellest äripäevast madalusest välja, nad õilistuvad. Ja see ongi laul, emakeelne laul omal maal, oma kodus, mis muudab inimesed väga tähtsateks. Nii kaua on rahvas sirge selgrooga ja uhke ja aristokraatia aadellik, kui ta koos laulab neid omi laule, mis on seotud just selle, selle maja, paiga, selle keele ja olemisega. Ja nagu rahvas lakkab laulmas nüüd omi laule siis ta võiks siis öelda, et siis ta lakkab olemast ka rahvas. Et kui me praegu oleme vabaks saanud ühest kommunistliku orjuse ajastust tahame tõtata kuhugi, ma tea, kuu käände või Euroopasse ja sisse tõttamine on nii kiire, et põgenetakse ka oma oma keele ja oma laulmise juurest ära. Laulmise instinkt on sees, aga hakatakse laulma hoopis teisi laule, hoopis laenatud, laulad neid laule, mida kunagi eestlased Eesti neiudega poisid ei ole oma kodus, oma vanematega ega vanavanematega koos laulnud. Tähendab, laulu kaudu toimub rahvuse natsiooni pihustumine, sest lauldakse laenatud kas inglaste või sakslaste või ma ei tea kelle laulusid ja oma laul, kui kui Põhi kapitaal hävitatakse, lastakse, hävineb. Need on nihukesed, korduvad Võipulseerivad perioodid rahva elus. Kui me rääkisime alguses nendest minu luuletustest, mida hakati lauludeks tegema, siis tuleb nii natuke ajaloolasena neid asju kommenteerida. Neid hakati laulma 60.-te aastate keskel, mida siis laulsid eestlased? Nad olid sunnitud laulma Nõukogude laule, mida lauldi estraadilavalt või kontserdisaalist ja need olid küll eestikeelsed laulud, aga nad rääkisid ikkagi. Nad propageerisid paratamatult seda riigi ideoloogiat, selle kompartei ideoloogiat, kompartei ideoloogiat, kes ja mis on olnud põhiliselt inimsuse vaenuline. Selle vastukaaluks tekkis ühel hetkel liikumine, spontaanne liikumine, kus koolides, ülikoolides töölisseltskondades väga-väga mitmetes kohtades inimeste hakkasite ise uusi kuule tegema, väikesed laulu grupikesed ja siis juhtuski, et et hakati otsima tekste, mis erinesid sellest nõukogude ideoloogiatest tekstidest ja nii Lätiga, luuletaja Runneli luuletustes neid võimalusi, et neid lauldes mindi eemale sellest kohustuslikust riiklikust laulukavast. See selgitab ka asjaolu, miks näiteks Tallinnas Tartus või Paides või koerus või kusagil igal pool oma kohalik laulu viisistaja tegi nendele tekstidele erinevate viisid ja mõnele lauludest, mis ma olen ise kuulnud viis, kuus või seitse, viis näiteks üks. Laul oli mille trükis ilmumine oli tolle aja kohta natuke ime oli luuletus, mets on kõrge, mets on kuri, rääkis sellest meie rahva ajaloost, metsavendlusest, mis praegu on paari läbi nii rahvusvaheliselt kuulsaks liikumiseks saanud. Ja lauljad petsid selle tekstikese kohe spontaanselt ja lauldi, kõik lahendused olid. Kõik lauluviisid olid väga-väga, saad õiged, kuigi nad erinesid, aga tähendab seesmine tunne, lauljal oli nii nii sügav, ta ei laulnud nalja pärast, vaid ta kandis kogu oma oma elu ja ajaloo ja rahvakogemuse oma lauluviisi sisse. Ja nüüd hakkame kinni sõnadest elu ja ajalugu ja rahva kogemus ja hakkame rääkima sellest, kus toas siin õhtutunnil istume Tartus talvekuul, mis siin oma nime õigustab, sest lumi on akna taga ja ahi köeb ja see suur lage tuba esialgu lage on. Kirjastuse Ilmamaa üks tuba. Sel hilisel tunnil, kui Eesti inimesed on kõik kodudesse pagenud et mitte sattuda röövlikoopasse, istuda meie just majas, mida kaua tunti röövli koopana, see on sinine maja Tartus Vanemuise tänav üheksa teist kus Eesti ajal oli Eesti Kirjanike Liit, Loomingu toimetus Eesti Kirjanduse Selts, kust Theodor Luts andis tantsutunde ilusas saalis daamidele ja kus praegugi võiks pärast remonti algust teha etiketikooliga õpetada vabale rahvale viisakaid häid kombeid. Seal majas on ka juba prantsuse Instituut, Soome Instituut etiketi andmas aga Eesti osana märki Eesti osa. Eesti Kirjanike liit ei ole veel siia kolinud, sest majanda remontimata põhiliselt ja siin Eesti asutustest on praegu ainult Kirjastus Ilmamaa, paar tuba ja üks toakene mida võiks käsitleda kas või Uku Masingu kolleegiumi tugipunktina. Sest osa ilma maa seltskonnast on seotud ka Uku Masingu kolleegiumi. Ja Uku Masingu kolleegium on andnud ilma maale avaldamiseks paksu raamatu. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt see ongi ilmama esimene raamat, mis peaks trükikojast välja tulema. Signaaleksemplare lubati 25. novembril. Ilmamaa, kes selle ilmamaa nime välja mõtles, saarel ikka rääkinud, et luuletaja on see, kes nimetab asju ja nähtusi, annab nendele nimesid. See nimi sündis või siis soovitas ennast ise. Me olime paar õhtut koos istunud ja vaielnud ja otsinud ja, ja äkki nagu avanes taguks ja astus sisse nimi ilmuma. Ja seiklejaid jäid kuidagi nõusse või? Ei saa, see ju ongi see nimi. Sest mis tähendab ilm ja maa, maa ja ilm, seal on jälle niisugune taeva ja maaühendus või, või? Et seal on väga eestlaslik sõnad kui ma tahaks ilmama tõlkida mingisse keelde, ma ei oska, sest see ei ole. Ega Mirv ega maa. Ja see võib-olla on, selle nime on võib-olla sünnitanud Ernst Enno luule, kes ütleb, katab ilma maad kokkereni, Vainimassi, kanad magavad. See oligi see aeg kus. Ilmamaa sündis otsekui järsku, aga tegelikult ei olnud see järsku. Ilma oma sünnilugu on väga pikk. Selle sünni algus ulatub 60.-te aastate lõppu, kui, kui jälle natuke ajalooliselt jutustada. See oli aeg, kus oli Brežnevi ajal meil suur tõusuaeg, mille lõpetas. Nõukogude tankide tungimine Tšehhoslovakkias siis lõpes vabaduse aeg ja enne seda oli Tartu noorem seltskond õhinas, et hakkaks andma välja mingit kultuuriajakiri ja teatud ettevalmistused olid tehtud. Keskuseks oli ülikooli ülikooli sotsioloogiaga tegelevat, ma mäletan seal Lauristinilt ja kangid laskit, kes olid kambas. Mina olin sel ajal Tallinnas. Ja muidugi Tšehhi sündmused lõpetasid selle ajastu ja kadus käsikiri ära, kadus algatus ära. Ja noh, algatus iseenesest sisaldas seda, et sõja ajal ja nõukogude ajal nii suurt kaotusseisu langenud Tartu linn tahet jälle kultuursemast ja vanasti oli siin suur kirjastuskeskus. Tartu andis isegi rohkem raamatuid ja ajakirju kui Tallinn. Sõda pühkis Tartust kirjastustegevuse praktiliselt ära, jäi ainult edasi, Postimees. Siis veel see Eesti looduse ajakiri ja praktiliselt on see kõik. Ülikooli kirjastus andis ainult õpikuid ja materjale ülikoolile, aga kuna ideoloogiakeskus oli pealinnas, siis perifeerias ei tohtinud ju kirjasõna levitada, see oli see, miks, miks siis suuretati kõik kaugemad linnad kui kirjastuskeskuse taha. Ja järgmine samm oli siin selles taastamistegevuses õieti ajakirja akadeemia sünd, see olnud pikk võitluslugu ja paralleelselt sellega kogu aeg käis unistus et ikkagi Tartus ka päris raamatukirjastus kuidagi taastada. Kui tuli nüüd vabaduse suurem laine juba kätte, siis paljud eestiaegset institutsiooniti asutused püüdsid ennast formaalselt taastada näiteks õpetatud Eesti selts. Aga niisugusi asju on lihtsam taastada, kus võetakse anud nimi ja vanad pagunid ja käiakse koos, aga kui asi läheb tegev teoliseks näiteks kui hakati taastama Eesti Kirjanduse Seltsi siis tekib küsimus funktsioonidest, mis ülesandeid see muistne mullune taastatud organisatsioon nüüd suudaks teha, sest aeg on muutunud ümbrust ja vahendid ja võimalused muutuma nutt. Ja niisamuti oli ka selle kirjastusega, et Tartu inimkontingent on jäänud või oli jäänud nii nõrgaks, et et ei saanud nii hõlpsalt kirjastus taastada on kahe või kolme Me väikseid kirjastus ei olnud ja ühte-kahte raamatut andnud välja anda, aga noh, võrreldavat kirjastust ütleme, eesti ajaga võrreldavat kirjandust nagu fenooli, loodus või no Eesti. Selle taastamiseks ei olla tartus inimressursse, sellepärast et ilmama loomise katse on ka mitu aastat kestnud ja mitu faasi läbinud. Nüüd on mingil moel siis olemas, aga. Ma kasutasin võõrsõnu ressursid ja nei kontingendid ja just sellepärast, et niisugusi sõnu kasutatakse praegu majanduse edendamisel ja ja tööjõud on meil ka. Inimesed on siis pandud selleks looduslikuks maavaraks. Aga võiks, võiks nimetada, muidu ei saa, lihtsalt inimesi ei ole või öeldakse ajud voolanud, kas see on eestikeelsed? Ajud on ära voolanud. No ma muule läbi see oli mehine töö, see on avara töösile. Sina maga, Jamul. Sina maga, saavutatlas mind ju ta saan ta enam olgu-olgu sul rõõmuda. Meil ju ta seal heina. Luuleta nüüd siin all. See on lihtne sepale kid, lihtsalt luuleta läbi. Sina maaga saavutad. Kas maailm vaid p kamast? No natuke on lehtedes olnud sirbis ja siin-seal mujal ilma maast ja tema suurest plaanist anda välja raamatusarja Eesti mõttelugu. Ka nüüd see väike vihik, mis te olete välja andnud Sihtkapital Eesti mõttelugu, seal neid sinu viimaste nädalate ja päevade sisuga. Ma ei tea, kas või natuke siit tutvustame, oleks isu tutvustada siit, lugeda ehteid, mis mehed need kõik on, kelle raamatuid tahetakse 10 15 aasta jooksul suure hiigelsarjana välja anda. Aga veel rohkem oleks himu lugeda kõigepealt mõni mõte, see siin on nupp med. Suurmeeste Eesti suurmeeste ütlustest. Nii nagu võõrsõnadega, nii on ka oma kõige kodusemad või lähedastema ülesannetega, et siin ehmatavad neist epiteedid, kui öeldakse, et et su või suurejooneline või tähtis Suurejooneline. Ütlesin küll ja ja noh, siin tekib niisugune vastandlik olukord, et eluvõitluses edu saavutada peaks ennast reklaamima. Aga kui reklaamid siis peaks olema sellele ka niisugune jäägitu kate, et ei läheks pankrotti või kui pankrotti lähed, et siis ei oleks häbi. Ühesõnaga see ilma oma kirjastus. Ei ole saanud kommertslikuks selles mõttes, et ikkagi mõtted jäävad siin Tartu linnas kõige tõsise juurde ja ikka mõte läheb järjest Akadeemilisemaks. Trikki tulevad meelde need tõepoolest suured ülesanded, mis kõik oleks vaja ära täita. Ja üks mõte, mis on tükk aega kõiki saatnud, on see et meie Eesti vaimuhiiglased väljaspool ilukirjandust, kes on poliitikat teinud või kes on filosoofid olnud või või rahvusteadlast või rahvuspoliitikud. Või muidu teadlased, kes on elutarkust öelnud, siin-seal laulad, kõik nende tarkused, onju hajutatud mööda ilma laiali. Võtame selle sajandi andvamat kujud, kui hakkame vaatama, kus nad on surnud, kuunandatud maetud, nad on kõik eesti emamaalt ära põgenenud või ära läinud. Ja nad on just nagu maailma laiali läinud. Meie ülesanne oleks jällegi Nende vaim kokku koguda nähtavaks, teha, loetavaks teha, et et noh, näiteks noored inimesed, noored eestlased, ükskõik, kas ta on kah kva vallas, oli orava vallas või Häädemeestel saaks neid lugeda. Sest ja tippteadlased teadurid need saavad Tallinna või Tartu baaris raamatukogus need poolest arhiivist kätte ja lugeda, aga rahvas ei saa. Ja oleks vaja. Näiteks Konstantin Pätsi või Jaan Tõnissoni võikustav ränga niukesed. Ja olulisemad või elulisemat mõtted eluda, kus panna lihtsalt loetavasse raamatusse ja saata need kõigi kõigisse kooli, raamatukogudesse või maaraamatukogudesse, et eestlased saaksid oma poegi lugeda ja tütreid ka muidugi. Ühesõnaga see ülesanne on analoogiline sellele, mis möödunud sajandi lõpul tegi Jakob Hurt, kui Eesti rahvas oli mõne meelest kadumise äärel hakati koguma seda vaimuvara, mis Eesti rahvas oli laulnud ja luuletanud. Aga et vahepeal on sajand olnud kirjakultuuri, siis selle sajandi lõpul on täiesti loogiline, et hakkame kokku koguma neidsamu kildusid või laiali paisatud kirjaavad, mis Eesti inimesed on mõelnud ja öelnud ja see näitab, kui lihtne see ülesanne on. Oma olemuselt, aga ta on suur töö. Me teame, et ka Hurda kogutud rahvalaulud ei ole sajandi jooksul saanud kaante vahele. Et see näitab jälle meile endale selle töö suurt suurust ja sellepärast ei saa hoobelda. Ja me teame ka, et raamatu tegemine on kallis. Selliseid raamatuid ei loeta palju. Ja selle sedasorti raamatusarja Eesti mõtteloo raamatusarja väljaandmiseks on vaja mingit rahalist toetust ja selleks toetuse hankimise viisiks. Mõtlesime sihtkapitali institutsiooni ja siis saigi sügisel loodud augustis Sihtkapital Eesti mõttelugu. Ja rõõmu tegi see, et selle mõtte juures oli äkki kaks allikat. Ühed olid need Tartu mehed, ütleme siit Literaadi tüüpi mehed. Aga teised olid talupojad. Järvamaa vallavanemad. Tulid niisuguse mõttega välja, et kui kogu üle Eesti raha raamatute väljaandmiseks mingite raamatute väljaandmiseks ja näiteks üks kroon valla iga liikme kohta näiliselt väike raha, aga kokku annakse suures Need kaks algatust oli ja kui seda ideed SAISis tutvustada pankurite nii välja, siis see haakub, oli väga suur ja, ja kõik ilusti asja normaalne asi, normaalne algatus, täiesti vajalik. Ja isegi siin käisid külas soomlased, Soome Kirjanike Liidu inimeste kuulsid niisugusest algatusest siis ei olnud veel sihtkapital loodud ja nad ütlesid, jõuab meil Soomes pärast sõda, neljakümnendatel aastatel tekkis samuti rahva hulgas kaks sellist algatust samuti rahakogumise fondid rahvusliku raamatu väljaandmiseks, isoli soomlasest sõjast välja tulnud ja kõik need haavad, rahvuslikud kannatused väga värskelt meeles. Ja meel praegu. Petame ennast, kui me räägime, et me oleme Vaba-Euroopa, ühineme Vaba Euroopaga. Meie sõda, meie sõjaaeg veel ei ole lõppenud. Ja soomlased said aru, et me oleme sõda lõpetamas või, või hakkame sõjast ka välja tulema, nagu nemad. Neli 50 aastat tagasi. Tulid sealt välja, me oleme nii palju hilinenud ja nad saavad aru meie rahvavajadusest sellest spontaansust, vajadus. Ühesõnaga see on see kogemus mis on sel aastal kõige rõõmustavam olnud, et, et äkki taibatakse erinevates ringkondades ühe ja sama ülesande väärtust vajalikkust. Kuidas õnnestub lõppkokkuvõttes seda me ei tea, aga, aga see tunne et on vaja midagi koos teha, väikesi jõudusid ühendades liitus, see on seesama tunne, mida siis lauljad võivad? Kooli Laulas või miks läksid laululavale inimesed kõik terve Eesti läks kokku, tähendab et on need hetked, vajadused, mida ei osata defineeridega seletada, minnakse, selles mõttes on optimismi aluseks või allikaks see, et kuigi ma ütlen, et eestlased praegu on kaotanud Kooslaulmise laulurepertuaari aga hinges elab mingi ühistegevuse vajadust, mingid arhed, tüüpsed, käsud ja kutsungit on olemas ja ikkagi leitakse uued laulmise viisid. Võiks siis öelda niimoodi, et ka teatud rahalised operatsioonid võib-olla kooslaulmine, aga seda noodikirja veel ei osata hästi kirja panna, aga see ongi ikkagi hingelaulmine. Et teatud ülesandeid lahendatakse, koos, tuntakse mingit ühistunnet, vot see ongi kooslaulmine, et selles mõttes on väljavaade siiski hea. Siin brošüüris, mis on selle sihtkapitali Eesti mõttelugu tutvustaja just nagu kolm peatükki, esimene on. Tutvustatakse neid nimesid, keda võiks välja anda raamatut, on, neid on 150 tükki või rohkem ja neid tuleb juurde kogu aeg. Ja siis teises osas on mõned näited kümmekond näidet Eesti autoritelt, mida nad on öelnud, mida nad mõelnud ja pühi. Rõhku on pandud rahvuslikule iseteadvusele ja näiteks Juhan Luiga, 1907. aastal. Ütlesime ilusa lause, mis võiks ollagi meie eks lipulauseks või juhtlauseks. Mitte kartus rahva surma pärast ei pea rahvuslikud püüeti kihutajaks olema vaid eluinstinkt elus. Võib-olla see lause on valitud pärast seda kogemust kui on liiga palju kuuldud poliitikute vähe viljakate poliitikute nuttu, laulusid rahva kadumisest. Ja mõtlevad, et et ainult poliitiliste vahenditega saab rahvast päästaga, ei, rahvast päästab tõepoolest elurõõm, eluinstinkt ja, ja sündivad lapsed, sealhulgas on nad vaimulapsed või lapsed, lihas ja. Ma küsin siia lõppu laulu sinu käest, et mis võiks ja nüüd, kas siis maa tuleb täita lastega või. Noh, ma usun, et see on juba nii, nii kõigil meeles, aga aegade uuenedes ja seda toimekus silmas pidades mis praegu rahva hulgas siiski on, võiks meenutada seda laulu mis kaua ootas oma viisi viisistamist, teised ilusad luuletused olid juba ammu ära topelt või mitmekordselt viisistatud ja ma ootasin, miks ei laulda ühte laulu, üks veski seisab käte pääl ja kui seda lõpuks kuulsin taoldavana siis olen minul sõnade autoril väga hea meel. Ja Ma ei kujutanud ette, et see jäi paariks aastaks Eesti raadios üheks väga sageli lauldud lauluks. Kokkuvõttev laul sest seal on kutsutakse ka noori mehi. Või oodatakse noori mehi, kes võtaks kätte haamri, teeks veski korda, paneks elu käima. Siis ei saa Peeter ja Veski töide sest Veskimäe sombe sinu ja Veske Kiievi Uno. Tarei. Sa oled see riis. Ja raius. Tere keegeerid. Puhtaks säravaks. Ka. Nuuks ajal saad koorma kõrval kõnnib siis küüsigas, toob linnaseid. Olemasoleva, kuid siis juhtus, et jääda sinna arestis. Saaremaa. Kuulma tuleva kui poole ta siis Ta sinna. Ma olen nüüd sel õhtutunnil muidugi enesekeskselt kõnelenud ja mina mina vahel olen jäänudki. Meie. Aga ma tahaksin veel kord öelda, et ilmamaa, see tähendab ikka meie ja nii, nagu mul on ikka kombeks olnud asjade juurest, mis hakkavad oma elu elama, mis on saanud hoo sisse nendest hoo sisse saanud asjadest mina kaugenenud või ma jään tavaliselt maha, see on selle inimese mahajäämine, kes on lükanud auto aidanud autot porist välja lükata ja siis on õnnelik, kui teised saavad minema sõita, kuigi lükkajal võib-olla on endal kõht natuke porine. Aga ta lehvitab ikka nendele käega järele, kes said, pääsesid autoga porist välja, lähvad Anneliku tulevikku edasi. Ühte tonni Hando Runneli ka toimetas Mari Tarand. Aitäh luuletajale rohket jõudu ilma maa eestvedajale ja palju õnne tänase sünnipäeva puhul.