Tere kuulama teatri sajandi saadet, mis täna kannab järjekorra numbrit 18. Stuudios on teatriloolane Lea Tormis. Räägime meie lähiminevikust vene ajaparadoksi, dest ja uperpallidest, meie teatrielus. Ja saate lõpuosas jõuame põgusalt puudutada ka tänase päeva teatrielu küsimusi. Lea Tormis ele esitab maris Johannes. Ajaloolasena ei tegelenud ainuüksi aja asjadega, vaid osalesite aktiivselt ka selles veneaegses teatriprotsessis. Kas eksisteerisid tolaga mingit tsunfti sisereeglid? Umbes nii, et arukas kriitik ei lobise kõigest, mida laval näeb, et arukas kriitik kaitseb teatrit ja lavastajat läedormis. Kriitika ja teatevaheline vastuolu, näitlejate solvumised ja see on ikka alati olnud ja see oli ka siis ja samuti võib-olla natuke vähem, aga ikkagi tekkis ka kriitikute vahelisi niisuguseid hõõrumise kahjuks tõesti algus oli, neid vähem, aga hiljem, kui tuli see teateuuenduse, tuli niisugune mitmesugune teatri tegemine siis midagi natuke hakkas tekkima ka kriitikute vahel, aga, aga mitte liiga palju. Õnneks siiski. Aga muidugi, selles mõttes oldi ühte meelt, et kui sa nüüd olid lavastusest midagi välja lugenud, kas siis nüüd väga rahvusliku või või või väga nõukogudevastast. Kui juba ise nii palju taipasid, ega siis seda otse ütlema. Vaevalt küll ja, ja ega seda poleks võib-olla lastudki otse öelda vaid püüdsid ikka öelda kuidagi niimoodi kaude ja mõista anda. Ja publik oli ka harjunud ju seda sealt välja lugema, üks ohtlik asi oli küll ja muide, see asi ei ole ka praegu sugugi kadunud, see ei ole üldsegi ainult mitte selle kitsamas mõttes poliitikaga seotud. See oli nii, et kui kellelegi tungitakse kallale ja tol ajal oli see nii, et ütleme kui kellelegi otsingulisele või nende hulka, muide, alguses kuulus ka Panso, kes ei olnud sugugi mitte kohe niisugune korjust, see, keda kõik heaks kiitsid. Ja hiljem muidugi siis need noore reži omad ja mitmed teisedki. Kui kellelegi hakati väga milleski kallale tungima, siis vähemalt suur osa kriitikast, kes ei tahtnud selle ametliku hoovusega kaasa kõlada hakkas neid väga kaitsma ja mõnikord võib-olla isegi ülearu kaitsma ja mõnikord võib-olla meelega silma kinni pigistama mõnede asjade eest, mida oleks võinud teravamalt öelda. Lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud nagu trumpe kätte anda või tähendab, kui nägid, et mõni teatriuuendus nähtus oli tegelikult ju mõnes mõttes võib-olla veel küllaltki sumbuurne ja et seal oli ülearust rabelemist ja oli ebaprofessionaalsust ja kõiksuguseid asju siis ega kõike seda alati nii väga lõpuni ei tahtnud välja öeldagi ja jumal hoidku, ei tahtnud midagi niisugust välja öelda, mida oleks võinud poliitiliselt negatiivselt tõlgendada. Ühesõnaga Me hoidusime küll, ma usun, igaüks omal kombel kokku kõlamast selle ametnike või niisuguse selle arvamusega, mis mis mõningaid selliseid nähtusi hukka mõistis. Aga selle võrra, võib-olla jäid ka mõned asjad peegeldamata või küllalt teravalt ütlemata, mida oleks. Seda on nüüd raske öelda ja miks ma seda võrdlesin praeguse ajaga sest nüüd on nagu natukene tagasi tõmmanud, aga mõnikord tuleb jälle, tähendab kui mõned noored enese teostajad kriitikud. Praegu on see niisugune lahmimise mood ja, ja pahasti ütlemise mood ja skandaali tekitamise muudkui nad väga halvasti kellelegi kohta ütlevad ja siin oli vahepeal niisuguseid nähtusi, kus mõnda inimest hakati nagu peaaegu et teatrist välja sööma või ütlema, et mine ära või siis võib taas tulla hoopis teiselt pinnalt see, et tekib see reaktsioon, et nüüd on vaja seda inimest kaitsta. Ja kuigi tal võib-olla ongi nõrku külgi ja võib-olla ise ka oled neid näinud. Aga siis, kui minnakse väga räigelt kallale ja hakatakse puudutama juba inimese isikut, siis tekib vajadus kaitsta. Aga see ei ole kunagi kasulik, situatsioon peab, situatsioon on ikkagi peaks olema selline. Et, et saad välja öelda kõik, mis sa mõtled. Ja ka üsna ränk ja teravaid asju saab välja öelda nii et sa ei pea tingimata isikut puudutama. Muidugi teeb see talle haiget, võib-olla, aga, aga sa ei pea kuidagi inimest halvustama ega, ega isiku kohta pahasti ütlema. Kui veel sellest vene ajast rääkida, siis kuivõrd nüüd peab takkajärgi teadma üldse seda nii-öelda ajastu konteksti, et mõista ühte või teist kas siin oleks midagi ka noorematele hoiatuseks või, või, või õpetuseks öelda praegu? Paljud selleaegset otsused olen ma rõõmsalt ära unustanud tähendab, ei taha ju tattusi meeles pidada, siis tuli nendega nii palju jahmerdada ja nii palju energiat läks sellel tühja totruste peale, mida tuli kuidagi neutraliseerida või tagasi tõrjuda või või kuidagi endale mitte liiga ligi lasta ja, või teisi kaitsta. Aga ma olen kogenud küll mitmel korral ka loenguid lugedes. Seda, et küll on raske teistele seletada mõnda asja praegu. Ja õieti nüüd ongi nii, et kui, kui seda selleaegsed ajalugu kirjutaja kirjutab, ta tuleks nüüd kiiresti siis peaksid vähemalt osaliselt sealjuures olema tegevad inimesed, kes ise seda aega on kogenud. Sellepärast et muidu on lihtsalt raske, endal juba mõnikord vaatad ja loed ja mõtled, kuidas uss niuke totrus üldse võimalik olla. Ja kuidas sa seda siis teistele selgeks teed, miks see just nii oli, noh pikalt-laialt seletad, kuidas ja mida kõik nõutja midagi kardeti ja ja see, see ei olnud ka alati absoluutselt ühtemoodi, see oli väga erinev näiteks mõned autorid, kelle puhul mulle öeldi, et vot nüüd oli just hiljuti pahandusi, visake nad kõik raamatust välja seal Mettus või, või Hatson, mina ütlesin, et siis see raamat ei ilmu, kuna ilma neid tsiteerima. Ma ei saa seda raamatut teha seal kusagil, äkki ilmus Loomingus üks artikkel nii-öelda teise nurga alt? Rohkem kirjanduslikust vaatenurgast, kus neist oli üsna rahulikult tohtinud rääkida, midagi polnud vaja välja visata, need no teater on alati olnud rohkem nagu luubi all ja kas sellepärast, et rohkem laiadele massidele määratud või, või miks. Eks igasugustel aegadel on teate jaoks olnud eraldi ja natukene tugevam tsensuur kui kui kirjanduse jaoks selle paksu raamatu puhul lõpuks jah, mul käisid seal nii mitmed ringid, neid arutelusid, et lõpuks, kui ta läks sinna Glavlitiga, et kes oli siis selleaegne tsensor, muide siin oli ka niisugune, kõik oli kahepaikne ja kõik oli väga muutlik. Me kõik teadsime, et neil on olemas mingid nimekirjad, keda ei tohi kas nimetada või keda ei tohi hästi nimeta need nimekirjad alati muutusid ja keegi neid ei teadnud. Ajalugu mina püüdsin ikka sellega argumenteerida, et et ükskõik, mis need inimesed hiljem tegid, et noh, võib-olla jah nimetuse Hatson olid seal kuskil saksa ajal pahad või hiljem emigratsioonis äkki ütles midagi pahasti nõukogude võimu kohta nagu mu lehte. Aga mis puutub see siia sellest, mida nad kirjutasid teates testi ajal. No aga see ei olnud kahjuks argument otsustajate jaoks, kuigi minu meelest see oli elementaarne millal keegi midagi ütles ja, ja mis seoses. Aga noh, olin siukseid väikseid totrus, mis oli eriti kui see ajalehes kirjutasid ja kui sa ei saanud ise jälile. Me käisime ühend, mina käisin sageli veel viimasel hetkel üle lugemas oma artiklite mitte ainult trükivigade pärast, vaid just sellepärast, et vaadata, mis sealt välja tõmmatud ja ka seda, mis sinna juurde kirjutatud. Sest mõnikord juhtus sedagi ja kõige hullem oli, kui mõni kolleeg seda tegi, aga et no kuidas nad võisid olla nii totrad ja kuidas sa seletad, seda ma mäletan, mul ühest artiklist võeti välja sõna laulupeotunne? Ei, ma isegi enam ei mäleta, kas oli see artikkel, mis rääkis Panso kevadest, kus tõesti oli meelega taotletud seda isegi laul, kas tunned maad, oli sees ja ja lõpus niisugust saali ja ja lava ühte kõlamist, kas ma seal kasutasime, oli see mingis muus seoses lihtsalt mõeldud niisukese ühistundena, noh muidugi teatud väikse alltekstiga. Aga ikkagi see sõna nüüd sealt välja võtta, et see sõna ise on nii kole ja ohtlik, aga ometi laulupidusid ju peeti, aga ju siis oli keegi väga terane tsensor, kes taipas ahhaa. Vaat, nüüd mõtles ta seda midagi niisugust või tuli tal meelde, kuidas kõik püsti tõusid, kui lauldi, Mu isamaa on minu arm ja kasvõi ilma dirigendid. Kuigi ei olnud ette nähtud, võis nii mõelda, eks ole, ei tarvitsenud, aga, aga avastan ma, et see sõna on välja lennanud siis kirjutama mingisuguse uut, mingisugust uut, Tammsaare lavastust seal just inimene, inimene, arvestades niimoodi, et noh vaielda paljude asjade üle, aga et ei maksa nüüd ka siis Tammsaarest lausa piiblit teha, et kes kõige õigem piibli tõlgendaja on, see võeti kohe välja, tähendab sõnad piibel ja piiblitõlgendaja võeti välja isegi niisuguses kontekstis see tundus kõik nii juhm. Tere, aga kõige rohkem ärritas see, kui mõnikord on just küsitlused, kus lihtsalt ajaleht küsis mingeid nimesid, noh, kes, kes olid kõige paremad või nii nagu nüüd teeb teater muusika, kino, aga need olid tõesti ainult mingisuguste parimate lavastuste loetelud või või parimate näitlejatööde loetelud ja siis sa loetletud nad ära ja siis järgmine päev näed lehes, et see, mis ei olnud sobiv nii-öelda ülemuste meelest, siis seda lihtsalt ei oleks seal selles loetelus noh, niisuguseid asju ei niivõrd palju, kuidas sa seda seletad või kuidas üldse ei taha selle peale mõelda. Tüüta pinge seest ära? Parem mitte mõelda. Eks me püüdsime kõik ikkagi öelda seda, mida, mida me tahtsime öelda nii hästi või halvasti, kui seda öelda sai siis kas ridade vahelt või, või teinekord ka otse rääkida sai rohkem. Muide see on ka üks häda tulevaste kirjutajate jaoks. Õnneks me pidasime sel ajal väga palju koosolekuid, arutluskoosolekuid ja ma loodan, et need protokollid on ka alles. Sest ära trükitud on küll mõningaid konverentside ja ka arutluskoosolekute materjale, aga noh, ikkagi kärbetega. Isegi konverentsidel sai rääkida rohkem. Ja räägiti ka. Ja noh, siis olid meil omad nisukesed, nokk, nihvid, mida me kasutasime, seda ma olen püüdnud seletada, et näiteks küll oli üks hea asi igale poole ette lükata, oli Fassis mis tegelikult ei oleks pidanud olema natsism, sest tavaliselt mõeldi seda Hitleri oma, mitte mitte Mussolini oma. Aga noh, see nagu Venemaal ja liidus teatavasti oli üks niisugune üldmõiste on siiamaani. Et fašism oli üks paha asi ja õnneks andis siis selle fašismi alla igasuguseid asju lükata, tähendab, kui sa tahtsid kiita mõnda välismaa mis oli nii kahtlane, või siis lõpuks lubati hakata mängima head nõukogudekirjanikuks, Fartsin tema draakonit või midagi sellist, mis oli ikka tükk aega keelata, et siis on hea öelda, et aga sunnifašismist ja ikka kirjutan nii, aga miks me ei mängi neid, neid tükke, et näete, need on progressiivsed ja need on fašismivastaseid ja kui oli vaja selgeks teha, et jumal hoidku, Roshing peab laskma mängida ja ja, või, või mõnda teist niisugust autorit seal, aga siis vahepeal jälle ei lubatud isegi Millerit mängida, kuna ta kusagil oli midagi ütelnud, me ei teadnud seda. Noh, kõik need mängud niimoodi käisid, eks meeldis, oli paar-kolm Lenini tsitaate, mida tingimata pidi algusse panema, kui ise ära unus, siis ülemus tuletas meelde, et kas sa panid sisse tsitaadi seal Leo Tolstoi kõvene revolutsioon peegel või või, või siis selle kahest kultuurist igas rahvuslikus kultuuris, mille kants midagi õigustada. Et jah, et nad ei olnud küll võib-olla õige maailmavaatega, aga kuna kunstnik on alati targemini nagu Lenini Tolstoi kohta ütles, kui kui on see tema otsene maailmavaade, siis ta tegelikult peegeldab rohkem. Sellepärast tuli igale poole panna nii-öelda ette hoiatuseks siis mõni niisugune tsitaat, noh, need mängud, kõik, nad olid tüütud ja igavad, aga eks neid sel ajal mängiti, ma olen osa juba ära unustanud. Niisuguseid asju sai ka tehtud, mõnikord nalja pärast pandud sisse, mõni niisugune lause tsensor kindlasti välja tõmbab, et siis ta võib-olla ehk mõnda teiste märk. Ja kõigil oleks eriti totter kogemus oli mul toimetada, Ta ei anna. See oli nii, et autori, mina, mina ei tohtinud teada, et gravliton olemas toimetaja tohtinud mulle öeldud Glavlitunul. Aga kuna ma aeg-ajalt olin toimetaja funktsioonistajate ühingu juures ja seal mõningaid väljaandeid toimetasin, siis ma jälle pidin teadma, pidin käima Glavlitis poognetega. See oli niisugune kena kahest on tore ja ma mäletan kunagi toimetasin ühte niisugust ülevaadet nendest tagalas olnud Eesti kunstiansamblid, sest tänu millele pääsesid väga paljud Eesti kunstiinimesed sõjasurmad, sest et nad said seal ansamblites olla ja kogusin ma siis neid mälestusi lasin kirjutada või kirjutasin ise üles ja, ja toimetasin ja kuidas me seda kõik tegime. Ja lõpuks oli ta siis valmis ja kõik, üldiselt väga progressiivne ja väljaanne, midagi seal minu meelest paha ei olnud ja mul ei tulnud pähegi, et seal üldse midagi tulla. Kõik oli ju nii-nii nagu pidi olema ja kõik kiitsid kangesti seda nõukogude võimu ja, ja neid ansambleid. Ja ometi sain ma pahandada mingi niisuguse asja pärast mul elus poleks pähegi tulnud, sest keegi, kes kirjutas sellest sõjaväelaste isetegevusest või, või, või siis ansamblite külaskäigust kusagil nimetas mingisugusel linnakese või kohakese nime, mille ma olin juba jõudnud nüüd unustada, mis oli. Ja mulle tehti suur skandaal, sellepärast et seda nime ei tohi nimetada setutekstrile. Mina täitsa vahtisin lolli näoga otsa ja küsisin, eks, et kui neil sel ajal seal midagi oli, et miks siis nüüd ei tohi seda öelda. Aga seal on praegu ka sõjaväeosa. Ja vaenlane võib nii-öelda välja nuhkida, kus, kus asetsevad. Siis mul käed langesid alla, ma ei osanud midagi öelda, oled niuksed, täiesti ootamatuid ja veidraid asju võis tulla, või seal juba toimetaja poolt, kes oli muidu tark ja arukas inimene ja sellepärast ma ta nime ei nimetagi. Sai mulle kurjalt öeldud, et ega Ants Lauter pole klassik, kui me Lauteri kogumikku koostasime minu koostada oli just eestiaegne osa ja tema Venemaa reisimuljed ja sealt võeti mul jupikaupa asju välja, kuigi ta kirjutas nii, tegelikult talle meeldis Venemaal nähtud teater ja ta oli küllalt naiivne, et neid poliitilisi taustu üldse mitte näha. Neid Talle ei näidatudki, ta nägi lihtsalt häid lavastusi ja kiitis ta natuke kirjutas ka tänavapildist ja ka üldsegi mitte pahasti. Aga noh, kirjutas sealt, kuidas oli ja kuidas seal inimeste riides käivad ja niimoodi mul võeti sealt välja, lõi täiesti mõttetult. Võib-olla jõuaksimegi siis otsapidi sellesse tänasesse teatripilt ja kui nüüd niipidi mõelda, et mis on siis olnud teatri jaoks, võib olla ohtlikum või mis võib teatril olla saatuslikum, kas see, mis oli omal ajal see ideoloogiline surve või nüüd nii-öelda see raha ja sealt tingitud selline meelelahutuse ihalus? No siin nüüd peab ütlema, et mõlemad on halvemad, kui, kui niimoodi tahaks öelda. Tähendab, ideoloogilise surve hea külg oli see, et ta tekitas vastu mõju ja protesti ja, ja vajaduse siiski oma asi kuidagimoodi ära öelda. See, mida sa pidasid oluliseks öelda, aga halb külg oli muidugi Ta kulutas ja palju asju jäi toimumata, jätab, esitas ja rikkus inimesi. Aga nüüdse lõputööstuse raha jah, mõnes mõttes ta võib-olla isegi ohtlik, kuigi. Ma olen ennast vähemalt ja mõnikord ka teise alati lohutanud sellega. Et kui me ise rahvana oleme elus ja kui, kui meie kunst on elus, siis peab tingimata ka siin tekkima vastureaktsioon. Mingilgi kombel ja mulle tundub, et siiski teatrites seda on. Tähendab noh, kõik saavad aru ja siis meelelahutus. Ma ise helistas sõna hästi, kõik, me oleme nüüd tsiteerinud Lembit Petersoni õnnestunud ütlust, kes vist ise ka tsiteeris kedagi seda, et, et võib-olla rohkem on vaja seda meelt aidata kokku korjata, praeguses olukorras. Ja toetada, kui lahutada, vähem lahutada, rohkem kokku panna oleks ehk inimestele vaja. Aga iseenesest ju noh, tunda teatris lusti ja lõbu, mina küll väga armas, nii tore, kui teatris naerda saab ja, ja kui on, on midagi niisugust kergemat, aga seda on alati raskem teha ja et see oleks siis tõesti vaimukas ja, ja midagi sulle ka annaks. Seda ikka suudavad vähesed ja, ja seda eriti sageli seisule. Nii et oht on siin, aga kuna ma märkan, et näiteks seda Lembit Peterson illust, kellest oli jutt omamoodi teatrikatsetustel Theatrumis mis nagu püüab vastu seista seal kommertslikkusele et seda nii kangesti hakatud nüüd väärtustama, sellest on hakatud rääkima, see tähendab seda, et see vajadus seevastupanuvajadus sellele ainult meelelahutuskonveieril, et see on ikka veel täiesti elus olemas ja ja noh, ega siis ei maksa karta, küllap. Küllap see kunst ikka ka ära tehakse, peaasi, et ei läheks. Millest me aja jooksul nagu kuidagi lahti saime, mis Eesti aja alguses oli väga ohtlik asi, see, see konveierkonveier läks hirmus kiireks, et pidi kogu aeg uusi lavastusi peale tulema, millessegi ei jõudnud süveneda. Et see konveier nüüd niimoodi hullupööra kiireks ei läheks ja et inimesed ennast liiga ära ei kulutaks ja liiga ära ei raiskaks ka igal pool mujal väljaspool teatrit, kus ka ju vaja raha teenida. Nende praeguste palkade juures. Et oht on olemas, aga ma siiski nii hirmsat ohtu veel ei näe. No on arutatud ka niipidi, et sellised suured lavad ja suured saalid, et need jääksid meil nagu ka ütleme siis meelelahutustööstuse jaoks või või noh, Ameerikast näide tuua, et need oleks siis siis nii-öelda see meie Broadway ja siis oleksid sellised väiksemad helitaarsemad võimalusi pakuvad trupid, kus siis oleks lavastajal võimalus süveneda ja võimalus valida omale partnereid ja valida ja et noh, mingil määral ja otsitakse ka niipidi võib-olla välja pääsu sellest olukorrast ja loodetakse, et võib-olla kui pöörata seelik sellele nii-öelda traditsioonilisele repertuaariteatrile ja minna selle projektiteatrirada. Et see on üks lahendus, et kuidas teie elukogenud näinud inimesena arvate selles asjas Vaat siin ma tahaksin küll väga selgelt ja teravalt öelda ja mul on niisugune tunne, et selle asja ümber tuleb veel üks suurem vaidlus maha pidada, juhul kui see oht on olemas. Tähendab öelda lahti repertuaariteatrist täiesti oleks üks suuremaid lollusi, mida me üldse võiks teha. Seejuures kui ma väga hästi saan aru, et teater peab olema mitmekesine, mitmekülgne ja ka mitmesuguste võimalustega, sealhulgas ka nende projektide, kuna paremat sõnab, oleme suutnud ikkagi välja mõelda, ei sobi see sõna küll, tegelikult on nii ülekoormatud tähendustega. Praegu on ju selles mõttes kõik võimalik, tähendab esiteks, traditsioone ei maksa alahinnata, meie traditsioonid on niigi liiga noored ja liiga hõredad. Kogu selle meie regiooni traditsioonis on olnud repertuaariteatri traditsioonid. Kui me vaatame naabrite poole ükskõik kuhu, kus suunas ja meid on alati sellepärast kadestada, tähendab see nii-öelda see angloameerika liin on alati tundnud suurt kadedust nende pärast repertuaariteatrite pärast seda on ju püüdnud neid ka endale luua ja on nende üle väga uhke, nii vähe või palju, kui neid seal olemas on. Ja kui ikka niisugune võimas teatrimaa nagu Inglismaa pidi oma rahvusteatri loomise eest ütlema sajandeid. Ja kui siis lõpuks, kui veel Bernard Soobidi kirjutamas annettide tõmmu daami selleks, et rõhutada Sekspiri aja kaudu, kui vajalik on rahvusteater ja alles Loorents oli veeajal, siis tegelikult see rahvusteater sai teoks. Siis no peaks olema viimased rumalad, kui me nüüd nii-öelda lööks käega, et ah, proovime teistmoodi, jätame selle sinnapaika, et palju mõnusam on niimoodi, et tuleme kokku, teeme kambaga mingi tüki ära ja siis mängime teatud aeg. Tähendab meile sobib, ainult et niisugune kombineeritud variant, mis kindlasti peab olema. Sellepärast et Vene ajal oli see häda, et eks siis tajuti täpselt samuti seda, et oleks vaja niisuguseid väiksemaid kooslusi ja alati on olnud ju lavastajatel eriti selle teatriuuenduse aegu vajadus ühe mingi teatud oma trupiga töötada ja siis need kooslused toimisid, eks nad toimivad mõnel määral praegu ka suurte teatrite sees, väiksed lavad tekkisid sellelt pinnalt, et saadi aru, et on vaja erinevaid. Ja väikses väiksel laval on nii palju oma voorusi. Et juba sellepärast, et sa näed ligemalt, jääd sa seda iga silmapilgutus näol, liigutus mängib ja see on ju iseenesest juba voorus, kui jätame kõik muu staarsuse kõrvale, minu meelest voorus iga vaataja jaoks aga lihtsalt jagada nüüd niimodi raudselt ära, et kommerts ainult suurele lavale ja elitaarne ainult väiksele lavale, vot see oleks küll vale, sellepärast et paratamatult need projektid on sageli kui aeta püsti nüüd mingit suurt suveprojekti, just. Nad on väga väikse koosseisulised, eks ole, sest nad peavad olema kergesti ekspluateeritavaid ja ja siis jääbki nii, et suur klassika ja paljud huvitavad suure koosseisulised tükid, mida mida ka suur publik hea meelega vaataks ja mis ei tarvitse olla puhas meelelahutus, vaid võib olla väga tõsine kunst. Et kas need jäävad siis mängimata, jäävad hops ära, oi, neid, neid on projektide käigus küllaltki raske teha. Nii et meie peaks ikka väga osavalt kombineerima kõik nii uusi võimalusi, kui on inimesi, kes tahavad teha ja neid väikseid vaba teatreid, kes katsetavad ja proovivad, ju on ja nad on teinekord pahased, et neid küllalt ei toetada, aga see on terves maailmas nii. Enne peavad nad suutma ennast tõestada väga tublisti ja pika aja jooksul tõestada ja alles siis hakatakse mingil määral neid ka võib-olla riik toetama, sõltuvalt riigi võimalustest, mõned rikkamad riigid toetavad rohkem, aga ameeriklast ei toeta üldse, eks ole, igaüks peab ise leidma, seal need toetajad ja ka tehakse ja see kõik peab jääma, sest sealt sellekteerub midagi välja. Nii et ma arvan, et me peame võimalikult paindlikud olema võimalikult palju kõiki variante kombineerima, sest selge on see, et on huvitav, kui erinevate teatrite näitlejad saavad omavahel kokku mingis hoopis uues lavastuses ja mõnel määral on seda ju ka tehtud ja seal Von Krahlis on püütud teinekord sellist asja teha ja ja see võiks ka olla, sest isegi nõukogude ajal meil räägiti ka sellest Moskvasse isegi tehti teoks, et oli üks niisugune mängimata tükkide mängimata rollide teater, mida tehti siis teatriühingu juures ja me rääkisime ka, et võiks midagi niisugust teha, aga noh, meil nähtavasti ei olnud neid ilma tööta näitlejaid nii palju või kuidagi ei saanud see teoks. Aga praegu on, noh, ta tahab ainult väga tugevat organiseerimist korraldamist, et, et kõik need asjad annaks ennast kokku klapitada. Repertuaariteatris mängimine ja samal ajal mingis niisuguses põnevas projektis kaasategemine. Aga neid asju on ju tehtud ja võimatu see ei ole. Aga kui nüüd jällegi esimese hooga tahetakse kohe laps välja visata vanniveega, siis siis selle vastu ma olen küll igatpidi. Seda me ei anna iseendale andeks, kui me seda teeksime ja ma loodan, et vaat siin kui midagi korraldajatele juhtidele rääkida, siis nemad peaks küll kõik tegema, et jätkuks raha selle jaoks, et oleks olemas repertuaariteatrid ja miks siis mitte seal kõrval nii palju kui vähegi tahad seal kõrval sealjuures väikestes saalides igasuguseid katsetamisvariante ja igasuguseid näitlejate vahetamise variante, kõike saab proovida. Me oleme sellisel ajal praegu seda intervjuud tegemas, kus on olnud üsna mitmeid konflikte teatri, näitlejate, teatritegijate ja juhtide vahel. Kas see on ka mingi aja märk, on lihtsalt niimoodi närvilised ja vaesed ajad või, või pole isiksusi või? Eks need konflikte on ka varem olnud, no tõenäoliselt seal võib mitmeid põhjuseid olla, võib-olla tõesti ihaldatakse mõnda suurt isiksust, keda parajasti ei ole olemas, aga see on ka niisugune, see ebakindlus ja hirm, sest et et jah, niisuguses kindla pikaaegse lepinguga Nõukogude teatrites muidugi näitleja tundis ennast suhteliselt kindlalt ja vastupidi, oli väga raske. Kui tõesti oleks vaja olnud koosseisu vahetada ja kedagi ka lihtsalt oskamatuse pärast lahti lasta. Siis just Ma mäletan, teate juhil rääkisidki, et sa võid ükskõik mille pärast inimese lahti lasta, aga sellepärast, et ta halvasti mängib või ta ei oska, on peaaegu võimatu lahti lasta. Ja see on muidugi teine äärmuse ja, ja väga halb pool. Aga eks inimesed on ebakindlad, nad tunnevad ohtu, nad tunnevad hirmu ja näitleja on ju väga sõltuv ja alati ei tarvitse amortiseerunud olla, lihtsalt ei ole kellelegi pilte peale langenud või ei ole näitejuht teda näinud, nagu öeldakse seal ühes või teises osas. Näitlejal on väga raske, eks sealt need asjad võivad tulla, kui tahetakse, truck On niimoodi kiiresti uuendada. Teine asi on see, et üldse juhirolliga on raskusi, aga need raskused hakkasid ka juba ammu. Vanainimesena pean meelde tuletama õige mitukümmend aastat tagasi kirjutasin ühe artikli muutumistest mõteldes, kus ma juba juhtisin sellele tähelepanu. Et juhtidega hakkab raskusi olema, tähendab nendega, kes suudavad üksi enda peal kanda kogu teater või siis väga raske on leida seda ideaalset andev, mitte et, et kunstiline juht ja direktor ühte vankrit veaks ühes meeles ja ja ei segaks teineteisthoid toet, tahaks et juba siis hakkas niisugune hirm, et vot need noored, kellest mõned olid siis juba juhiks saanud, nad kaua ei pea vastu ja ja siis nad kulusid teistel põhjustel rohkem. Võib-olla jah, neil ideoloogia kohvidel käimiste põhjustel ja kõigi selliste vastu tutvuste põhjustel ehk. Aga see, et niisuguseid mehi nagu seal olid Kalmet või põldroos või, või kasvõi vana hird kes tõesti suutis tervet teatrit vedada ja samal ajal ka majandusel silma peal hoida, et ju need ajad, kas nad on möödas või ei tule nad tagasi ja ja keegi nagu ei taha juhtida, igaüks tahab oma asja teha. Mänedžere on vaja, aga, aga samas on ka siiski nagu mingi vajadus sellise vaimse liidri järele ju täiesti olemas. Tahetakse räägitagu mis tahes, et igasuguste suurte isiksuste ja, ja isakest aeg on läbi. No ilmselt inimestel vaimse autoriteedi vajadus ikka on väga suur. Ja kui see autoriteet on olemas, sistas, tahetakse teha juhti. Ja noh, ma olen alati seda rõhutanud, et minu meelest Panso elas palju vähem aastat, kui ta oleks võinud elada just sellepärast, et ta oli vain, vaimne autoriteet ja sellepärast tuli temast teha ka juht. Aga oma loomuse poolest tema ei olnud teatrijuht vähemalt selles ajas mitte ja üldse niisugustes organisatsioonis, rahalistes ja kõigis nendes küsimustes. Et ja, ja kui inimene seda ei ole, siis ei saa seda talle vägise kaela sundida. Või siis peab tal tõesti olema kohal kõrval niisugune ideaalne direktor, ma mäletan omal ajal sapiirol oli Riias kõrval niisugune direktor, aga seda juhtub väga, kes kõik selle osa võtab enda peale ja ja säästab seda, kes kunstiliselt juhib kõigist neist jamadest, nii palju, kui vähegi võimalik, öeldakse nii, see on vähemalt vanaaegne arvamused, teater vajab kaptenit nii nagu laev tähendab teda on kollektiivselt, võib lühikest aega juhtaga üldiselt kollektiivseta eriti ei saa juurde. Ja. Noh, mingil määral sellesama nii-öelda selle vaimse liidri defitsiiti on võib-olla tunda ka siis, kui, kui nüüd näitleja asub protesteerima sel puhul, et ta ei näe lavastajas autoriteet No eks neid asju Honka igal ajal olnud ja siin mina ei tahaks kommenteerida, kui ma seestpoolt asja ei tea. Muidugi tagantjärele näitlejad selles asjas natuke tolerantsemad omal ajal nad olid ka mõnikord küllaltki teravad ja ja ütlesid küllalt pahastinud, mälestustes lähevad asjad mõnikord ilusamaks ja ja siis enam nii pahasti ei öelda. Eks see on ka paratamatus, sellepärast et lavastusi on palju ja, ja vist mitte kunagi ei ole nii, nii paljud erinevad inimesed pääsenud lavastama, mõnikord on see sõel võib-olla ka natukene olnud tihedam ei tea. Aga teiseks jällegi ütleme, kui nüüd tekib, et, et võib noortega mõnikord probleeme tekkida. Siin tuleb ikkagi noored, tuleb ära proovida, sellepärast et kas või seesama lühike lähiajalukku ütleb, et, et just noored võisid näitlejas midagi avastada. Noh, kõik teavad, et Hermaküla ja Tooming seal avastasid küll eelmäes, küll Anderis, küll veel mitmes teises niisuguseid jooni, mida vanemad näitejuhid ei olnud osanud näha. Ja seda võib ka tänapäeval toimuda ja toimubki mõnikord. Nii et teater ei ole niisugune, et siin üks kindel nisugune mall maksaks, et vot nii on ja, ja nii peab, siin on igat moodi. Muidugi ei tohiks andetu inimene teisi juhtida. Ja, aga noori ei tarvitse alati olla andeta, võib-olla ei oska igakordsel külas ja kui ta on, on andekas, siis siis võiks ju näitleja ka nagu olla mõnikord ehk leplikum, aga vot siin on väljaspoolt, on siin väga raske sekkuda, on niivõrd intiimne tööl see, mis toimub näitleja lavastaja vahel. Et minu meelest parem kui niisuguseid praeguse skandaali lembesajas, kui niisugused asjad võimalikult vähe jõuavad ajalehtedesse ja kui neid üles veel puhutakse, sest teatris on kõige rohkem halba teinud niisuguses koostöövõimes ja koostöö võimalikkusest just see tullakse kõrvalt, vahele tullakse skandaali üles puhuma, tullakse selle ümber rääkima ja see teeb sageli asjast skandaali, millest muidu oleks võib-olla palju lihtsamalt üle saadud, sest ikka juhtub arusaamatusi ja kokkupõrkeid ja ebaõnnestumisi ja see käib iga asja juurde kunsti juurde, eriti veel. Räägime teist endast ka, mis teil praegu pooleli on? Oi, endast ei taha rääkida, tähendab, pooleli on ja väga pikka aega üks niisugune segane raamat, millega ma ikkagi veel suhteliselt vähe olen jõudnud tegeleda, tähendab, et korjata kokku need oma vanad arvustused, mida ehk kannataks välja anda just selles mõttes, et nad mingil määral kannavad ju ka endas ajastut ja kui siis kes need ajalehtedest enam jaksab või viitsib minna taga otsima. Aga siin mõned kriitika raamatuid juba on ja ma olen ise need tänulikult lugenud. Tagantjärele. Jaa. Mõnikord saab mõni asi, mis omal ajal ei tundunudki eriti oluline ka eriti hästi kirjutata võib saada mingi lisaväärtuse just sellepärast, et ta peegeldab midagi ajas. Sellepärast mul jäi see õigel ajal tegemata, siis kui mul rohkem energiat oli, see oli isegi ette nähtud, aga see oli just see aeg, kus kus võim vaheldus ja sellega koos vaheldusid võimalused raha. Tähendab, oli eesti raamatul isegi plaanis artiklite kogumit kohe peale Karin Kasekogumiku, aga siis vahepeal kadusid rahad ja võimalused ära ja aeg läks segaseks ja ja ma ise hakkasin rohkem jälle lektoriks, jäi see kõik seisma. Aga need siiski, kui veel jõud on. Ma püüan midagi niisugust kokku panna ja natukene ka kommenteerida, tähendab erinevalt teistest geneetika raamatutest võib-olla mõnda asja, siis ka kommenteerida. Nii palju, kui see üldse võimalik on või midagi vahele kirjutada, sest asju, mis mul jäi kirjutamata, juhul kui ma veel midagi mäletan. Sest noh, ma ei saa öelda, et ma kirjutasin ainult nüüd nendest, et see nüüd ongi minu kreedo, mul jäi palju asju, millest ma oleks tahtnud kirjutada lihtsalt kas aja puudused või, või olid need just niisugused kahtlased asjad, millest eriti ei tahetudki kirjutamist või minusuguse kirjutamist või mis jäid kirjutamata, aga mille kohta võib-olla natuke veel jõuab midagi kommenteerida, lihtsalt et sel järgmisel põlvkonnal, kes ilmselt seda uut teatriajalugu peab hakkama kirjutama, et tal oleks natuke kergem kuskilt midagi leida, aga millal ma sellega valmis jõuan ja ja kas jõuan, seda ma veel ei julge öelda, tükk aega ma sellega niimoodi ääri-veeri mööda tegelen ka seal mingisugune jooksev tegutsemine ike kipub alati ära võtma ja ja seda on ka veel ikka loenguid püüan ka veel edasi pidada, kuigi nagu noori sinna enda kõrvale lastes ja lastes neil ennast proovida. Ja ega muu kohta ei julgegi eriti öelda, kui jõuad mõnikord veel muna artikli kirjutada mõnda asja lihtsalt ma olen püüdnud aeg-ajalt publitseerida mõnda olemasolevat dokumentaalset materjali, mis minu käes on, sest minu meelest see on ka oluline ja nüüd on tekkinud uuesti seda Eluvus kus aeg-ajalt midagi sellist saab teha, ongi see, et kogu aeg teada, et peaks kirjutama mälestusi ja lõbuks, kui nii kaugele jõuad, siis pole mälu enam. Kas on midagi ka maha magatud, maha magatud on väga palju. Tähendab asjad, mida mina päästa ei saanud, need on kõik need asjad, mille nimel me kunagi Kaarin Kaseda nüüd tema lahkumisel, ma mõtlesin selle üle jälle kibedusega. Väga palju oma aega raiskasime see, et silmi kas mingisuguseid juppe, lavastustest, selleks tegime väga palju omal ajal televisioonide teatrisaateid, mida me muidu vast ei oleks teinud, sest siis ei olnud veel videot ja kõik see suur töö sai tehtud ühekordse saate nimel, aga just sinna siis tavalised midagi filmid ja me ei suutnud päästa minu meelest enamus kui mitte peaaegu kõik neist filmijuppidest on kadunud alles omast ainult mõni, mis kuskile tervikfilmi kellelegi näitleja kohta, siis selleks ma loodan, et on alles. Aga iga päev magame maha inimesi, kelle käest veel midagi võiks küsida. Ja kui keegi jälle läheb siis mõtet, vat mis mul kõik küsima. Kunagi ma tegin ikka, püüdsin teha selliseid artikleid, kus mu osa kirjutasin ise oma vastuvõtu ja osa küsisin, kuidas see oli mõeldud. Eriti just ma püüdsin seda teha ballettmeistrit, tega, kelle loomingust eriti vähe järele jääb, noh, et lasta neil endal rääkida nende kavatsust ja siis ise ise nagu kommenteerida või midagi öelda, kuidas ma seda vastu võtsin, aga nüüd ei ole neid asju ka ei jaksanud enam teha. Et niisuguse jäädvustamise osas on ikka tohutult palju maha magatud. Kas me saame siin mõtiskleda juba kunagi sügisel jätkata seda sarja, mille nimi on teatrisajand? Siiamaani me oleme kasutanud arhiivimaterjali ja kui ma nüüd hakkasin mõtlema järele, siis mulle tundub, et seda on umbes olnud vist 100 tundi mis on läbi saanud läbi sõrmede laste läbi kuulata ja sealt siis valida need katkendid, kus siis teie olete omakorda v teinud oma valiku. Et kui nüüd mõelda sellele, et kas, kas peaks äkki meie täna siin hakkama rääkima nende oma kaasaegsetega, et, et siis oleks ka tulevastel põlvedel midagi sealt arhiivist võtta ja seda omaaegset, seda meieaegset teatri mõtet kuskilt lugeda. Jah, selle peale ma olen mõtelnud küll, kui vähegi nüüd jõudu ikka on, siis nähtavasti see sari peakski jätkuma niimoodi, et rääkima kaasaegsete inimestega igasugustega, noorematega ja vanematega ja võib-olla just noorematega. Ma ei ütle, et nendega ei räägitaks, sest et teati, saateid ju ikka on ja nende käest ikka küsitud, tehakse. Aga võib-olla, et küsitleda natukene teistmoodi, võib-olla just selle ajaloolase aspektist, kes tahab, et midagi säiliks, tähendab, keda ei huvita nüüd niivõrd võib-olla see hetke uudis, mis on ju ka raadios väga vajalik, tuleb mingi uus asi välja, siis küsitletakse, inimestel on ju Pille-Riin Purje teinud ilusaid näitleja saateid ja eks ole ka näitleja säilib. Aga, aga sinna kõrvale leida veel üks natukene teine küsimise nurk võib olla. Et seda tahaks küll, kui jõudu jätkub. Ja kui te nüüd oleks veel võimalust ja aega ja kas on midagi sellist, mida te kindlasti nagu ära teeksite või mis oleks selline natuke unistuste valda kalduv, aga samas siiski ka nii-öelda käega katsuda? Oi. Neid asju on palju ja enamasti nad tegemata jäävadki, siin ei tuleks mitte küsida niivõrd materiaalseid võimalusi. Ja, ja kõike seda vaid ÕS-i tuleks küsida mõistust juurde annet juurde ja tervist juurde. Nähtavasti siis ma tahaks veel väga palju sõita, mida ma nüüd lihtsalt sageli noh, mis ei olegi nii võimatu, kui, kui enda olud ja tervis oleks paremad, ma olen saanud alati vähem sõita, kui ma olen tahtnud. Ja võib-olla ka sellest midagi kirjutada. Jah, ja kui veel mõistust ja aega ja mälu oleks rohkem antud ja oskust, siis siis võib-olla tahaks kirjutada väikese tegija portreede või näitleja portreede raamatu, aga ma kardan, et selleni ei jõua. On hea, kui veel mõnda asja suudaks kuskil artiklis kirja panna või, või mõne vana artikli kommentaaris peab realistlikult mõtlema. Aga unistada, mõnikord käia. Kuulsite kaheksateistkümnendat saadet sarjast teatri sajand stuudios oli Lea Tormis teda kuulamas küsitlemas maris Johannes. Juulikuu viimasel kolmapäeva loodame siin keskel stuudios kohtuda Priit Pedaja, sega, kelle juhendatud õpetatud Kaheksateistkümnes lend lõpetab sel aastal kõrgema lavakunstikooli ja küsimusi nii Pedajasele kui tema õpilastele, esitab Lea Tormis. Siit raadio stuudiost ütleb teile kõike head. Saatesarja toimetaja maris Johannes saatemuusika on pärit Jan karbareki plaadilt 12 kuud ja see plaat jääb ka meie kava lõpetama.