Algab teatri sajandi saadel arvult 23. täna räägime teatriajaloo finessides, stuudios on nagu ikka teatriloolane Lea Tormis ja tema tänane külaline on Piret Kruusperesaates. Kuulete ka katkendeid Eesti raadio heliarhiivis säilinud esimesest kuuldemängust kosjasõit mille valmimisaasta raadius on 1941. Samuti kohtute Ants Eskola lestakoviga revidendi lavastusest ja Mikk Mikiveri lavastatud Tuulte pöörise tegelastega. Saate laulud on pärit kõige uuemalt teatrilooliselt dokumendid, mis Eestile raadio heliarhiivi jõudnud laulavad kõrgema lavakunstikooli 18. lennu lõpetajad ja laulavad laule oma diplomilavastustest, peierite õhtunäitus ja lugu valgest varesest. Alustavateierid. No mul prantslastega on, see ei minda kataka. Ja ta. Saab? VA len taas kuulmulbee. Nii ma siin suurem seal. Ja ta ei Zooza saada muu. Ja ta ei soolaga. Vii ta kaelarätti. Sa saad. Ja ka paksu ka. Ja nüüd jätkab juba Lea Tormis. Seekordne teatri sajandi saate on otsustanud arutleda teemal, millest koosneb teatri ajalukku. Miks me seda teeme, selgub lõpuks. Kui küsida näitlejatelt, siis tavaliselt Öeldakse, et teatriajalugu pole vaja ja niikuinii ta pole jäädvustatav ja jäävad ainult legendid ja anekdoodid ja eks ole õige ka mingil määral. Ja samal ajal seal on paradoks, et näitlejad on kõige agaramaid memuaaride kirjutajaid olnud mitte ainult meil, vaid ka mujal. Ja paljud neist korjavad ka arvustusi, kuigi väga paljud ütlevad avalikkuses, et nad ei loe neid kunagi. Mis on loomulik enesekaitse refleks, nii intiimse looja puhul halbeldüksib kunagi veeris kuulsaid luuleridu, ei miimidele punu pärgi järel ilm et siis seejärel alustada sarja mälestuste ja hinnangute pärja punumist lahkunud kolleegidele. See paradoks aalsus on näitekunsti olemuses tema liivale või veele kirjutatud olemuses. Et lavastus tehakse valmis. Üksiketendus on kordumatu oma tänase seisundi oma tänase publiku koos loominguga. Ja ometi vajab kultuurilugu ka sellest kunstist kirjutamist tema jäädvustamist ja tegijad vajavad ise seda, et teada, kuidas enne neid on olnud. Milles vaat see lugu siis koosneb ja kes on need imelikud inimesed, kes püüavad seda olematut ja tabamatud kinni püüda, mida nad teevad. Mis on nende materjal näiteks kombel meie lühikeses teatriloos on säilinud üks lavastus helilindil veel eelmisest eesti ajast, son Priit Põldroosi kuulus kosjasõit. Õnneks olid olla rajal kombeks teha kuuldemänge noh, peaaegu täpselt lavastuste järgi. Seda tehti ka veel peale sõda tükk aega. Nii et ta jäädvustab mingil määral ka lavastust, mis mõneks püsis repertuaaris niivõrd kaua, et juba tekkisid need tehnilised võimalused. Ja nüüd kuulete katkendit Eesti Raadio esimesest kuuldemängust kosjasõit, mis on salvestatud 1941. aastal ja siin astuvad üles Anna Tamm, Helle Raa ja Ruts Bauman. Tohib ma ütlen seda ka teevad ära ja ongi tehtud, vallavanem Holiday. On sellest ka tegijat saab, aga mina neli, jääte nomeenane, jäta kasvõi mina. Ja mina lihtsalt hea on sihuke lori-loori. Ja mina. Lorilaul oli mu jaoks tuleb võtta suu, testin ei ole hea mees. Lüpsilehm. Lihtsalt ilu pärast ennast üldmaatidega mul jada. Ja. Ja saadab on ikka rait, mehine koha, kui harva teeningutse ikka suht. Ruttu, kui sa saad, mis. Muidugi on huvitav kuulata, kuidas see oli ja kuulda näitlejate ehtsaid hääli. Aga kui me ei teaks kirjutatud ajaloost, et näiteks lavastuse alguses tuli Põldroos ise koos kogu tegelaskonnaga lavale ja ütles, täna me mängime. Ja pannes niimoodi üle aegade ja Eesti laval vist peaaegu esmakordselt nii teadliku tehnilise võttena kehtima ühe sellise esteetilise kategooria koolja täna õhtul mängime. Ja see lavastus oli midagi komeediatel Larte talupojavariandi taolist improvisatsiooniline ja samas siiski tekstitruu. Kui me ei teaks näiteks, et see lava oli lage, kahe tasapinnaline, et seal kasutati ainult üksikuid efektseid detaile, nagu näiteks puure, kuhu topiti need ajakirjanikud vahepeal vangi. Kui me ei teaks, et kõrtsi ori Anna Tamme seelikut tema vihastades kerkisid kohe ville nagu kanasuled ja selleks olid olemas erilised nöörid, millega neid salaja tõmmati. Siis me ei teaks sellest lavastusest paljuki. Ja mis kõige tähtsam, me ei tea, tahaks, et see 1932. aasta lavastus oli omamoodi ranguline ja me ei teaks, mida ta oma ajas tähendas. Me teaks seda ka siis, kui oleks olnud ja videosalvestus või film. Või jumal teab mis milline uus virtuaalne moodus asja üles võtta, mis näitab ja säilitab palju olulist ja jumal hoidku, need asjad on väga tähtsad ja tänu neile, kes viitsivad salvestada, aga ilma kommentaarita kaasajas nägijalt võiks siiski juba tulevikus ja üsna peagi jääda pelgaks kentsakas kontserviks olnud aegadest. Jätkame veel Kosja sõidus seltskonnas ja nüüd on mikrofoni juures ajakirjanikud ööbike kujale ooke. Osades Hugo Malmsten, Jussi romoti, Rudolf Nuude. Vaata ja. Siis sellest ajast pääses puud härmas abi nõuavita Rahva sõna Sakala Päevaleht ja vabama maa hääle Postimehes, vastan, mõnele uudis teeb iga mees lõikab uudised välja, käärid, käärid. Ampreid. Sellesse vaja. Vabriku. Ukse taga on üks tellija, üks üks hurra, hurraa, hurraa. Hurra surra. Muidugi, kõik, mida keegi kirja paneb, on subjektiivne. Ja paratamatult see lugu ongi subjektiivne, aga võib-olla paljudes subjektiivsustest kokku tuleb siiski midagi objektiivset just nimelt selle oma aja selle konteksti kohta, milles seda asja mängiti. See, keda nimetatakse teatriteadlaseks, tegeleb vast rohkem teooriatega, selle kauni klaar pärlimänguga, mida on nii huvitav mängida ja neid teooria või äkki võetakse sageli üle teistelt kunstidelt, mis on täpsemalt fikseeritavad? Noh, meil ei ole veel sellist teate teadvust, aga küll ta varsti tuleb, ma arvan, vajalik selleks, et oleks mõtlemise kultuur. Et oleks arutlemise kultuur teatri ümber kuivõrd vajalik teatrile endale, seda ma ei tea. Aga mina kui vanamoodne inimene olen pigem teatriajaloolane. Ja mulle meeldivad ikka väga Need Panso sõnad see määratlus et teatrikunstil maabid oma keel, oma kummaline areng, teatriteaduski erineb päris teadusest, seepärast ongi ta teatriteadus. Võib-olla on tal mõningat sarnasust meditsiiniga, eriti spordimeditsiiniga. Ta on kapriisne ja heitlik eranditega seostatav omaenda aritmeetika, kus kaks kord kaks ei pruugi olla neli. Taan dogmadeta, piirideta, hästi lõpuni mõtestamata nagu kõiki igiinimlik. Ma kardan, et teater on nii tegelik nähtus, et see kehtib tema kohta. Aga teeb siis see, kes ennast teati aja loolaseks, nimetab. Ta püüab seda elavat, ühte lugu muutuvat teatrit kuidagimoodi jäädvustada ja otsida jäädvustatud minevikust. Tal tuleb oma uurimisobjekt ise luua. Stahlis muidugi tahaks siis loomulikult iga väga olulise lavastuse puhul jäädvustada kõike ja see oleks köeti vajalikke, mõnikord on seda ka tehtud. Öeldakse ju, et teate, ajalugu on oluliste lavastuste ajalugu, kusjuures need võivad olla ka olulised läbikukkumised, aga enamasti on need siiski ikka midagi sisuliselt väga tähtsat ja olulist olnud. Tule seadvustaju kogu protsessi tema kõiki külgi, juba sellest, kuidas tekivad lavastaja esimesed visioonid teda küsitledes, kuidas on kujunduse eskiisid, kunagi tehti ka makette peaksid vähema proovi kirjeldused, neid on meil mõnikord tehtud ja peaks olema valmis lavastuse, selle resultaadi kirjeldus tema muutuvas etendamise protsessis ja peaks olema fiks häiritud publikupoolne vastuvõtt, publiku koosseis, kus muidugi aitab, aga teatrisotsioloogia peaks küsitlema näitlejaid veel tagantjärelegi ja meil on tehtud ka niisuguseid näitleja psühholoogilisi ankeete, mis on natuke põhjalikumad, sest see, mida ajakirjandus teeb näitlejaid küsitledes, sellest jääb vähe sisulist järele. Kahjuks. Varem oli ju teater kirjanduskeskne ja siis tegeleti rohkem sellega, et noh, räägiti, kuidas seda kirjandusteksti mängiti, heal juhul sageli isegi teatripoolseid tõlgendusi ei arvestatud ja teate, aja lugugi kippus olema kirjandus. Aga ma ütleks, et eriti selle sajandi kuuekümnendatel kui tekkis niisugune teater, kus kirjandus ei olnud enam kõige tähtsam ja kus sageli kirjandust polnud üldsegi tekkisid vajadused rohkem järele mõelda, kuidas seda teatrit jäädvustada, seda tegid poolakad, neil on väga huvitavaid kogemusi. On terve prantsuse sari prantsuse teatriuurimise instituudilt üksikute lavastuste kaupa raamatud. No tegelikult neid raamatuid tehti varemgi, juba tehti Brechtia seal, neid on olemas kunstiteatri kuulsamatest, lavastustest, nendest on võetud omal ajal eeskuju ja nende järgi lavastatud, siis kui veel ei peetud seda patuks teha mingi hea lavastuse järgi. Aga siis tekkis neid eriti palju. Ja praeguseks on teate teadvuses olemas terve niisugune oma haru midagi ka meil tartus õpetatakse. See on siis nagu etenduse analüüs, just nimelt etenduse analüüs, sest ta saab ju ikkagi lavastust vaadata üksikute etenduste kaupa. Tavaliselt vaadatakse teda mitmeetenduse kaupa, kuidas ta muutub, hiljuti just lugesin niisugust huvitavat raamatut andes standing sead, kus siis räägitakse selle etenduse analüüsiteooriast ja praktikast ja on üksikuid kuulsaid lavastusi üles kirjutatud. Ja iga kirjutaja kirjutab isemoodi ja see on ka loomulik, sest iga lavasson isemoodi. Üks otsib oma metodoloogiat ja seda vaieldakse ja selle ümber prioritiseeritakse. Aga seda siiski tehakse rohkem kui meil on olnud võimalik ja videot nad kasutavad, aga video on neil rohkem abivahend olnud. Sest see on täiesti eraldi leem. Kuidas üldse teatrit jäädvustada, kuidas filmida, kuidas videosse võtta nii et jääks järele lavastus, mitte eraldi uus kunst, see on eraldi teema, sellest ei ole mõtet praegusel hetkel rääkida. Lahti tehti teatriühingus niisuguseid fotoseeriaid, mida heal juhul lavastaja ise allkirjastas otseste tekstidega, kus olid siis fotodena tabatud olulisemad momendid lavastusest ja lavastaja panin sinna teksti juurde. Vanasti räägiti ja muide ka need ütlevad küllalt palju. Ja kõik sellised asjad on väga vajalikud. Aga tagantjärele on neist siiski võib olla suhteliselt ainult osaliselt kasu, tähendab, me saame teada, milline oli näitleja, kuidas ta välja nägi, milline oli näitleja hääl. Kuidas ta liikus. Aga see, mis kõige rutem teatris muutub, see on interpretatsioon, seda teavad eriti hästi kõige paremat teatrist kirjutajat need on just nimelt teatripraktikud ise. Ja nii nagu on armastatud, tsiteerida bitter pruuki, et lavastus püsib umbes viis aastat ja siis ta ei ole enam see noh, juhtub, et ta kaob kiireminegi, mõnikord juhtub, et püsib kauem. Aga enamasti siiski võtab see kõik aega mida siis äkki ta veel aegadest, kui ei olnudki niisuguseid salvestusvõimalusi, mul on endal jäänud varasemad, niisugused natukene kurvad kogemused sellest muutumisest, no ma ei räägi sellest ajast, kui oli tummfilm ja kus võib-olla filmimise tehnika ise oli kehv ja filmiti liiga hilja, näiteks need jupid, mis on olemas Sarabernaarist või anna pavlova vast ja mille kohta ütled, et parem kui ma ei oleks neid näinud, kui ma oleks ainult lugenud seda, kuidas ta mängis. Aga ka hilisemad ja päris hästi tehtud asjad nad rõhutavad tegelikult just seda, kuivõrd muutub teatri esteetika, kuivõrd muutub meie arusaamine sellest, mis on, mis näiteks ma olen näinud kunsti teate kuulsa kirsiaialavastusest tehtud filmikatkendeid. Ja teades teoreetiliselt ja kui palju ja kirjutuste järgi kui realistlikuks, isegi natu realistlikuks peeti sel ajal kunsti teatrit ja kui täpne ja elusa punane, see kõik olevat olnud. Vaadates filmi, näed, kui tinglik see on ja imestusega vaatad, seal pole noh, meie mõistes mingit realismi. See on väga tinglik teater, aga teater ongi tinglik, ainult et ta on igal ajal isemoodi tinglik. Muidugi on neid erilise loomulikkuse andega näitlejaid kelle salvestused püsivad nagu kauem kuulatavad. No näiteks meil on järele jäänud Ants Lauteri lavastatud levidendist, mida ta tegi nii enne sõda kui ka peale sõda. See pealesõjaaegne variant, kus Ants Eskola endiselt mängis sellest akovi ja sai ette kanda oma kõige armastatumaid seeni, sestap covid kuulsat valetamismonoloogi. Elangi kirjandusest minu majas Peterburis esimene ja nii ongi tuntud Ivan Aleksandrovitš maja. Olge lahked, härrasid, kui te tulete peterburi, palun, palun astu, kes siis asja eest siis? Ma Joann kapall, mõtlen, millise maid siia hiilgusega antakse, seal pääl? Arbuus supp kastrulis on toodud Aurikult otseteed Pariisis. Ja kui jagatakse K S A A U. Our mille sarnast ei leidu kogu looduses. Ma olen iga päev pallidel ja sul on melisiga ma vist koos välisminister prantsus, inglissaadi, Saxessaadiki ja mina. Ja nii väsib mängust ka, et no lihtsalt mitte millegi järgi eine välja, kui veel trepist üles oma neljandale korrale. Ütled veel ainult köögitüdrukul. Säh, Mauruša mantel. Esimesel korral. Nii et need ajad, kus ei olnud mingit sellist salvestamisvõimalust, ei linti, ei videot, ei filmi. Mida siis tegi teatriuurija, mida teeta praegugi ta otsib kõikvõimalikke, just eriti kaasaegseid dokumente võimalikult, kus oleks öeldud, kuidas keegi mängis. Rääkimata sellistest kuulsustest nagu seitsbir võimul jäär, kelle kohta on üles otsitud kõik noh, viimased pesukviitungid ja, ja mingisugused kohtuprotsesside dokumendid ja kõik, mis midagi kaudselt võiks nende kohta öelda. Aga imelik on inimene, kui ta leiab midagi kirjavahetuses mälestuste kirjapanekutes, mingeid kirjeldusi, kuidas keegi mängis, milline ta oli mis ta tegi laval, see on nagu kõige tähtsam muidugi, kuidas publik vastu või siis see näitab esteetika muutust. No me teame kõik, et Fildingi Tom Johnsis romaanis on üks väga huvitav kirjeldus, kus noored aadlikud viivad oma vanateenri vaatama selleaegset valgustusaja kõige kuulsamat Hamletit, karrit tahtes talle näidata, talle lõbu valmistada. On ka teada kirjeldusi selle kohta, kui mõju olevat olnud Kärlikkuse stseen, kus ta näeb isa vaim. Kuidas ta tõesti noh, kohutavalt ehmatab, kuidas muutub ta näovärv ja ja kõik selline. Ja siis küsivad nad pärast romaani järgi, Filding oli kaasaegne, ise näinud teenrilt, et noh, kes siis oli kõige parem näitleja mille peale teener nende suureks üllatuseks ostab, aga loomulikult kuningas niimoodi ehmatada, nii nagu ehmatas seal see Hamlet, noh, mina oskan ka niimoodi ehmatada, vaimu näen, aga kuningas ta ei kõndinud, Vaita kulges ja, ja ta ei rääkinud, vaid ta kuulutas. Vot see on tegelik näitlemine. Siin on fikseeritud peale kõige muu ka veel see, kuidas muutub teatri esteetika. Kuidas lihtne inimene, kes on veel harjunud selle teatriga, kus tõesti etendanud ja kus mängustiil oli midagi muud kuidas Talle tundub endastmõistetav või, või mitte näitlemine, see kui tekib niisugune realistlikum kunst, mille üks esimesi meistreid Euroopas oli kährik juba varakult ja kuivõrd tinglik nähtavasti meie jaoks ja teatraalne võiks kärvik tunduda, kui meil õnnestuks näha temast filmi. Kuidas kõik muutub, kõik need asjad alates kreeka antiik-kreeka didaskaalidest, neist kividest, kuhu raiuti, võitnud teatevõistlustel võitnud näidendite ja autorite nimed, kuni niisugusi detailini näiteks, et on leitud ühe inglise kaubale Draakon, kapteni üleskirjutus, logiraamatust, nii vist seda nimetatakse 1607.-st aastast, kui Ida-India kompaniile lähevad parajasti olid tuulevaikuses Aafrika lähistel ja kapten kirjutab, et ma pidin midagi välja mõtlema, et madruste hulgas ei tekiks rahutust, kuna neil ei olnud midagi teha. Ja ma otsustasin, et me peame midagi mängima. Nad peavad midagi mängima andma mingist etendust. Et siis on neil tegevust ühedel õppimisega, teistel vaatamisega. Ja valisid nad selleks etenduseks, mida teha? Hamleti nähtavasti see oli kõige sobivam, kusjuures Tal oli laeval või oli see naaberlaev, Nad sõitsid mitme laevaga. Oli üks haritud aafriklased pilt, see näitab, et seal laevadel oli ka siis mingeid tähtsaid aafriklasi, kellel oli tähtis tõlkida ja et see kõik oli jõukohane, arusaadav nii neile, kes mängisid kui neile, kes vaatasid. See on äärmiselt huvitav detail, kui me seda ei teaks, me oleks palju vaesemad ja sedalaadi asju. Õnneks on lei võetud siit ja sealt. Peab ütlema, et niimoodi kirjeldus enam fikseeritud ka üks meie esimesi teatri tegemisi katsetusi siin Eestis muidugi hoopis hiljem alles möödunud. On teil mitte seitsmeteistkümnendal sajandil kolis Seksperi kirjeldus. Reinhold sahkeri sõnade järgi tema poeg üles kirjutanud ei, mitte Koidula teatrietenduse, vaid enne seda, kui Vanemuise selts hätta jäi, et tal ei olnud midagi nagu millega huvitada seltsi liikmeid ja neis hakkas hirmus vähe neil kuulsatel kuu õhtutel koos käima otsustas, et tuleb teha midagi muud. Ja sahker võttis kätte ja lavastas ühe stseeni kese. Lavastas ta siis lauljatega, punas oli esialgu laulu ja pillimänguselts Vanemuine. Kahe kõrgetenoriga. Asjakäik oli järgmine, nüüd ma loen, kuidas on jäädvustatud. Lumes kohtas linnast tulles teel karjapoiss tuli ja rääkis, mis ta linnas kuulnud ja näinud. Jutustati talle tolle aja uudiseid. Kui ühel kõneaine lõppes, siis ta tõstis päkaülesse, siis pidi teine edasi rääkima, et kõnel mitte vahet ei teki. Lõpuks võttis Teo mees põuest tiksu. See oli tollal moes lapik, ümara põhjaga pudel, millel tiks nimeks oli. Tiksu välja rüüpas, ise pakkus ja poisile ka meeleolu läks rõõmsaks, nad hakkasid laulma. See meeldis publikule niivõrd, et nad pidid oma laulu veel kordama. Näitlejatel ei olnud see etteaste aga sugugi nii lihtne. Nad panid raha kokku, ostsid riiet näitelava tagaseina jaoks. Maalermeister, kellel kivi uulitsel töökoda oli, maalis taluhoone ja sahker lõikas papist ühe sea välja, mis maalri manu viidia värviga ilustati, siga loomulik välja näeks. Selle kohta on õnneks ka pilt olemas, aga üks asi, millest nüüd tingimata peab rääkima ja milleks ma olen kutsunud stuudiokülalise Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse teaduri Piret Kruuspere ja tema on ühtlasi ka meie teatriuurijate ühenduse esinaine. Et tema räägiks sellest, mis muutus ikka olulisemaks viimaste sajandite jooksul ja eriti meie sajandil. See on teatriarvustus, tema tähendus teatriaja jaoks. Aga enne veel, kui sõnajärg läheb Piret Kruusperele üks tango lavastusest lugu valgest varesest. Silmi omas omas kõrged siin mis mujal toodi? Kin grammatika kepiganud, mis viis ta silmis omas omas omas kõrged hinnad mis mujal. Nii teaduskunstivoolud, kinna, krabatid, epikandmisviisid. Käi nii, lõikas, lõikas küüsi kauba. Enda vaates raiskas iivet. Ning otsis üles meie Varvara kevadkuudel, kui ilmad on soojad siis looma Trei otsele. Teatriajaloost rääkida, siis olen mina väga nõus, reetne huumoriga, kes on kunagi kusagil öelnud, et teatriajalugu, see võrdub Usaldusväärsed mälestused pluss kaasaegne kriitika, õigemini küll teistpidi. Muidugi ka see kriitika peaks siis olema usaldusväärne, aga kas ja, ja kuivõrd saab, saab teatrikriitika või üldse kunstikriitika olla objektiivne, see on omaette küsimus ja liha tormiski ju mainis, et just mitmest subjektiivsusest võib kokku panna võib-olla mingilgi määral objektiivse pildi. Nüüd rääkides nendest vahetutest mälestustest teatrimälestustest tuleb mul meelde üks Ülo tantsu tõdemus, kes on öelnud umbes nõnda ühes omavahelises vestluses, et selleks, et uurida eesti teatrit, tuleks uurida eesti rahvast. Ja ma olen ise viimasel ajal päris palju selle peale mõelnud just nende vahetute vaataja elamuste peale. Ja muuhulgas näiteks tänasele saatele mõeldes tekkis mulle äkitselt selline retooriline küsimus, et kas ja kuivõrd on kättesaadavad need omaaegsed küllalt arvukalt teatrite poolt korraldatud retsensiooni võistluste TÖÖD mis ju ka dokumenteerinud just ühe põlvkonna noorte inimeste vahetuid, teatri nägemusi. Sellepärast, et et kui rääkida nagu mälestustest või, või, või isiklikest muljetest, et siis minu arvates tuleks tõesti teha ka vahetust sellel vahetul vaataja elamusel mille üheks väljundiks on ju ka siis ütleme, professionaalne teatrikriitika ja nii-öelda tagantjärgi mälestustel, sellepärast et ka tagantjärgi mälestused on vist need, mis sageli sünnitavad ka mitmeid ikka vaidlusttekitavaid müüte ja legende. Nüüd aga kui rääkida teatrikriitikast, siis ongi teatrikriitika ja teatriteaduse või teatriloo piir ju küllaltki vaieldav ka isikut ja on inimesed tunnistanud, et neil on endil raske omaenda tegevusest seda piiri tõmmata, noh, seda on näiteks konkreetselt öelnud päris mitmes intervjuus Kaarin kask. Ja kui kirjanduskriitika ja kirjandusteaduse vahekorrast rääkides on näiteks arutletud teema üle ja selle üle polemiseeritud, kas ja kuivõrd kriitika nii-öelda töötab teadvusele või ajaloole ette siis teatrist kõneldes, mu meelest ei ole siin mingeid vaidlusi, seega võiks ehk küsimuse asetada ka nõnda, et milline on ühel või teisel ajajärgul olnud siis selle kaasaegse kriitika enesetunnetus või emissioon on või kas ja kuivõrd on kriitika ja konkreetne kriitik teadvustanud iseendas ka seda teatri loolast või seda isikut, kes siis nii-öelda teatriloole seda materjali ette söödab. Selle kohta konkreetsete näidetena. Ma võiksin nimetada 1913. aastal ilmunud teatriraamatust, mis kujutas ühe haritlaste rühmituse sellist esteetilist manifesti. Sellest alma lahist kogumikust võiks osutada Bernhard Linde kirjutisele teatriarvustus kus ta muu hulgas olles küllaltki kriitiline kaasaegse arvustuse suhtes, heites sellele ette, et ta on üheksa kümnendikku kirjanduse arvustus leiab muuhulgas, et arvustaja hoiab alles etenduse maksuse tulevikule. Seega juba linde nii-öelda väärtustab arvustuse, ütleme siis seda jäädvustavad funktsiooni või rolli. Ja aastaid hiljem aastakümneid hiljem, kui ajakirjas teater 30.-te aastate lõpupoole puhkes küllaltki elav arutelu teatrikriitika teemadel on Leo Kalmet öelnud Justi hinnangu kohta teatrikriitikas, nõnda et et kuna teatrikriitika puhul ei ole võimalik nii-öelda retrospektiivne hinnang, no me siin lähemast kaasajast võime näiteks meenutada, et sirbis ja vasaras oli kunagi isegi rubriik kirjanduskriitika puhul, mis kandis pealkirja retroretsensioon. Et kui teatrist räägime, siis noh, retroretsensioon võib olla omamoodi ongi just see ajalugu. Aga kuna see objekt Ma ise ei säili, siis Leo Kalmet just rõhutas teatrikriitiku sellist missioonitunne, et hinnangu andmisel et kase väär väär hinnang või, või ütleme siis see dokumenteerib ju mingi lavastuse etenduse ajaloo tarbeks. Kokkuvõttes mina leian, et kirjeldus või etenduse selline stseen, stseeniline porterit seerimine ei ole sugugi vananenud kõikide nende videote ja muude muude vahendite ja võimaluste juures, mis on kaasaegse teatriteaduse käsutuses. Et ikkagi, kui säilib see väga isiklik isiklik suhe, kui inimene on ka seda etendust korduva lavastust mitmeid etendusi korduvalt vaadanud. Et jaa jah, see ei ole vananenud ja, ja kui nüüd veel korraks seda žanrimääratlust porteri tee laiendada siis on ju eesti teatri mõtet, et ajaloos jälgitav ka üks selline omamoodi jada või rida näitlejate rolliportreed mille algatas 30.-te lõpus Voldemar Mettus ajakirjas teater. Ja kuigi metuse laad on iseenesest selline küllalt pisiasjadega tegelev ja, ja detaili armastav. Aga ta oli omas ajas ikkagi teatud mõttes pöördeline nähtusse, rolliportree teke ja juurutamine. No hiljem ost ajast võit lihtsalt veel meenutada selliseid nimesid nagu Sergei levinuma rubriigiga suured kordaminekud, väikestes osades. Siis kaheksakümnendatel Paulbi ehk Rein Heinsalu rubriik üks roll sirbis ja vasaras ja, ja nüüd õnneks on seda rida nii-öelda vedanud ju edasi ka ajakiri, teater, muusika, kino. Kuigi huvitav on see, et näiteks kui vaadates ta viimati mainitud rubriiki näitleja ja tema roll ajakirjast, siis hakkab siiski see tähelepanu põhirõhk üha enam kanduma siiski ka selle rubriigi piires mu meelest rohkem lavastusele kui sellele ühele rollile ja, ja mis on vist tänaseni lavale ka. Iseloomulik on see, et, et päris mitmed kirjutised tegelevad rohkem kui ühe näitlejaga tegelevad partnerlusega. See on nähtus, millele nüüd uues teatrielus muide osutab kolinemmellerand. Et selles mõttes on meeldiv, et kui, kui säiliks kriitika palju žanrilisus oleksid olemas need rolliportreed. Sest näitlejadki võiks vaadelda siiski rohkem süviti, kui seda suudavad need praegused meedia intervjuud, mille hulgast ehkki oma positiivne külg on ju ka näiteks sellisel telesaate nagu siin ja praegu. Nii laulsid peierid oma õhtunäituses ja nüüd on kord Piret Kruuspere käes. Kui on teatrikriitiku funktsioon hoone erinevatest teoreetilistest käsitlustes lahterdatud, siis seal on ikka esiplaanil just see jäädvustav roll või jäädvus jäädvustab ülesanne. Siit omakorda olen mina mõelnud päris sageli just ka just selle kõige kõige vahetuma minu jaoks isiklikult vahetu ja usaldusväärse lähenemise peale ja see on kirjeldus. Ja oma rõõmuks ma leidsin näiteks Merlega osa ühest kirjutisest käesoleva aasta esimene, sest teater, muusika, kinonumbrist kus karusoo ütleb muu hulgas, et parimaks tagasi sidemeks tegija jaoks on nähtu ümberjutustus, see, mis siis tegelikult laval toimub. Ja ka ütleme selline noorema põlvkonna küllalt poleemiline kriitik nagu Andrus Laansalu ühes oma kirjutises, kus ta räägib kirjeldusest, öelnud, et kõik sõltub kirjelduse komplitseerituse astmest ja kirjeldus eeldab paratamatult teksti tekitamise, kõrgema piloot staažitundmist ja valdamist. Nüüd mina olen enese jaoks 70.-te aastate eesti teatrist kirjutatud tekstide hulgast leidnud nii-öelda ma ise nimetan neid kolmeks kristalliks maatiliseks kirjelduseks. Ja need on Tormise artikkel Shapiro kolmest õest Kaarin Kase kirjutist hoovis, mille alapealkiri on deskriptsioon kommentaaridega, et mõlemad on ilmunud teatri märkmikes ja kolmandana ma osutaksin Lilian Vellerannaartiklile pealkirjaga tuulte pöörises grupiportree, mis on ilmunud Lilian Velleranna teatrikirjutiste raamatus tundelised teatriportreed 1984. Mõeldes uuesti nüüd just sellele kirjutaja subjektiivsus, ala olen mina sageli mõelnud ka teatrikriitika või kriitiku keelele või selle keele kujundlikkusele. Et kuivõrd nii-öelda ei ole omakorda töötab nagu see kriitiku kujund, rääkides lavastuse kujunditest või lavastuse atmosfäärist. Et näiteks uuesti üles üle lugedes Lea Tormise kirjutist kolmest õest on mul meeles üks lause, millega Lea Tormis iseloomustab mošee Berliinini lahkumisstseeni, mil ta ütleb, et õhk jääb korraks seisma. Et see on nii lühike, nii kujundlik lausega ta ütleb ometi nii palju eriti sellele, kes on lavastust näinud, võib-olla neid on meie kuulajate hulgas juba juba vähem. Aga nendest mainitud kirjutistest Nende kirjutiste aluseks olevatest lavastustest on siis meile lähiajas ütleme taas kõige lähemal. Mikiveri lavastus tuulte pöörises nii-öelda oli üks esimesi, millega Mikiver alustas oma sõda rahvusliku dramaturgia süvendatumalt rada ini võiks ütelda. Ja mis mulle Lilian Vellerannagrupi portrees, muide, see määratlus portree on ka Velle rannale väga iseloomulik žanr. Mis mulle selles kirjutises väga meeldis, oli just väga isiklik vahetu vaataja suhe, see grammatiliselt ka torkab silma, sest kui näiteks Lea Tormis räägib meie vaatepunktist, siis Lelle Rand räägib nii-öelda mina vaatepunktilt. Ja samas just see, see väga-väga vahetu kirjeldus, tema keel on väga kujundlik, väga emotsionaalne ja sellega noh, kui ta ütleb, et tuleb lintoloint all, ei läheb tümad ümma lohmalosmo pea otsekui raske lilleõis. Jaanse kraaksun, vares on, et vot need väiksed stiili näitedki, et nad iseloomustavad Vellerannakriitiku keelt mu meelest väga hästi. Ja et mitte nüüd ütelda ta, ta lihtsalt kirjeldab ta ikkagi väga peenelt, analüüsib ka nii-öelda seda rolli psühholoogilist allteksti. Ja nüüd kuulete katkendit Mikk Mikiveri lavastatud Tuulte pöörises raadiosse on tehtud salvestus 1986. aastal ja kuulete Heino mandrit Helle pihlakutele liigeriti Martin Veinmanni. Ja. Ja peremees, tule tuppa. Ärge ärgeni tihka, nii sulelised olge. Ega see heiaid mis. See on. See on. Seal on sinu aastapalk kahe võrra võtta ja tunni aja sees, ma tahan veel seal majas lainud, oled. Mida see tähendab, see tähendab seda, et sa teenistusest lahti minna võid. Oi puu ja ennast minu asjadesse. On see teie tõsine sõna? Kuulsid ju. Ja mida teie tütar, mida Leena ütleb, tema soovilise sünnib jahian. Sa pead minema. See oleks pidanud juba siis minema, kui ma sind palusin, kui veel aeg oli. Ah siis õnnetuks te tahate teha iseenda ja minu? Kuidas iseenda ja sinu? Ja ka minu vanamees tänamise päev. Õiendame arved aastaid ja aastaid olen ma ennast selle tunni vastu valmistanud. Nüüd on see käes, mis sa tahad? Oma talu? Soosaar, Taalmaa ja sinu tütart mõlemad on jumala inimliku õiguse järgi minu. Kas sa ei tea, et siin jalajälje suurust lapikest mulda ei ole, lihtsalt minu isa ja isa isa, higi ja verd ei ole joonud, kohtunud minu. Ja sinu tütar on minu 1000 rubla oli sul, kui sa meie vanemate koha nende käest kiskusid, minu isa meele härmagede surema minu ema kirja kepi kandma ja mind maailma hulkuma ajasid, sul oli teed mõnda tühja-tähja? Siin on sulle. 1500. Ja sinu tütart tahta, selleks on mul niisamasugune õigus, nagu igal teisel ausal mehel. Sina ja aus lauk. Valitseja oma suud, mitte kopika eest ei ole mina teise oma, mille peale mul õigust ei olnud enese kätte kiskunud, nagu sina. Mina minu elutee on puhas minu pea auga halliks. Sana himustasid oma liigemise varra mina ja minu sugu oleksime oma asemedel, kui sina ei oleks meid laiali ajanud. Mina pull, sina loed. Talu oli müüa, kuidas mina ostsin, oleks iga teine tausta võinud minu elu ja minu paberid. Täna ja sinu ilmavaade sinu õiguse korra järgi ammu mädanenud ja pehastunud õiguse korra järgi. Kas sa Soosaare asutajatele nende elutöö eest maksnud sel tunnil, kui sina, Soosaar himustasid, olid sa täpselt niisamasugune nagu see, kes sulle selle soosaare õiguse ajule midagi tuleb aeg, ta on juba praegu ukse ees ja seab jälle puhta inimliku õiguse ühesuguse igaühele jälle oma asemele. Mis sina siis veel ahnitsenud? Mina, mina, narr, sirutan ka käe väikese inimliku õnne järele ja mina armastan, kuuled sa. Kas sa ei kuule, tahad sa mind veel ikka ja veel korra, kui haavatud tiibadeta, lindu, võidetud purustatud sihid ja eesmärgid maailmatuulte tõugata, hulkuma jääda ainult oma ahnitsemise pärast, et sa tervet mäge kahte soosat oma käestana osta. Mis õigus on üksi, sinul, päikesepaiste peale läbitega, minul, kelle päralt, kelle pärandus on see mägi, isa ja isaisade põlvest tanderline veripunane sinu ja nende ülekohtust, kes minu mäegiale sinule õiguse andsid? Tee heaks oma üle Kohillalt nüüd. Jumala ees võid sul Soosaare peale õigus olla. Inimeste ees mitte. Ja minu peale ei ole sul mingit õigust. Sa mõtled, et ma sind armastasin. Ei. See oli eksitus. Oma tulevikku õigusega ja mineviku ülekohtuga tulid sa mulle. Sa oled ilmas palju õppinud ja kutsusid mind kaasa sind haletsema ja sulle sündinud ülekohut heaks tegema. Võta jaan oma raha ja olles sedavõrd aus, et sa lähed. Kas ei kuule? Mis? Leena, kas see on siis viimane sõna? Ei, jah. See on viimane sõna. Nõnda kergesti loodate teie minust lahti saada? Selleks pidin mina kaheksa aastat palavat külma ja nälga kannatanud tööd teinud, olema veri küünte alt väljas. Kuulsite katkendit Mikk Mikiveri lavastuses Tuulte pöörises raadiosalvestus aastast 1986 ja siin veel kord sõnajärg Leadormisele. Lõpetuseks tahaks öelda, et juba paari päeva pärast, see tähendab selle nädala reedel ja laupäeval mõlemal päeval kell 11 toimub teatriliidus teatriuurijate ühenduse ja teatri- ja muusikamuuseumi poolt korraldatud meie aastane teatriloo konverents kus saab siis kuulda nii seda uurimuslikku poolt ja kus on ka mälestusi sealhulgas ka tegijatelt endilt ja kus meie suureks rõõmuks on tegevad väga paljud noored inimesed, tähendab see teatuurimise asi läheb ikkagi edasi. Konverentsi pealkiri on seitsmekümnendad aastad, võimalused ja võimatused. Nagu te olete ehk märganud, et seni ei ole teatri sajandis vaade niisugust üldistavat juttu nendest Nõukogude aastatest teinud, sest nad on liiga keerulised. Aga nüüd siis püüame uurijate kaudu hakata neile aastatele lähenema. Tänases teatri sajandi saates rääkisid teatriloolased Lea Tormis ja Piret Kruuspere oma südame teemal. Kuulsite katkendeid kuuldemängudest, kosjasõit, revident ja tuulte pöörises. Samuti kasutasime laule lavakunstikooli 18. lennu diplomilavastustest, peierit, õhtunäitus ja lugu valgest varesest. Praegu ütleb telliseid raadio stuudios toimetaja maris Johannes ja saadet jäävad õpetama peierid. Kui ema ei hälli Me ju ma läksin ja Juurelda omaaegseid no ju hätta. Ja suure Ateena. Balti päevi elevanti.