Tere õhtust, tänase näitleja tunni külaline on Tõnu Tamm. Teda küsitleb Pille-Riin Purje. Saates laulavad Tõnu Tamm ja Kaarel Kilvet. Küll ma nii ilus olla. Viimaste ma vastu jääda. Armastuse näe ta nii kui ka ei poiss või salla jaa, jaa. Ta hakkab veemaa, kui ta. Ah, ta kaela. Ütlen neid näitleja tundi alustades, et hakkame kõigepealt peale algusest. Aga täna ma tahaksin hakata peale olevikust, et nüüd Tõnu Tamm, sa oled nukuteatri näitleja. Kas teatrivahetus on ka nagu uus algus või on see ikka üks järjepidev tee? Mina ei oska niimoodi öelda, tähendab on tuntud tõsiasi, et inimene elab üks kord. Tähendab noh, meile teadaolevalt. Ja, ja see kõik on üks inimese elu, eks ole, ta kuskil hakkas mul peale ja 42. aastal ja, ja nüüd ta kestab ja ja annaks jumal, et ta kauem kestaks. Nii et ma ei oska öelda, kas tal alguses midagi tähendab saatuse ja juhuse tahtel ma nüüd olen seal teatris ja. Lon täitsa meeldib ja ma olen seda alati elus tahtnud, et et oleks huvitav ja, ja põnev ja ja vaheldusrikas ja, ja, ja seda ta praegu. Ilmselt on see minu elu. Aga kuidas see nukuteatrisse minek tuli? Ja see tuli tegelikult niimoodi, et mu noorem tütar luges Eesti ekspressist kuulutust, et nukuteatris vajatakse inspitsient. Ja siis ütles, et kuna ma olin vabakutseline olnud kaks aastat ja siis ütles, et võta toru kätte helist, ma helistasin, siis direktriss ja, ja peanäitejuht kutsusid mu välja, pakkusid mulle selle asemel hoopis näitleja kohta. Ma võtsin selle vastu ja nii ta tuli. Kuidas nüüd tundub, on see väga erinev maailm võrreldes nüüd. Kuidas Sõerdat teise teatriga ei ole, kui on eesmärk? Kunsti teha, siis ei ole tähtis see, missugused on vahend, tähtsam tulemus. See on nii, et nii nagu maalikunstis mõnda asja tehakse õlivärvidega, mõnda asja tehakse pliiatsiga, mõnda asja tehakse pastellidega olenevalt sellest, mis, mis lugu käes on. Loomulikult on omad omad probleemid, seepärast mul pole elu sees ennem nukuteatri nukkudega mänginud. Ma olen küll nukkudega mänginud, kui ma olin väike poiss, siis mul oli üks puust nukku ja tema nimi oli kata. Pärast sõda. Ma ei tea, kust pööningult isa leidis selle ja ja siis sellega mängisin, see oli niisugune puust välja treitud ja ja siis õlivärvidega ära värvitud, mäletan tumesinine seelik seljas ja vist mingi eestiaegne esimese eestiaegne rahvariidenukk kooli. Aga niisugustanukesega laiale jah enne elus kokku puutunud ja ma ootan põnevusega seda momenti ta äris, marionettnuku saaks käes hoida ja proovida seda käpikud. Ma olen proovinud juba Mullen põrsast mänginud. Nooge nukuteatrirollide seas on nüüd siis ka Mehhistoffelles Faustikeses. See on niisugune osa, kus võib nagu valitseda selle nukkude maailma üle. Niimoodi elusuuruses. Ka ta oli selles mõttes põnev, et ma pidin olema nii elusuuruses inimesena, vabandust kuradima ja, ja samas ka nukuna. Ühesõnaga see see vaheldumine oli, oli ääretult põnev kogemus. Ja no niisugust stiili võiks veel proovida. Ja muidugi noh, ma olen õnneseen, jumal, mängida Mehhistoffellest, mis sest, et nukkudega, no on ju teada, on teada see, et Fausti süzee on üldse kõigepealt omane nukkudest ja kuku teatrist ja köeti seal nägi esimest korda seda, seda süžeed ja siis 60 aastat kirjutas ja kirjutas terve Saksamaakoorekihi klatši ja kõik sinna sisse ja meie tegime kuus kuud seda etendust ja ja nüüd on ta valmis ja ja rahvas muidugi alles harjub, harjub sinna sellesse minu meelest põnevasse mängupaika tulema ja loodame, et saame väga pikkade mängitud etendust. Kas see roll on olnud kuidagi ennem ka mingiks unistuste rolliks Mehhistoffele, siis võiks ju olla üks selline näitleja. Tead sa, mina, nüüdseks nihuke kummaline inimene, minul ei ole niukseid, konkreetseid tunnistuste rolle olnud terve elu jooksul ei ole olnud. Juhus, on mulle ise huvitavat tööd, mõnikord küll väga pikka distantsi tagant on ise kätte mänginud ja ja siis ma olen sellest kinni haaranud ja vaata, kui tore, et saab nihukest asjaga mängida. Praegu kadunud Ants Eskola ütlesid, et ah, et on, räägitakse, et ei ole suuri ja väikseid osi, et on ainult suured ja väiksed näitle tahtmist pläravad vasaku käerollid seal head rollid. Minul on neid igasuguseid olnud. Pika-pika teatris olemise aja jooksul. 30 aastat. Ja 30 aastat teatriga tegeletud. Mehhist ohvele sel puhul veel seda, et see on ju väga-väga liikuv roll ja väga palju seal tuleb lausa sõna otseses mõttes lennata üle mägede ja niimoodi ja ja ma olen vaadanud, et liikumine on ilmselt üldse üks tugev külg. Kust see on tulnud või kas on selle taga mingi eriline trenn või? Ei, ma olen kogu aeg liikumisega tegelenud ja, ja, ja ilmselt on meil omal ajal oli ikka suurepärane teatrikooli õpetaja Helmi Tohvelmani, kes kes meil ikka käed-jalad õigesti hästi liikuma panid, tähendab, alused ilmselt andis ja et ma ei ole kere poolest Jaan Talts, siis seal on see liikumine kergemalt tulnud. Aga no tead, sa, ta oli niimoodi planeeritud, et ta pidi lendama ja ronima ja siis ei olnud midagi teha, siis tuli kõik oma jõud ja oskused ja jännakse tavaliselt kokku võtta ja tuli harjutada siin, nii kaua, kui see asi välja tuleb. Sellega kaadervärgi otsast alla ei kukuks. Nii, ta on. Noh, hästi, lähme siis korraks sinna päris algusesse, me oleme selle juurde, et miks just näitlejaks hakkasid, oli ka muid valikuid. Jah, kui ma väike poiss olin, ma kasvasin üles maal ja väga imeilusas kohas ja, ja mu isa aitas selleks suurepäraselt kaasa, sest ta oli kooliõpetaja, ta rajas suurepärast kooliaia ja see oli Aakre Aakre kool. See on Elvast natuke Valga poole edasi Rõngu ja siis tuleb Aakre. Ja ta oli Eestis esimene mees, kes pärast sõda hakkas vanu mõisaparki puhastama, kokku seadma ja taastama. Isa läks nii uhkelt edasi, et, et me olime Moskva põllumajandusnäituse kuldpreemia laureaadid. Ja see Aakre haakkool seda peaks uuesti nagu kokku korjama kõik see, mida minu isa tegi, see oli hämmastav, tähendab, kuni 57. aastani. Me elasime seal Aakres. Siis ta tehti kui kodanlik igand lahti. Muidugi tähendab seal ei olnudki Tigandis küsimus, vaid puht kadedus. Nii nagu elus ikka, kadedust väga palju. Ja see igasuvine lillemeri, mis ümber koolimaja kasvas, kõik isa kätetöö ja ilmselt see kuskilt soodustas seda millega ma praegu tegeleb. Tähendab, kui ma tagantjärgi mulle ei meeldi eriti taha vaadata. Ma tahan ette vaadata. Aga vahel ma olen mõtelnud seal, võib-olla see kõik mängib kaasa natuke ja ju ma siis tahtsin kuskil aednikuks hakata, siis, siis ma mäletan seda, et lapsest peale ma olen joonistanud. Ma tahtsin pagariks saada. Aga ka huvi teatri vastu oli küll lapsest peale, ma mäletan seda, kui me esimest korda isa viis siis maakooli Vanemuise teatrit vaatama ja, ja ma mäletan seda kohutavat pettumust, kui me esimene kord ei saanud pileteid või oli seal mingi muu asi, teed olid tuisanud, ühesõnaga meil pääst seda etendust vaatama. Veoautoga, millel olid siis need pingid baldades, pidime sõitma ja siis teinekord sinna pääsesime ja mäletan seda tunnet siiamaani, mis oli siis see Vanemuise väike maja jultel remonditud? Mäletan seda suurepäraselt. Ma mäletan neid lõhnu, mis oli sellesse, see oli niisugune sündmus. See teatrimaailm oli ikka niivõrd huvitav, et niivõrd põnev, et noh, ütleme, et vanajumal oli selle pisiku sisse pannud, no ma ei tea. Vaata, siin on veel üks, üks asi, mu isa ja ema olid mõlemad kooliõpetajatena saanud koolihariduse Tartu Õpetajate seminaris. Ja see oli üks niisugune universaalne universaalne õppeasutus, mis andis algteadmisi väga paljudest asjadest, inimesel nendest seal põhiliselt kõik maakooli õpetajat napilt kõike oskama. Ja tänu sellele isa ja ema tegid koolis lastega näitemängu. Me tegime seal kõik kaasa ja siis, kui tulid nüüd Vanemuises käigud ja kui ma läksin keskkooli Tartusse, siis siis ei olnud nädalat, kus ei käinud Vanemuise teatris etendusi vaatamas ja teater oli nagu iseenesest mõistetav ja ja siis teatrikool see tuli täiesti juhuslikult. Lugesin lehest, et Panso võtab vastu, teadmata, kes on Panso, ütlesin ma emale. Ma mäletan selgesti ema praadis pannkooke mas, tema soon, mina lähen nüüd. Lähen nüüd Tallinnast on vastuvõtukatsetele, moodustub, kuidas sa sinna lähed, et sul ei ole raha? Lisa annab ja siis andis ka. Kuigi me elasime võrdlemisi tagasihoidlik kitsalt, aga aga maalt. Millegipärast arvasin, et isa isa väga soosib seda, seda minu valikut tähendab kuni viimse hetkeni ma ei teadnud pärast keskkooli või keskkooli lõpus, mida ma hakkan tegema ja isa tahtis, et ma läheks aiandust õppima. Sest lillekasvatusega ma olin kogu aeg tegelenud isa kõrval ja ja siis, kui ma valisin selle, siis ma sain äkki aru, et isale siga väga meeldib. Sest tema oli niisugune hingelt kunstnike poeem. Aga siin oli juttu ka sellest, et kunstist ja maalimisest joonistamisest, kas seda ei olnud kaalumisel oli küll. Tookord olid mittetäielikud, seitsmeklassilised, koolid olid, see oli pärast sõda ja siis, kui ma selle ära lõpetasin, pidin minema kaheksandasse klassi. Ja siis ma mäletan jälle isa küsis, et kus sa nüüd lähed, siis mis sa nüüd tahad, et kas tahad minna Tartusse keskkooli või, või mis saab ja siis ma ütlesin, et ei jäänud, aga ma tahaks kunstikooli minna. Ja siis ma mäletan, et ma isegi mingid akvarellid sinna saatsin, nad on, need olid siis ilmselt väga abitud ja algelised ja ühesõnaga, sinna ma sisse ei saanud. Ja siis ma läksin Tartu esimesse keskkooli Treffneri gümnaasiumi, kuna mu vend oli seal ees, tema õppis seal juba 61. aastal, ma lõpetasin ja siis. Juhul seal minu elus nii kohutavalt hänginud. Juhuslikult ma lugesin lehest seda sõna otseses mõttes tähendab Panso kooli teadet ja nii ma sinna läksin ja ja ilmselt juhus tahtis, et me sinna sisse sai ja siis jäid, jäid mu joonistamised ja muud asjad jäid mul tükiks ajas lihtsalt nii eemale enne kui nad sisuliselt uuesti jälle välja lõid. Millal see oli? Kui ma lõpetasin teatrikooli, ma tundsin väga hästi Edgar Walterit 64. 65. aastal ja siis Ets kinkis mulle teatrikooli lõpu puhul õlivärvi maalikasti ütles, et hakka otsast pihta, nii ma siis hakkasin ja ja nüüd nüüd on ta kogu aeg mul kõige muu kõrval käinud, nii et noh, ma ikka ikka joonistanud. Mõnikord jääb natuke nädal vaheta siis juba tunned jälle tahad, tahad pintsli kätte võtta ja niisugune meeldiv tegevus minu jaoks. Vaata seda ma seda ta maksma küll loomal naiseks saada. Sest et tema väga Sest etena väega Laps minula, rass, naine, jooks, ta muidu rikuvad, ta rikuvad, tahad, sinu noore elu on ju armaal kool. Kui su sees ju armaanoo olla. Sina sure, minu laps, sina sured, laps ei ole tantsud, sina sured, minu laps, minu laps, kui. Kas meie ei saa suuri, siis poisi laadal ainult suitsu, kas meie ei saa suuri siis, kui sina, tal ainult suitsutööl ja kaal oli elustiil ja Allan ei usu tööle kaalu nii ilusti ja Allan. Kui veel eilsesse vaadata, siis oli esimene teater oli noorsooteater. Selleks ajaks näed jälle juhus, näed jälle juhus, sellepärast et et seda ei teadnud 65. aasta aprillikuu sees ka, kas mest sügisel saab teater või ei saa ja siis ta kuidagimoodi. Vello Rummo, meie õppejõud oli seal üks suur suur asjaajaja ja ja kes siis 65. aasta augustis tuli ja siis 65 tehti 65 70 77, ma tulin ära loose teatrist, see oli 12 aastat ja see oli pikk aeg ja ja seal oli palju ilusaid töid ja tead sa, see oli noorus ja see oli ja armastus ja kõike, kõike oli ilus aeg selles mõttes ja olime uhked ja ennast täis ja lõbusad ja uljad, kõik tüved võib sinna juurde panna. Ja kõike seda me ilmselt olime ka. Seal tehti ilusat tööd ja, ja muidugi meil vedas, et Ta oli juht, oli Panso, temaga tulid kaasa niisugused kujud nagu Ants Eskola, Linda Rummo ja Jüri Järvet. Jaa. Jaa, mõned teisedki. Ja noh, hiljem liitus Heino mandri ja Silvia Laidlejad. Need olid ikka tol perioodil, olid nad ikkagi noh, ikkagi ässad, võimsad ja meie sattusime nendega kokku, see ilmselt natukene õpetas ka nägema elu ja teatrit teiste silmadega kui, kui koolis õppinud. Ma praegu vaatan, et meie praegused noored on võib-olla ehk taolisest koolist nagu ilma jäänud. Või on see lihtsalt minu ideaal, et siis olid ässad, ässad, kui praegu on, ma ei oska öelda, ma mäletan seda, Ants Eskola tulid, oli Salme tänaval mööda koridori, siis me tõusime kõik püsti. Kui Ants Eskola istus Salme tänava ainsas garderoobis meid, koputasime Enn ukse peale, jättis toime sisse tulla. Ja noh, rääkimata sellest, kui me nendega laval kokku saime, siis oli põlvedel, mida te seal märg. Kuigi tema võis ehk käki kamm hoopis suuremaid ampse teha, kui meie tegime tol ajal, aga see niisugune niisugune alustas, oli olemas. Ja see võib olla, õpetas ka natuke eluks. Nendest meeldivatest rollidest kas on midagi, mis on eriti kalliks jäänud, vaid meeles, või? Eelkõige vanahärra Bõstrei, mida mängisin küll, väga vähe, inimene, revolutsioon, see oli lavastus, mis kahjuks jäi lõpuni läbi mängimata, sest see oli 70. aastal banzul tehtud ja ta läks kohe draamasse üle. Nii et, et see oli niisugune, selles mõttes nagu niukene murdemurdeperiood. Ja võib-olla ka sellepärast on ka niisugune eriliselt magus mälestus, eks ole, et teda sai nii vähe mängida. Aga ma mäletan seda loomisprotsessi, et Ma olin haige, kui proovid hakkasid mulin tugevas gripis mulle üldse pähe ilus haige olnud, aga see oli üks periood, kus ma olin haige episoodis ja ja siis mulle toodi toll kodu kätte, et ma hakkan seda vanameest mängima. Ja ja see sündis kõik nii, äkki, nii, nii, nii ootamatult, nii iseenesestmõistetavalt, korraga oli mul selge, kuidas mees käib, mida ta mõtleb, kuidas ta räägib kõik. Ja vaat see niisugune niisugune noh, mälestus on mulle nii. Nonii, meeldib. Ja kõik arvavad, et nad, ma ütlen esimesena kevade, Arvo Tali. Aga vaata kevade Arno taliga mul ei olnud erilisi probleeme. Tähendab selles mõttes, et, et ta oli mulle niivõrd niivõrd selge, niivõrd mõistetav niivõrd noh, kõik need tunded, mida Arno tundis ja kõik need mõtted, mida ta mõtles, Need on just nagu minu omad siin, mul ei olnud mitte mingit vaeva sellega, mul ainuke vaev oli see, et õppida ära, kust ma tulen, kuhu ma lähen ja kui ma istun. Või tähendab, aga kõik see noh, ütleme inimese inimese kokkupanek, see, see ei olnud mul mitte mingisugune probleem ja võib-olla selles mõttes ta mulle isiklikult teada muidugi ta, kuna ta nii mina ja see kujuni kattuvad. Loomulikult, aga, aga eriliselt mõttesse vana Rabostrise mulle, nii. Nii, nii kallis, kallis, armas mälestusütlemine. See on selles mõttes ka huvitav, et sa ilmselt oled rohkem mänginud endast nooremaid. Ja, ja, ja, ja, ja niisugune vanem ja, ja siis monoftis ma olen täitsa poisike. Kvartal mängisin, see jah, võib olla küll tõesti, jaa. Naljatlesime Christopher seal ka vanamees nimetas demanjaatumado ajada ja ja, ja, ja kuulda on, et ma vist hakkan, et järjekordset vanalist tegeleda nukuteatrinukuteatris ja. Tükkam põleb ikka ääretult põnev, naljakas Andrus Kivirähk, teinud ühe läti muinasjutu. Nii et nad Vanameeste periood hakkab tulevaselt ringiga poisikest juurde tagasi. Pesupulgaga kortsud kuklasse, läbla. Muidugi, rääkimata sellest. Ma võin veel noor, sa teadsid öelda, mis oli üks töö veel, mis on mulle nii eriliselt. Väga palju toredat on Shapiro lavastatud kirsiaed. Ma ei ole näinud paremat kirsiaeda, oli see lavastus? Ma võin seda julgelt öelda, et see on minu isiklik maitse, aga nii ta on. Tänu sellele ma sain tuttavaks Adolf piiruga sellele pole, on õudselt eak. Aga noorsooteatrist veel, sealt kuskilt algas ka see laulu tuua Kaarel Kilvet viga või mis on päris, ilm on teinud. Ja muidugi ja see lugu on põnev, põnev, kuidas meil see tuli ja ei ja miljonilt Kambek aasta tagasi üle 20 aasta või ligi 20 aastat oli paus olnud ja siis läinud kevadel tegid Makarlaga kambadki ja see läks väga uhkelt. Ja tähendab, see sündis, see lauluduo sündis tegelikult tänu minu isale eriti isa perekonnas oli enam-vähem kõik inimesed kõvad laulumehed. Tähendab, tal oli üheksalapselisest perekonnast pärit ja ja kui kokku saadi, siis lauldi ja kõvasti ja palju. Ja siis need olid niuksed sajandi alguse nõndanimetatud uus eesti rahvalaul. Ja, ja siis ükskord me olime 70. aasta kevadel, vaat siis justkui Panso ära läks ja Kaarel Kilvet Lõpetas lõpetas teatrikooli ja sain Carlaga tuttavaks ja istusime, kalla kodus kaskede all sel kevadel ja mõtlesin, et mis edasi teha. Ja kuidagi kallalist laulis midagi, no see ei ole tähtis, ühesnakat sealt tekkis. Kuule, mu isa, õudselt palju toredaid laule, ma korjanud kokkujat, hakkame laulma. Ja siis läks natuke aega mööda ja mõned laulud isa käest sai, muidugi kirjutasin üles piisama, teadsin peast. Ja, ja siis tulin kalla juurde ja üllatusega avastasime, et meie hääled sobivad väga hästi kokku ja siis selgus, et on olemas raadios keegi kunagi midagi sisse laulnud, siis avastasime, kellele Kirjanduse Instituudi fondid. No ja nii tema lahti läks ja alguses me hakkasime esinema raadios, rahandus on neid lindistusi väga palju, tähendab laulusõnu on mul kodus üle 120 aga linte neist järel on vast üks 60 ringis, pooled on järel ja loodetavasti nüüd saavad neist valmis ka kassetid, müüki lähevad. Ja, ja siis me hakkasime esinema ja ikka laulma ja siis karnal tekkis idee, aga teeks sellest ühe etenduse. Ja siis sündis etenduse, oh armastus, sina kallis, magus mesi. Karla leidis mingisuguse sajandi alguse kombestiku käitumisõpetused, ääretult jabur, ääretult loll, aga väga liigutav ja südant. Siis panime siis nende laulude need tekstid vaheldumisi ja siis ta leidis veel ühe sajandi alguse Margarete loo mis ekstra tobe ja kuna me sisse siis leiutasime ja minu meelest väga õieti lähtekoha, mis pinnalt neid laule ja kui neid tekste tekste esitada siis me olime minu meelest väga õige teeotsa peal ja publikut jätkus meil 250-ks etenduseks. Lõpuks enam ei jaksa enam ei suuda. Ma mäletan seda, et see oli kuskil kas 200 üle Caesari Ededes ja no nii palju juba räägitud, nii palju mängitud tähendab aju üldse ei töötada, kõik acilge haju vabalt alla verd, Rudolf mängis kaasa teisest näitemängu poolest. Äkki tardus ühte Roosi ja vaikus ja mitte üks sõna ei tule mitte kuskilt. Aga Tõnu Saar mängis nõnda etteütlejad. Aga kunagised eks tukkus nurga ja siis ei teadnud, kus koha peal on järg. Kohapeal see asi üldse on ta tekt olija patsient, kust koha pealt ette ütelda, enne kui ma tean läbi mitme mitme inimese ja siis sai see etendus kuidagimoodi lõpuni mängitud. Ühesõnaga, mõtlesin, et noh, kui automaatseks see asi lõpuks läks. Aga tähendab, lähtekoht oli meil see nende laulude ja üldse tekstide suhtes. Et me peame olema nii tõsised ja nii siirad. Ja nii noh, ütleme selles mõttes ausad et mitte mingisugust pila, mitte mingisugust irooniat, mitte mingisugust niisugust karrigeerimist või, või, või, või üle ülemängimist, absoluutselt ei, tähendab see, need laulud stiil tingis iseenesest ülemängimise juba, aga tähendab, me pidime seda surmtõsiselt tegema. Ja vaat siis oli publikul naljakas, see oli üldse selles mõttes jälle üks niukene, näed, saatus ja juhus tahtis, oli, et neid laule polnud pärast seda üldse ehitatud, aga no ühesõnaga, rahvas teadis, aga niimoodi noh, ettekandmine, rahval neid ei olnud. Tegelikult Kukerpillid sündis hiljem, meie olime ennem, eks ole ju. Nii et nii et noh, selles mõttes siis me olime karvaga ja päris niuksed uhket elavad ja see on küll asi, mida ma võin kunagi oma elu lõpul öelda, et tegite toredad asjad küll ausalt. Me seeme seal eestoas roosa, kes palmipuude ja seal ees roosa, kes malmi Ja ooda Soomaa, käime seal sugupuuga. Röövel metsa ja ta ei saa aga sisu-le röövel metsa ja ta saapa ta ta ees kuule, roosa. Pisotaseerina. No me palk on see mees No v mehe palk on see veel nii kuri tunne? Ei sul, too. Käe jooda ka, kuhu ta siis käia, ta ei ta ta ta veehaarde juures viha käel kõrgel ja ka roosa rinda ja ära niita. Ja ma ka roosa rinda. Ja nii ta. Nagu seal oli ka ooda Palosaarerest ka, et ta ei saa. Ja room Saavee SK, et ta see sa arvama, kui leitu hinge saatnud surmale. Jaa, Meetu näeksin küll. SAABi hauale. Ameeritu närtsinud lille saadi lood hauale, kui. No saaline nüüd aga Gaza ooperis armees saadeinu oma pruudi aurustunud sa ei kuule ja kui siin sandaap nõudma ei jäänud rahule ja kui siin saan taastunud oma siis roosa Rooberdine Endre, nii nagu ta kätta, peksan ta püüdi või kooli jaoks. Abiks on ta püüni kõikko. Surmoonova mõistu oli saabeedu. Asi maatil Ewaosi või kooli. Siis kaadre ja tantsi ühe korraga ja sa päeva. Kas siis sai mingiaeg noorsooteatris ümber, miks draamateatrisse ülemine? A tähendab, siin on natukene isiklikud põhjused, miks ma äkki äkki otsustasin, et ma ei saa enam noorsooteatris olla. Seal oli juhtkonna vahetus ja sinna tulid hoopis teised tuuled ja mulle need tuuled ei meeldinud. Ja. Ei tahtnud enam nendest tuultes olla ja ma lihtsalt otsustasin, et ma ei, ma ei saa enam. Ja siis ma tulin ära ja. Ja aasta otsamalt töötasin Viru varietees. Tantsisin seal jah, natuke laulsin ja mulle pakuti sinna sinna tööle ja, ja ma võtsin selle rõõmuga vastu. Aga ma teadsin ka kohe, et, et see töö saab olla ainult ajutine ja, ja siis kui ta otsa sai, siis ta sai otsa. Ja ei. Ja siis ma sain draamateatrisse tööd. Mul lubati teha üks lastelavastus, see oli mul õieti küll teine elu, teine lavastus, aga no ütleme ütleme esimene teatri lavastustest, eelmine oli üks tuulekava, lihtsalt ma seda pealavastuseks vilt. No ja siis tuli 15 aastat draamateatrit. Kirjas olid sa seal näitejuhina alguses mind ei võetud näitlejana pol, aga mida see näitejuhi amet tegelikult tähendab või endast kujutab? Tead, ma ei ole sellest siiamaani aru saanud, et ma ei oska sulle vaadata, neid vist enam ei ole, seda, sellise ame ei lei teatse ühel päeval ma hakkasin mõtlema, et et mitu aastat ma olin draamateatris ja selgus, et 15 aastat. Ja ma olin täiesti hämmingus. Kas tõesti 15 aastat, see on läinud kõikliku vuh kaks-kolm päeva valmis tehtud. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav, et miks mul niisugune tunne on, et, et noh, ma ei mäleta praktiliselt Dragon teatriperioodist. No ma suurt ei mäleta mitte midagi, et see kõik on nagu üks jutt Ju ta siis oli nii hall, üksluine, ilma suuremate sündmust, et ilma suuremate töödeta. Et midagi meeles ei ole. Muna tähendab lõpus, nüüd sellelt haavandite lõpuperioodil mainin uuesti, sain näitlejana tööd. Eelkõige rõivaEnsalule, kes võttisinud loba suja pingviini äkki mängima ja siis ma mäletan seda, mäletan aastaid, siit ma mäletan, mäletan osi, mis ma tegin siit, ükskõik, kas ta tulid nii või teisiti või kolmandat, aga ühesõnaga ma tegin tööd, tööd, millest ma sain aru, miks ma seda teen seal. Aga enne sedasi 10 aastat või 11 aastat. See kõik on nagu üks, üks hall päev niisugune, ma ei mäleta sellest suurt mitte midagi. Nii et see on nii kummaline. Ma tahan ikka selles näitaja juhis veidi selgust saada, kas see on, kes teeb kaasa lavastaja kõrval kogu protsessi või Minu töökohustuste hulka käis istumine lavastaja kõrval. Aga nüüd mul tuli üks asi. Valdekale tegime Hamletit, Mikiver lavastas seda ja siis kadunud Ago Saller mängis kolooniast ja, ja siis tähendab temal oli esietenduse ära siis tema garderoobis muidugi avasime šampanja, siis Saller küsis mu käest, et et ütle, kas mõni nisas seen on sinu tehtud KV ja veel tükk aega vait. Ja siis mul tuli meelde üks käik selle, ma ütlesin küll Mikiverlikul, et nad võiksid selle niimoodi teha. Ja see oli ainus, mis ma suutsin selle suure lavastuse juures ütelda. Tähendab põhiline, mis ma tegin, ma kirjutasin need proovid üles. Et kuidagimoodi leida õigustust oma oma saalis istumisele, no mis sa ikka segavad vahele, kui teile nii palju ja pikalt ilusti ja kaunisti kõrgesti räägib, eks ole. Ja, ja kõik kuulavad ainult teda ja siis ma lihtsalt kirjutasin üles kõik need proovid, nii et mul on, mul on päris palju üleskirjutusi kodus olemas. No sinna ma ka natuke sihtisin, sest et selle pilvede värvide proovipäevikut on ju avaldatud kirjaatri märkmikusse. See oli veel see niuke segane Nõukogude Liidu lagunemisel lõpuperiood tähendab kõik ei saanud sinna kirjutada midagi, jäin nagu koju märkmikku ka. Aga jah, midagi sai, teatriühing oli ta tookord veel vist midagi saia minu käest endale. Eks see ole ju teatriajalukku ka praegu märkmed. Ma usun jah, et võib-olla midagi ta ikka ka ikka annab, ütleme läbi minu silmade nähtuna, eks ole, nii need ilmselt peaks võtma, kui kui keegi viitsib nüüd Chryseldusi kunagi lugeda, eks ole. Et siis siis tead, kuidas siis kommunistide ajal lavastused. Üht. Aga noh, seesama kirjutamise oskus või kas see on ka kuskilt kooliajast ehk pärit või ta on ju veel mingeid kirjatükke natooli ilmunud? Meile õpetas tegelikult Panso üles kirjutama asju, ta nõudis, nõudis näit nõndanimetatud näitleja päevikut ja siis no enamus olid laisad, aga, aga. Mul siiski äkki tundus, et kõik, mis, mis Panso ütleb, on nii väärtuslik ja tähtis, et ma pean selle üles kirjutama. Ja võib-olla sealt tekkis üldse see harjumus nii palju kirjutada ülesse ja ja siis mõned mu kirjasõbrad on ütelnud, et elusa kirjutanud väga ilusaid kirju. Aga tõsi. Aga kui oli teatriühing kahes toas ja viie daami ja ühe härrasmehega siis oli ühtne daame, juhtis härrasmees, kelle nimi oli ants päiel. Väga sümpaatne inimene. Ja tänu temale saime meie tol ajal noored näitlejad, rääkimata siis noh, ütleme au väärsematest kellel vähegi võimalik. Me saime reisida. Ants päiel muretses ikka mingisugused välismaa reisid, mingisugused tuusikud ja nii me saime sõita ja selle tulemusena ta ütles alati, aga kui tagasi tulete, siis peate kirjutama mulle, mida te nägite? Olid minu kirjutised olid natuke naljakat naeru peale ja siis Estna keele tekkis ühel, kui teisel inimesel tekkis seletada kuule tavaldamined, niitsist nüüd, ühesõnaga need kirjatükid ka avaldasid ja ja nii, niisiis on tekkinud ka võib-olla veel mõne mõne näitleja kohta, mõni niuke juubelikirjutis ka ja nüüd ma olen ikka kirjutanud. Ja vahel mõtlen, et kui ma juba vana on ja olen ja üldse viitsida karataja toa sõitsid ja lasevad siis ka võib-olla efeki kirjutanud midagi mitte memuaare. Ja mõnda Memaarin huvitav lugeda. Panso ütles alati, et et kui teil on elus raskusi või teatris raskusi või probleeme on, siis lugege suurmeeste elulugusid. Ja tõesti-tõesti. Tal oli õigus. Need on palju õpetlikumad, kui mõni lahja roma. Nojah, see kirjandus ja luulehuvi, eks ole, on väljendunud ka, oli jutt, et üks luulekava sai noorsooteatris tehtud, aga hiljem ka. Siis, kui on Draamateatris noh nagu mingit rakendust erilist sisuliste leidnud, siis ma võtsin kätte, õppisin pähe Tammsaare miniatuurid. Ja siis nüüd ma kandsin Särevi muuseumised veel paaris kohas. Koos Els Roodega. Ja siis Els Roode süstis mulle veel ühe, ühe luulekava idee pähe, tal oli üks laulutsükkel Gennadi Taniel muusikale Liivi lauludest ja siis ma lugesin Liivi Liivi väikseid mõttekilde sinna vahele ja tolles tuli päris ilus ilus luule ka, me käisime Alatskivil isegi talude esinemas ja ja siis ma olen, olen üht ja teist veel lugenud ja. Vöönd seal on lugenud muidugi halvest Betti Alveri, see on mu lemmik võetis, see mulle meeldib kõige rohkem. Ja see, see on nagu palsam hingele. Mingid probleemid on lihtsalt kehv, tuju on paha, tuju on siis talvel luuletusi ja tuleb jõudu lugu. Kohiljal. Kunst annab jõudu, hea kunst annab alati jõudu ja usku ja optimismi ja ja need just noh, iga inimese jaoks on isemoodi kunst hea kunst, minu jaoks on niisugused Albert ja. Muusikat Mozarti. Verdi ja mu lemmik kooperontrovjaataja ja mu lemmikballett on siis EL. Ja ja minu suurim suurim teatrielamus on, on Ooperifantoom. Ja minu viimase aasta üks suurimaid muusikaelamusi oli, oli. Reekviemi ettekanne Kaarli kirikus ja muusikat on nii palju, terve maailm on ilusaid helisid täis, eks ole, praegu laulavad linnud, teadsin, kuidas laulsid kuldnokad siin siinsamas pargis, kui ma tulin siia, tal on ilus kuulata. Taevas on ilusad valged pilved ja, ja sinine taevas paistab läbi ja, ja kuldnokad laulavad ja ja memmed müüvad juba sinililli ja mis sa, hing veel tahad? Ilus, eks ole. Kui see nüüd saladus ei ole, kas luuletanud kaalatise? Ei ole mitte kunagi, ma olen ilmselt ise võib-olla natuke liiga liiga palju sõna. Lavastamisest oli juttu, aga lavastamine on toonud ka ühe ringiga kevade juurde tagasi. Ja ja see veel jatkub. Paar aastat tagasi. Toda asja nimetada kooliteatriks, ühesõnaga et siin on üle terve Tallinna käivad lapsed koos, teevad teatrit ise ja seda juhatab üks väga energiline ja impulsiivne daam. Anne maiste, ta tegi mulle ettepaneku, et kas mai lavastaks selle kevade, mis Panso kunagi noorsooteatris tegi. Ja siis siis õnneks oli mul see tekst kodus olemas alles ja lugesin selle läbi ja tundus, et sellest saab asja. Sellest sai asi, sellest sai väga ilus etendus, sa ei kujuta ette, kui toredasti, et poiste tüdrukud mängisid. Aga tal oli üks õnnetus. Ta sai lavale pandud sealsamas Salme tänaval, kus enam publikut ei käinud, kui omal ajal, eks ole. Me olime uhked, et noorsooteater tõi publiku kalamajja. Siis nüüd nüüd lihtsalt Tseek, see, see kant enam ei tõmba inimesi siin, kes südalinnas, palju huvitavamad kohad, huvitavad asjad ja meil ei olnud publikut selle etenduse vaatamiseks. Aga ma võin sulle, see tähendab, et on olemas kokkulepe televisiooniga, see lavastus võetakse linti. Ja siis saab seda kunagi näha. Ma käisin just esmaspäeval laste juures esimest korda kokku saamas nendega ja ja Notolit täis teotahet ja tarmu seda asja asja ikka uuesti uuesti üles võtta. Ja seda ma teen, hea meelega tähendab. Nii palju uusi huvitavaid asju tuli ja õnneks see omaaegse lavastusega on distants juba niivõrd suur. Et ma mäletan küll seda tunnet ja ma mäletan neid värve ja neid lõhnu, mis sellel lavastusel oli, aga ma õnneks ei mäletanud enam üksikasju. Mõned inimesed, kes olid mõlemat näinud, ütlesid niimoodi, et et et noh, et, et see ei ole Mahaviksimine seal hoopis teine teine asi ja selle üle on mul oli väga hea, nii et see on üks niisugune lavastamine. Aga ausalt öeldes ma pean ütlema, et, Elus peab kõike proovima, muidugi peab muidugi tseni kadunud Ants Eskola ütles, et elus peavad oma Allüürid olemas, on vanas eas mida mäletada. Aga, aga tähendab jumala eest, ma ei pea ennast lavastajaks. Ma olen proovinud ja Draamateatris ma ühel lastelavastuse proovisin. Väiksest saali etenduse tegin, mäletan, aga ei, ei, tähendab see peab olema kutsumus. Mu kutsumus on ilmselt teatris tööd teha, aga mitte lavastan ikka näitlejad. Kõik see jutt on nii, nagu ta nüüd on ja, ja kõik. Et elamule seal minevikus väga seal sorida ei meeldi ja ma olen alati pärast pahas tujus, kui mul pean oma oma paberit ja pahlases tuhnima midagi üles otsima, mis kunagi on olnud. Ta ütleb oma selles Faustist, et las olnud asjad rahus puhata. Ja, ja seoses selle lauset mul tuli praegu meelde, mida ütles Helmi Tohvelmani mulle ükskord, teate, Tõnu. See, mis te kunagi teatris tegite, see ei maksa mitte midagi, maksab ainult see, mis te momendil teete ja vaat selles on küll, selles olen ma täiesti temaga ühel nõul. Ma püüan kasutada päeva- ja nautida hetke. Kri, noh, läheme nii luuleliseks. Nii et see kuldlause karpe, Tiiem, see on, on küll minu üks lipukirikuid all. Ru veskist kahti silma, aga kui olu veskis, ta läheb ka niiviisi ma seal paneeli juurde. Määrata Nabil moos. Seal reedi jõuda ta ta muus ta vangis ta. Noppisime Jevgeni lille kinkis oma armsamale nupis neiu teeni lille, kinkis oma armsamale sinilille, murran sul, Etti, näita meeles, mul etina meeles surmani jaaguari tarvis kaugeltki. Mul on hea meel öelda, et ta ei ja no too õelda ja lauluvooliku Vaata see ka sululaul. Laul on hea loo valvelaevu andma. See hoopis neiu siis selle kinkida oma armsamale, tihti saama samal sinilille murran sul, Etti, näita meeles, mul etena meeles surmani ja kui tarvis, kaugeltki. Tänases näitleja tunnis kõneles Tõnu Tamm, laulsid Tõnu Tamm ja Kaarel Kilvet. Saate seadsid kokku Pille-Riin Purje ja Külli tüli. Siin. Ma ta, see suu, see tuub. Kui. Peahaava. Oritsoon ruudus. Tuul. SLI kuulduma. Kuristuks. Sööda. Iga ruudu on suund. Tuul Siinai tse. Tuule. Soo. Uurin son truudust.