Hullumeelne kuningas seisab keset lava ümbritsetud igasugu rahvarämpsust ja väidab, et elu narride näitelava valgus kustub. Üldine naer. Rulookardinad tõmmatakse üles. Tuul peksab lume lörtsi vastu aknaklaase. Päevavalgus on nagu tina ja seda valgub arglikult proovisaali. Keegi teatab sisetelefonil, et kogu teater, kvartal, võib-olla kogu linn on pimeminutid, mööduvad varjuta, valgus tuhmub. Kuningas seisab veidi eemal, tal on endiselt seljas avar must hõlst ja peast Sazine lillepärg, mis võib-olla kuulus ohveljale või Annale. Tema huuled liiguvad käsilutakti, silmad on suletud. Mõned kaunid statistid nurka maha istunud ja kuulavad sarkastilised Albenit, kellel maak vööl, saapad jalas ja võimlemisdress seljas. Vahel naeravad nad tänulikult, kuid summutatult, sest meeleolu suures ruumis on küll veidi vaoshoitud, aga kõike muud kui meeldiv. Edgar Kesonen. Töökaitsevolinik seletab, et lava kõrgendusel peab ilmtingimata käsi poolema. Taan, prillid eest võtnud ja räägib innukalt inspitsiendiga, kes teeb ülestähendusi. Auscenton tikksirgelt põrandale heitnud ristluuvalud või mõni muu kuradi jama. Nii kaevab ta kaunis Cordelia, on kuskilt Diariin küünla leidnud, läheb läbi ooteruumi pimeduse, pissile või suitsetama. Need kaks vajadust ahistavad pidevalt. Pool tundi on möödas, lumetorm tugevneb kaugemates nurkades on täiesti pime. Keset saal istub dirigent koos meie laulvate statistidega musikaalsete poiste ja tüdrukutega, kellel on hea hääl. Nüüd istuvad ringis ümber viie põleva küünla ja laulavad. Me jääme vait ja kuulame. Hääled tõusevad ja vajuvad mahedalt. Torm kohiseb, tänavavalgustust pole ja on näha, kuidas muutlik surev päevavalgus üha kiiremini taandub. Laul tungib meie meeltesse. Meie nägusid pole enam selgelt näha. Aeg on lakanud olemast, nüüd oleme seal sügaval selles maailmas, mis on alati olemas päris lähedal. Meil on vaja ainult Madrigaali lumetormi ja kustunud tuledega linna, et lasta end hõlmata. Ruumil, mis on meile kõigile hästi tuttav, ehkki me kujutame endale Et, et see on nii saavutamatu iga päev mängime. TÖÖ saajaga pikendame, lühendame, peatane sünnib enesestmõistetavalt, ilma et me kordagi selle peale mõtleksime. Aeg on habras pealispinnakonstruktsioon. Nüüd kaob see hoopis. Tere täna kutsun modeid Ugala teatrisse ja ütlen tere tulemast ka selle teatri muusikalisele kujundajale. Peeter Konovalov vile. Meil tuleb juttu muusikast läbi teatriaat, teatrist läbi muusika. Ning teile pakume vahele kuulamiseks muusikalisi kujundusi neist etendustest, kuhu selle systegi Peeter Konovalov. Mina olen Elo Selirand ja soovin teile head kuulamist. Mida tegi Peeter Konovalov ennem seda, kui tuli tööle Ugala teatrisse? Seda ta oli sõjaväes. Ja töötas Viljandi lähedal Viiratsi klubis muusikaringide juhendajana või niimoodi nagu ikka klubis, eks ole, seal oli vaja klaverit klaveril saata. Oli vaja ansambleid juhendada, oli vaja bändis mängida, kõike oli vaja teha. Aga siis oli selline asi, et siis me korraldasime, see oli 80. Viis talvel vist või? Tegime sellise sellise õhtut nagu nagu salongiõhtud. Kus siis. Tantsuks mängis selline koosseis viiul, klaver, kontrabasssalongimuusikat, valitsuse ja ja, ja, ja Niukest 20.-te aastate muusikat ja sinna juurde siis esinesid programmiga Andres Lepik ja kadunud Rein Malmsten. Nemad esitasid kagu pleesid omaaegseid Vot see oli see, seda ma pean nagu põhiliseks selliseks Ettevõtmiseks, mis seal sai tehtud enne teatrit public, nagu ei osanud alguses paaril esimesel õhtul Võtta seisukohta kuidas olla või mida teha, kuigi see oli ju see aeg, kui oli alkoholikeeld igal pool. Ja tegelikult minu üks, üks soov oli see, sellel õhtul jood šampanjat, pakutaks selle me siiski saime tol tol ajal sinna sisse. Ja, ja noh, eks see publik ikka nende etenduste või kuidas neid nimetada nende õhtute jooksul nagu sulas, mõned käisid isegi mitu korda. Kuidas üks sõjaväest tulnud poiss leidis tee siis Ugala teatrisse? No see oli nõnda, et enne mind oli muusika lohataks Mikk Sarv. Ja läks teatrist ära ja. Ja ta otsis inimest, kes tema asemele võiks siia tulla. Ma juba Miku õnne teadsin. Ja miks siis tuli pakkus mulle, et kas ma ei tahaks proovida. Ja siis ta tõi mu siia. Ja tegelikult esimene töö oli mul. Nina tähendab isegi ma ei olnud ju siis seal teatris tööl, oli selline lasteetendus nagu nina, meil on ninasarvik Otto ja sellele tegi muusikalise kujunduse üllo Kaur, tol ajal. Ja Ülo oli haige ja üks pühapäevane päev. Hommikune etendus ja saal oli välja müüdud, mis teha, eks ole, ei saa ära jätta etendust. Ta klaveril kujundas selle etenduse kõik. Ja siis ta kirjutas mulle need teemad välja. Ja ma mängisin all augus, siis terve selle etenduse saatsin siis noh öelda, kujundasin ise tookord nii, et Margus Vaher seisis üle lavaoksi vahel ja, ja näitas mulle Nüüd tundelisemalt suuremalt nüüd tõmba väheke tagasi, noh, ta oli ühe ühe teema. On üles ehitatud, mis seal lastelavastustes teistmoodi, mis nõuab teistpidi lähenemist. Üks asi on muidugi see, et, et sageli on lastelavastustes laulud Ja siis tuleb teha neid, tuleb need laulud teha. Aga. Ma olen püüdnud võib-olla lastelavastustes just. Ka muusikaliselt puhtaid värve kasutada, eks ole, et lapsele peab siiski kõik olema selge selge, arusaadav. Need laulud on olnud ka küllalt lihtsad. Teil on kodus ka lapsed. Ka seda ei saaks nendega katsetada, et mis neile meeldib, see peaks meeldima ka nendeealistele. Vaatajatele ja ma katsetangi mängin ikka neile ette. Ma mängin ette ja küsin, et, et kelle laul sa võiks olla, kes seda võiks laulda? No ja siis nad ütlevad, et see on printsi laul või, või see on nõialaul või see on siis metsakolli laulus? Ikka mängin ette küll. Aga nad ise ei tegele veel laulmisega või juba näevad ka kuskil pilli mängimas? Ei väljatekt, no tüdruk on mänginud jah, lasteetenduses ka kaasa. Kui palju neid etendusi kokku tuleb, mille te olete teinud muusikalise kujunduse ja ma siin lugesin kokku ligi 60 etendust. 60, jah, on ju palju ka koos nendega teles tehtud külas. Selles ma olen teinud ühe kujunduse ja üks, üks telelavastuse muusikaline kujundus tuleb mul veel siin lähi lähikelle lavastus, seal sõna Andres Noormetsalavastus. Ja kas te juba teate, milles seal seal nutu ja juba ma tean seda, mis on? Ei ütle siis, kui ta valmis on, siis vaadake kõige uuem maailmale selles vaja Vanemuises välja tulnud lavastuses Williamile, need mis oli teistmoodi selles viimases töös. Jah, see on praeguse seisuga mu viimane töö. Ja paralleelselt käis Viljandis kolme krooni ooper kolme krooni, ooperiproovid käisid paralleelselt ja Tartus käis siis Williami. Ja, ja, ja see oli väga huvitav kogemus selles mõttes, et, et. Kasvatasime Tartus tolleaegset Seksperi aegset muusikat, Seksperi aegseid laule. Viljandis käis töö paralleelselt kurt valli muusikaga ja kuidagi väga huvitavalt need tööd teineteist täiendasid nad olid. Nad olid äärmuslikud, nii erinevad ja nad ei seganud sugugi, et kaks sellist mahukat laulu lauluetendust, muusikalist etendust jah, kus oli vaja laulda. Et nad olid koos see põrmugi häirinud, see pigem kuidagi toetasid 11. Te ütlesite, et kasutasite Shakespeari aegset muusikat. Kust see pärit on? See on pärit ühest noodiraamatust, mis on ilmunud. Vist juba nüüd 30 aastat tagasi. Ameerikas, ja, ja mis teid pidi ta siia Eestisse on jõudnud? Ma ei tea, aga siia on ta jõudnud ja ja, ja see noodivihik sisaldab siis endas Shakespeare aegseid laule ja laule mida Shakespeare kasutas oma näidendites konkreetselt, siis on seal. Hamletist Afeela laulud, hauakaevajad, laul, hotellost on seal vist kaks laulu, jaa. Jaa. Ja ja Roomast ja Juliastist paar laulule, nii et ja lisaks siis sellele muidugi need. Tolleaegsed nii-öelda rahvalikud laulud, ta ei ole. Selles mõttes need kõrg kõrgmuusika vait on tolleaegne rahvalik muusika, mida mida lauldi. Tänapäeval inimesed tihti ei valda isegi mitte neid pille, mida tol ajal siis mängiti. Kuidas näitlejad sellises olukorras hakkama saavad? No meie laulusaade seal selles etenduses Williamile on tehtud kitarridele, muidugi tollel ajal oli lauto see pill, aga me tegimegi tarridele ja trupis, kolm näitlejat mängisid kitarri ja me saime väga kenasti hakkama. Nii et selles mõttes noh, on mulle see väga meeldis just see, et, et trupp ise laulab ja ise mängib, eks ole, ise saadab ennast ka instrument. Eks üks ideaalne muusikaline kujundus vist selline peakski olema, kus kõik helid, kõik kogu muusika sünnib laval. Meie publiku silmade all. Sealmega seda püüdsime kasutada, jah, Nad saatsid endise pillidel. Isegi flöödimäng õpiti ära plokkflöödimäng. Ja lisaks sellele me kasutasime seal ka tuulemasinat plekktahvlit, kõue, äikese tekitamiseks, Timpanet, et kogu kogu atribuutika oli laval, see kõik on näha kuidas see toimub. Nojah, aga on olemas üheksale kaardil pikas lavastajat, lavastuste nimekirjas lavastused, kus on olnud ainult selline, isegi mitte originaalmuusika, sega kõik lindilt. Kumb variant teile endale rohkem meeldib muusikalise kujundajana? Ma ei oskagi tegelikult need eelistada, et need üks on parem muidugi. Muidugi see on ikka väga-väga, mulle see meeldib, kui see kõik tuleb otse lavalt elavas ettekandes. Ja kui seda veel näitleja teeb ise, siis see on kõige tõde, võib olla parem, huvitavam, aga noh, alati ei saa ju alati ja ei ole ka selliseid võimalusi, eks ole, et, et need ei saa ju sümfooniaorkestrit kasutada. Kui on ikka vaja etenduses mingit sellist muusikat või teatavat lõiku väga-väga spetsiifilist, siis on ikka linti. Üks väga võimas etendus oli Beckett ehk jumala au. Te tegite sellele muusikalise kujunduse, see on selline niivõrd suurejooneline etenduselt nõudis väga sellist omapärast muusikat. Jah. Jah, ta nõudis jah, ja ma leidsin selleks muusikaks Lutsjanoveeriv sümfoonia. Ja, ja lisas üks selline teos endal. Minu meelest on see 60.-te 60.-te niukene avangard ja esimesed katsetused. Müra muusika valdkonnas. Mina tahan ikka vägapalju proovis olla ja vaadata natuur. Ja, ja väga palju aitab mind nii-öelda, nagu öeldakse, esimene must läbimäng, kus siis esimest korda mängitakse kogu kogu uuslavastus, millega proovid käivad läbi. Te olete inimene, kes läheb teatrisse ja vaatab etendust kriitilise pilguga. Ei tea? Ei tea. See viga on küllalt, et ma seda muusikat ikka, vool on. Kogu aeg, ma ei saagi tegelikult vaadata rahulikult, ühtegi asja. Ei, ei teatris, ei kinos, ei televiisoris, kuigi ma kinos käin väga harva. Sest ma kogu aeg kuulan seda muusikarida. Kogu aeg, ma seda jälgin. Kogu aeg ma vaatan, kuidas seda muusikat on rakendatud, kuidas kuidas temaga ümber käidud, millist muusikat on kasutatud, nii et noh, selles mõttes ikka üsna rikutud inimene. Üldiselt on siiski nii väga raske rääkida muusikast ja eriti teatrimuusikast, sest sest me ju tegeleme konkreetselt ühe lavastusega konkreetselt ühe ühe tööga ühe maailmaga. Ma isegi ei oska öelda, mis on nüüd see tähtsam või, või mis on nüüd see ebaolulisem. No minu puhul on see nii nagu ma olen ise ise aru saanud, tagantjärele siin, et et see on erinev. Vahel on nii, et mul on teada kohe muusika teisel juhul on jälle nii, et on väga palju vaja otsida koos, kuulata lavastajaga. Ja ja, ja siis leida. See on erinev etendus ette, siin ei ole tegelikult sellist ühest skeemi, et vot nii teeme, siin on iga, iga asi on erinev. Missugusele etendusele on kõige raskem leida muusikat. Üks etendus, kus kuidagi ei, väga raske oli leida, muusikat oli, oli selline lavastus nagu surnud liblikate tants. Jüri Kaldma noor autor. Vot sellega seda, ma mäletan, et see oli selline. Selline kus me väga palju kuulasime. Jaa, jaa, jaa. Ja nagu ei kohe ei, ei saanud nagu kohe otsa peale. No mind sageli aitab lavakujundus. Näiteks oli selline lavastus nagu Ecuus. Ja seal oli laval metallist hobune tohutu suur rataste peal ja tal olid ribid sellised metallist painutatud. Ja, ja siis, kui teda liigutati, siis kostis selline kolin ja niuke metalli metallikolin. Ja vot tänu sellele Ma võib-olla ka leidsin selle muusika, mis seal oli, seal oli Tarasso Leedus elav trummar trummi. Trummidel esitatud muusika on selline, natuke metalne ja, ja natukene niisugune külm. Võib-olla see tänu sellele, et ma nägin laval seda hobust, kuulsin seda heli võib-olla seal. Vahel sa kuulad raadiost või vahel, sa kuuled bussis sõites mingisugust. Mingisugust muusik ka lõiku või, või mingisugust heli või mingisugust häält, noh. Neid ringe kõrvad lahti, mu poeg. Olete te selline raadiokuulaja, kes vihastab, keera praadi aeg-ajalt kinni. Ei ole ma vastupidi, väga huviga kuulan, kuidas on saateid kujundatud nii nii raadios kui televisioonis kui telelavastusi, kui silma, eks ole, kuuldemänge, nii palju, kui on võimalus seda kuulata. Ma huviga kuulan seda ja mind, võib-olla häirib see, see, see, see kaasaegse muusikauputuse või valik või, või, või see käsitlus raadios. Võib-olla natuke ühekülgne teatud programmides, kus te esimesi lavastuse mäletate täpselt sama eredalt viimases ja mäletan oma kõige esimest tööd Ugala teatris, see oli Väino Uibo lavastuses seitse vänt. See oli kaheksa aastat tagasi, kui ma tulin Ugalasse tööle. Veebruaris. Ja minu esimene töö oli õpetada selgeks. Laulud Uibo enda viisid olid batuureni tekstid. Oli vaja selgeks õpetada need laulud ja lisaks siis kujundada kujundada veel heliliselt see etendus. Ja ja selles etenduses mängisin ka kaasa lava taga harmoonium, saatsin neid laule. Näitlejad otse laulsid ja harmoonium tuli siis saada selle etenduse, aga mul on meeles hoopis üks unenägu. Ikka räägitakse, millised on teatriunenäod, kord ei jõua lavale ja kord ei jõua kostüümi selga. Minu teatriunenägu või seoses selle seitsme vennaga, jah, oli selline. Et etenduseni aega kaks minutit ja mul oli harmoonium valmis vanemat. Seal kaheoksi vahel ma mängisin. Lähen siis oma harmooniat ka sinna enda lahti ja vaatan, mitte ühtegi valget klahvi ei ole, on ainult mustad klahvid. Jooksen siis ruttu juba publiku märk läheb, varsti läheb eesriie, kõik valged klahvid on kadunud, ainult mustad. Ja siis läksin küsima, et kus on valged klahvid mille peale mulle vastati, et vaat meil siin üks tükk läheb Moskvasse, et need valged klahvid on juba koormas deklaratsiooni koormas ja me saadame nad Moskvasse. Selline unenägu oli seoses oli tal mingi tähendus ka? Ei tea? Ei olnud vist täide läinud? Ei läinud? Ei läinud täide. Aga jah, nihukesi töö, unenägusid on ikka. Olete nüüd neist vabanenud? Eks nad aeg-ajalt ikka tulevad. Ja missugused nad nüüd on? Klahvid on küll alles, aga, aga ikka ikka. Igasugused igasugused muusikalised, sellised õudused võiks öelda, mida, mida reaalses elus ei tahaks. Kui te raamatuid loete, kas siis teel on ka muusika kõrvus? Näiteks sellise teose puhul teadsite ta juba muusikat ette, nagu on see Dorian Gray portree. Vot sellega ongi üks üks naljakas lugu. Kui me Andres Noormets seda lavastas ja kui me hakkasime sellest muusikast rääkima, mis seal võiks olla, mismoodi seda asja lahendada siis me peaaegu korraga ütlesime välja, et selles etenduses peaks kõlama elav klaverimuusika. Nii et me nagu vist ühel ajal mõtlesime ühte asja Ja aga see seal lõpus kõlas piiskade prelüüd šopääni, vihmapiiskade prelüüd. Võib-olla see. Tekkis sellest, et, Seal on üks selline lõikus, ma mõtlen praegu romaanis kus lord Henry on Dorian Gray külas ja, ja Dorian Grey mängib. Klaverit sõrmitseb klaverit vist ja, ja, ja, ja Henry. Henryl on selline tekst. Et kas Schopensele tõesti kirjutas Mallorcal, kus vihm peksis ostoknarutaja midagi seal ma täpselt ei mäleta. Ühesõnaga vot see oli sees, et supel Mallorca ja vihm vastu aknaruta. Ja, ja sealt tekkis see, et, et võiks proovida seda vihmapiiskade prelüüdi. Tegelikult seal oli vist hoopis mingi nokk, Turn ka ei olnud konkreetselt nimetatud, aga, aga šopäenali küll nimetatud sedasama vihmapiiskade prelüüd, mida ma siis ise mängisin lava peal ja kuna see nii-öelda põhi oli leitud, siis, siis siis sai nagu sinna kogu selle muusikalise kujunduse veel veel lisaks muud asjad ümber talle ümber teha. See oli nagu see väga keeruline etendus, sest seal oli laval kolm klaverit ja jaaguar laval. Seal oli laval kaks tiibklaverit ja üks vana pianiino, mis oli spetsiaalselt mööda häälestatud. Häälest ära häälestatud miks? Seal oli üks selline stseen, kus kogu lava muutus teatriks, kus pill, vein seal ei, Dorian Gray armastatu mängis Juulijat ja me lahendasime selle nii, et nad esitasid Sibyl vein ja, ja, ja siis näitleja, kes kehastas tolle teatri kusse, Sibyl mängis näitlejate, tasid katkendi punuooperist, Romeo ja Julia oli vaja sellist armetut kõla saataks saada, sest meil orkestrilt meil ei ole ja me lahendasime selle klaver klaveriga jällegi. Seal see oli sellepärast vajalik. Lisaks sellele oli siis nendes kahes tiivas oli, olid mikrofonid, nii et ka see kajaefekt ruumis kas seal veel mängima selle prelüüdi peal, nii sellest prellüüdistakis lõpuks õige mitu erinevat varianti. Kuidas ta kõlas siis sõltuvalt sellest, kuidas ta pidi kõlama etenduses jäätise rahule? Jah, selle tööga ma jäin tõesti rahule ja see mulle meeldis väga meeldis. Väga meeldis osaleda selles etenduses. Mis töödega te olete veel enda puhul väga rahule jäänud? Võib-olla ütleks, mida mulle on väga meeldinud teha. Väga meeldinud kujundada, mulle meeldis väga. Teha kirsiaiale muusikat. Mispärast sest kirsiaiale, kas sellepärast, et Tšehhov või sellepärast et raid. Sellepärast Tšehhovi raid? See see, see mulle, seda väga meeldis ka seda teha. See oli küll mõte, et romaanis peaks seal olema. Ja siis mõneks ajaks mõte sinna jäigi romanss, kui romanssis romanss. Ja ühel õhtul kodus. Kuidagi istusin klaveri taha ja ja oli see romanss äkki valmis. Ja ma mängisin taraidi läte eraidile, ta väga meeldis. Jaa, jaa. Linti mängis ta Mait Martin. Väga hea kitarrist. Mulle on meelde jäänud üks selline lavastus, nagu Fortunato kirjutab kirja. Seda mängiti Ugala teatri keldrisaalis. Pisikene Maal 50 kohta väga, väga intiimne, kõik on väga lähedal, väga-väga. Lähedal ja seal oli teine osa kahest lühinäidendist, ta koosnes Peeter Tammearu lavastas ja ise mängis teises osas ühte pimedat noormeest kes mängis klaverit. Ja siis olin nõnda, et lavale ehitati butafoorne klaver. Vineerist. Ja mina istusin lava taga temaga ühel joonel, nii et ma nägin teda. Mul oli ees siis tekst. Ja nii nagu tema pidi mängima mina siis tegelikult lava taga mängisin seda. Nii et iga tema liigutus, mis ta tegi seal selle enda klaveri taga pidin ma siis sellele vastama, midagi oli veel muidugi kokku lepitud, suurel määral, et, et siin on see lõike, vot siin mängime. Nii ja ja siin on, kujundame nii muusikaliselt, see tähendab selle klaverimänguga. Jälgid näitlejatega, teeb midagi kohe reageerida, peab kohe olema klaveri taga valmis talle kaasa tulema. See oli väga huvitav töö, see see oli, see oli tõesti väga huvitav need pärast minu käest küsiti, et kas see tõesti see must kast, mis oli laval, tegi sellist häält. Kuigi tegelikult laua taga oli hoopis ehtne klaver. Aga seal tekkis veel mingisugune kõlaefekti moodi asi, sest sa see nurkus, mina mängisin sinna, jooksis betoonsein kokku niimoodi. Ja, ja ilmselt see sein siis veel kuidagi seda heli nagu ümardas või, või noh, kajasel just ei olnud, aga mingisugune niisugune väike Eli efektikene oli, seal võib olla ka veel juures asjal. Nii et publik, kes saalis oli, ei saanudki aru, et, et see tuli konkreetselt sealt nurgast. Kuigi vahemaad olid ju väga väikesed. Seda oli väga huvitav teha ja proovisime, kasutasime videot, et näitleja näeb, kuidas ta mängib klaverit, käeliigutused, õlad, eks ole, et, et see oleks võimalikult tõepärane ta tõesti selline mulje, ta oskab mängida klaverit, see oli väga huvitav töö ja üks etendus, kus me kasutasime elavat muusikat koos nii-öelda ruumi akustiliste võimalustega oli ühe kere lugu ka Andres Noormetsalavastus, seal. See oli Hispaania lugu ja seal kõlasleni Hispaaniale muusika oli meil selline väike ansambel, kolm viiulit, kitarr. Ja mina mängisin kastani ette ja tamburiiniga. Ja seal me siis mängisime kord ovaal, kord lava taga, kord lava taga koridoris, Netuks oli vahelt pisut lahti, ta kostaks kusagilt väga kaugelt. Kordned viiuldajad ronisid, kummalgi pool lava, seal on, seal on trepid, seal on kah niukene betoonruum. Ilma mingisuguse heliisolatsioonita, nii nagu ta on. Seal kajas väga hästi ja üksi. Viiuldaja mängis ühes, teine teises ja kolmas mängis laval. Ja nemad 11 ei kuulnud. Aga me leppisime kokku nii, et nad mängivad ühte ja sedasama teemat ja kui viiuldaja jõuab oma mängu kohta, siis ta ei hakka kohe mängima, vaid ootab pisut eris hakkab. Sellest tekkis noh, antud Tseenile, kus all siis me niimoodi selle asja lahendasime, vajalik. Pisut selline. Kakofooniline. Kusjuures saalis istujad ajustada kord paremalt, kord vasakult, kord otse, pidevalt see selline nahvat selliste ele heliefekti kasutasime. Kunagi oli selline lavastus nagu hullumeelne nunn Ugalas. Lepik lavastas seda ja ma lugesin selle näidendi läbi. Ja minu jaoks ta assotsieerub tummfilmiga. Esimene pealelugemist, see on tummfilm. Tummfilmi, milline muusikafilm. Nii, ja siis mul oli kodus üks plaat, salongiorkester. Noh, täna nüüd uuesti lindistatud, mitte mingi vana omaaegne plaat väga naljakas koosseis, kaks viiulit tšello, kontrabass, klaver, harmoonium, trummid, klarnet, aga väga naljakas ja nad mängisid operetimuusikat tolleaegset kahekümnendatel 30.-te. Vot, ja, ja, ja sealt sai leitud. Millal ta enda kätte võtate, tekstiraamatu, siis, kui ta on paljundatud ja kokkuköidetud siis ma tahaks kohe lugeda ikka loenda läbija ja sisse. Siis. Vahel on nii, et et siis ta seisab tükk aega, siis ma loen teda uuesti, võib-olla ja ja võib-olla midagi hakkan juba otsima, kuidas kunagi. Millal te sellesse prooviperioodi siis lülitada? Oma tööga ma lülitun. Ütleme pea proovideks peaks juba lint olema koos, nii et ikka mõni aeg enne enne esietendust tuleb seda teha, et ikka valmis jõuaks midagi võib-olla veel ümber teha. Aga ma olen selline, kes tahab väga palju proovis istuda ja vaadata seda asja ja, ja mismoodi see seal siis on. Nii et vahel üsna varakult. Teater annab muusikale juurde selle ruumi, kus saab mängida ruumis mõtetega muusikat, luues juba selle ruumi peale, kus ta hakkab kõlama, kus koha pealt hakkab vaatajale tulema. No ikka mõtlen jah, ikka mõtlen selle peale. Näiteks söögi tubanud tuli välja siin mõni aeg tagasi. Seda etendust mängitakse väikeses saalis, nii et publik on sealsamas kohe juures ja ja siis me paigutasime kõlarid dekoratsiooni sisse ja, ja niimoodi laiali ja püüdsime võib-olla ka mingisugust heliefekti stereoefekti nendega anda. Nii et ikka ikka see muusika peab ka mängima ja, ja ka suurel laval on see võimalus olemas. Kajakas oli ju nii, et publik istus ka laval ja seal oli see mängu ruumise akustiline ruum oli ju üsna suur, kus, kuhu, kuhu sa seda muusikat lased või teist muusikat või? Kuidas see muusika sõidab? Sõidab ühest otsast teise, seda on võimalik teha teatris. Viljandil on keset Eestit asuv linn, Tallinnas on päris palju selliseid professionaalsed ja poolprofessionaalses stuudio, mida saab kasutada ja valmistada päris kõrge kvaliteediga heliefekte ja heliloomingut siis aga Viljandis, Viljandi teatris on see võimalik. On küll võimalik ja, ja mul on väga hea meel, et see, need võimalused lähevad veel paremaks siin mõne aja pärast, võib-olla isegi kuu aja pärast juba. Nimelt meil avanes võimalus soetada endale digitaalstuudio. Mida see tähendab, et seal on siis pult, mitmeraline, Mac mitmene, vist kaheksarajaline ja. Ja kokkumängimise makk. Ja siis paar nihukest heliprotsessorit nihukest tehnilist asja. Millised heliefektide siiani pole saanud? Oi, teate, minu unistus on, on selline muusikaline kujundus, kus dekoratsioon heliseb. Terve deklaratsioon on, on üks muusikainstrument, kui saaks kunagi nii teha. Ja teine, mis mulle väga meeldib ikkagi, kui laval on. On, on elav muusika, see tähendab näitleja ise mängib pilli. Hirmsasti meeldib. Ja teine üks moment on veel mis need mingil määral võib-olla realiseerunud selles Williamile etenduses, mis, mida ma tegin Tartus koos Andres Lepikuga kus ka näitlejad laulavad ja iseennast saadavad, pillidel ja isegi flööti mängivad ja nii, aga ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et seal on laval tuulemasin ehtne trummal, mida siis näitleja vändast väntab ja kus missis toob kuuldavale tuuleheli ja me näeme, kuidas seda on tehtud. Mul on siin üks raamat kus on siis sees kõik need skeemid, kuidas teha meremüha mehaaniliselt masinaga, kuidas teha lumesammud lumel kiikuvate puude heli, vaat kui saaks ühe sellise etenduse teha nende masinatega. Kusjuures nad võiks olla näha, et, et kõik näeksid, kuidas, milline on masin, millega tehakse vihma. Milline on masin, millega tehakse Tuutmis heliselt. Võib-olla see oleks huvitav? Seda, seda tahaks küll kunagi teha, aga selleks on vaja need masinad valmis ehitada. Siin on kõik mõõdud olemas, skeemid on olemas, joonised on olemas. Muusikaline kujundaja saate teha oma tööd ainult teatris või on teil kodus olemas tehnika? Aga ei, ainult teatris. Kodus ma lähen, ma keeran kõik kinni. Raadiot ja asjad. Asjad ma ei taha. Tahan vaikust kodus. Kui te vaata, vaikus, kuhu te lähete siis nädalavahetusel näiteks peale selle, et te olete kodus. Kõnnime lastega. Järve ääres Viljandi on vist viis kõige ilusam, kui on ikkagi puud lehes. Või siis, kui on tulnud värske lumi.