Nii vähe on seda, mida saab öelda. Kõike seda me ütleme kõike, mida saab tõtt, pole seal ollagi. See on lõik saama Becketti näidendist õnnelikud päevad. Ja mul olid õnnelikult päevad, kui ma sain seda mängida, aga kahjuks ma raadios seda ette kanda ei saa, sest et see läheks oluline detail näiteks päevavari, mis peab süttima minema põlema. Aga stuudios ilmselt tuld teha ei lubata. Ja sellepärast oli mul õnnelik päev, kui ma sain raamatu Michaels noniti raamatu Hingelind. Mida ma olen samuti rõõm lugeda teile. Sügaval sügaval kehas elaksing. Keegi pole teda veel näinud. Aga kõik teavad, et ta on olemas. Ja mitte ainult ei teata, et on olemas vaid teatakse sedagi, mis on tema sees. Hinge sees tema keskel seisab ühel jalal lind lind, kelle nimi on hingelind. Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme. Kui keegi meile haiget teeb, hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas sinna-tänna ringi tormama. Ja tal on väga valus. Kui keegi meid armastab hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega kick selle ma edasi-tagasi siia-sinna. Kui keegi meid nimepidi hüüab, jääb hingelind hästi tähelepanelikult kuulatama. Et kindlaks teha, mis hüüdmine see niisugune on. Keegi meie peale vihastab tõmbub hingelind endasse ja vait, kur. Aga kui keegi meid kallistab, hakkab hingelind, kes elab sügaval meie kehas kasvama ja paisuma. Kuninga täidab kogu meie sisemuse. Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse. Meie kehas sügaval sügaval Elabsing. Keegi pole teda veel näinud, aga kõik teavad, et ta on olemas. Ja veel kunagi mitte kunagi pole sündinud inimest, kellel poleks hinge. Sest hing tuleb meie sisse selsamal hetkel, kui me sünnime ega jäta meid maha mitte kordagi. Nii kaua, kuni me elame. Inimene hingab teda nagu õhku oma sünnihetkest, kuni oma surmahetkeni. Muidugi tahate sedagi teada, millest hingelind on tehtud? See on imelihtne. Ta on tehtud paljudest laegastest. Neid ei saa niisama kergesti avada. Sest iga laegas käib lukus võtmega, mis sobib ainult talle. Ja hingelind on ainus, kes saab avada oma laekaid. Kuidas ka see on imelihtne. Oma teise jalaga hingelind seisab ühel jalal ja teise jalaga, mis on puhkeajal kõhu all kronksus. Keerabki ta selle laeka võtit, mida ta tahab avada. Tõmbab käepidemest ja kõik, mis seal sees on, pääseb kehasse valla. Ja kuna kõige jaoks, mida me tunneme, on oma laegas. Siis on hingelinnul neid laekid tohutult palju. On rõõmulaegas kurbuselaegas. Kiivuse laegas ja lootuse laegas on pettumuse. Laegas ja ahastuse laegas. On kannatlikkuse laegas. Jan kärsituse laegas. Antigeduse laegas ja vihalaegas. Õrnuse laegas. Ükskõiksuse laegas, kergluse laegas. Ja kõige salajasem mate saladuste laegas. See on niisugune laegas, mida peaaegu ei avatagi. Ja on veel laekaid. Te võite siia ise lisada, mida iganes tahate. Mõnikord võib inimene ise valida linnule märku anda, missugust võtit keerata ja missugust laegast avada. Aga mõnikord otsustab lind meie asemel. Näiteks inimene tahab vait olla ja annab linnule käsu avada vaikimise laegas. Aga lind avab omaenese tarkusest rääkimise laeka. Inimene muudkui räägib ja räägib. Vastu tahtmist võib teine näide. Inimene soovib teisi kannatlikult ära kuulata. Aga lind avab hoopis kärhituseleka, mis teeb inimese kärsituks. Ja võib juhtuda, et inimene kade, ilma, et ta seda üldse oleks kavatsenud. Ja võib juhtuda, et inimene teeb teistele halba just siis, kui ta tahab neid aidata. Sest hingelind ei pruugi alati sõna kuulata. Ja valmistab inimesele mõnikord palju tüli. Nüüd pole enam raske taibata, et iga inimene erineb teistest selle hingelinnu pärast. Kes on tema siis. Ja kõige tähtsam on lindu hoolikalt tähele panna, muidu võib juhtuda, et hingelind hüüab meid. Aga meie ei kuule. On inimesi, kes kuulavad teda sageli ja on inimesi, kes kuulevad teda harva. Ja on inimesi, kes kuulavad teda ainult üks kord elus. Kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne kuulata tähelepanelikult hingelind, kes on meie siis sügaval sügaval meie kehas Kuna räägitakse, et inimeses on nii jumalik, kui kuratlik pool siis ka neid laekaid on, on heledaid rõõmsaid ja on tumedaid süngeid, pimedaid laekaid. Ja mida, mida erksam, tundlikum või, või huvitavam või õrnem, on hingelind. Seda, õigemini ta oskab neid laekaid avada ja sulgeda. Eks heledamaid laagrid on kindlasti. Ja siis niuke inimene jälliks õnnelik päev. Aga on ka päevi, kus oleks nagu seitsme luku ja riivi taga ja võtiga teadmata kadunud. Kadestan neid inimesi, kellel see tihti ja kergelt lahti käib. On inimesi, kes oskavad seda avada, kes oskavad rõõmu tunda ka väikestest asjadest puust või kivist või lepatriinud või. See oleks nagu meta, andekus, elurõõmu, andekus. Need on niisugused säravad inimesed kes kiirgavad oma rõõmuga teistele. Vahel piisab, kui rõõmulaegast tõesti kasvõi natukenegi avada ja kui muidu ei saa, siis teinekord uneski selle unenäo rõõmuga. Mul tuleb, meeldiks. Uku Masingule õnneks väga ilus luuletus. Et kohe ma mõtlen, see mõned read sealt, see oli niimoodi, et et ööl vahel näen usun üsna harva, et kõik tähed on rõõmsad. Ja sina naerma tõused nende keskele. Et terve päeva elan siis uduses õnnes unelevas rahus nagu väikene laps. Emu sammudki saavad kergeks, aga ma ei mäleta, miks. Hoopis tumedam laegas, kurbuse laadas on tõesti kurblaegas. Siis paratamatult läheb pärani valla mitmeid kordi siin elus ja siis öeldakse, et inimene on juuste juurteni kurb. Aga see kestab muidugi kaua, see läheb üle. Ja selle rohuks võivad olla. Mõningal juhul on ainus ja kõige kõige kindlam rohi üksnes aeg kui sedagi. Niisugune nagu vihane, kas see käib niimoodi äkki hooga valla? Ei oleks hea, kui ta saaks sama ruttu kõmdi kinni ka. Sest muidu ta võib muutuda tigedus elataks või vihkamisele hakkaks. Mis on sama hea kui mürgi laadas. Ja seda ei oleks maja hiivuse laegas või kadeduse laadvas. Ka selline on inimlik või loomulik või inimlik nõrkus või loomulik nõrkus. Nael näiteks armukadedus võib-olla isegi päris. Naljaks, aga selle laekaga ei tohi liiale minna. Harva on lubatud teda veidi natukene paotada. Kas see võib mürgi laekaks saada? Ei peaks olema kade selle üle, kui keegi saab laulda oma laulu vaid me parem siis juba olla. Natukene kurb selle üle, et sinu lauljad laulmata. Ongi niisugune laegas nagu armastusele, kas see on kindlasti kõige suurem laegas? Kõige tähtsam laegas? Käest peab jätkuma teistele ja iseendale ka. Ja pole vist ühtegi teist lähedast, millist nii palju oleks mõeldav. Ei räägitud. Pole ühtegi inimestele, kellel seda kunagi ei oleks olnud. See laegas on olnud alati niikaua, kuni olnud inimene. Mõnikord võib tunduda, et hingelinde leia võtitadamiseks. Siis jälle võib-olla mõni teine hingelind aitab seda avada ja siis võib inimene isegi rohkem teada saada, mis seal sees on. Kindlasti peaks olema veel niisugune lolluste laadas või või arvutuse võin, mitte mõistlikuse, ütleme, leebete lolluste laegas mida tuleb ka vahel teha. Ainult et siin teistele enda omi ei soovitada. Ja hea oleks, kui inimene ise nende eest maksaks. Ja võib-olla hiljem, osa nendest tuleb paigutada saladuste laekasse. Saladuste kas sellestki õige palju rääkida, sest see on saladuste laegas. Ja ainult et mõnikord tahavad ise ka kellelegi natukene piiluda lasta, mis seal peidus on. Ja ülealusele sorida muidugi või või siis hoopis laadast kummuli keerata ja kõike lõpuni välja kallata? Mingil juhul Ani vahel tehakse näiteks kirjutuslaua laagastega tõtt. Tühjendatakse need siis prügikasti kohal lõpuni puhtaks. Aga vahel on teine inimene. Selle prügikasti asemel. Sellest peaksin hoidma. Las saladuste laades jäädagi siis saladuste laekaks. Ent vahetevahel tohib sinna piiluda. Kindlasti peaks vist olema ka üks niisugune tõelaegas. Selle kohta tean ma ühte ilusat juttu mis on pärit Uku Masingu loengutekstidest. Ja see kõlab nii. Uhked suriterid lähevad tõde otsima. Kõik mäeladvad, kogu maailm aetakse läbi, aga tõde ei saa keegi kätte. Aga jutud käivad, et alasti tõde on väga ilus. Viimaks panentiine mäepealne, et tõde. Ja see on üks vanamoor, kortsus ja kondine jälgide haakunud juustega, lotendavate rindadega. Ja siis panen küsib tõe käest. Nüüd ma näen sind, mis ma maailmas ütlen, sinu kohta. Ja talle vastab eit. Hingetarkuselaegas või ei niiskust laegast ehk ei olegi. Võib-olla see ongi hingetarkus, kui hingelind oskab kõiki laekaid õigel ajal ja õieti avada. Ja sulgeda. See ongi hingetarkus.