Aasta 1982. Võib öelda. Kaunista siit veel sellised anded nagu Margarita Voites, Anuga Hendrik Krumm kes lausa imetlusväärse tasemega püsisid kõige märkimisväärsel esituspaneelil. Ja see oli minu meelest eriline, sest just nimelt tänu nendele lauljatele, kuivõrd palju sai teoks mees toonia teatris rääkimatatiit, kuusikus meie tõelisest vanast laulu tammest. Kui me räägime juttu vana sest tema kohta see küll ei käi. Ma mäletan, et kui Tiit Kuusik oli 60 aastat vanad maitsed, küsisin välja otsa käest, väljas planeeris midagi Tiit Kuusiku jaoks ja mõtlesin, aga arvestades mu vanade siiski on kui palju aastaid, kas järgmine aasta laua haiglasse ütles, et Tiit Kuusik laulab alati? See oli natuke nagu ette, võib-olla liiga palju lubatud. Aga tegelikult nii see taga oli. Ja kui mõelda, miks siis Tiit Kuusik niivõrd kaua laulis? Kas see oli ainult loodus? Võib olla, kuid selliseid imesid juhtub ju väga, väga. Tegelikult oli kogu selle taga tohutu suur enesevalitsemine, teadlikkus ning tahe tuua kunsti. Kuusik teadis alati, et kunagi ei tuleproovi tulla lahti laulma. Ning mõnikord isegi natuke hilines. Kuid see oli võib-olla üks põhjus, miks pärast kuusik laulis niivõrd vanala et see on lausa võib-olla imetlusväärne kogu maailma ajaloos. Ma tean, et itaalia laulja matja patistiini oli umbes analoogiline ja vaadates tema režiimi kihkusiku režiimi. Väga paljugi juhtub, nii et minu meelest meie, need noored inimesed peaksid väga palju mõtlema sellele Kui me räägime üldse Estonia teatrist siis me võime öelda seda, et meie ei saa olla ilma minevikuta ja minevik ei saa olla ilma kolevikuta. Möödunud nädalal meie teatrijuhtide koosolekul teatas Estonia teatri direktor Paul Himma et nüüd on olemas mitte ainult rahvusooper, vaid on olemas ka rahvus Peri nõukogu mille koosseisu kuulub nagu sümbolina eelmistest aegadest Anu Kaal ning Mati Palm ja Aarne Mikk. See on tõeline tore seltskond. Ja loodetavasti see seltskond annab Estonia teatrile tulevikus väga-väga palju. Kuid miks ma tahaks just sellest rääkida? Eelkõige sellepärast, et viimasel ajal on ajakirjanduses küllaltki palju nihukesi kahh, klusi. Me Estonia teatri tänase olukorra kohta jääb tunne, et miski on võib-olla korrast ära. Arutagem mõelgem tegelikult, kui me räägime sellest sõnast rahvusooper. Kuid selle mõtte algatajaks oli just nime hetkeline Estonia teatri juhtkond eesotsas direktor Paul Himma kunstilise juhi Paul mäe ning pealavastaja Neeme Kuninga. Just nimelt nende poolt sai koostöös välja töötatud tulevane rahvusooperi seadus, mis leidis Kultuuriministeeriumi poolt heakskiitu ning Riigiduuma langetas positiivse otsuse. Kui ma räägin ajakirjandusest, Mattiski ei saa aru, mida taotlejalt taotletakse ja kuhu sihitakse. Tihti ma kohtan küllaltki palju võhiklikkust ning kauget olemist. Diaatrist jääb niisugune tunne, et kirjutajad tahavad eelkõige mitte püstitada probleemi probleemi pärast vaid sihivad kuhugi isegi teadmata ise, kuhu nad tahavad seda teha. Kui näiteks hiljutises artiklis kirjutas küll kuidagi lootusandvalt, et vaat nüüd tuleb uus juhtkond et küll siis vaat siis midagit nähtavasti toimub. See oli nagu väga meeldiv siht tulevikku, kuid samal ajal tekib küsimus, mis siis nüüd hetkel teatris on? Minu meelest Estonia teater võib olla väga õnnelik, et tal on peadirigendiks selline meister nagu Paul Mägi kes on minu meelest teinud Estonia teatri orkestriga lausa hiigla pedagoogilise töö. Ja ma võin öelda, et Estonia teatri orkester mängib tõeliselt hetkeseisus tasemega mis on täitsa ausalt öeldes haruldus noh näiteks möödunud aasta Estonia teatri juubelisümfooniakontserdilt, mida Paul Mägi dirigeeris, kus esitati igati nõudlikke sümfoonilisi teoseid Nii Tartus kui ka Tallinnas samuti kui Tallinnas käis selline maailma lauljatar nagu Montsara kaba jää. Kuidas üksmeelselt kiideti sedasama Estonia orkestrit kvaliteedi pärast. Ma võin öelda, et Estonia teatri juhtkond on püüdnud anda noortele lauljatele küllaltki palju ning rikastada igati Estonia teatri repertuaari iga huvitava ja põneva teosega, mida vähegi on võimalik tuua kavasse. Kuid küsimuse all pole mitte ainult ooperit, vaid küsimus on siiski selle teostamise võimalus. Näiteks kui me võrdleme praegu 70 kuuekümnendaid aastaid, siis ma võin öelda seda, et kahtlemata on 70 kuuekümnendat aastat üks hämmastav lauljate kokkusattumise. Niisugune nagu suur sündroom. Tähendab, niivõrd nagu tol hetkel oli koos häid lauljaid igast häälerühmast võis lavastada ooperit, panna sinna mitmeid-mitmeid-mitmeid koosseisu või võtta kavva etendused Verdist, Kunivaagnerini käier, sellise tasemega ükstaskõik, kus kohal nii Moskvas kui ka Skandinaaviamaades, Pariisis siis hetkeseis on natukene teine. Ja sellepärast peab teater kahtlemata kindlasti ühelt poolt arvestama tänast lauljate hetkeseisu kui ka siiski samal ajal teisest küljest tooma kavasse sellised teosed. Missika rõõmustaks publiku näiteks niisugused nagu ooperikullafondi kuuluvad suur ooperit. Üheks selliseks parimaks näiteks on kahtlemata Nabucco kaubavõtmine, mis poleks muidu olnud võimalik, kui oleks kutsutud külaline häbigali partisse. Võin öelda kahtlemata, see on häbikaal, on kahtlemata üks ooperiliteratuuri üks kõige raskemaid osasid ja selliselt, nagu stoniite seda laulab. No see on kahtlemata täielikult imetlusväärne. Meil hetkel pole kahtlemata sellist lauljat olemas, kes laulaks seda partiiga selliselt, mis vastaks ooperi üldkvaliteedile. Ja aga meil on olemas Nabucco, Jassi Zahharov, samuti mitmed-mitmed, teised mina emaskoor ning tänu sellele jõudis kauba selline suurtükk, mis on väga-väga populaarne ja kuhu on palju aega, võib-olla ettepiletid ära müüdud. Ja vot selliselt teater püüab anda ühelt küljelt küljest selliseid teoseid, mis nagu arendaksid meie noori inimesi ja annaks neile loomingulisi võimalusi, aga teisest küljest tahab tuua kavasse selliseid ooperit, mis tõesti näitaks Estonia teatrit nagu tõelist suurt ooperit. Ühed selles nähtaks on kahtlemata nüüd Carmeni kabavõtmine. Kui möödunud lavastuses oli karmid karme, neid oli kolm siis hetkeseisule on ainult üks ning ülejäänud on külalised. Kuna karmi näoga mitte niivõrd populaarne ooperi ja niivõrd armastatud teos, siis lihtsalt otsustati võtta see tikk taas kavasse. Omas siiski oluline on siin üks fakt. Tallinna konservatoorium. Ma ei saa aru, mikspärast peavad niivõrd palju noori, lõpetades Tallinna konservatooriumi minema õppima kuskile mujale, selleks et saada endale vastav kvaliteet. Inimesed lähevad konservatooriumi värskete häältega ja seal toimuv nähtavasti miski selline, mis ei rahulda ei neid ega ka teatrit. Ja sellepärast on inimesed nagu sunnitud minema edasi õppima. Ma mäletan kolmekümnendaid aastaid, kus kutsuti Tallinna õpetajaks sellised tuntud pedagoogid nagu Varvara, male, maa ja. Ja kõik see, mida nad tol korral andsid, see jätkus kauaks ajaks. Ja tänu sellele võib-olla oli ka kuuekümnendat aastat Estonia teatris niivõrd värske. Võib-olla oleksin just hetkel just kõige parem kutsuda just kedagi väljaspoolt siia sisse ja see annaks nagu uut verd meie laulukultuurile, sellepärast et ei ole ju mõeldav, et konservatooriumis annavad tunde ja õpetavad, laulis paljud sellised inimesed, kellele ise pole laulmine nagu ja laulmise põhiideed ja põhiteooria, selge, kuidas nad saavad seda siis edasi anda õpilastele. Nii et see on küllaltki küllaltki küllaltki raske probleem ja teater peab kahtlemata nendest väga lähtuma. Muidugi ma võin öelda, et mulle väga meeldib see, et Estonia teater on igati püüdnud anda noortele võimalusi. Nii toetudes aga neid kui ka toetades neid ajaga. Sellest, et iga inimlikest läheb kuhugi õppima riskib sellega, et, et miski jääb tänu temale toimumata. Aga teatrionaatilinud vastas olnud see, et Estonia teater kutsub külalisi. See on ühest küljest väga ja nõuda, sest iga külaline maksab palju, aga teisest küljest, kuivõrd pall annab siis iga külaline, iga külaliskunstnik, kes teeb midagi Estonia teatri laval? Me ju kõik õpime ja kõik õpivad. Ma mäletan, isegi kui hiljuti nüüd käis tegi Mai Murdmaa lavastuses kaasa selline valguskunstnik nagu loid Ameerika Ühendriikides. Kui palju õppisid meie valgustavad tema? Ja kahtlemata kogu see positiivne tegevus ulatab ka edasi meie kunstnike töös. Ning minu meelest väga, väga tore, nii et iga inimene, kes tuleb tema suudab anda ja tähtis on ainult see, et temalt tuleb õppida, õigemini tahta püüda temalt õppida. Minnes tagasi aastasse 1982 võib öelda, et esimeseks väga huvitavat teoseks oli kihlus kloostris. See oli Sergei Prokofjevi lüürilist koomiline ooper. Ja Estonia teatris tõi lavale selli tüki Georgia Moskvast teemaväliselt ma teeksin ühe väikese lüürilise kõrvalpõike. Mul õnnestus 60.-te aastate alul Vanemuises Irdi täitsa korralikus lavastuses näha seda Prokofjevi geniaalset ooperit kihlus kloostris seal ta läks küll vist duenn ja nime all. Ja sellest lavastusest mul on eriti meelde jäänud kaks tegelast, muidugi võrratu, ma ütleksin, lausa Benno Hansendliku häälematerjaliga Evald Tordik, kalakaupmees menda osana. Ja siis muidugi, need on ruumi osas. Endel Ani, see oli ka tänaseni kohe täitsa piltlikult silmade ees tordikust on tõesti kahju, et vastuolude tõttu Irdiga. Ta ei leidnud enam teatris nagu vajalikul määral rakendamist ja see mees oleks tõesti väärinud palju-palju enam mat tutvustamist, sellepärast et sellise häälematerjaliga lauljaid sünnib ikka väga haruharva. Nii meil Estonia teatris tõi selle loo lavale tuntud Moskva teatripedagoog ja rahvusvahelise mainega praktik lavastaja Georgi Antsimov. Meil kõigil oli veel silmade ees tema suurepärane töö kahe opereti lavale toomisega, nimelt ta lavastas meil Miljutini neiud ärevil ja hiljem Donejovski ainelise opereti kaks kevadpäeva tõesti, selle väga sügavalt erudeeritud inimesega. Iga proov mõjus meile kõigile väga harivalt. Esiteks, tal oli tult suur Lavastamise praktika väga erinevates maailmateatrites ja muidugi tema võrratu jutustamisoskuse tõttu oli väga haruldane kuulata tema isiklikke kokkupuuteid väga mitmesuguste tuntud lauljatega mitmel pool maailmas. Ja tema muidugi seda ooperit lavastada tades lähtus geniaalse Prokofjevi muusikast ja tõesti, see muusika on üksjagu komplitseeritud ja, ja raske ja võib-olla isegi alul oli mõningane vastuseis majas, et kas on mõtet, et nii keerulise helikeelega lavastuste või tähendab ooperit lavale tuua. Aga testi. Yorganssimovide väärib kohe suuri kiidusõnu, veel nüüdki kadakajärele. Ta lähtus lüürilistest erinevate paaride armastusstseenidest. Aga eriline Anne oli tal lausa filigraanse täpsusega välja joonistada terve galerii huvitavaid karakteerseid, koomilisi rolle kohe silmade ette tuleb maid Roovase võrratu alkohoolikust munk seal munkade kloostrist, see, mis oli niivõrd piltlikke ja praegugi veel kohe nagu kõrvus. See on tüüpiline koomilise ooperi. Süžeed, kus natukene vananev Inetu võit seltsida duenja, keda võrratult mängis-laulis Urve Tauts suutis ja oskas armuma, endasse panna natukene lihtsameelse ja naiivsevõitu, too kalakaupmees Mendoza. Nüüd nende lüüriliste armastusstseenide aeg oli nii palju mängulusti ja võlulaval ja, ja, ja noh, niisuguste sooja huumorit väga toredad osatäitmised olid Donšeroomi osatäitja Ivo Kuuse ja Kalju karaski poolt. Eriti mulle meenub üks koomiline stseen. Või koomiline juhtum kalju karaskiga kujuks asendus riieter oli kogemata tal need suured lotendavat püksid tagurpidi jalga pannud. Ja kui palju siis laule istus tooli peale, siis see püksitagumik vajus nii nagu niisugune kummis langevari. Tükiks ajaks rahu ja tähelepanu oli häiritud. Teinekord sellised niuksed, väiksed niuksed, lüürilised juhtumid toovad just vürtsi. Etenduse meeleolu saamiseks. Väga toredaid tasa täitmisi oli ka noorukistelt Sirje puurelt väina puurel Rostislav Gurjev pilt ja ka. Siin rääkijal oli niisugune koomiline Don Carlose roll, kus tänu meie grimeerijatele ja, ja pirukale oli mind peaaegu tundmatuseni muudetud, nii et alles esimeste fraaside laulmise aeg saadi aru, kes seda osa laulis. Nii. Tore ta tee tegid ära dirigendid, neid oli kolm, Peeter Lilje Paul Mägi ja Endel Nõgene. Igaüks. Erinevate tempodega isegi erineva tõlgitsus maneeriga. Aga üldiselt see oli isegi tükile tekile kasuks. Ja see lavastus oli meil kohe päris pikka aega repertuaaris, võib-olla enneaegselt läks ta repertuaarist ära selle tõttu, et oli väga sagedasi haigestumisi mitmete osatäitjate puhul ja aga see lugu oleks väärinud. Õigemini see lavastus oleks väärinud pikemat laval püsimist. Kunstnikuna oli külaliskunstnik, Jerevanist. Mälu ei peta. Visteli sofronovi nimeline? Jah, põhiline oli see, et lava oli võrdlemisi lage, oli ruumi mitte nii nagu näiteks samal aastal lavastatud Savoy balli puhul, kus Aime Undi lavakujundus oli raskepärane ja võib-olla isegi üle kuhjatud, nii et kohati meenutas Niukest vana mööbliladu eriti. Finaalides, kus oli tegakogudel tegelaskond, laval oli tõesti hingamise ruumigi vähe, rääkimata mängimisest. Ooperi lavastamine nagu tõesti mingi malemäng, kui igale ruudukesele tuleb panna oma ma läinud peale, et see kõik figureerib. Siiski tuleb alati leida õiged malendid selleks, et tuua kasu, aga mitte kahju. Et kui palju siiski on tähtis, et lauljatele antakse rolle vastavalt nende võimalustele, nende isikupärale ja üldse nende vokaalsele orientatsioonile. Ma tahaks näiteks seda öelda, et, et kui me oleme kogu aeg rääkinud kalju varaskist kui väga silmapaistvast tenorist kahtlemata, et 67. aasta üheks ühest juht tenorist, siis vot see ooper oli selline, mis minu meelest lõhkus kaljukaraski häält. Nii nagu mitte ükski teine varem. Tähendab, see oli selline teos, mis nõudis lauljalt tehnilist virtuaalsust. Isegi võib öelda, et Ivo Kuusk, kelle hääl oli küllaltki plastiline, nägi selle teosega küllaltki palju vaeva. Aga Kalju karask, kelle hääl oli just nimelt spetsiaalselt mõeldud just niisuguste tükkide nagu Putšiini ooperite ja samuti ka Verdi esitamiseks siis võib öelda, et et Kalju karaski häälele mõjus see ooper täitsa halvamalt. Muidugi seal ooperis oli väga palju ilusat ja väga palju põnevat ja tal oli väga palju köitev, köitev, eriti just nimelt Don šeroonio stseenid ning samuti Mendoza stseenid muidugi Teo Maiste lausa haruldane osatäitmine ning Urve Tauts oli lausa noh, väga põnev ja väga plastiline duenja osas. See oli tema üks minu meelest üks hiilgeroll ja ja, ja võib öelda, et vot Mendoza ja duenja duetti on esitatud küllaltki palju ka hilisematel aegadel, nii kontserditel kui ka televisioonis. Millest kindlasti tuleb rääkida Savoy ball? Sest et see oli kahtlemata Estonia teatri viimaste aastakümnete üks kõige trumpiaalsemaid etendusi, mis püsis kaua repertuaaris, mis selle lavastatud väga hästi ja kuhu olid koondatud minu meelest üldse Eesti kõige populaarsemad lavajõud. Kõrvuti Voldemar Kuslap i Helgi Sallo, Ants miilbergi, Katrin Karis Maaga esinesid seal sellised tuntud draamanäitlejad nagu Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu ning võib kujutada ette, milline tung oli sellele etendusele. Ja inimesed, vaadates ükskord seda etendust, tulid taas seda vaatama uuesti, uuesti, ikka uue uue koosseisuga. Ja nähtavasti see tükk vääristada. Kui. Sõiduhoos kõik ühe sammu ja näen André tähendab. Säärane tantsib ta Vokaali elab sekka unistan maa, mis tähendab kui kolinat. Näär. Kaunis kolmekümnendatel aastatel operetiheliloojana debüteeris lausa komeedina. Tekkis opereti taevasse habras järjepannu, kirjutas ta, sellised oma menulood nagu 30. aastal. Victoria temaga saar, 31. aastal Havai lill ja 32. aastal Savoy ball. Enamik tema operette mängiti kõikides Euroopa operetiteatrites, kaasa arvatud ka tolleaegses, meie Estonias. Nad said levinuks võib-olla ja populaarsuse võitsid just seetõttu, et nad olid kirjutatud 30.-te aastate tantsurütmide põhjal ja oli silmas peetud ka tolleaegsete lööklaulude maneere või noh, oli nagu seda meeleolu tabatud. Tema kuulsad eelkäijad Imre Kalmann ja Franz-le haar oli ka tema Ungari päritoluga. Ja sageli tema operettides kohtame eksootilisi maid. Väga sageli tegemist kõrgseltskonnaga ja siin vaatluse all ka Savoy pallis on tüüpiline operetitegelased, esimene armastajapaar, koomiline paar ja vürtsiks oli sisse toodud Türgi saatkonna atašee Mustafa vei, väga värvikas koloriitne kuju. Ja siis muidugi Ameerikaniseerunud teisi selle loo väga menukalt. Ta lavastas järjekordse meistritööna Hendrik Kerge ja see sätistesti meil operetilati väga kõrgele, nii et hilisematel aegadel päris hulga hulga aastaid ükski lugu ei pääsenud. Ma julgeksin öelda. Ligilähedale võib-olla alles Monica Viisleri lavastatud Viini veri mitte võib-olla see oli kohe kindlasti ja selle lavastuse tähendab Savoy ballitaseme vääriline. Endrik Kerge tõi kaasa tolleaegse draamateatri noored tippnäitlejad Urmas Kibuspuu ja Jüri Krukovi ja see oli selge võit. Meile oli suureks üllatuseks nii nagu teatri avalikkusele. Et nad tulid ka väga toredasti toime. Laulupartiide esitamisega. Jüri Krufovil oli väga Sügav musikaalsuse ja rütmitunne väga mõnusalt ja toredasti need oma lood ja duetid esitas ja väga toredasti mõjus muidugi Urmas Kibuspuu falsetiga lauldud. Ma isegi ei mäleta, mis selle mis selle laulu pealkiri oli, aga igal juhul see tekitas meis kõigis kohe lausa Niukest hämmeldust ja isegi kadedaks, et ta oskas nii toredasti teha. Nüüd tänu nende kahe mehe osavust tule võib-olla paljud neistki vabanesid oma lavalistest stampidest ja krampidest sky. Mõjus Katrin karisma teisi rollis. Jaga nooruke Vaike Kiik. Tuli selle rolliga toredasti toime. Sellest Pillergaavas Pillergaaritavast lavastuses sai meie minu tükk kohe pikkadeks pikkadeks hooaegadeks. Lavastuse õnnestumisele kindlasti aitas kaasa ka Hendrik Kerge enda tantsuseadet, mis ta oli teinud hea maitse ja ja, ja just, et tantsu ja muusikarõhud langesid nagu kokku, et see oli oli nii toredasti ja suure fantaasiaga tehtud. Ja muidugi ma ei saa ju mööda minna väga toredatest osa täitmistest siin ma mõtlen siis manud mad Lenina järjekordselt Helgi Sallo meistritööd. Toredasti. Laulise mängis Sirje Puura Väino Puura, Hans Miilberg. Kõmu. Et nii nagu juba Savoy balli puhul võisime imetleda. Endrik Kerge. Ka järgmisel aastal. Tuli toime meistritööga, kui ta lavastas tšehhi klassiku Smetona 1866. aastal kirjutatud ooperi. Müüdud mõrsja. Tore, sümpaatne koomiline ooper suurte mänguliste võimaluste ja nõudmistega kus on lihtsalt tegelased, lihtne süžeed, lihtsad maainimesed oma vahendituses selles lastevanemate nii-öelda rollides, noh, nendel oli põhiliselt nagu. Laulda vaja muusikaliste ansamblites Nendel eraldi sol soolonumbreid ei olnud, neid oli kohe päris hulga, seal oli oma kaheksa tegelast. Kui dublante kavali arvestada. Aga põhitegelasi oli neli lihtne külaneiu mõrsja Mashenka, keda mängisid siis Anu Kaal jälle üllatuslikult toredasti sai toime Helgi Sallo Helvi Raamat ja Maria Haamer. Need olid väga sümpaatsed TÖÖD. Jenicu osas olid meie tolleaegset tipptenoreid Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk. Kui Hendrik Krumm-il oli põhiliselt selle ajani selliste traagiliste ooperitenori rollidega pistmist, siis seekord sellises koomilises lüürilise suhe osas mõjus ta väga värskelt ja, ja toredasti. Ja lausa lust oli vaadata teda. Seda ümarat ja natukene ületoidetud Krummi. Ta liikus niivõrd plastiliselt lausa keela välguna laval ringi tegutsemas mängimas, laulmas ja peaaegu iga etendus. Nende kuulus kosjasobitaja ketsaliga lõppes suure aplausiga. Ivo Kuuse lüürilisele häälele väga hästi sobis see Jäniku roll, ta andis väga palju toredaid lüürilisi värve ja tema mäng ja ja laulmine oli väga varjundirikas ja meisterlik. Ketsiali roll, see on muidugi ka väga suuri võimalusi pakkuv, siin lavastaja oli üsna julgelt nendele sellise lavalise liikumise joonise kätte andnud, võib-olla natukene oli liialdatud seen vihmavarjuga. Samal ajal oli võrdlemisi kapriisne rütmiga muusikalise numbriga tegemist ja selle tõttu vahel jäi tekst natukene segaseks ja ja see liigne vihmavari natukene kammitsas ja ahistas nende kahe passi lavalist vabadust. Ja seda laulsid ja mängisid Teo Maiste ja Mati Palm nüüd küla lollikese või narrid kese Vašeki rolli. Toredasti esitasid Rostislav Gurjev, Tiit Tralla ja Ants Kollo jälle igaüks isemoodi. Seda alaarenenud tüüpi pidi Pašekit pidi väga suure mõõdutunde. Mõõdutundega ja usutavalt teha siis, siis ta mõjus tõesti noh, kuidas öelda nukker koomiliselt ja isegi. Seal oli noh, väga palju mängulisi võimalusi, lavakujundus ja kostüümid olid Heldur renterilt, siin oli üsna palju tšehhi rahvusliku ornamentika Ni lavapiltides kostüümides mitmesugustes linikutes vaeladest. Nii et üldkokkuvõttes oli niisugune tore. Sümpaatne, värvikas etendus. Pirita TOP on kurja juur seedeturgu. Kui me räägime aastast 1982, siis Voldemar Kuslap oli peale esinemiste Estonias veel terve hulgaliselt kontsertesinemisi. Üheks nendeks oli kahtlemata soolokontsert Leningradis Glinka nimelises saalis. Võib-olla sa räägiksid natukene sellest ja see oli, see oli täiesti unustamatu, see oli tõesti unustamatu ja, ja, ja vaevalt et mul endal olekski olnud julgust seda väga vastutusrikast esinemist Leningradis ette võtta. Aga tänu sellele, et ma nendel aastatel pikka aega töötasin koos sellise suurepärase pianisti nagu anna klassiga. Ja ma võin kohe julgelt öelda tema üsnagi palju avardas minu muusikalist kirjaoskust ja ja tänu temale. Me valmistasime üsna mitmed toredat laulutsüklid, eeskätt just Brahmsi harva esitatav Madelone tsükkel, see on tõesti imeilus. Šostakovitši hispaanialauludes kell ja Peteffi Tambergi petifitsükkel ja mitmed-mitmed, teised. Muidugi see Leningradi kontsert, see oli küll ja väga-väga julge ettevõtmine, aga üllatavalt. Nojah, minul ei ole kohane kiitvaid sõnu lause taga on mul on hea meel, et ma ei vedanud. Ei meid ega ka noh, meie teatrite alt, nii et vastuvõtt oli üllatavalt soodne ja see on väga pikkadeks aegadeks meeldejääv ettevõtmine. Estonia balleti kohta on Heino Aassalu kirjutatud tulnud et 1982. aastal Ta lõikas mõningaid mõrusid vilju, mida olid jätnud teatri hooajad alates 1977.-st aastast. Lihtsalt vähe oli neil aastail olnud esietendusi, eriti õhtut täitvate ballettide omi. Afiss oli vaene kahe aasta jooksul mõnevõrra ähmastus varem rõõmu valmistanud Estonia balleti oma nägu. Viie aasta töödest olid sõelale jäänud vaid kolm tormise murdma eesti ballaadid, Haroldi Vinogradov, ettevaatusning, 1981. aastal esietendunud Luikede järv. Viimane oligi repertuaari põhiraskuse kandja. Ainult Tallinna koreograafiakooli lavastus lastele mõeldud Prokofjevi Tuhkatriinu jõudis etenduste arvu poolest Luikede järvele ligilähedale ja kuigi vilksatasid ka siis l maailma loomine ning mõned lühiballett letid, repertuaarid ja trile oli sellest vähevõitu. Publik reageeris sellele otsemaid. Huvituti teistest žanritest. Aasta esimesel poolel sai suurimaks huvi korviijaks balleti alal Tiit Härmi romantiline balletiõhtu mida lisaks Tallinnale näidati veel Moskva, Vilniuse ja Tartu, Taani ja Rootsi linnade balletipublik kuule Tiit Härmi Ettevõtlikkus tahe ja raskuste ületamise oskus, tänu millele see balletiõhtu läbi võitlus Estonia lavalaudadele jõudis kujunes selleks pärmi, mis pealinna balletihuvi kergitas seni, kuni päris suve hakul jõuti aasta esimese balleti esietenduseni. Vastupidi varasematele teatud kindlate põhimõtetega koostatud kassettidele oli see õieti hästi kirju segu, mida Estonia vaatajaile pakuti, kus näis, nagu oleks suvekaardimäng pesaari bahti ja murdma tuli linnukooslus mõeldud sellele, kes juhuslikult teatrisse satub. Stravinski kostüümi balletin antud kaardimäng, Vana-India muusikal baseeruv rituaali, ihalusest kantud pakti ning originaalse kontseptsiooniga tulilind mõjus nagu pirukas, mida perenaine ootamatutele külalistele pakub. Tahke kõik kiiresti kättesaadav, et ruttu midagi suupärast valmis küpsetada. Iga kord ei õnnestu. Estonia kõnesolevas balletisegus leidis arenenud maitsemeel kohesele kõige hõrgutavama koostisosa. Stravinski murdma tuli linnu. Niisiis tulilind, Stravinski esimene ballett sajandi algusel venese soonide ehe, temale omase julgusega sukeldus May murdma sellesse muusikasse, astus üle ookeani esialgsest stsenaariumist pildilis maalilises tegevuskäigust, kus staatilise Ivanzzareavitši eest mööduvat tüüpilisemad vene muinasjuttude tegelased. Usaldades helilooja geeniust, sündis ballettmeistrit täiesti originaalne koreograafiline intervjuu rotatsioon, mille teljeks aktiivne otse Prometavuslik meespeategelane Mai Murdmann tuli linnus, täiuslik koreograaf, režissöör. Temaga on hästi kaasa läinud kõik balletis tegevad artistid, eelkõige Juri kiimov Ivanina. Ta on väga emotsionaalne, oskab vaatajani tuua neid valulisi protsesse, mis tegelase sisimas toimuvad. Klastiliselt väljendusrikkad, käed, kiimovi, kiirgus on selline ka me hinge arro tuli lindu nägema just Ivani silmadega. Sama ivani osa haavab andeka Handreiustiinovi loomingus uusi emotsionaalseid võimalusi. Aga murdmaa on saavutanud veelgi tähtsama, ta suudab endaga kaasa viia muidu enamasti inertsem balletikoori. Viimane loob etenduses kaks nii kontrastsed kujundit, nagu seda on kas see riik ja tuli linnust valgustatud inimesed. Saadud häid muljeid võimendab kunstnik Mari-Liis küla. Oma rafineeritud tuli linnukaemusega. Nii kirjutas Estonia balletist 1982. aastal Heino Aassalu. Väga põnevaks balletietenduseks oli veel kindlasti Herman Levescoldi hiromandid T4 ballett sülfiit, mis etendub samuti maailma parematel balletilavadel ja on balletitrupile samuti tõeliseks pärliks, kuna ta annab palju võimalusi romantilise balleti esituses. Ka samal hetkel oli tegemist August pornovili koreograafiaga mida ja Estonia teatris lõi laval Oleg Vinogradov. Ja võib öelda, et see oli omast küljest väga tore etendus ja tõesti pakkus meie teatri balletile küllaltki palju. Peaosades esinesid sümfidina iiliterkina Inge Arro saima kraanid ning sõimsina Jürje kimoff Vladimir Kuzmin. Mikhail Joseph jah, see on tõesti oli väga põnev ja väga tore etendus. Ta oli midagi nagu omapärane niisugune kuidagi mingisugune tunnetus nagu veel midagit nagu sellile. Aga, aga minu meelest oli Estonia teatri repertuaarist täielikult õigel kohal ja ja vot see on selline teos, mis ega ta eriti palju ei kulugi ära. Teda võib lavastada nüüd veel mõningate aasta pärast jälle taas ja taas muidugi sellised, kui muidugi trupi trupp võimaldab seda, nagu on, peategelased on olemas. Ja võib öelda, et kahtlemata veel sellest etendusest tuleks kindlasti nimetada, et sellist väga huvitavat tantsijat nagu Tatjana Laidi ning Juta Lehiste, kes digiMeitsi seda nõida osa nõiaosas. Dianalaidi me oleme alati harjunud nägema just nimelt eelkõige priimabaleriin Nina, kuid see oli, minu meelest oli esimeseks niisuguseks huvitavaks kõrvalepõike ja teha niisugune väga huvitav ja väga niisugune karakterirohke niuke värving, vot sellist balletietendusse. 1983. aastal oli Estonias kaks väga huvitavat balletiõhtut. Eelkõige esiteks Jutaneiste loominguline õhtu, kuhu kuulus Manuel defalia ballett, suur võlur armastus Mai Murdmaa lavastuses ning Lucianopeeria naine, kus muusikaks oli kasutatud nagu erinevate heliloojate kollaaži ning kolmas osa oli kompositsioon levimuusikast pealkirjaga rõõm rütmist. Ja kõiki neid kandis Juta Lehiste. Võib öelda, et kahtlemata jutte neist Estonia teatri üks tuntumaid ja, ja, ja küllaltki armastatud balletiartiste läbi aegade ning tema loomingule pühendatud õhtu pälvis kahtlemata publiku suurt tähelepanu. Kõik need kolm osa olid väga erandlikud, väga huvitavad, väga erinevad ning minu meelest avasid täielikult publiku ees taas Juta Lehiste ande külluse ning see oli omaette väga tore nähtus. Sellepärast kui inimene on publikule niivõrd palju andnud, siis ta saab ka publikult seda vastu. Eriti põnev oli kahtlemata suur võlur armastus Mai Murdmaa lavastuses. Nüüd on Mai Murdmaa lavastatud seda veel üks kord, lavastas. Ja peaosas tantsis nüüd Kaie Kõrb, kuid võib öelda, et Juta Lehiste Rolli esitlus oli samuti väga huvitav ning tänaseni. Igati meeldejääv. Jääb niisugune mulje, et kui murdma lavastas selle tüki, siis ta pidas just nimelt eelkõige silmas Juta Lehiste võimalusi Juta Lehiste emotsionaalsust. Muidugi eriti põnev oli siiski naine. Sest et nii palju kui ühe väikse osa jooksul suudab üks artist anda oma näitlejameisterlikkust ning täitsa üles ehitada kogu selle psühholoogilise terviku. Nii suutis Juta Lehiste luua oma kujundi, mis jäi kauaks-kauaks meelde. Ja teiseks õhtuks, mis on kahtlemata väga paljudel meeles, oli õhtu, kus tähistati meie legendaarse tantsija Helmi Puuri viiekümnendat sünnipäeva. Ja hemi puur on inimene, keda tuntakse, kellest räägitakse. See on inimene, kes on jätnud täitsa kustumatu jälje Estonia teatri balletiajalukku. Kahtlemata meie üks kõige silmapaistvam priimabaleriin keda tuntakse väljaspool Eestit nii Moskvas kui ka Leningradis, isegi nüüd, kus jumal baleriin juba aastakümneid enam ei esine. Aga siiski räägitakse sellest imest, mis toimus Estonia teatris. Omaette hiilgeläheks oli kahtlemata Estonia teatris Garmini Kaaba võtmine mida kõik ootasid, sest võtta kavasse Karmen. See on ju igale lauljale midagi erilist, see tähendab samal ajal häälealist keha plastilist valdamist ja midagi midagi sellist, mida on isegi raske võib-olla esimesel hetkel ütelda. Carmen ei ole mitte tavaline ooper, tähendab, öeldakse, et laulda itaalia ooperit või esitada ja laulda prantsuse ooperit, need on kaks absoluutselt erinevat asja. Prantsuse ooper nõuab palju rohkem paindlikkust ja fraasi läbi tunnetust, kui seda on Itaalia per. Ning kuigi tol ajal oli esitluses tooniagi Estonias, oli eesti keeles nüüd see etendus, mis nüüd tuleb pähe prantsuse keeles. Siis. Mudelile püüdsid igati luua mingisuguse originaalse ja omamoodi lava ja kunstilise kujundi sellele tükile. Ja minu meelest mis puudutab lauljaid, siis kahtlemata see igati õnnestus, sellepärast et et sellised lauljad nagu neli tammel Marika Eensalu ja Urve Tauts. Neid kahtlemata karminina olid tõeliselt oma vokaaltipul ning samuti Tolhoose osas. Hendrik Kurm ja Ivo Kuusk. Mul on hetkeliselt meeles, kuidas Hendrik laulis kolmanda vaatuse finaali. Laulda on see, et see on See on nagu mingisugune artisti hetkeline kulminatsioon, kus ta ühe etenduse jooksul püüab lavale nagu tuua kogu elu tema tõelistes värvides. Nii on ka Donho sees esimesest armumisest karmanisse kuna ka kuni ka dramaatilise lõpuni. Ja kogu see etendus oli kahtlemata selles suhtes House ning Garmini läbi loodud kuidagi mingisugune omamoodi tervik, mis minu meelest jäi natukene nõrgemaks küljeks, oli meil tol hetkel Tomil osatäitjat kellele see partii oli lihtsalt natukene üle jõu käiv. Samal ajal aga küllaltki põnev oli taas kohata Mika ela osas. Nii Mare Jõgevat kui ka Helvi raamatut. Ma võin öelda eelmisest lavastusest rääkides. Carmen nõuab väga-väga eredat lavastusliku leidu. Minu meelest vaata eelmine Aarnemiku lavastus jäi selles suhtes natukene kuidagi ühekülgseks, mida isegi kriitika märkis ja, ja natukene kuidagi varjundite vähesus oli seal kuidagi liialt domineeriv. Aga no üldiselt ooperiooper jaa jaa, muusikalisest küljes ta igatahes rahuldas minu meelest täielikult meie publiku.